sabato 1 giugno 2013

Raha (Graeberi ainetel)


(Mõned motiivid David Graeberi raamatust "Võlg. Esimesed 5000 aastat")

Raha, tulevik, mobiliseerimine, vägivald

Ühed varajasimad vormid, mis paistavad raha moodi, polnud tegelikult mõeldud ostmiseks, vaid need toimisid sümbolitena, meenutamise otstarbel ning need vahetasid omanikku abielu sõlmimisel, liikudes kas peiu poolelt mõrsja vanematele või mõrsja poolelt peiu vanematele. Sellisena võis toimida näiteks mõni haruldane ja raskesti hangitav asi, nagu hai hammas Fidžil (Graeber 2011: 131). See on märk võlast, mida põhimõtteliselt ei saa tagasi maksta. Sest elu väärtus (loovutatud naisliige) on absoluutne ja seda ei saa asendada.
Algne raha on selline kogukondlik krediit, mis on enamjaolt immateriaalne ning omandab keha ainult erandlikel juhtumitel: näiteks abielludes. Ning selliselgi juhul pole niivõrd väärtuslik see asi ise (nt hai hammas), vaid see ese lihtsalt sümboliseerib ja kehastab seda kogukondlikku krediiti, mis on valdavalt kehatu. Selline “raha” kehastab tuleviku kokkutõmbamist, see näitab, et üks grupp on võtnud teisest grupi seast naise: naise tööjõud ja loodetavad järglased kantakse üle ühe grupi “kontolt” teise kontole, ning ühtlasi on mälestus sellisest tehingust. See reguleerib vastastikuseid kohustusi ja lubadusi. Niimoodi tõmmatakse kokku tulevikku ja minevikku, vaalahammas on märk minevikust, mis osutab tulevikule. See aga on algselt valdavalt kvalitatiivne ning siin ei saa juttugi olla sellistest vastavustest laadis, et üks haihammas võrduks näiteks viiskümmend metsseakihva või midagi muud. Vaalahammas viitab minevikule ja tulevikule tervikuna, teatava ainulise kvaliteediga, mis on asjaosalistel teada kontekstist (see just nimelt aitab füüsilise sümbolina kinnitada ja kinnistada seda konteksti).
Oluline pööre toimus antropoloog Graeberi järgi (2011: 212) koos metallist müntide kasutuselevõtuga umbes 600-500 eKr Egeuse mere piirkonnas, Indias ja Hiinas. Teadaolevalt esimesed mündid valmistati Lüüdias ja neid kasutati seal – ja ka mujal – esialgu eeskätt palgasõduritele maksmiseks. Münte oli suhteliselt kerge transportida ja mis kõige tähtsam, need olid kontekstist sõltumatud, samas kui varase krediidimajanduse “raha” on lahutamatult seotud oma kontekstiga – fidži haihammas väljaspool konteksti on nagu taskurätikusse tehtud sõlm, mis ilma kontekstuaalse teadmiseta ei tähenda mitte midagi. Mündid märgivad just sellise konteksti kaotamist, lõhkumist – mida tehtigi sõja jõul, sellesama (professionaalse) armeega. Teisest küljest aga olid väärismetallid hea röövsaak võitnud malevale. Mündid hõlbustasid märgatavalt tollel ajastul tekkinud suurte professionaalsete sõjavägede varustamist; sõjavägede ümber tekkis turusüsteem, milles kasutati füüsilisi münte igapäevastes tehingutes (seal, kus algses krediidimajanduses kasutatakse kehatut krediiti).
Metallist müntide eelis on see, et neid saab väga täpselt kvantitatiivselt määrata ja liigendada. Müntidele kehtestatakse esiteks kindel kaal, mistõttu saab sätestada täpsed kvantitatiivsed vastavused, nt. üks sajagrammine hõbemünt võrdub sada ühegrammist hõbemünti. See on pigem teoreetiline näide, sest kohe algusest peale on eristatud ja eristatavad mündi nimiväärtus ja temas sisalduva metalli hind (esimene reeglina ületab teist), ning ka erinevatest metallidest müntide vahetusväärtus määratakse arbitraarselt. Metallist mündid ei erine põhimõtteliselt ükskõik millisest materjalist “rahast”, olgu selleks kilud või merekarbid – ta kehastab samamoodi ühiskondlikku krediiti ja on väärt täpselt nii palju, kui on ühiskondlikult otsustatud. See aga ei tähenda sugugi, justkui raha hinda saaks suvaliselt määrata (nagu on omal nahal tunda saanud valitsejad, kes on meelevaldselt suurendanud nimiväärtust ja/või halvendanud müntide metalli kvaliteeti – sellele järgneb usalduskriis ja ühiskondlikud mullistused). Meile võib tunduda, et hõbe ja kuld on justkui iseenesest väärtuslikud ja seega “loomulikud” müntide materjalid (ilusad läikivad metallid), aga Vanas Hiinas said sama hästi ringelda pronksraha ja Vanas Roomas vaskraha. Metallist müntide põhiline erinevus tuleneb just nende standartsusest ja täpsest kvantifitseeritavusest. Kõigepealt luuakse sõdadega suurriik ja seejärel kehtestatakse seal ühtne rahasüsteem. Sõjalise jõuga on loodud üleriigiline krediit, mille kandjaks on metallist mündid, mida saab kasutada üle traditsioonilise kogukonna krediidipiiride. Kui ringleb suures koguses sularaha, milles on erinevaid nominatsioone kuni peenrahani välja, siis saab tehinguid sooritada anonüümselt ja hõlpsalt: ei pea tegelema kogukondliku krediidi peente nüanssidega ning samuti ohtlike ja keeruliste rituaalidega, mis rüütasid kahe traditsioonilise kogukonna kohtumisi ja vahetuslikke kaubatehinguid. Mündid teevad võrdseks, nad loovad anonüümse tausta.
Mündiline raha tõmbab samamoodi kokku tulevikku ja minevikku, aga see on anonüümne (pole kellegi asi, kust ma olen mündi saanud ja selle väärtus ei sõltu põhimõtteliselt omajast) ja eeskätt võimaldab täpselt määratletud kvantitatiivseid liigendusi. See võimaldab avardada kokkutõmbeala (suurriik) ja mitmekesistada rahaliselt vahendatavaid suhteid (tarbeesemete ostmise ja müümiseni välja), mis on turu anonüümsuses lahti logistatud traditsioonilise krediidi lõpututest nüanssidest, lihtsustanud seda ja tõmmanud selle ühtlase kvantifitseeritava rahasüsteemi skaalale.
Oluline pööre toimub ühiskondlikes suhetes siis, kui mündilise ehk materiaalse majanduse peale tekib jälle krediidiline ehk immateriaalne majandus. Seda on ajaloo käigus toimunud mitu korda: nii naasti näiteks keskajal valdavalt krediidimajanduse juurde, ehkki arvepidamises kasutati edasi vanu rahaühikuid – füüsiliste müntide liikumine oli praktiliselt lakanud ja tegemist oli abstraktse mõõduühikuga, mille abil sai sätestada vastavusi erinevate asjade väärtuste vahel ning reguleerida makse ja trahve. Seevastu uusajal – ja juba enne eurooplaste jõudmist Uude Maailma – tuli jälle tagasi sularahadominantne majandus. Siis aga lisandus sellele leiutis, mis muutis selle pöörde hoopis erinevaks keskaegsest, nimelt paberraha, mis algselt on veksel, garantiikiri, mille ettenäitaja sai vahetada teatava hulga müntide vastu. Esimene paberraha käibis Hiinas; araablased arendasid välja mitmed paberraha ja võlakirjadega seotud tehnikad, mille eurooplased hiljem üle võtsid.
Paberraha ja võlakirja eelis metallmüntidega võrreldes on muidugi kergem transporditavus ja hõlpsam emissioon. Nende puhul on nimiväärtuse ja materjali hinna erinevus veelgi selgem, kuna nende aluseks oleva paberi väärtus on nimiväärtusega võrreldes väga väike. Paberraha on algselt võlakiri, mis sai moodsa majanduse aluseks seoses sellega, kui tagasi kohustuti maksma rohkem kui võlgu võeti, st. kui laenu pealt võetakse intressi. Intressi on võetud juba muistsetest aegadest peale, juba Sumeris.[1] Liiakasu ehk intressi võtmise uusaegset kapitalistlikku vormi eristas selle ainulaadne suhe vägivallaaparaadiga. Niimoodi põhjendab David Graeber kapitalismi teket just Euroopas, mitte islamimaades ega Hiinas[2]: selle taga polevat määravad religioossed ega kitsas mõttes kultuurilised põhjused (vrd. Max Weber, kes väitis, et kapitalismi tekkes on oluline protestantlik – eeskätt kalvinistlik – eetika, vt. Weber 2007), vaid poliitilised: Islamimaades võeti turuvabaduse põhimõtet tõsiselt ning kuigi olid olemas kõik põhilised finantsmehhanismid, mis hiljem Euroopa kapitalismi integreeriti, siis vägivallaaparaati ei rakendatud turumonopolide kehtestamiseks; Hiinas jällegi oli küll olemas turumonopol ja majanduse riikliku reguleerimise praktika, aga seal oli poliitiline võim sügavalt umbusklik majandusliku ja finantsvõimu vastu ning ta oli piisavalt tugev, et neid vaos hoida. Euroopas sõlmisid majanduslik, panganduslik, poliitiline ja sõjanduslik võim aga liidu, mille tagajärjel sündis tänapäevane kapitalism. Kapitalism ei tekkinud mitte turuvabadusest vaid vastupidi, turumonopolide loomisega (põhiliselt kolonialistlike sõjanduslik-majanduslike kompaniide, eeskätt Inglise ja Hollandi Ida-India kompaniide näol). Kapitalism on turuvabaduse ideoloogiat alati kasutanud ühesuunaliselt: kõrvaldada “teiste” piirangud kaubandusele, ent kiivalt kaitstes omaenda monopolistlikke või oligarhlikke huve.
Moodne finantssüsteem Eurooopas sai alguse linnriigi võlakirjadeemissiooniga: esimene selline teostati 12. sajandil Veneetsias. Riigil oli vaja sõjaks raha, ta korjas kohustuslikus korras maksumaksjatelt laenu, mille eest lubas neile viis protsenti intressi aastas, kusjuures nendel riigivõlakirjadel lubati olla müüdav, nii et tekkis riigivõlakirjade turg. Sellises süsteemis saab raha tekitada eimillestki. Muutust Euroopa finantssüsteemis seostatakse tihti Uuest Maailmast toodud väärismetalliga, ent tegelikult füüsiliselt ei jõudnud sellest väärismetallist tavaeurooplaseni mitte midagi, vaid see viidi edasi Hiina, mis oli just üle läinud sularahamajandusele ja vajas hädasti väärismetalle. Kui väärismetalli laadung saabus Sevillasse, siis see läks otse genovalaste lattu, aga enne kui see itta edasi saadeti, laenati selle väärtus valitsejatele sõja rahastamiseks. Vastu said nad võlakirju, mille pealt valitsus pidi igal aastal neile intressi maksma. Neid võlakirju sai edasi müüa, ja niimoodi said pankurid peaaegu lõputult paljundada kulla ja hõbeda tegelikku väärtust.[3]
Euroopa esimene pärispaberraha trükiti 1694. aastal Inglismaal, kui 40 Londoni ja Edinburghi pankurit andsid William III-le 1,2 miljonit naela laenu sõjaks Prantsusmaaga. Vastutasuks lubas kuningas luua neil korporatsiooni, millel on rahatrükkimise monopol (Graeber 2011: 339-340). Seda algset võlga pole siiamaani tagasi makstud, ja see polegi mõeldud tagasimaksmiseks.
Kui me eelmiste süsteemide puhul nägime, et raha esindab tulevikku ning tõmbab kokku minevikku, siis nüüd hakatakse tulevikku ennast rahaks tegema, nii et raha mitte üksnes ei esinda tulevikku, vaid paljuneb selle arvel. Veneetsia esimesest võlakirjaemissioonist peale peetakse mõistlikuks aastaintressiks 5%; see on kasvutempo, millega raha peaks kasvama. Kapitalism on sõna otseses mõttes ehitatud tuleviku müümise peale ja metafoor “aeg on raha” on siin täiesti reaalse tähendusega, millel võivad olla vägagi konkreetsed tagajärjed selle jaoks, kes ei suuda vajalikul määral kasvada, et intressi maksta ning niimoodi võlgu jääb. Valitsevates riikides võib see kodanikule tähendada oma kodust ja varast ilmajäämist; valitsetavates riikides võib see tähendada näljahäda.
See süsteem poleks mõeldav ilma tõhusa administratiivsete, kohtuliste, politseiliste ja sõjaväeliste struktuurideta. Nendega lõhutakse anarhilised vastastikusel abil põhinevad kvalitatiivsed ja implitsiitsed krediidisüsteemid ja asendatakse need kvantifitseeritud ja eksplitseeritud võlasuhetega. Kapitalistlik süsteem paisus olulisel määral alates sellest, kui hakati laialdaselt jagama tarbimislaene, nii et keskmine kodanik sai endale soetada hüvesid, mis muidu olid piiratud valitud eliidiga, nt. oma maja ja auto (ühtlasi langes ka nende hind märgatavalt, nii seoses nõudluse kui tootlikkuse kasvuga). Ühest küljest suurendas see märgatavalt rahvastiku tarbimist ja teisest küljest köitis inimesed seesmise motivatsiooniga süsteemi külge: nad olid saanud hüvesid ja rügasid nüüd rõõmuga tööd teha, et laenu tagasi maksta (koos intressidega!) – või kui rõõmu nappima hakkas, siis kannustas piitsana hirm neist hüvedest ilma jääda (sest maja ja auto kuuluvad pangale, kuni võlg pole ära makstud). Sellega viiakse ühiskondlikku mobiliseerimist ning tuleviku haldamist järgu võrra edasi.
Maailmamajanduse arenguga ja globaliseerumisega on tihenenud ja mitmekesistunud sidemed nii iga ühiskonna sees kui ka ühiskondade vahel. Nüüd võib mõelda, et korporatiivsed ja riiklikud huvid, millega kapitalismile alus pandi, hakkavad selle arengut pärssima. Lühinägelikkusest ja ahnusest on majanduslik võim pannud poliitilist võimu vastu võtma seadusi, mis tulevad kasuks eliidile, nii et varandus kipub kogunema väheste isikute ja korporatsioonide kätesse (nn 1%), see aga pärsib globaalset tarbimist, mille jaoks oleks palju tulusam, kui varandus nii iga riigi sees kui ka eeskätt riikide vahel jaguneks ühtlasemalt.
Nõnda nagu 20. sajandi algupoolel laienesid hüved üha suurematele ühiskonnakihtidele ja kasvas keskklass, samamoodi võiks ehk lähitulevikus toimuda arenguid, mis viiksid hüvede ühtlasemale jaotumisele nüüd kogu maailma elanikkonna seas. Ma ei oska öelda, kas see tähendaks seniste jõukate ühiskondade mõningast suhtelist vaesemaks jäämist või leitakse intellektuaalsest ja tehnoloogilisest innovatsioonist ressursse senise taseme hoidmiseks. Igatahes aga pole kindlasti midagi katki selles, kui domineeriva riigi kodanik sööb päevas kolme hamburgeri asemel kaks või kannab oma pükse kahe kuu asemel kuus kuud. 

DeLanda, Manuel 2000. Thousand Years of Nonlinear History. New York: Swerve Editions.
Stiglitz, Joseph E.; Walsh, Carl E. 2006. Fourth Edition, New York: Norton.
Weber, Max 2007, Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim. Tallinn: Varrak.



[1]           Aegade jooksul on ühe leitmotiivina ringelnud viha selliste liiakasuvõtjate vastu, ning mõnes ühiskonnas – näiteks keskaja Euroopas – rakendati meetmeid selle piiramiseks: intressi ei tohtinud kristlane teiselt kristlaselt võtta, küll aga lubati seda teha juudil. Sellega löödi kaks kärbest ühe hoobiga: kanaliseeriti liiakasuvõtjatevastane viha juutide peale ning ühtlasi oli valitsejatel võimalik varuvariandina juutidelt nende varandus vägivallaga lihtsalt ära võtta, kartmata ühiskonna halvakspanu (või pälvides selle eest koguni kiitust).
[2]           See pole ilmselt ainus tegur. Lisaks allpool viidatud kultuurilistele asjaoludele (Max Weber) mängis ilmselt oma osa ka puhtalt süsteemi loogika, vt. DeLanda 2000.
[3]           See mehhanism toimib tänapäevani, vt Stiglitz ja Walsh 2006: 622-626 “Kuidas pangad tekitavad raha”.

Nessun commento:

Posta un commento