Tagasi traditsiooniliste väärtuste juurde!

Viimasel ajal liigub kuuldusi, et me peame pöörduma tagasi kahe tuhande aasta vanuste kristlike väärtuste juurde. Aga mis on kaks tuhat aastat võrreldes kogu inimkonna ajalooga! Köömes! Kui juba traditsioonilised väärtused, siis olgu nad ehtsalt traditsioonilised, kõige vanemast pärimusest. Inimlased hakkasid millalgi hirmsa agarusega tööriistu täiustama ja tehnikat arendama. Tuleb tagasi pöörduda varasema traditsiooni juurde ja otsustavalt kõrvale heita kõik tööriistad ja tehnika. Jumal on andnud inimesele suurepärase keha – miks siis seda mitte kasutada? Me saame hakkama ka ilma nende uueagsete edevusasjadeta, vibud ja odad ja kivikirved.

Tõtt-öelda tuleks kaugemale minna, pöörduda veelgi iidsema pärimuse poole kui püsisoojaseid olendeid polnud veel tekkinud, tuleb minna tagasi vana armsa kombe juurde käia end kivi peal soojendamas – kui Jumal on andnud Päikese, miks siis seda mitte kasutada? Ja pange tähele krokodille jõgedes ja madusid urgudes – kas nad muretsevad selle eest, kust endale kehasooja saada? Aga taevane Isa annab neile sooja. Jätkem siis see moodne püsisoojasuse-alpus ja saagem nagu kõigusoojased.

Veelgi enam, maismaale elama asumine on uuema aja narrus. Vanemas pärimuses elasid kõik vees. Pöördugem tagasi vette! Küllap me seal lämbume ja kõngeme, aga sellega astume veelgi suure sammu veelgi vanema pärimuse poole liikumises, kus elusolendeid polnudki ja kus olid vaid keemilised ühendid – pöördugem julgelt nende traditsiooniliste väärtuste juurde, kus küsimus on keemiliste sidemete loomises, nende nurkades üksteise suhtes ja ühendatud aatomites!

Kui meil veel vähekenegi jõudu jätkub, siis peaksime liikuma veelgi edasi, veelgi tagasi, veelgi iidsemate traditsioonide juurde, kus polnud molekulegi ega aatomeid ega aatomituumi, tuleb liikuda kõige-kõige vanema traditsiooni juurde, kus on kõige elementaarsemad olendid. See elu on juba midagi väärt! See on muistsus, iidsus, ehtsus!

Ning viimase hüppega ehk õnnestub mõnel kõige õnnistatumal, püsivamal ja tarmukamal meist sooritada viimane pingutus ning vabaneda üldse sellest ikkagi liigmoodsast olendi-kujust ja saada tagasi olemiseks eneseks, mis pole veel kuju võtnud, puhtaks voolavuseks, mis omandab kõiki kujusid, aga ise pole ükski neist! Siis oleme lõplikult jõudnud traditsiooni juure juurde, kõige muistsemate väärtuste juurde, kõige ehtsamasse ja iidsemasse pärimusse!