MÜRGINE IDEOLOOGIA

Kui algas arstide streik, ilmus nagu tellimise peale „Postimehes“ rida artikleid, mis ühel või teisel moel seda õõnestavad, halvustavad või diskrediteerivad. Võib ju olla nõus sellega, et tegemist on parempoolse lehega ja seal avaldataksegi jutte, mis selle ilmavaatega kokku sobivad. Kuid pidades silmas, et tegemist on Eesti suurima päevalehega, peaks seejuures siiski kinni pidama mõningatest headest tavadest. Neid rikub artikkel „Tipparsti teenistus algab 7500 eurost kuus“. Kuna tundub, et see artikkel on avaldanud kaunis suurt mõju arstide streigi kuvandi kujunemisel, siis ma pean vajalikuks seda artiklit lammutada. Artikkel ise on siin.

1. Kuna käib Eesti arstide streik, siis pole mõeldav, et suurima päevalehe arstide palga teemalist artiklit saaks sellest kuidagi lahutada. See saab üheks osaks poliitilisest võitlusest.

2. Artikli pealkiri valgustab välja „tipparstide teenistuse“, mis tavainimese sissetulekutega võrreldes on astronoomiline. Artikli algusosa loetleb üles, kui palju on teisi suurepalgalisi arste. Algusest peale jäetakse varju alumine palgaskaala.

3. Kolm asjaolu aga muudavad kogu sellise statistika kallutatuks.

(a) Esiteks ei tehta seal vahet ainult Eestis töötavatel arstidel ja nendel, kes osaliselt või täielikult töötavad välismaal, kuid makse maksavad Eestis. Juba see muudab kogu statistika mõttetuks, sest pole teada, kui palju seda mõjutab osa arstkonna välismaalt saadav palk. Eesti arstid aga ei streigi oma palga pärast välismaal, vaid just Eestis. Seetõttu peaks vähegi adekvaatne statistika puudutama ainult Eestist saadavaid sissetulekuid. Siin käivitub halb ennastvõimendav ring: kuna palgad on väikesed, lähevad arstid välismaale tööle, kuna aga osa neist deklareerib oma tulusid endiselt Eestis, siis saab näidata, et arstide palka pole vaja tõsta. Seda enam minnakse mujale tööle, jne.

(b) Statistikas ei eristata palka ja muid sissetulekuid, mis samuti suurendab statistika meelevaldsust. Mõnel inimesel (ja neid võib olla piisavalt palju, et statistikat mõjutada), kes juhtumisi on arst, võib juhtumisi olla lisasissetulekuid muudel põhjustel (üleminekuperioodil sülle kukkunud varandus, pärandused, sugulaste-tuttavate kingitused vms.). Ometi peaks arstil olema võimalik inimese kombel ära elada ka ainult oma palgast. (Artikli autor möönab seda probleemi: „Keeruline arvestus seega ja nii ei saa täpselt öelda, kui palju arstid puhtalt kätte saavad...“, kuid see ei takista tal tegemast järeldust „... kuid summad on igal juhul suured“).

(c) Kolmandaks – ja see on meditsiinitöötajate jaoks oluline punkt – ei eristata normkoormust ja ületundide eest saadud tasu. Meditsiinitöötajad võivad saada oma inimväärse palga ebainimliku koormusega; ometi peaks olema võimalik inimese kombel oma palgast ära elada ka ainult normkoormuse juures.

4. Nimetatud asjaolud muudavad juba juurelt toodud statistika meelevaldseks. Ometi avaldab see antud kontekstis väga konkreetset mõju. Lühidalt öeldes jääb artiklist mulje, et arstid saavad üüratut palka, millest võib omakorda järeldada, et nende streik on ebaõiglane ja isegi küüniline. Mina väidan, et ebaõiglane ja küüniline on hoopis selline õhkuehitatud artikkel. Ja see on juba avaldanud oma mõju ja võib lugeda tavakodanike vihaseid reaktsioone „luksuses elavate“ meditsiinitöötajate aadressil.

5. Mis puudutab laiale avalikkusele kõige arusaadavamat nõudmist, nimelt meditsiinitöötajate palkade alammäärade tõstmist, siis kui olukord oleks nii roosiline nagu artiklis kirjeldatud, ei tähendaks see riigile praktiliselt mingeid lisakulutusi. Ma imestan, kas inimesed on tõesti nii naiivsed ja arvavad, et Eestis töötav tavaline õde, sanitar või arst saab muinasjutulist palka. Huvitav, miks siis nii paljud neist mujale tööle lähevad? Et aimu saada nende enamiku olukorrast, tasub pigem vaadata omaenda olukorda. Eks selle tekstigi lugejate seas on ehk neid, kelle sissetulek on suur, aga ma arvan, et enamiku puhul on see alla Eesti keskmise.

6. See artikkel seostub laiema teemaga, nö arvumaagiaga, mida on rakendanud erineva valdkonna võimnikud ministritest alates. Kui meil on arvud ja kui nendega veel mingeid operatsioone tehakse, erinevaid arve võrreldakse jne., siis jääb mulje, justkui tegemist on millegi objektiivsega. Arvud ju ei valeta. Ometi me teame kõik, kuidas arvud valetavad – sageli just nendega valetatakse veel kõige rohkem ja julmemalt.

(a) Sest põhiline küsimus on selles, kuidas arvud on saadud (rääkimata sellest, kuidas neid menetletakse ja esitatakse). Kui riigi tasandil rääkida, siis me isiklikus kogemuses näeme elu-olu nirudust, aga ametlik statistika on eeskujulik; niimoodi on suudetud luua Eestist positiivne kuvand välismaal – mis pole ju üldsegi paha, aga millel on enamiku inimeste tegeliku elureaalsusega vähe pistmist. Ma püüdsin eespool näidata, kuidas antud artiklis muudab andmete hankimise viis kogu artikli ebaadekvaatseks ja kallutatuks (rääkimata andmete esituse viisist: panna päisesse suure sissetulekuga arstid ja rääkida koguni miljonäridest!).

(b) Ning veelgi fundamentaalsem probleem peitub arvustamises ja kvantifitseerimises eneses. Sageli juba see protseduur ise võltsib põhjalikult olukorda. Mida te arvate kirjanik Ernest Thompson Setoni isast, kes esitas talle täisealiseks saades arve, kuhu oli viimseni märgitud kõik kulutused, mida ta poja peale teinud oli? (Ernest maksis arve ära ja ei suhelnud isaga enam iial). See puudutab lähedalt just neid kaht sfääri, mille üle on viimasel ajal meedias arutletud: õpetamine ja meditsiin. Õpilase ja õpetaja, patsiendi ja arsti suhe pole küll sama, mis perekonnas, aga see pole kaugeltki selline ükskõikne suhe, mis valitseb näiteks liinitöötaja ja toodangu vahel, ja see on üldjuhul kindlasti ka lähedasem kui enamiku tootmis- või äriettevõtete töötajate vahel, kuna puudutab otseselt seda, mida me oma individuaalsusega kõige enam seostame: meie keha ja intellekt. Mingis mõttes töötab õpetaja ja arst kogu aeg. Ta ei saa lihtsalt kella pealt tööd lõpetada, vaid töö tuleb temaga koju kaasa: olgu nii, et ta mõtleb õpilastele või patsientidele, või ka täiesti konkreetselt, kui kooliõpetaja parandab õhtul kodus kontrolltöid või kui kell kaks öösel kutsutakse arst välja patsiendi juurde. Muidugi ei saa kirurg lasta emotsioonidel oma töösse sekkuda, aga ma ei usu, et ta suudaks jääda osavõtmatuks, kui opereeritav sureb, oli see siis peaaegu paratamatu või oli see kirurgi enda või mõne abilise eksitus. Nii õpilane-õpetaja kui ka patsient-arst suhte puhul mõlemad osapooled puutuvad teineteisesse ja mõjutavad teineteist, õpetamise või ravimise-diagnoosimise protsess kaasab õpetajat ja arsti seespidiselt, nende endi subjektiivsuses.

7. Ideoloogia, mida kõnealune artikkel külvab, on mürgine selle poolest, et solidaarsusega on meie ühiskonnas niigi kehvad lood. See on suuresti pärand nõukogude ajast, kui võim oli võõras ja kui salateenistuste hirmus ei saanud kedagi ülearu usaldada. Lisaks sellele õnnestus nõukogude võimul mitmed ühistegevuse ja vastastikuse abi vormid diskrediteerida sellega, et soosis neid ja muutis nad paroodiaks – eeskätt puudutab see ametiühinguid, aga mingil määral kõiki igasuguseid ühistegevusi (sellest on hakatud alles viimasel ajal üle saama, aga ametiühingud on endiselt pea olematud). Kui nüüd suurim päevaleht levitab õhku ehitatud statistikaga artiklit, mis külvab kadedust ja pahameelt streikivate arstide aadressil, siis see veelgi põlistab seda nõukogudeaja mürgist pärandit, õhutab reaktiivseid meeleolusid (olla kellegi vastu, olla kade, olla vihane – olla kade ja vihane nende peale, kes organiseeruvad ja püüavad midagi teha).

8. Talbu inimeste vahele lööb ka artikli lõpuosa, mis jällegi kordab minu jaoks õõnsat ja õõvastavat „edukuse“ ideoloogiat. Seal räägitakse positiivselt arstidest, kes on „aktiivsed“ ja „ettevõtlikud“ ehk kes tegelevad erapraksisega või käivad välismaal tööl. „Nende kohal omakorda kõrgub vähemalt paarsada tippude tippu, need on suurhaiglate spetsialistid, aktiivsed ja edukad eraettevõtjad.“ (Pange tähele ruumilist metafoori: need edukad on teistest kõrgemal, justkui taevale ja jumalatele lähemal). Räägitakse ka vähem edukatest arstidest, kes on eakad, tegutsevad maakonnahaiglates või on noored, „kes pole veel jõudnud endale erapraksist ja välismaist tööotsa tekitada“. Ehk siin korratakse sedasama lugu, mida me oleme juba kakskümmend aastat kuulnud: sa pead olema edukas ja kui sa pole edukas (või oled vana või elad provintsis), siis sa oled luuser. Eriti meditsiinikontekstis (aga ka haridusvallas) on selline hoiak ebainimlik. Artiklis implitsiitselt väljapakutud lahendus näib olevat see, et arstid olgu aktiivsemad ja ettevõtlikumad, mingu välismaale tööle, tehku erapraksist. Aga kes jääb maakondadesse? Või mis mõtet on „tippkirurgil“ ilma anestesioloogide, assistentide, hooldajaõdedeta?

On üsna arusaamatu, miks on ühiskondliku austuse pjedestaalile seatud „edukad“ ehk need, kes on kogunud suure poliitilise, majandusliku või sümboolse võimu. Pigem on selline kogumine kahtlane ja võib arvata, et oma teel on maha tallatud nii mõnesidki kaasinimesi. Miks me peaks soosima selliseid hoiakuid? Kokkuvõttes moodustame ühiskonna meie kõik tervikuna, nii Eestis kui ka maailmas tervikuna. Ühed ei ole rohkem inimesed kui teised. Ühiskonna tugevuse määravad tema liikmete vaheliste suhete rohkus ja mitmekesisus. Käsitletud artikkel teeb kõik, et neid sidemeid lõhkuda ja ajada oma mürgiseid juuri inimeste südametesse, eraldades nad üksteisest – nii et nad on majandusliku ja poliitilise võimu poolt juhitavamad.