venerdì 21 aprile 2017

Feminismist

Feminismist[1]

1. Sooline ebavõrdsus Eestis

Eesti poliitilise kultuuri halva seisundi üks põhjusi on olnud naiste vähene kaasatus poliitikasse ja sooline ebavõrdsus üldisemalt.
Kõigepealt natuke statistikat. World Economic Forumi aruandest soolise võrdsuse kohta selgub, et 2012. aastal asub Eesti 135 riigi seas 60. kohal[2], tagapool tabeli eesotsas olevatest Skandinaavia maadest, aga ka paljudest Aasia ja Aafrika riikidest ning lähinaabritestki (Läti on 15., Leedu 34. ja Venemaa vahetult Eesti ees 59. kohal). Eesti on viimase kuue aasta jooksul selles tabelis järjest langenud, ja väga kiiresti: 2006. aastal oli Eesti 29. kohal, 2008. aastal 37. kohal ja 2010. aastal 47. kohal. Poliitikas on aga naiste positsioon veelgi nõrgem, vastavas tabelis on Eesti alles 87. kohal ehk üsna tabeli allotsas (ja siin on täheldatav samasugune kiire langustendents, samadel aastatel  on Eesti positsioon olnud vastavalt 51., 48. ja 74.[3]).
Seega pole vähemasti soolise võrdsuse osas olukord Eestis viimastel aastatel paranenud, vaid hoopis järsult halvenenud. Sooline tasakaal puutub poliitilisse kultuuri kahel moel: esiteks näite või sümptomina kõikidest teistest (eba)võrdsustest ning teiseks spetsiifiliselt teatud laadi poliitilise suhtlemise ja suhtumise puudumise või nappusena. Eesti poliitikud on sõnades seadnud sageli eeskujuks Skandinaavia maid, kuid tegudes oleme paljudes olulistes ühiskondlikes aspektides neist järjest kaugenenud. Võrdsuse ja võrdõiguslikkuse poolest on Skandinaavia mitmesuguste uuringute järgi esimeste seas ja sellele pööratakse seal ka aktiivset tähelepanu. Eestis seevastu valitseb vastupidine poliitiline ideoloogia: esiteks sallitakse avaliku elu tegelaste, sh tipp-poliitikute seksistlikke sõnavõtte ning teiseks, üldisemalt, kehtib arusaam, et ühiskondlikku ebavõrdsust tulevat pigem soodustada, kuna niimoodi olevat halvemas positsioonis olijatel suurem motivatsioon „ettevõtlikum” olla (unistus „ajalehepoisist miljonäriks”), ja teisest küljest loodetakse, et kui toetada paremas positsioonis olijaid (nii era- kui juriidilisi isikuid), siis pudenevat nende pidulaualt midagi ka kehvikutele (trickle down). Selles suhtes on naiste ebavõrdne positsioon lihtsalt üks näide üldisest ebavõrdsuse soodustamisest või ebapiisavast mahendamisest.
Teiseks aga mõjutab naiste halvem positsioon ühiskondlikus elus üldiselt ja poliitikas spetsiifiliselt võib-olla ka otsesemalt ühiskondlikku läbikäimist ja poliitilist kultuuri, nii et need on muutunud ühekülgseks ja tasakaalustamatuks. Naised moodustavad pisut üle poole Eesti elanikkonnast, aga kui sealjuures on naisi parlamendis kõigest 20% ja ministrite seas 8%[4] ning kui kunagi pole olnud ühtki naispeaministrit ega presidenti[5], siis võib öelda, et demokraatiaga ei ole kõik päris korras (sest pool täisealistest kodanikest on kõrgematel võimutasanditel tugevasti alaesindatud). Igal inimesel on erinev kogemustepagas ja ühiskondlik võrgustik, sealhulgas naistel naistena (kehastumisviisid, sünnitamine, imetamine). Kui see jääb rakendamata, siis see tähendab, et ühiskond jätab olulise osa omaenese aaretest ja varandustest kasutamata.
Statistikat saab teha väga erinevate asjade kohta (ja väga erineval moel) ning põhiline küsimus on just nimelt selles, milline statistika on oluline ja milline vähem oluline. Poliitika seisnebki selle üle arutlemises. Võimul olevad poliitikud toovad välja statistikat, mis näitab Eestit heas valguses. Aga on teisi väga olulisi statistikaid – ja sooline ebavõrdsus on üks neist –, mis näitavad Eestit halvas valguses (ja pealegi üha halvenevas). Selle olukorra parandamine vajab teadlikke ja koordineeritud jõupingutusi. Tegelikult polegi selle näol tegemist võrdõiguslikkuse sätestamisega, vaid pigem ajaloost päritud ja suuresti teadvustamata ebavõrdsuse kaotamise või mahendamisega (vt allpool).


2. Nähtamatu ilmsus

Feminism on võitlus naiste õiguste ja võrdväärse kohtlemise eest ning laiemas mõttes naiseksolemise mõtestamine nii kehastumuses kui ka ühiskondlikes läbikäimistes. Põhiline takistus naiste õiguste tunnustamisel on meeste poolt kehtestatud normaalsus, käsitamis-, kõnelemis-, kujutamis-, vaatamisviis (mis võib olla ka naiste endi poolt interioriseeritud). Privilegeeritud positsioonis olevana ei pruugi mehed ülepea tajuda, et siin mingi probleem on või kui see neile kohale jõuab, siis aktiivset vastupanu osutada.
Tundub, et feminismiga seotud diskussiooni pärsivad (vähemasti Eestis) mõned lühinägelikkuse-punktid. Üks neist on seotud sellega, et formaalselt on Eestis naiste õigused üldjoontes tagatud: naised saavad osaleda kõigil poliitilise elu tasanditel, valida ja olla valitud ametitesse, omada, pärida ja pärandada vara, sõlmida lepinguid, piiranguteta osaleda äris ja tootmises, käia sõjaväes ja olla korrakaitsja jne. Lisaks saavad naised otsustada oma keha üle: abort ja rasestumisvastased vahendid on legaalsed, samuti prostitutsioon (kuid mitte selle vahendamine). Paberi peal on seega meeste ja naiste võrdõiguslikkusega kõik justkui korras. Aga kui me vaatame elu ennast, siis on asjad hoopis teistmoodi: nii äris kui ka poliitikas on naisi tippjuhtide seas väga vähe, naised töötavad rohkem madalapalgalistel töökohtadel, palgalõhe meeste ja naiste vahel on Euroopa suurim[6], perevägivallas saab aastas vigastusi 37 810 naist[7] jne Seetõttu on vaja rääkida ka sisulisest võrdõiguslikkusest, mis tähendab reaalset võimet võrdõiguslikkust teostada.
Võrdluseks ja utreerides: mõttetu on rääkida vabadusest omandada haridust, kui õppemaks on suurem kui vanemate kuupalk, lähim kool on viiekümne kilomeetri kaugusel ning õdede-vendade toitmiseks peab laps tööd tegema: hariduse omandamine pole sel juhul formaalselt keelatud, ent on sisuliselt muudetud kättesaamatuks. Üks suuremaid probleeme võrdõiguslikkusega ongi see, et me ei näe neid tegureid, norme ja tavasid, mis tekitavad ja hoiavad sisulist ebavõrdsust, s.t me ei näe, et „tavaline“ olukord ongi juba kallutatud, „loomulik“ olek ise on juba ebaloomulik (konstrueeritud, teatavate tegude ja hoiakute tagajärg). Kõige vähem märkavad seda muidugi privilegeeritud, ehk antud juhul mehed. Näiteks miks on Eestis nii, et paljudel elualadel, kus on valdav naiste osakaal (nt lasteaiakasvatajad), on palgad madalamad kui paljudel elualadel, kus on valdav meeste osakaal (nt ehitus). Kas suhtlustöö on iseenesest vähem väärtuslik või vähem kvalifikatsiooni nõudev kui füüsiline töö? Need on lihtsalt edasikanduvad tavad.

3. Geneesi tähtsus

Võimalik, et vaatamata kõigile pingutustele tuua mehi suhtlussfääri töödele ja naisi füüsiliste tööde sfääri (kus tegelikult enamasti suurem osa tehakse masinatega) jäävad ikkagi naised domineerima esimestes ja mehed teistes. Selle paradoksi tõi välja Harald Eia dokumentaalfilm „Ajupesu“ (Norra, 2010)[8]: Norras, mis oli uuringute järgi 2008. aastal sooliselt kõige võrdõiguslikum riik maailmas, on ometi lõviosa insenseridest mehed ja haiglaõdedest naised. Samuti saab neid erinevusi korreleerida meeste ja naiste neuroloogiliste erinevustega.
Niimoodi võib juhtuda, et mõni traditsionalistlik ja suure soolise ebavõrdsusega ühiskond on paljuski väga sarnane Norraga. Muidugi, kui me vaatame lähemalt, siis tulevad välja erinevused. Aga isegi kui me väitluse huvides postuleeriksime täieliku samasuse, siis oleksid need kaks pealtnäha ühesugust ühiskonda ikkagi äärmiselt erinevad, kuna geneesiprotsess, millega selleni on jõutud, on erinev (ja edasi kestes need pealtnäha samased ühiskonnad hakkaksid vältimatult lahknema). Suure soolise ebavõrdsusega ühiskonnas määrab sugu inimese elukäiku: mil moel ta end üleval ja ülal peab (s.t kuidas end elatab ja kuidas käitub). Alati on aga naisi ja mehi, kes tahaksid elada teistmoodi kui neile etteantud rollid määravad, nii et see süsteem on vältimatult ebastabiilne, habras ja nõuab säilitamiseks suurt hulka ideoloogilist ja ka füüsilist vägivalda, mille abil „hoida ohjes“ soorollist „hälbijaid“. Seevastu isegi kui oletada, et sooliselt võrdõiguslikus riigis enamik mehi ja naisi teevad sarnaseid töid nagu suure soolise ebavõrdsusega riigis, siis siin on see oluline vahe, et need, kes tahavad elada teistmoodi, saavad seda teha ja neid isegi julgustatakse ja toetatakse. Seetõttu on selline süsteem palju vastupidavam ja sitkem, kuna soorollide vastustajad – isegi oletades, et neid on vähemus – mitte ei lõhu süsteemi, vaid kinnitavad seda. Kindlasti on see stressivabam olukord, kuna ei pea muretsema enda vastavuse või mittevastavuse pärast olemasolevate soorollidega. Ja kahtlemata on selline ühiskond edukam mitmesuguste annete väljatooja ja arendajana, kuna puudub või mõjub nõrgemalt eelselektsioon, mis kõrvaldaks pelgalt soo alusel inimesi mingist valdkonnast.


4. Hegemooniapretensioonid

See võib mõnes tekitada teistsugust ebakindlust, kuna ta ei tea, „kuidas tuleb käituda“: „enne“ oli teada, kuidas käitub džentelmen ja kuidas käitub daam, aga „nüüd“ on asi palju segasem.[9] Küllap tuleb nendegi murega tegelda, aga lahenduseks ei saa muidugi olla „džentelmenide“ ja „daamide“ koodeksi üleüldine sätestamine sotsiaalse normina, vaid pigem nende möönmine teatavates alamsüsteemides (nt džentelmenide ja daamide klubid asjast huvitatuile, või siis presidendi vastuvõtt, kuhu ülikonnad ja vuhvkleidid selga pannakse).
Selline piiritlemine võib asjaomastes tekitada protesti – miks me peame džentelmeni-daami mängu mängima ühes ühiskonna nukas; kõik peaksid niimoodi käituma. Siin võib tuvastada kunagise hegemoonilise, koloniseeriva diskursuse rasket kohanemist olukorraga, kus ta on sunnitud taanduma. Nagu mõni koloniaalimpeeriumi emamaa, kes on kolooniatest ilma jäänud ja peab nüüd leppima oma uute, tunduvalt kahanenud piiridega – ideoloogilised pretensioonid sageli ei kahane sugugi nii kiiresti ja sageli säilib suurriiklik hoiak ka pärast suurriigi staatuse kaotamist. Muidugi neid hegemoonilisi pretensioone toestatakse mitmesuguste ideoloogiliste ja ajalooliste argumentidega: „vanasti“ oli niimoodi (ja kuna inim- või ka ühiskond jäi selle tingimustes ellu, siis järelikult ta vähemasti võimaldas elu – iseasi, kas võimendas), niimoodi on „loomulik“ (mees on kütt, naine koduhoidja; mees oli kündja ja naine kuduja, järelikult on loomulik, et mees juhib poliitilist elu ja naine korraldab kodust elu – ehkki kõik need struktuurid, juhul kui nad ikka eksisteerisid, olid ajalooliselt kujunenud teatud kindlates oludes; see viib vältimatult bioloogilisse ja/või ajaloolisse reduktsionismi). Selliste hegemooniapretensioonide suhtes tuleb olla järeleandmatu: me mööname teie alamstruktuuri, aga mingil juhul ei anna teie kätte kogustruktuuri.
Mis puudutab vana hegemoonia lagunemisest tulenevasse ebakindlusse, siis sellega tuleb tegeleda kui järeleaitamistunniga. Ikka leidub ühiskonnaliikmeid, kes ei suuda uute oludega piisavalt kiirelt kohaneda. Näiteks nii vanuril kui ka keskealisel inimesel võib olla raske kohaneda uute tehnoloogiatega – aga lahenduseks ei saa muidugi olla see, et me keelaksime need uuendused ja sunniksime kõiki minema tagasi Nokia 3310 juurde, vaid see, et aitame järele neid, kes uute aparaatidega kohaneda ei suuda („Vanaisa, näe, siia tuleb vajutada!“ „Emme, seda seadestust saab, näed, siin muuta!“). Samamoodi võivad soorollide muutumine (või hajumine) tekitada stressi inimestes, kes on üles kasvanud teistsuguses ühiskondlikus korralduses ja harjunud teistsuguste jaotustega. Jällegi, kuna inimene võib olla oma identiteedi tihedalt sidunud nonde vanade jaotuste külge, siis võib ta tunda ennast ohustatuna oma identiteedi alusteni välja, ning see võib avalduda väljapoole suunatud verbaalse või isegi füüsilise agressiivsusena. Sellega toimetulekuks tuleb neis esiteks luua turvatunne (jah, te olete inimesed, väärikad kodanikud, me aktsepteerime teid, „kõik on hästi“, „rahu“) ja teiseks näidata seda loogikat, kuidas vanast jaotusest on liigutud uude, ühest küljest veendes selle otstarbekuses ning teisest küljest avardades empaatiat uute vormide, nt samasooliste abielupaaride vastu (näiteks kas või tuues neid kokku nende inimestega, nii et tekiks isiklikum ja täpsem ettekujutus).
Konservatiividel on ühiskonna tasakaalus hoidmisel tänuväärne roll – mitte niivõrd aktiivse panustajana („sõukruvidena“), kuivõrd inertsi tekitajana („ballastina“): ühiskonnal on hädasti tarvis mingit hulka inertsi, sest liigne volatiilsus võib ta sootuks koost rebida. Pole hea, kui iga uus mõte kohe ellu viiakse – sest pole teada, kuhu ta välja viib. Täiesti aktsepteeritav konservatiivne positsioon võikski olla ka selline, mis toetaks status quo’d kui sellist, s.t mis ei peakski seda põhjendama sellega, et „vanasti“ oli hea või „olemuslikult“ on hea nii, nagu on olnud, vaid lihtsalt hoides inertsi kui sellist – heal juhul muidugi mitte ogaralt kaua, „viimse veretilgani“, vaid lastes tegelikkusel muunduda, lihtsalt aeglustades seda protsessi, hoides ta seeläbi konsistentsena; luues pinna(se), kuhu uuendused, uued sisendid, ettepanekud saavad koguneda ja kus nad saavad küpseda, ühiskonnakehandi teiste elementidega läbi käia, lõimuda, nüansseeruda, enne kui see avaldub teostusliku teisendusena (ja lastes sumbuda paljudel, mis teostuseni ei jõua). Selline viivitus on rikkaliku ja jõulise ühiskondliku tegutsemise eeldus. Selline konservatiiv lihtsalt avaldab vajalikku vastupanu, nii et progressiivsed jõud saavad pidepunkti – nagu aikido’s uke (see, kelle peal tehnikat sooritatakse) tori’le (sellele, kes tehnikat sooritab). Aikido võrdlusega jätkates: tehnika sooritamise provotseerijaks, algatajaks on just uke ehk n-ö see, kes pikali visatakse – ja ka ühiskondlikus dialektikas provotseerijaks ongi sageli just konservatiivne element, jätkates mingeid praktikaid, mis pole uutes oludes enam kohased, nii et progressiivne element on sunnitud temaga mingi tehnika sooritama (protesti, revolutsiooni, ...).

5. Ebavõrdsuste mahendamine

Muidugi nõuab sooliste ebavõrdsuste mahendamine vaeva, sest kui on nii, et insenerideks hakkavad enamasti mehed ja haiglaõdedeks naised, siis kujunevad sellest stereotüübid, ühiskondlikud hoiakud, mis isegi formaalsete takistuste puudumisel raskendavad indiviidide ligipääsu teatud erialadele pelgalt soo tõttu, ning selliste stereotüüpide hajutamisega tuleb pidevalt tegeleda. Üks feminismialast diskussiooni hägustav asjaolu on siin see, et mõlemaid peetakse ühtmoodi vägivaldseks – nii traditsioonilise ühiskonna soorollidesse surumist kui ka progressiivse ühiskonna soorollide mahendamist. Need on aga parem lahus hoida, sest tegemist on eri laadi protsessidega: üks on piirav (on etteantud soorollid ja sa pead lihtsalt nendega kohanema), teine on avav, piiranguid kõrvaldav (hajutatakse eelarvamusi ja norme, mis pärsivad isikul asumast ühte või teise ametisse); üks lähtub kollektiivist (ühiselt määratletud soorollid ja isikute kohandamine nendega), teine indiviidist (teha nii, et indiviid saaks võimalikult pärssimisteta ennast arendada ja rakendada); üks võtab midagi ära (ärajäänud ja luhtunud karjäärid „vale“ soo tõttu), teine annab midagi juurde (insenerideks on endiselt enamasti mehed ja haiglaõdedeks naised, aga kui sa mehena tahad saada haiglaõeks või naisena inseneriks, siis sa saad seda teha).[10]
Nõnda pole feminism ja naisõiguslus spetsiifiliselt naiste asi ja naiste huvides, vaid see on samavõrd meeste huvides ja kogu ühiskonna hüvanguks. Ses mõttes peaksid kõik olema feministid – nagu ka kõik peaksid olema abolitsionistid, nahavärvist sõltumata. Seksistlik ühiskond toob kaasa soorollid, mis piiravad ka mehi (isegi kui nad on privilegeeritud seisundis). Ei pea ainult julgustama naisi asuma „meeste“ erialale, kui neil on vastav kutsumus, vaid ka mehi „naiste“ omale; ei pea ainult julgustama naistes „mehelikke“ omadusi – enesekehtestus, juhtimine jt –, vaid ka meestes „naiselikke“ omadusi – empaatia, emotsionaalne intelligentsus jt. Ühiskondlikult saab siis paremini avastada ja arendada mitmesuguseid andeid ja individuaalselt saavad inimesed täielikumaks, avaramaks, integreeritumaks (ja siis poleks enam võimalik, et tolereeritakse meespoliitikute seksistlikke avaldusi, vaid seda peetaks lihtsalt matsluseks, ahta isiksuse tunnuseks). Lihtsa dihhotoomia mees-naine asemel on siis hulk individuaalseid iha genereerimise viise – mis maailmalõpukuulutajate meelehärmiks[11] ei tekitaks aga mingit segadust, kaost, vaid millest ilmselt enamik sarnaneks praeguste vormidega – just nimelt sel määral kui mees ja naine on midagi loomulikku; teisisõnu: ainult siis on nad midagi loomulikku.

6. Naised ja hõlbustamine

Poliitika on ühiskonna hõlbustamine, ühiskondlike suhete, läbikäimiste võimaldamine, korraldamine, võimendamine, mitmekesistamine. Selles suhtes võiks pigem eeldada, et sugudevaheline ebavõrdsus oleks vastupidine. Kui me üldse räägime ajaloolisest pärandist ja pärilikkusest, siis selle järgi peaksid just naised olema paremad hõlbustajad kui mehed: kümnete tuhandete aastate vältel oli sageli nii, et mees võttis relva ja läks üksinda jahti pidama, sellal kui naised korraldasid üheskoos kogukonnaelu. Mees tegi tuhandete aastate vältel spektakulaarseid lühiajalisi jõupingutusi ja kangelastegusid, koopereerus ainult mingi kindla eesmärgi nimel, mis oli sageli hävituslik, olgu metslooma mahanottimisega või veelgi magusamalt mõne teise meestesalga vagasekstegemisega. Naised on see-eest koopereerunud vastastikuseks abiks laste kasvatamisel ja pikaajaliste vähem silmapaistvate jõupingutuste tegemisel, nagu taimse toidu muretsemine või ihukatete valmistamine. Koopereerumine pole siin juhuslik valik, vaid norm. Ühiskonna tegeliku ellujäämise alus loodi just selliste tagasihoidlike tegevustega külas nagu naabriga koosistumine, söögitegemine, koristamine, laste kasvatamine, riiete valmistamine. Naised on läbi ajaloo teinud suurema osa füüsilise töö kogumahust ning eriti just afektiivsest ja sotsiaalsest tööst või hoolest.
Muidugi ei ole inimene ammendavalt ära määratud ei oma varasemast ajaloost ega ka bioloogiast (vastasel juhul poleks ta inimene) ning igaüks saab kasutada erinevaid strateegiaid teiste inimeste ja ümbrusega läbikäimisel. Võiks näiteks rääkida jäigast ja elastsest strateegiast. Jäik strateegia otsib vastandumist ja loodab omaenese jõule, millega vastasest jagu saada. Sellise strateegiaga võib võita lahinguid, ent mitte sõda, sest see on jõukulukas ja väsitab viimaks ära; see ei ole kestlik. Kõva asi võib olla habras; tõeline tugevus eeldab elastsust. Elastne strateegia otsib kontakti ja liidab oma jõu teise jõule, nii et ta ei väsi, vaid võib põhimõtteliselt lõputult efekti anda. Jäik strateegia eraldab tegelikkusest mingid osad, tükid, keskendades neile oma tähelepanu ja jõu – ning sageli saavutabki niimoodi lühiajalist ja lokaalset edu. Aga niimoodi võib ka rängalt olukorra terviku ja pika kestuse suhtes eksida. Elastne strateegia võib olla ebatäpsem mõningate detailide analüüsil, aga ta on edukam olukorra terviku suhtes ja pikas ajamõõtmes. Iga süsteem vajab oma sidususeks mingit hulka jäikust, aga sellel on jõudu üksnes siis, kui see on põhimõtteliselt lõputult laiendatav ja pikendatav, „ühismeelne”. See on sitkus, mis on paindlikkuse enese huvides. Seevastu ükski kildkondlik ja „erameelne” algatus pole kestlik ning seda käivitav jõud raugeb varem või hiljem. Kas on see juhus, et jäiga ja erameelse strateegia domineerimine käib olukorras, kus naiste roll poliitikas ja üldse ühiskondlikel juhtpositsioonidel on väga tagasihoidlik? Igatahes tundub arutu raiskamisena jätta ühiselu korraldamisest kõrvale need, kes ajalooliselt on osanud seda kõige paremini teha.

7. Sookvoodid

Kuna meeste ja naiste palgavõrdsuse poolest on Eesti Euroopas viimaste seas ja maailmas 2015. aastal World Economic Forumi poolt uuritud 145 riigi seas 77. kohal[12], siis vajab see radikaalseid meetmeid.[13] Üks oleks sookvoodid mõningates ametites ja sektorites. Eestis on see idee ebapopulaarne, ehkki just siin oleks vaja selliseid jõulisi meetmeid soolise ebavõrdsuse kahandamiseks. Võidakse vastu väita, et see pole kooskõlas meritokraatiaga, kui mingi välise kriteeriumi (sugu) tõttu ollakse sunnitud valima vähem võimekas kandidaat või on kandidaatide valik väiksem.
Üksiku ettevõtte või ametkonna seisukohalt võib see nurin olla õigustatud, ent riiklik poliitika peab vaatama kaugemale, laiemalt, pikemas perspektiivis. Selle meetmega tegelikult kõrvaldataks seni toimiv just nimelt väline moonutus, mis soodustab mehi. Ja isegi kui tõepoolest peaks olema nii, et alguses on naiskandidaatide valik väiksem ja nad keskmiselt vähem võimekad (arvestades naiste kõrgemat haridust, pole ma üldse kindel, et see nii on), siis ajapikku saavad naised julgust ja enesekindlust, tiheneb konkurents ning naiskandidaadid saavad olema sama võimekad kui mehed. Sookvoodid pole mitte moonutus, vaid need kõrvaldavad eksisteerivat moonutust (mida küll paraku endale tunnistada ei taheta). Ajapikku, kui ühiskondlikud hoiakud on muutunud, muutuvad nad üleliigseks – ehkki ühiskondlike kujutluspiltide inertsust arvestades võib selleks kuluda üsna kaua aega. Muidugi on sookvoodid kõigest üks abivahend ja vaja on veel palju enamat, nt lastehoiuteenuse parandamine jne.

8. Milleks?

Milleks sooline võrdõiguslikkus hea on? Just selleks, et inimene poleks ära määratud rohmakatest eristustest (mees-naine jne), vaid et saaksid välja tulla peenemad ja individuaalsemad erinevused. Ühiskond tervikuna saab niimoodi ära kasutada palju suuremat hulka andeid ja võimeid, nii et see on ka majanduslikult otstarbekas, eriti praeguses järjest teadmispõhisemas ühiskonnas.
Naiste diskrimineerimise lõpetamine ei peakski vajama mingit erilist põhjendust. Aga igatahes olen kindel, et soolise diskrimineerimise vähendamisega võidaks meie ühiselu (ja ka selle hõlbustamine ehk poliitika) juurde mitmekesisust, paindlikkust, kohanemisvõimet, elusust.




[1] Osalt põhineb ajalehes „Müürileht“ 14. detsembril 2012 avaldatud artiklil „Naised ja hõlbustamine“. Mõned teemad on tõukunud Facebooki grupi „Virginia Woolf sind ei karda“ diskussioonidest. 
[2] Algse artikli kirjutamise järel on trajektoor olnud selline: 2014. aastaks oli Eesti langenud kaks kohta, 62. positsioonile. 2015. aasta aruandes oli Eesti järsult tõusnud 21. positsioonile ning 2016. aasta omas pisut langenud, 22. kohale. Võimalik, et Eest positsiooni parandas Taavi Rõivase ajutine „üleminekuvalitsus“, kuhu kaasati enneolematu hulk naisministreid.
[3] Hilisem trajektoor: 2014. aastaks langes Eesti koguni 88. kohale. See-eest aga 2015. aastal tõusis 30. kohale, mis jäi 2016. aastal samaks. Suurele tõusule avaldas tugevat mõju ajutine valitsuskabinet paljude naisministritega, kuivõrd ministrite poolest on Eesti 8. kohal, aga rubriigis „Naised parlamendis“ alles 59. ning „Naine riigijuhina“ 68. kohal (kus on koos kõik riigid, kus naine pole kunagi riigipea olnud). Viimane koht seoses Kaljulaidi valimisega presidendiks kindlasti paraneb, ehkki sisuliselt juhib Eestis riiki ikkagi peaminister, mitte president, ja esialgu pole näha, millal naine peaministriks võiks saada.
[4] 2014. aasta uus koalitsioonivalitsus tõi ministrite osas ajutise muutuse, kui pea pooled ministrid olid naised. 2015. aasta valitsuses oli kõigest kaks ning 2016. aastal moodustatud valitsuses neli naist. Riigikogu 13. koosseisus on naisi 27 ehk varasemast natuke rohkem.
[5] 2016. aastal valiti presidendiks esimene naine, Kersti Kaljulaid.
[6] Ja sealjuures 5% suurem kui tagantpoolt teises Austrias (2014. aasta seisuga): http://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/File:The_unadjusted_gender_pay_gap,_2014_(%C2%B9)_(difference_between_average_gross_hourly_earnings_of_male_and_female_employees_as_%25_of_male_gross_earnings_new.png (see tabel puudutab kohandamata soolist palgalõhet, unadjusted gender pay gap).
[7] Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi uuringu andmetel: http://media.voog.com/0000/0035/2397/files/Perev%C3%A4givalla%20uuring-%202015%20aruanne.pdf
[8] Omaette teema on see, et filmis esitatakse feminismi nõrgalt ning selle kaitsjadki kaitsevad seda nõrgalt. Selles mõttes kummutab film õlgmehikese.
[9] Jätame praegu kõrvale asjaolu, et selline terviklik minevikumaailm ise on hõllanduslik ja väljamõeldud, kehtides väga piiratud ühiskonnagrupi väga piiratud ajalõigus.
[10] Paralleel erinevate protsesside väheviljakast kokkupanemisest on see, kui samastatakse totalitaarse režiimi tsensuur ja „poliitkorrektsusest“ tingitud keelekasutuse teisendamine, mis võivad olla sarnased vaid mõne formaalse tunnuse poolest, kuid on sisuliselt kardinaalselt erinevad.
[11] Sest kõige suuremat meelehärmi ei valmista maailmalõpukuulutajale mitte see, kui maailma lõpp kätte jõuab, vaid kui see ära jääb – sest siis osutub kogu ta ettevõtmine tühjaks, tühiseks – see mõttetusetunne on aga tema kõige suurem vaenlane, palju suurem kui see, mida ta sellisena (esile) manab.
[12] The Global... 2015: 166, vt https://www.weforum.org/reports/global-gender-gap-report-2015/ . Selle kohta vt ka Anspal, Kraut, Rõõm 2010.
[13] Eriti kurioosne on palgalõhe selle valguses, et Eesti naised on keskeltläbi oluliselt haritumad kui mehed. See näitab Eesti ühiskonna vähest meritokraatiat.