Poliitikasse on
tarvis tagasi tuua kehad. Praeguse poliitilise kartelli jaoks meie, kodanikud,
oleme kõigest hääl, ja seegi antavat perioodiliselt neile ära. Kodanikud võivad
häält teha, protestida, argumenteerida, rääkida, veenda, aga sellel pole
poliitilisele elule mitte vähimatki mõju. Sõna üksi jääb mõjuta.[1]
Niimoodi poliitikud irduvad füüsilisest maailmast ja konstrueerivad oma paralleelmaailma,
kus Tallinnas olevat hea elada ja kus Eesti olevat edukas ja jõukas. Ehkki
füüsilises maailmas kasutatakse Tallinna eelarvet ühe partei ja ühe kildkonna
huvides ning füüsilises Eestis piisab palgast vaid vaevu toimetulekuks. Välmivad
paralleelmaailma, kus on normaalne, et need, kes peaksid seisma ühishüve eest,
hoolitsevad mõne üksiku kildkonna heaolu eest; kus õpetajad ja õed peavad töötama
ülekoormusega, aga nende palka ei tõsteta isegi inflatsiooni kompenseerimiseks,
samal ajal kui riigikogulaste palk tõuseb pidevalt ja jõudsalt.
Paralleelmaailma, kus figureerivad ainult korter pealinna valitud tsoonis ning
suvila looduskaunis kohas – ja ülejäänut lihtsalt ei ole olemas.
Paralleelmaailma, kus ei pea tundma mingit muret selle pärast, kuidas
füüsilises maailmas toime tullakse, kuna tolle paralleelmaailma ehitajatel on
füüsilises maailmas mõnus.
Just nende
paralleelmaailma ehitajate füüsilist mugavust tuleb häirida. Füüsiliselt.
Kehalise kohalolekuga. Iial ei loobu võimnik võimust muidu kui füüsilise surve
mõjul. Iial ei lase ta enda valdusse tarretatud võimu liikuma muidu kui
sunniviisil. Seda, kuidas Toompea ruupor kurdistas kodanikud ja viis neilt
arutleva mõistuse peast, näitab see mürgine viis, kuidas võimnikud pöörasid
avaliku arvamuse arstide streigi vastu õhku ehitatud statistikaga. Arvud ja
statistika on alati võimnike leivanumber olnud. Neile sobivalt leitud,
välmitud, töödeldud, esitatud arvud. Mis õhtumaise metafüüsika vaimus
kehastavad justkui midagi tõelisemat, pärisemat, objektiivsemat, igavikulisemat
– erinevalt meie, surelike muutuvaist ebausaldusväärseist arvamusist.
Küllap on
mitmeid põhjusi, miks Eestis naljalt keha poliitikasse ei tooda. Liiga sageli
on ajaloos see tähendanud selle keha hävimist. Kehasid julgeti poliitikasse
tuua Laulva revolutsiooni ajal. Selle pärast on meil nüüd natuke piinlik – seda
kandis õhin, lapsemeelne entusiasm. Selline poliitiline keha ei tule tagasi –
mitte sellisel kujul. Viimati toodi kehi poliitikasse Aprillimäsu ajal. Sellega
kaasnes lõhkumine ja seda ässitasid mitte kõige toredamad jõud. See vajutas
pitseri kehadele – justkui keha kaasamine tähendaks füüsilist tegutsemist selle
kõige tooremal kujul, vägivallatsemist.
Võimnikud
jätkavad nõukogude traditsiooni tükeldada, killustada ühiskonda, lahutada kehi.
Arstide vastu suunatud mürgine propaganda ilmutab seda kõige ehedamalt.
Võimnikud püüavad teha nii – maksku mis maksab – et inimesed hakkaksid arste
kadestama ja neid vihkama. See on suurel määral õnnestunud. See on viimase aja
üks suuremaid antidemokraatlikke samme võimnike poolt, mille kõrval kahvatuvad
isegi üksikute haldurite kuritarvitused. See on otsene hoop
kodanikuühiskonnale, mille aluseks on inimestevaheliste suhete tugevus ja
mitmekesisus, rikkalikud solidaarsused. Seda üritatakse põlistada eestlaste
väidetava “individualismi” ideoloogiaga, mille järgi eestlane ei sõlmivatki
solidaarsussidemeid teiste inimestega. See väidetav individualism, mis
haagitakse neoliberalismi vankri külge, on aga sama, mis nõukogude
kollektivism. Viimane polnud mitte anarhiline, vabatahtlik ja spontanne
inimeste organiseerumine, vaid nende liigutamine-ühendamine ülevaltpoolt.
Tegelikult olid kõik seal kollektiivis üksi, tükeldatult. Täpselt samamoodi
nagu neoliberalistlikus individualismis. Ja mõlemal juhul on tagajärjeks
vähemuse poolt manipuleeritav elanikkond, kuna on tasalülitatud kodanike võime
üksteisega anarhiliselt, vabatahtlikult, horisontaalselt, spontaanselt koostööd
teha. Seda konksu ei tohi alla neelata, selle lõa otsast tuleb pääseda. Mitte
vihata oma kaaskodanikku. (Isegi mitte võimnikku; rünnata võimnikku üksnes
niivõrd, kuivõrd ta klombistab võimu; armastada teda, kui klomp on vallanenud).
Kehad tuleb
tagasi võita häbimärgi alt, vägivalla märgi alt, tükeldatuse küüsist. Võimnikud
võivad teha mis tahavad seni, kuni nende vastas pole füüsilised kehad.
Mõnda aega
tagasi ma mõtlesin välja protestiaktsiooni füüsiliste kehade tagasitoomisega.
See oli mõeldud pankade omavoli vastu ja seisnes selles, et mingi seltskond
inimesi lepib omavahel kokku ilmuda mingil kellaajal mingisse pangakontorisse.
Ja siis olla seal saalis mõnda aega. Seista, istuda. Vaikida. Mitte esitada
nõudmisi. Midagi lõhkumata, ilma igasuguse füüsilise agressioonita. Lihtsalt
füüsiline kohalolu. See on tegelikult palju võimsam statement kui mingite nõudmiste esitamine, lärmi löömine või
millegi lõhkumine. Noil juhtudel on kohe millestki kinni hakata. Lihtsalt
inimese kohaolust on raske kinni hakata. Muidugi on võimalik, et ikkagi
politsei tuleks ja sunniks inimesed sealt lahkuma. Sellele pole vaja vastu
hakata. Selle jõuaktsiooniga on politsei ja neid juhtivad võimnikud juba ilmutanud
oma nõrkust, ebakindlust. Otsene vastuhakk annaks neile jõudu; seda nad
ootavad, sellega nad arvestavad. Nad ei saa oma jõutarvitust tegelikult kuidagi
põhjendada. Pole tsentraalset juhtimist, pole toimkonda, pole nõudmisi, pole
füüsilisi aktsioone (peale tolle minimaalse, kohalolemise).
Ma mõtlen, et
seda saaks laiendada ka muudesse kontekstidesse. Olgu väiksemate flash mob’idena või suuremate
kogunemistena. Kujutlege kahetuhandest rahvasumma Toompeal või linnavalitsuse
ees, kes lihtsalt on seal, vb ajab omavahel juttu. Aga ei lärma, ei lõhu, ei
nõua. Vaid on. On seal kohal. Füüsiliselt. See on puhas võimu (võimu tardumise)
kriitika. Selle üldisim vorm. Tavaliselt peab rahvakogunemisteks organitelt
luba küsima. Ma ei tea, kuidas on eeskirjades määratletud rahvakogunemine –
võimalik, et lihtsalt mingi inimeste kontsentratsioonina. Kuid mulle tundub, et
kui puudub tsentraalne organiseerimine, siis ei ole võimuorganitel kuskilt
kinni võtta ja neil pole kedagi karistada – või kui nad seda teevad, siis see
ei saa mitte paista meelevaldsena. Keegi ei keela mul vabalt liikuda avalikus
ruumis. Keegi ei keela mul ka minna kohta, kus juba eelnevalt on teisi inimesi.
Kui suur hulk inimesi niimoodi lihtsalt tulevad mingisse kohta, siis igaüks
neist võiks väita, et ta sattus sinna juhuslikult ja et ta on seal niisama.
Pole mingit aktsiooni, sõnavõtte, korraldajaid, vaid lihtsalt inimeste
kohalolu. Kuidas võimuesindajad sellest kinni haaraksid? Nad võivad seda teha,
füüsilise jõu ja sõnalise demagoogiaga, aga kuna neile pole ette söödetud
mingeid tegusid ega sõnasid, siis nad ei saa oma rünnakut fokuseerida, neil
pole kuskilt kinni hakata. Seetõttu on jääb nende rünnak paratamatult rabedaks,
meelevaldseks, haledaks, saamatuks, jõuetuks, võimetuks.
See ei pea
sugugi tähendama seda, et sellised ettevõtmised oleksid sisutud. Vastupidi. Neile
saab anda filosoofilise ja poliitilise sisu teisel ajal ja teises kohas. Kui
sõnadel on eelnev füüsiline toetuspunkt, siis on neil jälle ka kaal. Kodanike
füüsiline kohalolu on nagu Higgsi boson, mis annab sõnadele kaalu. Et me ei
taha niimoodi jätkata. Me ei taha paralleeluniversumeid fiktiivsete,
väljamõeldud maailmadega. Me tahame võimude ülessulatamist ja liikumapääsemist,
nii et see voolaks taas läbi kõikide kodanike. Me tahame läbipaistvust, et
paistaks läbi nende voogude põhi. Et võimudevool oleks ühistegevuse kirgas
vesi, mis uhab kõiki ühiskonnaliikmed vastuvõtjate ja edasiandjatena ning mille
voolus paistavad läbi kõik ühiskonnavoolusängi kivid. Võimnikke on tardunud
võimuliikumise puhul alati füüsiliselt vähem kui ühiskonnaliikmeid kokku. Kui
kodanikud tulevad füüsiliselt kokku ja näitavad oma kohaolu, oma keha, siis ei
jää võimnikel muud üle kui lasta võimul liikuma ja lõpetada selle sogastamine.
Kui võimnikke saab siis põhimõtteliselt sama palju kui kodanikke (ehk kui on
tegemist tegeliku, mitte fiktiivse,
paralleelmaailmse, sõnalise, luuldemokraatiaga), siis pole nad enam võimnikud,
vaid vägilased. Siis on nõrgimgi vägilane. Praegu on tugevaimgi jõuetu,
mannetu, nõme ja hale. Just jõudu-võimu ära andes-loovutades saadakse päris
vägi – sest vägi on liikumises ja võimuliikuvus annab ühiskonna väe.
[1]
Näidetest puudu ei tule. Ei astunud
Tallinna linnapea pärast aprillirahutusi kogutud häälte peale tagasi, ei astu
uurimise all olev justiitsminister (sic!) üldise pahameele kiuste tagasi.
Nessun commento:
Posta un commento