kübervägivald

Palju tähelepanu pööratakse küberterrorile ja küberahistamisele, kuid seda tehakse täiesti ühekülgselt. Esimese puhul pööratakse tähelepanu vaenlas-riikidele ja grupeeringutele, teisel juhul pahalastele. Aga täiesti tähelepanuta jäetakse riigi ja asutuste (nii avalike kui era-) eneste poolne kübervägivald. See, kuidas meid litsutakse küberkanalisse, pannakse tantsima programmide taktikepi järgi! Ei, sa ei tohi elektroonilist allkirja anda niimoodi, vaid tuleb teha naamoodi. Ülikoolides registreeritagu end loengutesse, ja siis oled sa neil peos – tee just neid eksameid, ära käi mujal, hilinemise korral saad mittearvestatud jne tuhat küberkäteväänamist. Ja kui sageli me peame kuulma seda, et jah, me saame aru, et peaks tegema niimoodi, aga näed, süsteem ei luba! või et ei tuleks teha naamoodi, aga näed, programm näeb niimoodi ette! või et antud valikud ei vasta kõigile eluolukordadele, aga näed, elektrooniliselt on niimoodi nõutud! Kõik nood üksikud illegaalsed vägivallateod kahvatuvad sellise igapäevase lakkamatu legaalse elektroonilise ahistamise, terroriseerimise, käteväänamise, peedistamise ees. Et elektroonika teeb asjad lihtsamaks? Aga muidugi, ka peedistamise, järelvalve, kastisurumise.

natsionaliseerimisest ja paremvasakjärgsest

Veidral kombel võib kuulda hoiatusi eesti nn vasakpoolsete parteide suhtes, et kui nad võimule tulevad, siis toimub üleüldine natsionaliseerimine. See on kummaline mitmel põhjusel.

Esiteks seniste parempoolsete valitsuste ajal on Eestil rikkalik traditsioon nii riigiettevõtete pidamisel (nt Eesti Energia, Tallinna Sadam) kui ka riigistamisel (raudtee, parvlaevandus, lennundus), nagu ka riigikapitalismis (EAS). Ja seda pigem tõusvas joones. Mida siin veel nii väga riigistada oleks? Kas keegi tõsiselt mõtleks pagariärisid üle võtma hakata? See oleks täiesti ebaratsionaalne mitte ainult majanduskeskkonna halvendamise suhtes, vaid ka puhtalt haldamise suhtes: kokkuvõttes on riigil lihtsam ja kasulikum, kui pagariärid lihtsalt maksavad nõutud makse ja hoolitsevad ise enda haldamise eest (ja kannavad ebaõnnestumise puhul kulud). Ja paraku on mitmed hädad, milles silmapiiril ähvardavaid vasakpoolseid tuleviku-natsionaliseerijaid süüdistatakse, juba täitunud siin ja praegu parempoolse valitsuse all – korruptsioon Tallinna Sadama, raharaiskamine Eesti Energias ja Estonian Airis, sahkerdamised ja jaburdused EAS-is (Autorollo, Eesti logo jms). Aga selle ähvardusega saavutatakse geniaalne lüke: ühest küljest saab mustata noid väidetavaid vasakpoolseid kontrollimatu argumendiga (mis hakkab tulevikus toimuma) ja teiseks juhitakse tähelepanu eemale omaenda kuritarvitustelt.

Teiseks on need hoiatused kummalised selle poolest, et vasakpoolset parteid Eestis ei olegi. Eesti poliitmaastiku kese on ühe lükke võrra paremal, nii et paremäärmuslikud on ultraparemäärmuslased, parempoolsed on paremäärmuslased, tsentristid on parempoolsed ja vasakpoolsed on tsentristid. Vasakpoolset, ammugi siis vasakäärmuslikku natsionaliseerijat parteid Eestis lihtsalt ei ole. Majandusliku liberalismi osas on kõik ühel nõul (v.a. ultraparempoolsed) ja mis puudutab hüvede ümberjagamist, siis piirdub küsimus üksiktoetuste protsendimääraga, pügal kõrgem või pügal madalam, ning pealegi on nende meetmete puhul kohati raske vahet teha, kes on nö vasakul ja kes paremal: pensione on tõstnud „parempoolsed“ ja otseste maksude vähendamisega on nõus olnud „vasakpoolsed“ (nii et ümberjaotatavat on vähem ning on suurenenud kaudsed maksud ja regressiivsus). Huvitav, kui oleks vasakäärmuslik partei, kas siis ühtlasi tekiks ka mõni päris vasakpoolne partei? 

Samas kui me elame faktijärgses maailmas, siis võib-olla ka juba vasakparemjärgses maailmas. Valitsuste mänguruum poliitika kujundamisel jääb järjest ahtamaks, kuna esiteks on erinevad riigid üksteisega järjest enam läbi põimunud ja teiseks on majanduslik määratus saanud järjest otsustavamaks. Nüüd küll vähemasti Euroopas üritatakse lõimi lahti põimida, aga see ei tõota midagi head, eriti Eestile. Valitsuste mänguruum võib nüüd küll kasvada, aga valida saab olema halva ja väga halva vahel - mis sisuliselt ei tähenda mänguruumi kasvu.

teaduskeelest

Ma olen laias laastus Margus Niitsooga nõus. Tema jutu positiivne aspekt (et me peame mõtlema globaalselt, muretsema kogu inimkonna pärast) on õige. Seda peab iga teadlane silmas pidama ja hoiduma essentsialiseerimast mistahes partikulaarseid asju, olgu selleks rahvus, riik vms.

Ainuke asi on see, et tema jutt jääb ühekülgseks ning tema jutu negatiivne aspekt (et me peame hülgama lokaalse, lakkama eelistamast oma keelt) ei ole õige ning see ei järeldu eelmisest. Praegusel ühekülgsel kujul viib Niitsoo jutt kergesti absurdi, mida on ka näidatud vastustes talle: sellest järelduks, et Eesti ülikoolid peaks minema inglise keelele ning viimaks see, et kuna ingliskeelset õpet on odavam ja otstarbekam korraldada juba olemasolevates kõrgtaseme ingliskeelsetes ülikoolides, siis tuleks kõrgharidusest Eestis üldse loobuda.

Sarnast vastuolu osutasid konfutsiaanid liigagarate moistide pihta. Moistid kuulutasid üleüldist armastust, s.t et me peame ühtviisi hoolima kogu inimkonnast ja igast inimesest, sõltumata sellest, kas ta on lähedane või kauge, ning nad kritiseerisid konfutsiaanlikku onupojapoliitikat, sugulasteeelistamist. Konfutsiaanid aga omakorda osutasid sellele, et kui me viimases järgus ei eelistaks oma keha muule ümbrusele, siis kaob ülepea see agent, kes saaks kõiki üleüldiselt „armastada“, inimkonnale „kasu tuua“, igaüht „aidata“.

Analoogia pole siin otsene, kuna keelt vahetades või mingeid keeletarvituse valdkondi kaotades kõnelejad ei hukku. Analoogia on üldisema tasandi loogikas, mis puudutab lähedast ja kauget ning kunatisust. Me ei ole aksioloogiliselt neutraalses ja homogeenses ümbruses, vaid alati juba leiame end mingist laetud keskkonnast. Mingid kohad, isikud, asjaolud on meile meeldivad ja teised ebameeldivad. Lapsele on ema ja teiste lähedaste isik erakordselt tähtis, üksindus ja kõhutühjus on reeglina ebameeldivad jne. See on nö väliselt ja sisemiselt positsioonilt vaatamise erinevus: väliselt positsioonilt on emakeel lihtsalt üks keel teiste kõrval, aga sisemiselt positsioonilt, nö eksistentsiaalselt, on see miski, mille kaudu me saame inimeseks, selles laotatakse laiali meie inim-mõõtmed, kõigi kalduvuste ja nüanssidega (sellest ei pea järeldama tugevat keelelist determineeritust, aga on ilmselge, et kultuuriliselt ja keeleliselt ilmnevad asjad üksjagu erinevatena ja erinevates seostes olevatena – see kõik on muidugi tajuliigutuslikult motiveeritud, aga see, et ma – olgu mõne luuletuse mõjul või spontaanselt – seostan laua ja raua või kõndimise-tee ja joomise-tee, või et ma pööran nii suurt tähtsust info päritolule, morfoloogiani välja rõhutades kaudses kõnes seda, kui see pole otseallikast, jne – siis see kõik võrsub spetsiifilisest keelest).

Ja teiseks, isegi keeled väliselt võetuna ei anna alust Niitsoo negatiivsele järeldusele. Ta peab eesti keeles teaduse tegemist lisakoormaks ja ajaraiskamiseks. Ilmselt see tuleneb sellest, et tema valdkond on infotehnoloogia, kus see ilmselt kergemini tundub niimoodi olevat. Kui me aga võtame nö teise äärmuse, kirjandusteaduse, siis on ilmselge, et erinevad keeled ja pärimused mitte ei koorma inimkonda, vaid rikastavad seda. Ja see kehtib ka üleüldiselt: keeled kui (robustselt väljendudes) erinevad kodeeringud tekitavad üksteisega kokkupuutes lisatähendusi; nendevaheline läbikäimine ja tõlkimine on alati mingil määral loominguline – ning sellest võib võrsuda uusi intuitsioone, ümbermõtestusi ja avastusi ka reaalteadustes. Teaduse üks suurimaid ohte on jääda kinni ühte „paradigmasse“, mingisse näivilmsusse, ja keeleline varieerimine on (teiste kõrval) üks vahend, kuidas neid tardharjumusi lahti logistada. Üteldes ingliskeelset asja eesti keeles, ei tundu mingid probleemid ja väited iseenesestmõistetavad, nad võivad nihkuda ning võib tekkida teisi probleeme ja hüpoteese. Suurem osa koolis õpetatavast loogikast põhineb indoeuroopa keeltel (kreeka-ladina, inglise) ning mõnest teisest keelest arendatud loogika rõhutab teisi asju. Koolis õpetatav filosoofia rõhutab Lääne pärimuses (mis on mõjutatud partikulaarsetest keeltest, ajaloolis-sotsiaalsetest tingimustest) esile kerkinud probleeme, ning tähelepanuta jätnud teisi, mida mõnes teises pärimuses on esile toodud. Kui me nüüd peamegi iseenesestmõistetavaks näiteks seda, et filosoofia jaguneb ontoloogiaks, epistemoloogiaks, eetikaks ja esteetikaks, või et filosoofia põhiprobleemid on keha ja vaimu küsimus, vabaduseküsimus jne, siis me oleme just nimelt teatava libaevidentsi kütkes. Üldiselt öeldes: ühest küljest tähendab keeltevaheline tõlkimine ja läbikäimine kadu, vääritimõistmist, aja- ja jõuraiskamist, aga teisest küljest tähendab see ka ainulaadset tähenduseloome ruumi, kui tuleb ühitada ühitamatuid. Kui me näeme üksnes esimest ja selle nimel teise üle parda heidame, siis oleme lapse koos pesuveega välja visanud.