miks me jääme orjadeks

Kui vasakpoolsust võtta hoiakuna, mis soovib ühiskonnas tekkivate ebavõrdsuste mahendamist, ning liberaalsust meelsusena, mis tahab mitme ideoloogiakeskme olemasolu, siis loogiliselt peaks vasakliberaalsus olema igal ajal igas kohas domineeriv poliitika. Alati oleks ka paremkonservatiive, paremliberaale ja ehk ka vasakkonservatiive (ning nende kõigi olemasolu oleks soovitud sellesama vasakliberaalsuse raames), aga need jääksid selgelt vähemusse.

Mis puudutab vasak-parem eristust, siis varandus kaldub ühiskonnas jaotuma ebavõrdselt, mis tähendab seda, et üksikutel on väga palju ja enamikul väga vähe. Seega peaks enamik soovima just nimelt seda, et mahendataks ühiskondlikke ebavõrdsusi.

Mis puudutab liberaalne-konservatiivne eristust, siis siin on asjad pisut keerulisemad, kuna inimesed eristavad end ühiskondlikust ideoloogiast vähem kui majanduslikust olukorrast. Võiks isegi tunduda, et kuna konservatiivsus tähendab olemasolevate väärtuste säilitamist, olemasoleva olukorra aga standardjuhul määratleb enamus (või teisipidi, see olemasolev olukord määratleb enamuse, annab platvormi, millelt enamus ennast mõistab), siis peaks loogiliseltki olema konservatiivsus põhiline hoiak. Kui me aga seda asja lähemalt vaatame, siis me näeme, et olemasolev olukord on konservatiivsuse dominantsi puhul määratletud ühe või väga väheste ideoloogiakeskuste poolt, mis aga tähendab seda, et see tuleb kasuks eeskätt seltskonnale, kes seda ideoogiat produtseerib. On muidugi ideoloogiaid – ja väga võimsaid, jõulisi –, mis kuulutavad just nimelt isetust, altruismi, näiteks budism, moism, kristlus jt. Ning leidub alati ka neid, kes seda tõsiselt võtavad ja tegelikultki praktiseerivad – ning nonde ideoloogiate püsimisel on need isikud äärmiselt vajalikud –, aga harilikult pole nemad ideoloogia põhilised produtseerijad (välja arvatud mõned singulaarsuspunktid, nagu Buddha, Mozi, Kristus, ehkki nad pigem andsid mõned esialgsed liigendused ideoloogiasse, samas kui põhitootmine jäi hilisematele põlvkondadele) ning kui me vaatame nende ideoloogiate praktikat, siis just isetuse-retoorika peale saab rajada ideoloogiatootjate seisukohalt kõige tulusamaid (majanduslikus ja muus ühiskondlikus mõttes) institutsioone. Nõnda nagu Aafrika abistamiseks saab rajada institutsiooni, mille haldajad saavad ühest küljest ise mõnusasti majanduslikult ära elada ning teiseks paista ka moraalselt eeskujulikena. Need ideoloogiatootjad aga ei saa tegeleda muu tootmisega (s.o nad on seda tõhusamad, mida enam nad spetsialiseeruvad üksnes ideoloogiatootmisele), mis tähendab, et (kui mõni sümboolne tootlik panus välja arvata) lõviosas on nad ülalpeetavad, mis omakorda tähendab, et neid saab arvuliselt ühiskonnas olla vaid väike vähemus, mis jällegi tähendab, et loogiliselt peaks valdav osa elanikkonnast toetama olukorda, kus ideoloogiakeskmeid on palju, nii et sümboolne ja ühes sellega ka majanduslik võim ei koonduks ühte kohta, väikese vähemuse kätte, vaid püsiks ringluses, nii et esiteks oleks mitu võistlevat ideoloogiakeset, kes peaksid ka sisuliselt ülejäänud elanikkonna eest hoolitsema ja kasvõi võistluse pärast vabatahtlikult iseennast piirama (moistid: näe, meie ei larista nagu konfutsiaanid!) ning teiseks, et viimases järgus iga inimene oleks ideoloogiatootmise kese – mis ei tähendaks ideoloogilist kaost (mis laheneks uue ja senisest jõhkrama ja monoliitsema, monotsentrilisema ideoloogia tekkega, mida paljukeskmelises ideoloogiatootmises osalejad peaksid pidevalt silmas pidama ja ära hoidma), vaid lihtsalt muunduvat ideoloogiat, ideoloogiat, mis esiteks suudab „muunduda meele uuenemise teel“ (mitte lihtsalt ei „mugandu käesoleva ajaga“) ning teiseks olla kasuks kõigile selles osalejatele. Preester ei peaks kurvastama samas ühiskonnas tegutseva laama või ateisti üle, vaid just neist rõõmustama, sest just üheskoos nad suudavad hoida ideoloogiatootmist mitmekesksena ja mitmekesisena (sest kui preestrid – või laamad või ateistid – jääksid üksi, siis võib olla enam kui kindel, et see tarduks ennastrahuldavaks süsteemiks, mis õigustab rahva rõhumist).

See, miks vasakliberaalsus on pärast neoliitilist revolutsiooni olnud ilmselt läbi aegade kuni tänapäevani pigem erandlik, tuleneb eeskätt afektidest ja ideoloogilisest manipulatsioonist. Selles osas Marxi analüüs kehtib endiselt: enamus (töölised, talupojad, tavateenistujad, ...) ei ole oma olukorrast täielikult teadlik ega suuda organiseeruda. Muidugi ongi tugevaid vastutöötavaid mehhanisme: riigiaparaadi vägivallamehhanismid (kohtud, politsei, sõjavägi) ja ideoloogilised mõjutusvahendid (millest üks olulisemaid on laadis „kindlalt edasi“: s.t meie oleme stabiilsuse garantii ja tagame, et me üheskoos ellu jääme, aga kui võimule tuleksid vasakpoolsed, siis järgneks kaos, vägivald, hukatus). Sellesse kaasatud afekte on üksjagu uuritud (ja ka seda, kuidas üha enam kasutatakse turundusvõtteid poliitikas; poliitika on eriti valimiste eel kaup, mida tuleb ja saab müüa nagu mistahes muud kaupa või teenust) ning marxistlik entusiasm üksjagu raugenud: ei piisa sellest, et saada oma olukorrast teadlikuks – nagu psühhoanalüüsis peaks teadvustamisega kaasnema automaatselt paranemine –, vaid siin on mängus muud afektid ja tungid, mis võib-olla tegelikult panevad meid tahtma omaenese viletsust, rõhutud-olemist, sest (jällegi psühhoanalüütiliselt öeldes) see võib pakkuda naudingut, sest me võime küll kiruda rikkureid (ja ideoloogiamonopoliste, ehkki too on keerulisem), aga seltskonnaajakirjade kaantelt ahnelt januneme nende üliohtra jõukuse järele, joome piltidelt jahte, villasid, joovastume sellest: me peame tunnistama, et need jõukurid – keda me sõnades võime kiruda – on meie enda identiteedi osa, meie ihamasina osa – ja parempoolne süsteem oma püsimajäämiseks kasutabki seda väga edukalt ära, paradoksaalsel kombel müües meile – sõna otseses mõttes, ostes seltskonnaajakirja, või kaudsemalt, klikkides vastavale artiklile – tagasi teiste jõukust, süvendades veelgi nõnda meie materiaalset viletsust, kuid andes vastu reaalse naudingu, teise, jõukuri kaudu. Siin pole tarvis isegi fantaasiat „oh oleks ma ise gaddafi ja kümbleksin jõukuses“, vaid piisab ihaprojektsioonist. Kuidas seda masinavärki lõhkuda või õõnestada – see on juba palju keerukam kui „kõigi maade proletaarlased ühinege“. Loosungist „meie oleme 99%“ võiks ehk kooruda välja tolle loosungi tänapäevane analoog, kuid siin on vaja väga palju tööd afektidega – ja pole sugugi kindel, kas ühiskond soovib seda teha. Nii et jääb küsimus, de facto miks me tahame omaenese orjust.