teise positsioon

Mis on põhiline, mis häiris nõukogude aja kogemuses? Ma ütleksin, et puudu jäi sellest, et riigivõimu esindajad asetavad ennast kodanike vaatepunktile – mille laienduseks oli see, et ka kodanikud asetasid vähe ennast üksteise vaatepunktile. Selles mõttes polnud nõukogude võim “kollektivistlik”, vaid “atomistlik”. Igaüks vaatas oma vaatepunktist (ja võim enda omast) ja teised ei läinud eriti korda. Kui rääkida riigivõimust, siis muidugi pidi see üht-teist tegema kodanike hüvanguks, et ennast legitimeerida. Iga võim peab ennast legitimeerima, ja Põhja-Koreaga võrreldes nägi N Liidu riigivõim sellega isegi päris palju vaeva. Aga ikkagi: kui remonditi teed, siis pandi kõrged äärekivid, panemata ennast nende nahka, kes peavad seal teel jalgratta, lapsevankri või ratastooliga liiklema. Kui remonditi teed, siis hooletult, mõtlemata kõigile neile, kes seda teed tahaksid pikka aega heana kasutada. Sõna- ja südametunnistuse vabaduse piiramine ei hoolinud sellest, et kodanikud tahavad ennast vabalt väljendada. Ja see laienes ka inimeste omavahelisse suhtlusse – “nõukogulik hoiak” on küüniliselt egoistlik, mis ei hooli isegi omaenda pikemast ja laiemast huvist, vaid üksnes vahetust ja kitsast huvist – teiste omast rääkimata. Seda tähendab “usalduse puudumine”. Muidugi, teisest mittehoolimist õhutas ja soodustas salapolitsei, GRU, NKVD, KGB jne. Oligi parem teisest mitte ülearu hoolida – see võis pahandusi kaela tuua.

Vormiliselt oleme nõukogude ühiskonna juba kahe aastakümne eest seljataha jätnud, aga nõukogude mentaliteet on visa kaduma. Võib muidugi kohe öelda, et sellises üldistatud tähenduses – teise positsiooni mittevõtmine – pole see seotud kitsalt tolle ajaloolise nähtusega, vaid on probleem ja küsimus igas ühiskonnas igal ajal. Aga selles on siiski määrad, ja just see on kogemuslikult põhiline erinevus Lääne- ja Ida-Euroopa vahel. Ida-Euroopas on enda teise positsiooni kujutlemist endiselt tunduvalt vähem. Näiteks perroonide ümberehitus tähendas seda, et inimesed pandi aastaid ronima meetrikõrgusele rongi peale ja sealt maha – ehkki betoonist madala püsiperrooni rajamisega võrreldes olnuks ülimalt lihtne ja odav rajada ajutised puidust perroonikõrgendused. Aga selle asja korraldajad ei pane ennast inimeste nahka, kes peavad päevast päeva niimoodi üles-alla ukerdama. Või kui remonditakse Tallinna vanalinna, siis endiselt ei mõtelda selle peale, kuidas konkreetselt on seal liigelda mitmesugustel inimestel – lapsevankriga, ratastooliga, rattaga, kohvriga. See nõuab Tallinnas füüsiliselt palju suuremat pingutust ja on siin tunduvalt ebamugavam kui Lääne-Euroopas. Küsimus pole ainult selles, et “me pole veel nii kaugele jõudnud”. Mulle tundub, et me eriti isegi ei liigu sinnapoole – sest me jätkame vanade harjumustega, vana mõttepuudega. Või õigemini on see kujutlusvõime puudus. Puudu pole võib-olla niivõrd “mõtlemisest” (“üldiselt” ikka teatakse, et inimestega peab “arvestama”), kuivõrd just reaalsest kujutlusvõimest. Panna ennast reaalselt teise rolli (kujutluses või kui see on keeruline, siis ka tegelikkuses seda läbi mängides).

Sellist kujutlusvõimet tundub olevat küll tublisti rohkem kui nõukogude ajal. Mitmesugused endised piirangud on kadunud või drastiliselt vähenenud (nt. mis puudutab sõna- ja südametunnistuse vabadust). Samas sageli on need asendunud lihtsalt teise mehhanismiga, mille lõpp-produkt on sama. Kui nüüd teed remonditakse, siis mõeldakse konkreetsemalt seda kasutavate inimeste peale – aga ikkagi mitte niivõrd selles osas, kuidas neil reaalselt on sellel teel liigelda, vaid sageli selles sihis, et nad tee ehitamise ajal riigis või omavalitsuses võimul olevaid poliitikuid tagasi valiksid. Seetõttu pole niivõrd oluline projekteerimise ja ehitamise kvaliteet, kuivõrd kvantiteet ja ajastus. Nagu praegu võib näha, kuidas mitmel pool on Tallinna tänavaid parandatud – ent isegi mitte lapitud, vaid üksnes auke kiviklibuga täidetud, mis ei ole ilmselt isegi parandusena kuigi kestlik. Või isegi kui tehakse suuri asju, näiteks Vabaduse puiestee rekonstrueerimine, siis seda tehakse nii odavalt ja ebakvaliteetselt, et vaid mõne aasta eest tehtud uus tee on juba praegu kuumaastik.

Kui ühiskondlikult napib enda teise positsiooni asetamist, siis selle tulemuseks on ühiskondliku elu vaesestumine. Muidugi on väike osa ühiskonnast – tulenegu nende võim otseselt rahast või siis poliitilisest võimust – suudab ennast mugavalt sisse seada, nii et kõik need ebamugavused teda ei häiri. Ei saa kõnniteel lapsevankri või kohvriga liigelda? Pole probleemi, kui sa sõidad autoga. Niimoodi saab suure hulga kitsaskohti lahendada sellega, et panna laps eralasteaeda, eliitkooli, käia eksklusiivsetes klubides jne. Siiski, ülejäänud elanikkonda päris ära kaotada ei saa. Sest viimses järgus raha ja võim tuleb sealt.

Enda teise positsiooni asetamises kohtuvad ühiskondlik ja isiklik (seda võiks nimetada üldistatud poliitikaks tema makro- ja mikrotasandiga; milles võib eristada tervet hulka tasandeid rahvusvahelisest poliitikast intiimse läbikäimiseni kahe inimese vahel – või võib-olla isegi ühe inimese sees). Sellega, kuidas me suhtume teistesse, me juba kujundame atmosfääri, keskkonda enda ümber – ja ühiskondlik kliima polegi muud kui kõigi nende atmosfääride summa. Kui ma teenindajana mõtlen kliendi peale, kliendina teenindaja peale – selle peale, kuidas päriselt on olla see inimene; selle peale, kuidas tema ise elab ja on –, siis asjad muutuvad.

Muidugi, mikrotasandi kohal lasub makrotasandi vari. Kui makrotasand on süstemaatiliselt mittearvestav, regulaarselt ei aseta end konkreetsete reaalsete inimeste olukorda – või teeb seda näiliselt –; siis on mikrotasand pideva surve all, alatasa frustreeritud. Ja see omakorda kaldub tekitama samasugust tüdimust, mittearvestamist, allergilisust mikrotasandil. Selline olukord on aldis igasugusteks äärmusteks, revolutsioonideks, pööreteks. Sellepärast on tegelikult poliitikutel ehk hõlbustajatel endil pikas perspektiivis kasulik reaalsemalt kujutleda teisi inimesi – just see nende töö peakski olema. Ja kui nad seda ei tee, siis ei kasva oht mitte ainult neile individuaalselt, vaid kogu ühiskonnale (mõelgem kasvõi islamimaailma diktatuurirežiimidele ja nende kukutamistele).