sulamuusika

 

Palju räägitakse muusikast, aga veelgi tähtsam on mittemuusika või õigemini sulamuusika – see, mis toimub hetkel, mil pianist tõstab käed klahvidele ja on kohe alustamas pala. Selles momendis on kogu pala sulakujul, tihendatult, pakitsevalt, kokkupakitult olemas. Ja seesama sulamuusika – ehkki nüüd juba hoopis teisel moel – on kosta hetkel, mil pianist tõstab käed klahvidelt, olles just pala lõpetanud. Heli on vaibunud ja kogu pala on sulanduvalt üheskoos olemas, kõik kõlanud helid üksteist läbistamas, üksteisesse sulandumas.

Võib isegi ütelda, et selline mittemuusika või õigemini sulamuusika saadab igaüht kogu aeg – muusika, milles on kokku sulanud kõik muusikateosed, mis on kunagi üldse kirjutatud ja esitatud ning laiemalt võttes – cage’ilikult – võib olla üldse kõik helid, mis kunagi kuskil on kõlanud, supernoovast kinglooma kriiskeni, või koguni ülepea kõik võnkumised, kvarkidest ja elektronidest kuni kosmiliste rütmideni – kõik need on viimses järgus ühte sulanud ja kõlavad praegusega koos, on meie taustaks, meie sulamuusikaks.

Ning muusika kitsas mõttes aitab välja tuua muusikat laias mõttes, tahemuusika toetab sulamuusikat. Ja kas pole ka nii, et tahe muusika on lahe muusika üksnes siis, kui ta on ikkagi ka üles sulanud ja üles sulatab? Kui ta pole üks heli teise kõrval, tahkelt, uhkelt ja ükskõikselt, vaid juba tungib teistesse, läbistab kogu teost? Muusika kitsas mõttes seda just demonstreerib. Ning niimoodi siis ongi, et kui muusikapala lõpeb, kuuleme paremini ka seda sulamuusikat, mis kogu aeg mängib. Sulab üles meie süda, sulavad üles muud organid ja kogu keha, sulandume teistega, maailmaga.

Aga seda saab ütelda ka hoopis teistpidi: muusika kitsas mõttes teeb suurel hulgal eristusi ning sellisena ta toetab eristumisi meie sees, teistega, maailmaga. Need kaks külge – sulandumine ja eristumine – pole aga vastuolus. Just tänu sellele, et muusika sulatab, loob ta pinnase eristumiseks, ning just eristumistega on ülal hoitud elus lõiming ja sulandus, mis ilma nende eristusteta langeks meile peale, rusuks, lämmataks – aga muusikas tuleb järgmine noot, järgmine erinevus, muutus, me juba oleme teised, me ei lange kokku ei iseenda, teise ega maailmaga.