TOKK

Riigi juhtimise juures on kaks olulist aspekti, nö tehnika ja inimlikkus.[1] Tehniline aspekt hõlmab demokraatlikke protseduure, valimisi jne, millega riigihaldurid välja selekteeritakse. Samuti hõlmab tehniline aspekt igasuguseid abinõusid nende haldurite igapäevases tegutsemises, nagu näiteks erinevad statistikad, keskmised näitajad, prognoosid jne. See hõlmab üldistusi, abstraheerimist, modelleerimist. Inimlik aspekt puudutab kontakti konkreetsete inimestega, kelle pealt ja peale üldistusi tehakse. Sest riik on iga tema kodanik ning ühiskond on iga tema liige. See puudutab muuhulgas demokraatia sisulist külge: et arvesse võetakse iga konkreetset indiviidi ning et põhimõtteliselt iga üksikisik saab ühiselu mõjutada.

On võimalik olukord, kus statistilised majandusnäitajad on ilusad ja vormiliselt on demokraatiaga kõik korras, aga kus elu on ometi ebainimlik. Näiteks sellepärast, et mingite ühiskonnagruppidega ja indiviididega põhimõtteliselt ei arvestata. Või kus valimistevahelisel perioodil ühiskonna lõviosaga (rahvaarv miinus riigikogu ja valitsuse liikmed) ei arvestata. See on kas lihtsalt apartheid või siis nö bolševistlik arusaam demokraatiast, mille järgi valimistel võitnud erakond võib oma mandaadiperioodil teostada oma visiooni teiste erakondadega arvestamata, ning erakonnad võivad oma grupihuvisid teostada ilma ülejäänud ühiskonnaga arvestamata (kes on oma hääle ära andnud ja peab seetõttu olema hääletu).

On selge, et praktilises riigijuhtimises ei saa läbi ilma tehnilise aspektita. Aga mulle tundub, et riigijuhid kalduvad käsitlema kogu poliitikat ja kogu riigijuhtimist ainuüksi tehnilistes terminites ja tehnilise küsimusena. Ning halvusatama, alavääristama või lihtsalt tähelepanuta jätma hääli, mis osutavad teise, inimliku aspekti olulisusele – kasutades sellega jällegi tehnilist sõnavara ja tehnilist mõttelaadi, kuna nood arvamusavaldused polevat tehniliselt kompetentsed, on “realistlikult” naiivsed jne. See hälbib aga sisulise demokraatia põhimõttest, et igal inimesel on hääl ja et iga inimene loeb. See on tegelikult ideoloogiline võte ühekülgne poliitika ja ühiskonna käsitamine esitab ennast kõikehõlmava, adekvaatse ja isegi ainuõigena (ja alavääristab, halvustab, ignoreerib teist – kes määratluse järgi on nõrgemas positsioonis). See on ebainimlik. See ilmutab autoritaarset ja paternalistlikku hoiakut. TOKK. Tehniliselt On Kõik Korrektne.

Inimlik külg on see, mis annab tehnilisele aspektile mõtte ja mille valguses tuleb tehnilisi väljendusi, üldistusi, prognoose ja meetmeid kontrollida.

---

[1] Klassikaline analoog sellele on seaduslaste (fajia) ja konfutsiaanide (rujia) vaidlus. Üksnes konfutsiaanlike ideedega Hiinat ei ühendatud, lükates empiiriliselt ümber Mengzi sellesuunalise lootuse. Aga üksnes seaduslusele tuginenud Qin dünastia ei jäänud püsima. Järnenud Han dünastia (ja hilisemad) püüdsid leida mingit sünteesi. Vastukaaluks moistidele, kes samuti rõhutasid valitsemise tehnilist aspekti, aga lisaks sellele veel ka individuaalset ja kollektiivset kasinuspoliitikat, leidsid hilisemad mõtlejad, et need ideed võivad küll sobida kriisiajale, aga mitte ühiskonna normaalsele toimimisele.