martedì 12 marzo 2013

Eliidi kriitika



Eesti aadlikud on leidnud mugava kritiseerimisviisi, mis korraga ründab ja muudab vasturünnaku justkui võimatuks: need, kes olukorraga rahul pole, “virisevad”, “ütkevad”. Ühesõnaga, aadlikud virisevad, et teised virisevad, aga nende endi virisemist ei saa kritiseerida, sest see oleks virisemine, kuna lähtub tõrjututelt, samas kui aadlikud ise on pukis. Ühesõnaga, nad ütlevad, et on hea nii nagu on, et varandus jaguneb nii nagu ta jaguneb (st neile), ja kes teisiti arvab, see on viriseja. Täpsemini, vale ehk halb viriseja. Niisiis, virisemine on lubatud ainult neile, kes on pukis, aga keelatud neile, kes on tõrjutud. On lubatud viriseda rahva üle, ent mitte ütkeda võimurite pihta.
Sellega liitub kaks asjaolu:
1) Ideoloogiline väide, et pukisolija on seda tänu oma tublidusele ning kes on tõrjutu, on seda tänu oma amoraalsusele ja laiskusele (meenutagem näiteks peaministri sõnu, et vaesed lapsevanemad on joodikud). Kui me lähemalt uuriksime, siis me näeksime muidugi, et suur osa võimureid on saanud pukki kintsukaapimisega (millega osa tegid algust veel eelmise võimu ajal). Ja suur osa jõukureid on saanud vara kokkukraapimisega: ärastamisega, üleminekuaja kahtlase äriga, varastamisega, tüssamisega, korruptsiooniga või lihtsalt klassikaliselt tööliste kurnamisega (toda nimetatakse “ettevõtlikkuseks”). Siin on koos kodanlaste kahtlased võtted ja aadlike enesepõlistus.
2) Kriitikat summutatakse viidetega – ei, mitte Soomele ega Rootsile, vaid – Kambodžale ja Stalini-aegsele Nõukogude Liidule. Seda loogikat järgides võiks ütelda, et Eestis on kõik lubatud, tingimusel, et SKT inimese kohta jääb kõrgemaks Kambodža omast ning et inimesi tapetakse vähem kui Stalini ajal. See tagab kaunikesti avara tegevusvälja; nagu näha, on veel hulk võimalusi kasutamata jäetud.
Kes on virisejate üle virisejad? Üks kodanik, kelle eluaseme eest maksab maksumaksja iga kuu 100000 krooni, teine kodanik, kes on dekaadi elanud tsiviliseeritud maailmas ehk Brüsselis ja kelle abikaasa saab Euroopast iga kuu põhipalgana 300000 krooni (nüüd kulub 10 miljoni kokkuajamiseks paar aastat).
Mina näiteks ei virise. Ma nõuan. Kartellipoliitika lõpetamist, viisakat suhtumist ja suhtlemist poliitikutelt, suuremat ühiskondlikku õiglust ja sugudevahelist võrdsust. Ma nõuan sisulist sõnavabadust, st. sellist, kus sõnal on ka mõju ja tagajärjed. Ühesõnaga, ma nõnan suuremat demokraatiat nii tema toimemehhanismides (institutsioonides) kui ka sisus (inimestes). Sisuline demokraatia on ainult siis, kui inimesed saavad maksimaalselt arendada ja avada oma võimeid. Selleks on vaja tagada kaitse kõige ohustatumatele ja ebavõrdsuste mahendamine.

Nessun commento:

Posta un commento