martedì 10 giugno 2014

võrdõiguslikust abielust

Kuidas tugevdada perekonda ja hoida traditsiooni?

Taasiseseisvumise järel kulus Eestis kaks aastakümmet valdavalt esmaste materiaalsete probleemide peale: kuidas restruktureerida majandus ja ühiskondlikud institutsioonid, mis tagaksid esmase ellujäämise nii bioloogilises kui ka sotsiaalses mõttes. Tundub, et nüüd on kätte jõudnud aeg sügavamate probleemide käsitlemiseks, mis puudutavad ühiselu ülepea. Järgnev jutt ongi sellel teemal, valgustades seda välja hiljuti taas teravalt esile kerkinud homoabielude küsimuse rakursist. See teema on kärjeliselt seotud mitme teisega ning selle kaudu tulevad välja mitmed ühiselu jaoks olulised asjad, mis ongi minu peamine huviobjekt.


1. Mis on abielu? Horisontaalne süntees.

Abielu on üks institutsioon, millega teostatakse horisontaalseid ja vertikaalseid sünteese põlvkondade voolus, s.t sama põlvkonna sees (abiellu astujad) ja põlvkondade vahel (abielus olijad koos järgmise põlvkonnaga ehk vanemad ja lapsed). Vaatleme neid kaht aspekti eraldi.
Mis puudutab esimest aspekti, nö “horisontaalset sünteesi”, siis selle puhul rõhutatakse eeskätt seda, et abielu on täiskasvanud ja vastutusvõimeliste isikute omavaheline liit. Sageli lisatakse siia kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid piiranguid. Eestis on abielu võimalik ainult kahe inimese vahel ning polügüünia ja polüandria pole lubatud. Lisaks täpsustatakse, et need kaks inimest peavad olema mees ja naine: Eesti perekonnaseaduse esimeses paragrahvis üteldakse, et “abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel”.
Käesoleva kirjutise teemaks on homoabielu küsimus ehk see, kas viimase piirangu võiks ära jätta, võimaldades abielluda ka kahel mehel või kahel naisel. Kõigepealt tuleb mainida, et Rroosi Selaviste kohta käiv “sugugi pole sugugi kindel” kehtib ka laiemalt, selles mõttes, et meest ja naist ei ole tegelikult võimalik üheselt määratleda (Eesti perekonnaseaduses puuduvad igasugused sellekohased määratlused; see on ilmselt jäetud kohtupraktika otsustada). Võib eristada bioloogilist sugu, psühholoogilist sooidentiteeti ja ühiskondlikku soorolli ning igaühe sees on omakorda mitu erinevat eristusprintsiipi.[1] Seksuaalne orientatsioon on veel omakorda eelmistest erinev määrang, mille põhjustajana ei ole teadlased kindlaks teinud üht kindlat asjaolu või tegurit. Seksuaalse orientatsiooni seletamisel ei näi piisavat ühestki geneetilisest, hormonaalsest, embrüoloogilisest või sotsiaalsest tegurist eraldivõetuna ning see kujuneb ilmselt välja väga varakult, lootena või imikuna. Igatahes ei ole see inimese enda suveräänne otsus, vaid seda kogetakse üldjuhul millegi etteantuna. Samas muidugi puudutab seksuaalne orientatsioon inimese käitumist ühiskonnas, nii et ühiskondlikud ja kultuurilised tegurid mängivad siin oma rolli. Igal juhul ei toeta teaduslik meditsiin homo- ja biseksuaalide “ümberkasvatamist” heteroseksuaalideks.[2]
Kui määratleda abielu kahe täiskasvanud vastutusvõimelise inimese liiduna, jättes kõrvale soopiirangu, siis tundub, et see teisendus ei ole tegelikult kuigi suur ega põhimõtteline. Üks vastuväide homoabieludele on kartus, et selle ajel hakkavad oma õigust (ent kas tõesti abieluõigust?) nõudma pedofiilid, zoofiilid, nekrofiilid, fütofiilid, petrofiilid ning et võidaks hakata nõudma polügaamiat või grupiabielusid. Ometi on need täiesti erinevad asjad. Homoabielude puhul muudetaks ainult üht klauslit ehk kaotataks ära sooline määratlus, viide “mehele” ja “naisele” (millised mõisted on tegelikult nagunii palju keerukamad kui tavaliselt arvatakse). Seevastu noil teistel juhtumitel muudetaks veel muid klausleid, ühel juhul seda, et abielu sõlmitakse täiskasvanud vastutusvõimeliste isikute vahel (sellega pole kooskõlas ei pedo- ega zoofiilia), ning teisel juhul seda, et abielu sõlmitakse kahe isiku vahel (see kõrvaldataks polügaamias ja grupiabielus). Vastutusvõimelisus on inimese puhul olulisem kriteerium kui sugu (mistahes määratluse järgi). Ja vähemasti meie kultuuris tähendaks ka kvantiteedi muutmine homoabieludega võrreldes suuremat teisendust. Ma pole kuulnud mitmikkooslustest, kelle õigusi diskrimineeritaks – võib-olla neid on, aga neid on mõtet analüüsida siis, kui see küsimus päevakorda kerkib.[3] Homoseksuaalide õiguste eest võitlemisel on seevastu pikk ajalugu ja soopiirangu kõrvaldamist abielu sõlmimise on taotletud juba pikka aega.
Homoseksuaalse kooselu kui vabatahtliku vastutusvõimelise liidu kõrvutamine eelpoolmainitud ebavõrdsete ühendustega on enamasti juba ise ideoloogiline ja homoseksuaale halvustav – nagu veel mitte nii kauges minevikus võrreldi teisest rassist inimesi loomadega. Tegelikult ei erine homoseksuaalsed paarid oma käitumiselt heterokseksuaalsetest mitte mingil olulisel moel. Need on samamoodi valdavalt monogaamsed nagu heteroseksuaalsed paaridki, ja truudusemurdmistki esineb samal määral.[4] Homoabielude teema sisukat ühiskondlikku arutelu pärsib ka lihtsalt selle valdkonna vähene tundmine ja teadmiste nappus, nii et suurem osa debatist ei käi sisuliste ning teaduslikult põhjendatud argumentidega, vaid toetub pigem afektidele, veendumustele ja (eel)arvamustele. Paljude jaoks on selle teema tundmine endiselt kinni nõukogude ajas, kui homoseksuaalsust peeti käitumuslikuks hälbeks, mida võis kriminaalkorras karistada (ning nad teatavasti polnud ainus represseeritud vähemus).


2. Vertikaalne süntees põlvkondade vahel

Mis puudutab abielu teist aspekti, s.t vertikaalset sünteesi põlvkondade vahel ehk vanemate ja lapse suhet, siis tundub, et ka siin ei tooks homoabielud kaasa mingeid olulisi negatiivseid muutusi. Vahel põhjendatakse horisontaalse sünteesi piiramist mehe ja naisega just nimelt sellega, et ainult nemad on – erinevalt homoseksuaalsetest paaridest – võimelised saama lapsi. Aga leidub ka palju heteroseksuaalseid paare, kes ühel või teisel põhjusel lapsi ei saa ega saagi saada. Ometi ei keela me neil sellepärast abielluda. Ja teisipidi on homoseksuaalsel paaril võimalik saada laps näiteks lapsendamise teel (olgu see laps pärit teistelt vanematelt või ühe osapoole varasemast heteroseksuaalsest kooselust). See aga avab omakorda uue probleemideringi, nimelt kas homoseksuaalses peres üldse tohiks laps kasvada ja kas see keskkond oleks talle hea või mitte.
Sageli väljendatakse arvamust, et homoseksuaalsed vanemad ei tegelevat lastega piisavalt; et sellistes peredes olevat lastel suurem risk isiksusehäiretele; et sellised lapsed ei omandavat adekvaatseid ühiskondlikke käitumisoskusi; et nad langevat tõenäolisemalt koolikiusamise ohvriks; et nad muutuvat ka ise tõenäolisemalt homoseksuaalseks. Eespool joone all viidatud Ameerika Psühholoogiaühingu uuringud ei kinnita ühtegi neist eelarvamustest ning seal öeldakse isegi, et pigem on lesbide ja geide vanemlikud oskused keskmisest suuremad. Homoseksuaalsed vanemad pakuvad hoolitsevat ja tervet keskkonda oma lastele vähemasti sama tõenäoliselt kui heteroseksuaalsed vanemad. Tasub eraldi rõhutada ka seda, et laste hetero- või homoseksuaalsust ei määra ära vanemate seksuaalne sättumus ning et homovanemate lastest saavad hetero- ja homoseksuaalid täpselt samas proportsioonis nagu heterovanemate puhul.
Ühiskondlikku debatti jälgides tundub, et homoabielu teema on (eeskätt selle vastaste poolelt) liigselt seksualiseeritud[5]; homovanemad ei afišeeri laste ees oma seksuaalsust rohkem kui heterovanemad. Freud aitas teadvustada ja tunnustada laste seksuaalsust; nüüd oleks võib-olla tarvis hoiduda neid üleseksualiseerimast. Vanemate seksuaalsest sättumusest ja “seksiküsimusest” võrratult tähtsam on laste jaoks hoopis muu – et vanemad hooliksid temast, hoolitseksid tema eest ning armastaksid teineteist ja last ning saaksid hästi läbi ümbruse ja ümbritsejatega. Pole mingit põhjust, miks homoseksuaalsed vanemad ei saaks pakkuda turvalist ja hoolivat keskkonda oma (adoptiiv)lapsele.
Pealegi võib arvata, et suurem osa adoptiivlapsi pärineks asenduskodudest[6], kus lastel vanemaid kas ei ole või kus nad on ühel või teisel põhjusel nende hoolest ilma jäänud. Ükskõik kui hästi korraldatud asenduskodud ka ei ole, on see hooldajatele ikkagi töö, mis on eeldatavasti pikaajaline, aga mida neil on õigus katkestada.[7] Kui lapsed saaksid selle asemel püsiva suhte kahe vanemaga, siis võib arvata, et see on neile võrratult olulisem kui nende eest hoolitsejate seksuaalne sättumus. Nii asenduskodulapsed kui ka üksikvanema lapsed on selles suhtes kehvemas olukorras kui kahe vanemaga lapsed, olgu nood hetero- või homoseksuaalsed.[8] Kahe vanema olemasolul on lisaks vertikaalsele suhtele lapse ja vanema vahel perekonnas ka horisontaalne suhe vanemate vahel, ja see dialoogilisus on lapse arenguks väga oluline. Selles dialoogilisuses pole ei hetero- ega homoseksuaalsetes paarides primaarne seksuaalsus, vaid lugematu hulk muid tegureid, alates hoolest ja armastusest kuni kõikide igapäevaste toiminguteni: söögitegemine, koristamine, tööl ja poes käimine, vaba aja veetmine jne (kusjuures need praktikad pole ka Eesti ühiskonnas enam ammu ära jagatud ühiskondlike “soorollide” järgi[9]). Ehkki neid kaht teemat – homoabielu ja homopaaride lapsendamisõigust – võib käsitleda eraldi, leian, et homopaaridele lapsendamisõiguse andmisega saaks praegusest rohkematele asenduskodulastele anda päriskodu koos turvalisema ja õdusama kasvukeskkonnaga.
Ehkki lastesaamine ja neile soodsa kasvukeskkonna loomine on abielu üks olulisi aspekte, ei abielluta meie kultuuris (esmajoones) selleks, et saada lapsi, vaid sellepärast, et armastatakse seda, kellega abiellutakse. Isegi kultuurides, kus abielu sõlmitakse kolmandate isikute vahelise kokkuleppe järgi ja kus järglaste saamine on tõepoolest abielu üks põhilisi eesmärke, pole küsimus pelgalt prokreatsioonis, vaid selles, et lapsed kannaksid edasi suguvõsa pärimusliini, jätkaksid lahkunud esivanemate meenutamist, hoolitseksid elusolevate vanemate eest jne. S.t lapsed on olulised kultuuriliselt, ja nad ei ole lihtsalt bioloogilise paratamatuse või loodussunni tulemus. Kõiki neid kultuurilisi ja inimlikke ülesandeid saavad adoptiivlapsed täita sama hästi kui bioloogilised lapsed. Ja nagu asenduskodude olemasolu näitab, on vanemateta lapsi endistviisi märgatavalt rohkem kui vanemaid, kes tahavad ja saavad lapsi adopteerida. Homoabielupaaride lapsendusõiguski ei suudaks seda vanemate puudujääki korvata, ehkki õige pisut leevendaks.
Abielu põhiline eesmärk ja tähendus ei seisne mitte bioloogilistes järglastes, vaid teineteise süvenevas tundmaõppimises, mis saab toimuda eeskätt kestuses, ajalises jätkuvuses. Seeläbi mõistetakse paremini ka iseennast, teisi inimesi, loodust ja loomist. Lapsed mitte ei muuda seda põhistruktuuri (ega anna sellele vundamenti), vaid lisavad sinna uue mõõtme (milles bioloogiline element on teisejärguline[10]). Abielu kui rituaal ja institutsioon markeerib seda valikut ja püüdlust.


3. Võrdõiguslikkus. Aktiivsus, passiivsus ja reaktiivsus

Demokraatlikus ühiskonnas on õigustatud homoseksuaalsete inimeste soov võrdsele kohtlemisele. Selle üks komponent on homoseksuaalse kooselu juriidiline tunnustamine. Kooselu on üks põhilisi inimsoove ning juriidiline tunnustamine aitab kaitsta kooselajate õigusi (lahkumineku korral kohustused seoses laste kasvatamisega ja vara jagamisega; ühe osapoole surma korral seoses pärandusega; mitmesugused esindamisõigused jne). Vahel räägitakse ka nõnda, et isegi kui seadustada homoseksuaalne kooselu, siis seda ei tohiks nimetada abieluks, vaid seda peaks nimetama mingi teise nimega. Selle taga aga on ilmselt ikkagi kaudne apartheid ja homoseksuaalse kooselu halvustamine ja alavääristamine, leiutades selle jaoks omaette termini. Kui me tahame tunnistada homoseksuaalide samu juriidilisi õigusi kui on heteroseksuaalidel, siis on aus ja otstarbekas seda ka sama nimega nimetada.
Ma ei näe põhjust, miks heteroseksuaalsed abielus olijad või abielluda kavatsejad peaksid olema vastu homoseksuaalsetele abieludele (mida nagunii saaks abielude koguarvust olema vaid paar protsenti). Viimased ei võta heteroseksuaalselt abielult midagi ei ära, ei kahanda kuidagi heteroseksuaalse kooselu väärtust. Selles suhtes pole homoabielu soovijate ja selle vastaste olukord sümmeetriline: homoabiellu astujad soovivad endale õigust, mida neil ei ole; homoabielu vastased naudivad ise abieluõigust, ja lisaks sellele soovivad keelata samasugust õigust ühele teatud grupile. Miks nad peaksid tahtma seda keelata? Heteroseksuaalse abielu väärtus sõltub ju eeskätt sellest, mida abielus olijad ise selle heaks teevad (s.t nende aktiivsusest), mitte sellest, mida keegi teine teeb või ei tee.[11] Abielu jõud tuleneb aktiivsusest abielusuhtes, mitte passiivsusest abieluvälise suhtes. Miks peaks mind kurvastama kellegi õnn, kui tema kooselu saab juriidilise ja riikliku tunnustuse? Olgugi ta teisest usutunnistusest, rahvusest, rassist või teise seksuaalse orientatsiooniga. Kui teiste inimeste homoseksuaalne abielu kahjustab kellegi heteroseksuaalset abielu, siis seda seletav põhjus on puudujääk aktiivsuses oma heteroseksuaalses suhtes, mitte nonde teiste homoseksuaalne suhe. Samamoodi nagu vägistamiskuriteo alus on ikkagi vägistajas, mitte vägistatus, kes oma riietuse või käitumisega olevat vägistamist provotseerinud.
Vahel aga on niimoodi, et aktiivus ammutabki oma jõu reageerimisest välisele, millegi välise vastu töötamisest. Selline aktiivsus on õigupoolest reaktiivsus, millel puudub omajõud ja mis ammutab jõudu teiselt. Või täpsemini öeldes, omajõud on küll olemas, aga seda on niivõrd vähe, et ta ei suuda ennast ise kehtestada, nii et seda tugevdatakse väliste abinõudega. Kui ütelda, et teatud sorti täiskasvanud vastutusvõimeliste isikute abiellumine kuidagi kahjustaks abielu kui sellist, siis tekib kahtlus, justkui abielu polekski omajõuline täisväärtuslik ühendus, millel on omaenese aktiivsus, vaid mille pisku aktiivsus saadakse üksnes reaktiivselt, välistamisest ning et kui see kaitsevall eemaldada, siis variseks kõik kokku.
Kui me nüüd ütleksime, et homoseksuaalse abielu välistamine pole reaktiivne ega meelevaldne, vaid tugineb mingil alusel (näiteks loomusel), siis see tähendab, et me ei pea homoseksuaale täisväärtuslikeks normaalseteks vastutusvõimelisteks isikuteks (nende loomus on rikutud). See võrduks rassismi ja apartheidiga (mis samuti tuginevad arusaamale, et teisest rassist isikud on teise, halvema, loomusega). See on libe tee.


4. Pärimus. Mälu ja eristumine

Me rääkisime abielust kui institutsioonist, mis sooritab horisontaalseid ja vertikaalseid sünteese ühiskonna ja kultuuri kestuslikus voolus. Sellisena on ta üks ühiselu traditsiooniline vorm, ning vorm, mis on tihedalt seotud tollesama traditsiooni püsimise ja elavusega. Seetõttu tasub uurida, mis on traditsioon ehk pärimus. Elav pärimus eeldab kaht aspekti: ühest küljest seda, et minevikust päritakse midagi ehk et eelmine põlvkond pärandab järgmisele midagi. Teisest küljest aga seda, et pärija ehk uus põlvkond selle üle võtab ja nö enda omaks teeb. Isegi kui selle omastamise tulemuseks peaks olema väliselt identsete kultuurivormide ja harjumuste kordamine, on selle aluseks erinevus ja eristumine. Uus põlvkond pole enam sama, mis eelmine. Uus aeg pole enam see, mis vana. Isegi kui oletada, et kõik välised tingimused jäävad samaks (mis tänapäeval pole küll kuigi realistlik oletus), siis vähemasti erineb uus põlvkond vanast oma perspektiivi, vaatekoha poolest. Traditsioon on elav juhul, kui see erinevus loeb, s.t kui see annab alust mingiteks teisendusteks ja edasiarendusteks. Pärimus, mida lihtsalt papagoina korratakse, mõistmata sellest silpigi, on sama hästi kui surnud. See ei teosta uue põlvkonna elus enam mingeid tähenduslikke omastamisi ja see ei aita neil elada. Mis elada ei aita, see on surnud. Selline lihtsalt korratav traditsioon erineb väga vähe pärimusest, mis vedeleb andmekandjatel arhiivis, mida keegi ei vaata, loe, kuula ega uuri, s.t millega keegi isiklikult ei suhestu. Elav pärimus ei tähenda seega lihtsalt vanade vormide kordamist, vaid nõuab ka seda, et need tehtaks enda omaks, nö võetaks enda sisse, nii et need teostaksid tähenduslikke eristumisi olevikus. Alles siis võib ütelda, et pärimuses edasi antud vormidel on mõte.
Teisest küljest aga jällegi on uue põlvkonna eristumine ning millegi uue loomine võimalik üksnes tänu sellele, et minevikust on midagi päritud, edasi antud ja üle kantud. See annab pinna ja pinnase, millelt uus põlvkond saab tõukuda ning uue loomine võrsuda. Kui me ei mäletaks midagi sellest, mida eelnevad põlvkonnad on teinud, siis me oleksime amneesikutena sunnitud pidevalt jalgratast leiutama, kordaksime vanu vigu ja teeksime veel hullemaid. Nagu öeldakse Eesti kultuuri ühes aluslauses: “Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.” S.t kui puudub mälu, siis pole ka võimalust midagi uut ja erinevat teha, ehk tulevikku sisuliselt ei ole.
Seega võib öelda, et elav pärimus eeldab kaht aspekti, millest üks on mäluline ja teine tähendab mälu omastamist, enda omaks tegemist. Ehk üldiselt öeldes, elav pärimus vajab lõimivat külge (mäluline edasiandmine) ja eristumist (edasiantu reaktualiseerimine). Kui me räägime traditsiooni püsimisest ja elujõust, siis laias laastus oleneb see nendest kahest aspektist. Homoabielude seadustamise vastaste meelest seaks see ohtu pärimuse lõimiva ehk mälu-aspekti. Tõepoolest tuleb olla ettevaatlik ühiskondlike harjumuste ja tavade muutmisega – ja seda enam, mida sügavamate ja kesksemate nähtustega on tegemist (ja ehkki abieluinstitutsioon on uuemal ajal mõnevõrra oma tähtsust minetanud, on see endiselt ühiskonna ja pärimuse üks olulisi struktuure). Kui uuendusi on liiga palju ja nad tulevad liiga kiiresti, siis ei jõua indiviid või kogukond harjuda, tekib stress, üliärrituvus, desorientatsioon – nii et indiviidi või kogukonna paindlikkus väheneb ja ümbrusele adekvaatse reageerimise võime kahaneb. Eesti ühiskonda on viimase veerandsajandi jooksul tublisti väntsutatud, üks reform on järgnenud teisele, elu on mitu korda pea peale pööratud, ja sageli juba rahuneda jõudnud olukord kohe taas pea peale pööratud. Ülemäärane reformimine ja uuendamine – isegi kui see on kantud heast usust – ei anna häid tagajärgi, sest sel juhul läheb liiga palju tähelepanu liiga kauaks “metatasandile”, kus peab alles orienteeruma, ümber õppima, selmet juba liikuda ja tegutseda. S.t lõimimise ja mälu aspekt on tugevasti proovile pandud.
Samavõrd ohtlik – või ohtlikumgi – on aga ühiskonnale see, kui kängub teine aspekt, eristumine ja uuenemine. Pärimus annab ühiskonnale püsi ja järjepidevuse, aga selle mõte ja õigustus seisneb võimes muutuvatele oludele adekvaatselt reageerida ja uusi lahendusi genereerida. Pärimuslike vormide edasiandmine monotoonse kordusena, ilma neid omastamata ja omaks tegemata ning ilma nende põhjal uusi lahendusi genereerimata nõrgendab ühiskonda ja pärimust. Pärimusel kaob mõte, kui ta enam ei toeta uuenevat elu. Pärimus on elujõuline siis, kui ta säilitab oma konsistentsi (mäluaspekt), aga kui ta samas suudab anda ainet uues ajas ja uutes olukordades konstruktiivselt ümbrusega lävimiseks ja teiste pärimusliinidega suhestumiseks. Kui pärimus sulgub enesesse, siis ta võib küll pikka aega püsida, aga mõistab end nõnda steriilsusse ning sureb varem või hiljem välja. See on evolutsiooni tupiktee. Kui pärimusest jätta välja selle reaktualiseerimine ja ümbertöötamine, siis see tapab pärimuse.
Kui tulla tagasi meie peateema juurde, siis tundub, et eesti traditsioonilises kultuuris ei ole eriliselt rõhutatud seda, et abielu sõlmitakse just mehe ja naise vahel. Niimoodi on küll kombeks olnud, aga seda ei ole temaatiliselt esile tõstetud. Kahesoolised võisid olla nõiad ning homoseksuaalsed võisid olla mõned külakogukonna vanapoisid või -tüdrukud (kes võib-olla elasid ka paariti), aga see pole olnud mingi omaette oluline teema, kuna see polnud seotud ei sündivuse kontrollimise ega kinnisvara pärandamisega. Palju olulisem sotsiaalne ja kosmiline häire on olnud orb, vaenelaps. Mulle tundub, et ka praegu on üksikvanemad ja orvud palju olulisem ühiskondlik probleem kui homoabielud ning et traditsiooni hoidmine võiks tähendada eeskätt orbude (ja ka vaestest või probleemsetest peredest laste jne) probleemiga tegelemist.
Kui nüüd mingi komme tematiseeritakse ja teooriaks vormitakse, siis sellega kaasneb alati hägusa aredaks tegemine, nurkade mahalihvimine, ambivalentsuste ühestamine – teooria ühest küljest kirjeldab tegelikkust ja ammutab sellest, aga teisest küljest samavõrd ka loob tegelikkust ja kehtestab teatava tõlgenduse, milline tegelikkus on või peaks olema. Deskriptsioon on ka preskriptsioon. Kristlikus pärimuses on mehe ja naise teema olnud olulisem kui eesti vanemas pärimuses. Kristlik abielu on sakrament ning seda on toimetatud mehe ja naise vahel. Kuid ka siin on selline sooline määrang pärimuslikult olnud lihtsalt komme ja tava, ilma et seda oleks tarvis olnud eriliselt põhjendada. Homoabielude teema on selles mõttes täiesti uus küsimus, mis on üles kerkinud alles viimasel ajal (antiikse homoseksuaalsuse ühiskondlik roll ja ajalooline kontekst olid hoopis teistsugused). Sellele vastureaktsioonina on takkajärgi ka jäigastatud nö traditsiooni seisukohta – õigemini, üks osa pärijaid tahab usurpeerida pärimust, andes sellele ühemõttelise tõlgenduse, ehkki pärimus võiks õigustada ka teistsuguseid tõlgendusi. Näiteks on täiesti mõeldav kristlik positsioon, mis ei sea esiplaanile juriidilist mehe ja naise määratlust, vaid ligimesearmastuse[12] ning selle varal kiidab heaks homoabielud, vähemasti tsiviilvormis. Ja mis puudutab eesti vana pärimust, siis koos homodele lapsendamisõiguse andmisega aitaks see leevendada ka meie põhilist kosmilist riket, vaeslapsesust.


5. Kategooriad. Lahtrid ja resonants

See toob meid veel ühe olulise küsimuse juurde: kuidas me mõistame kategooriaid. Kui meil on mingi bioloogiline ja kultuuriline antus, siis selle varal tekivad iseenesest mitmesugused ühiskondlikud liigendused, sealhulgas soorollid. Mingid harjumused resoneerivad üksteisega kokku, võimenduvad ja tekitavad käitumismustreid. Selliste mustrite elemendid ongi ühiskondlikult relevantsed liigendused, ühiskondlikud kategooriad. Kui põlvkondade järgnevuses vaadata “horisontaalselt”, siis on ühiskondlikud kategooriad moodustunud vastastikuse resonantsi kaudu, võimendumiste ja sumbumistega, kokku- ja lahkhelidega. Kui võtta põlvkondade järgnevust “vertikaalselt” läbi erinevate põlvkondade, siis uus põlvkond hakkab omakorda omal moel ühiskonna kõlapinnaga resoneerima ehk nagu me eespool ütlesime, ta võtab üle pärimust ja reaktualiseerib seda oma erinevuse pinnalt. Aga arvestades sellega, et lapse või nooruki omavõnkumine jääb jõult selgelt alla kogukonna omavõnkumisele, siis võib põlvkondade vaheline diakroonne resonants tunduda täiesti ühesuunaline ning ilmneda lihtsalt olemasolevate liigenduste ja kategooriate ülevõtmisena uue põlvkonna poolt ning too uus põlvkond võib kogeda seda vägivallana, olemasolevatesse lahtritesse ja kastidesse surumisena. Niimoodi me saame kategooriad kui lahtrid.
Kategooria kui lahter tähendab ühesuunalist mõju: empiiriline materjal peab sobituma ideaalse või vormilise raamiga. Mis sinna raami ei sobi, see on hälbeline. Lahter-kategooriasse on sisse kirjutatud vägivald: mis lahtrisse ei sobi, see tuleb sinna sobitada. Kuna lahtrid on postuleeritud ajast sõltumatuna, siis kestuslik empiiria vältimatult varieerub lahter-kategooria suhtes. Kategooria resonantsina seevastu aga kätkeb tagasisidestatust ning vorm tekib iseorganiseeruvalt teatud läbikäimisliinide võimendumis- või sumbumispunktidena. Selline kategooria on määratletud sisemiselt ning see võimaldab nihkeid siia-sinna, ilma et see süsteemi lammutaks või kategooriat hävitaks (iseorganiseeruvad süsteemid võivad olla vägagi stabiilsed). Resonants-kategooria ei välista teatud normatiivsust, ent see püsib põhimõtteliselt pidevalt kestusliku eluga kooskõlas.
Kui me nüüd võtame näiteks soorolli “mees” lahter-kategooriana, siis kõik mehena identifitseeritud indiviidid tuleb sinna sisse mahutada. Kui mõni neist mõne tunnuse poolest erineb kategooria kirjeldusest, olles näiteks naiselik ja/või armastades naiste asemel või kõrval hoopis mehi, siis tuleb teda korrigeerida ja panna ta kategooriale vastama. See tähendab grupi türanniat, kus enamus vägivaldab vähemust. Sellises olukorras satuvad homoseksuaalid nii otseses kui ülekantud tähenduses löögi alla. Selle tulemusena me saame (pealtnäha) puhtama ja homogeensema grupi – aga mille arvelt? Sellise represseerimise ja ümberkasvatamise tulemusena me tekitame ühiskonda juurde mingi hulga frustreeritud inimesi. Tänapäeva meditsiin on üksmeelel, et homoseksuaalsus ei ole vaimuhaigus, aga ühiskondlik diskrimineerimine, kiusamine, mõnitamine, halvustamine võib küll paljudel homoseksuaalidel tekitada depressiooni ja muid psüühikahädasid. Meditsiin on ka ühel meelel selles, et homoseksuaali ei saa muuta heteroseksuaalseks, nii et jääb küsimus, miks neid peaks kuidagi muutma, ümber kasvatama, alla suruma? Või miks peaks seda tegema isegi juhul, kui see oleks võimalik? Miks ei või täiskasvanud vastutusvõimeline inimene tunda elust rõõmu sellisena nagu ta on ja tahab olla, teisi otseselt kahjustamata? Eriti kuna tegemist on spontaanselt tekkiva nähtusega, mis on inimkonnaga kaasas käinud selle algusest peale ja mis esineb püsival määral stabiilselt igas ühiskonnas ja kultuuris igal ajastul.
Lahtri- ja resonantsiloogika erinevust on vaja silmas pidada ka sellepärast, et lahtriloogikat võidakse rakendada ka vähemuste sees (nt normatiivse homodiskursuse kehtestamine antud grupi sees, marginaliseerides omakorda sellest hälbijaid). Samas ei ole ka nii, et resonantsi-loogika võtaks kõik valimatult omaks. Ka siin on võimalik, et mingite võnkujate resonants on liiga irdne, et see kuidagi ühiskõlale kaasa aitaks või sellega mingit teokat ja toekat kooslust moodustaks. Esmajoones pole midagi kuigi peent peale hakata selgelt antisotsiaalsete käitumistega (mõrvarid, orjapidajad jne).[13] Aga sel juhul ei tulene see mingist eelnevast või välisest kriteeriumist, vaid võnkumiste eneste koostoimest. Ja selline süsteem on võimeline ennast ise modifitseerima ja ümber kujundama. Sellisel juhul ei pea sundima kõiki “mehi” käituma “mehelikult” (mingi etteantud nimistu järgi), vaid võib kohandada “mehe” määratlust ja käitumisnorme nii, et see hõlmaks ka näiteks homoseksuaale. Või kui teistsugust retoorikat eelistada, siis näidata, et “mehelik” või “naiselik” käitumine pole inimese ainus valik. Ka Eestis oleks mingid praegu sooülesed käitumised (nõude ja pesu pesemine, koristamine) olnud veel sada aastat tagasi mehele vastuvõetamatud. Tõsi küll, paljud nendest tegevustest tähendavad tänapäeval lihtsalt nupulevajutamist – aga just see ongi muuhulgas aidanud välja tulla peenematel nüanssidel inimestevahelistes suhetes ja inimkäitumises.


6. Kohandamine, välistamine

Meil on üks stabiilne ühiskonnagrupp, homoseksuaalid, kes taotlevad oma kooselule seadusliku vormi andmist. Selliste kooselude seadustamisest võib keelduda  põhjendusega, et nii pole olnud kombeks, ja sundida homoseksuaale oma kooselu teistmoodi sättima kui seda teevad heteroseksuaalid. Tuleb aga kaaluda, kumba on mõistlikum kohandada: kas kohandada kombeid, hõlmamani samasooliste abielu, või siis sundida homoseksuaale kohanema kommetega. See on nagu vasakukäelisusega: kas kohandada muidu paremakäeliste järgi sätitud tehnilist maailma ja keskkonda nii, et see sobiks ka vasakukäelistele, või siis panna vasakukäelisi kohanema paremakäeliste maailmaga. Nõukogude ajal tõepoolest vasakukäelisi lapsi “kasvatati ümber” paremakäelisteks, väidetavasti nende endi hüvanguks, kuna kõik tööriistad ja paljud elulised olukorrad on tehtud paremakäelisi silmas pidades, nii et ohutum on osata neid parema käega käsitseda. See ei tähendanud muidugi, et vasakukäelised oleksid saanud paremakäelisteks, vaid lihtsalt seda, et neid sunniti nõrgema käega sooritama keerukaid tegevusi nagu kirjutamine jne. Kui mugav see on, võib paremakäeline järgi proovida, üritades vasaku käega kirjutada. See on muidugi õpitav ja harjutamisega võib saavutada vilumuse ka nõrgema käega. Ning võib isegi ütelda, et igasugune harjutamine ja õppimine tuleb mingit moodi kasuks. Kuid kas on mõtet sundida kedagi harjutama nõrgemat kätt, samas kui ta saavutaks sama tulemuse palju hõlpsamini tugevama käega ja tahaks tegeleda sedasorti aeganõudva harjutamise asemel pigem millegi muuga?
Eks vasakukäelised peavad siiamaani sageli kohandama end paremakäelistele tehtud tööriistade jms-ga, aga vähemasti mingil määral on tänapäeval kohandatud inimkeskkonda niimoodi, et ka vasakukäelised saaksid end seal mugavalt tunda. Veelgi selgemini tuleb see välja siis, kui näiteks küsida, kas arhitektuur peaks kohanduma puuetega inimeste järgi või puuetega inimene arhitektuuri järgi. Siin tähendab teine variant lihtsalt puuetega inimeste sõna otseses mõttes väljasulgemist paljudest asutustest. Ratastooliga üksi tavalisest trepist üles ei lähe. Võib tunduda mugavam sundida vähemust kohanema enamusega. Aga esiteks ei ole inimlik ühiskonnast niimoodi üht gruppi välja lõigata ja kõrvale tõrjuda. Ja teiseks, mis saab siis, kui mingi teine enamus tuleb ja meid endid välja lõikab ja kõrvale tõrjub? Näiteks kui inglise keel hakkaks eesti keelt välja tõrjuma? Homoabielude vastu on mitmed kristlikud ringkonnad; aga kristlus on ise samuti Eestis vähemuses, ja mis siis, kui eesti ühiskond peaks teises küsimuses nemad samamoodi välja lõikama ja kõrvale tõrjuma?
Kumb ühiskond tundub meeldivam: kas see, kus kogukond tervikuna võtab arvesse vähemusi ja kohaneb nendega, või see, kus vähemusi sunnitakse kohanema enamusega? Kummalise retoorilise uperpalliga on esimest nimetatud vähemuse türanniaks ja teist demokraatiaks, samas kui sisuliselt on hoopis vastupidi. Demokraatia ei ole “bolševism” tähenduses “enamuse türannia vähemuse üle”, vaid just see, kui üritatakse arvesse võtta iga grupi või iga indiviidi sättumusi ning kui ühiskond püsib pidevas ümberkujunemises, kuivõrd tema liikmeid lõimitakse sel moel aina täpsemalt ja nüansseeritumalt.
Enamus ja vähemus on suhtelised mõisted ja erinevates küsimustes jooksevad need piirid erinevalt. Võib väita, et iga ühiskonnaliige jääb vähemasti mingites aspektides või mingite omaduste poolest vähemusse. Sellepärast on riskantne toetada “bolševistlikku” laadi ühiskonnakorraldust, toetades enamuse vägivalda vähemuse kallal. Alati varem või hiljem pöördub see mingis küsimuses sinu enda vastu, nii et sa jääd vähemusse ja sul pole kuskilt abi ega toetust loota. Tegelikult viib just selline bolševistlik enamuse ülemvõim vähemuse üle väga kiiresti vähemuse (mingi kliki) ülemvõimuni enamuse (rahva) üle: alati leidub mõni osav rahvajuht oma käsikutega, kes oskab erinevaid enamus-vähemuse vahekordi niimoodi üksteise vastu välja mängida, et hakkab ise dikteerima “enamuse” tahet. See on käesoleva teksti võib-olla kõige olulisem sõnum. Kui pidada silmas, et igaüks meist on mingist aspektist vähemus, siis on arukam toetada teisi vähemusi (kui need ei ohusta ühiskonna elu).


7. Alt üles või ülevalt alla

Kui tulla tagasi resonants- ja lahter-kategooria eristuse juurde, siis esimene liigub nö alt üles, tekitades emergentselt antud kooslusele loomulikke liigendusi, ja teine liigub ülevalt alla, tuues olemasolevaid indiviide samuti juba olemasoleva lahtri alla. Esimene on konkreetne, teine abstraktne. Alt üles moodustuvad resonantskategooriad tekivad tegelikkusest endast ja sobituvad sellega täpselt ja nüansseeritult. Ülalt alla rakendatud lahterkategooriad lõikavad tegelikkusest alati mingeid nurki maha ja nende kaudu esitatud pilt tegelikkusest on moonutatud, idealiseeritud, väljajätteline.
Neid erinevaid liikumissuundi ning konkreetsust ja abstraktsust võib seostada ka kogemuselu erinevate hoiakutega. Üks asi on väidelda üldiselt “nende” vastu, näiteks “homoseksuaalide” (või kasutades veel teisi, halvustavaid nimetusi) vastu. Selgitada, kuidas nad peaksid käituma, mida ühiskond peaks nendega ette võtma jne. Selliste mõtteobjektidega opereerimine on afektiivselt võrreldav elutute asjade füüsilise manipuleerimisega. Siis ma tegelen millegi endavälisega, “nendega”. Teine asi aga on olukord, kui näiteks minu omaenda laps osutub homoseksuaaliks, ehkki ma ise, ütleme, ei salli homoseksuaale või ka lihtsalt ei ole sellise asja peale üldse mõelnud. Suhe oma lapsega pole pelgalt midagi välist, vaid see määratleb ka mind ennast seesmiselt – seda, kes ma ise olen. Kui mu laps peaks olema homoseksuaal, siis nüüd on homoseksuaalsuse-küsimus, mis enne oli väline, väljatõrjutud või ükskõikne, saanud osaks minu elust ja minust endast (seda hüpet peaks olema võimalik ka juba ainuüksi kujutlusvõime varal sooritada). Kui esimesel juhul, “nendest” rääkides ma olen ehk varmalt nõus tegema homoseksuaalidele ettekirjutusi ja neid lahtrisse suruma, diskrimineerima jne, siis teisel juhul – eeldusel, et ma olen inimene – ei saa ma enam teist niimoodi lahtrisse (kasti, kappi) lüüa.
On tüüpiline nähtus, et isikliku kogemuse ja kategooria-stereotüüpide vahel on käärid. Ehk antud teema kontekstis näiteks: “ma vihkan homosid, ehkki üht homo ma tunnen isiklikult ja see on täitsa normaalne inimene”. On tüüpiline, et isiklikud vastupidised kogemused ei kummuta ühiskondlikke stereotüüpe, vaid need liigitatakse “erandite” alla. Nõnda võib too inimene edasi rääkida: “Aga see normaalne homo on erand. Homod üldiselt on ikkagi ebameeldivad.” Põhimõtteliselt võib neid erandeid lisada lõputult palju, ilma et stereotüüp tingimata muutuks.
Võib-olla saaksime paremini ja täpsemini käsitleda homoseksuaalsuse küsimust üldiselt ja homoabielude teemat spetsiifiliselt, kui me ei opereeriks olemasolevate stereotüüpide ja üldkategooriatega, vaid uuriksime tegelikkust ennast. Näiteks räägiksime mõne tuttava homoseksuaaliga, uuriksime tema maailmataju, hirme ja ootusi. Või üritaksime empaatiliselt panna ennast homoseksuaali olukorda, reaalselt kujutleda tema konkreetseid probleeme. Loeksime teadusuuringuid (allikakriitiliselt ning arvesse võttes valdava osa teadlaskonna konsensust – sest teaduslikuna esitatakse ka uuringuid, mille metoodika on vigane ja mille soovitud tulemused on uurijatel juba enne paika pandud ning mida on võinud mõjutada nende taga olevate rahastajate ja mõjugruppide erihuvid). Siis me näeksime, et tegelikkus on oluliselt nüansseeritum ja mitmekesisem kui me enne arvasime. Meie diskussioon oleks siis vähem afekteeritud ja rohkem sisuline ning võib-olla ka rohkem inimlik, empaatiavõimeline.


8. Polaarsused

Üks asi, mis mehe ja naise kui kahe lahter-kategooria ehk “loomuse” puhul võib tunduda ilus (ja mille kadumine ähvardav), on selgelt väljajoonistuv polaarsus, kus osapooled täidavad erinevaid ja teineteist täiendavaid rolle, mis omandavad justkui ontoloogilise staatuse. On mees ja naine või mehelikkus ja naiselikkus kui kaks kosmilist printsiipi. Ja võib tunduda, et kui neid loomusi kuidagi nüansseerida, näiteks kui lubada naiselikke mehi või mehelikke naisi, siis see ilus mehhanism laguneb koost, ühiskondlik ja kultuuriline pingepotensiaal kahaneb, toimub ühtlustumine, mandumine, allakäik. Eks ole ju ka hiina filosoofias käsitatud maailma kahe polaarsuse, yin’i ja yang’i koosmõjuna, millest esimest seostatakse naiseliku ja teist mehelikuga? Mis siis juhtuks, kui mehe ja naise diferents hägustuks? Kas ei tähenda see pingepotentsiaali hävimist, kestuse lõdvenemist, eluvõime nõrgenemist?
Aga siin võib-olla aitaks just hiina mõtlemine meil selles küsimuses kaugemale liikuda. Tõepoolest mõteldakse hiina filosoofias tegelikkust yin’i ja yang’i koosmõjuna. Samas tuleb silmas pidada kaht olulist asjaolu. Esiteks seda, et need mõisted pole oma päritolult seotud soolise erinevusega (erinevalt indo-euroopa keeltest ei eristata hiina keeles muide ka grammatilisi sugusid), vaid need tähendasid algselt varju ja valgust, mäe või jõe päikesepoolset ja varjupoolset külge. Need said üldisteks kategooriateks, millega hakati tähistama protsessi erinevaid aspekte, faase või etappe: kasvav (yang) ja kahanev (yin), pealetungiv (yang) ja tagasitõmbuv (yin) jne. Need ei kirjelda niivõrd subjekte ja asju, kuivõrd protsesse ja läbikäimisi. Teiseks käsitatakse yin’i ja yang’i[14] rangelt komplementaarsena, nii et põhimõtteliseltki ei saa olla sellist asja nagu yang ise, yang’i “olemus” või “loomus”. Yang on alati mingis vahekorras yin’iga ning määratletud selle suhte kaudu. Iga asi ja protsess on mingisugune yin’i ja yang’i konfiguratsioon. Mehes domineerib tavaliselt yang, aga igas mehes on alati mingil määral yin’i. Naises domineerib harilikult yin, aga temas on alati mingi osa yang’i. Ning on ebatervislik, kui üht aspekti on liiga palju. Küsimus pole selles, et mees peaks jõudma mehelikkuse (etteantud, valmis) olemuseni, lahter-loomuseni, vaid selles, et tuvastada iga olukorra ja olendi yin ja yang aspektid ning neid sobival moel reguleerida.
Seda ohtu, et mehelikkus ja naiselikkus homoseksuaalsuse või homoabielude tõttu ära kaoksid, ei ole. Need eristused ja resonantsid tekivad spontaanselt. Ja pingepotentsiaal protsessi kahe aspekti, yin’i ja yang’i vahel ei kao samuti kuhugi ära. Pigem ühiskondlik pingepotentsiaal kasvaks ja mitmekesisus suureneks, kui ei püütaks vägivaldselt välja puhastada kaht vormi (“meest” ja “naist”), vaid reguleeritaks üldisemaid protsessiaspekte (yin’i ja yang’i), mis sisalduvad üksteises, moodustamani mitmekesise läbikäimisvõrgustiku. Tuleksid välja nüansseeritumad resonants-kategooriad.


9. Tugev ja nõrk, keerukas ja lihtne

Minu arust lähevad sedasorti väitlustes segamini tugev ja nõrk, nagu ka keerukas ja lihtne. Tundub, et homoabielude lubamine justkui väljendaks ühiskondlikku nõrkust ning tühistaks ühiskondlikke erinevusi (räägitakse “traditsiooniliste väärtuste” lagunemisest), mistõttu see lihtsustavat ühiskonda.[15] Ja näib, et homoabielude mittelubamine ilmutab tugevust ning ühiskondlike erinevuste ja seega keerukuse säilitamist. Tegelikult aga tähendab abieluinstitutsiooni sidumine (bioloogilise?) soo külge (nagu ka “soorollide” kinnistamine, mida vahel sellega seostatakse) lihtsamate ja jämedakoelisemate eristuste alleshoidmist, samas kui nende kõrvaldamine või mahendamine võimaldab välja tulla mitmekesisematel ja peenematel eristustel. Kui abielu ei sõltu enam (bioloogilisest?) soost ega (materiaalsest) viljakusest, siis saavad välja tulla peenemad ja sügavamad asjaolud kahe inimese kooselus (teise inimese ja seekaudu kõige muu süvevnev mõistmine teispool füüsilisi määranguid). Ja ühiskondlikult on see tugevus, kui ühiskonna liikmed on omavahel ühendatud rohkematel viisidel ja kui suudetakse taluda teistsugusust – muuhulgas näiteks samasoolist armastust ja abielu.
Mitmekesisust, võrdsust ja sallivust on tihti esitatud nõrkuse tundemärgina – justkui poleks piisavalt jõudu kehtestada mingit selgemat hierarhilist korda. Tegelikult see, kui ühiskond suudab lõimida endasse teisesust ning võimaldab mitmesugust tüüpi inimsuhteid oma võrgustikus, annab tunnistust tema jõust. Tänapäeva ühiskond pole mitte homogeensem, ühetaolisem, allakäinum, vaesem ja nõrgem kui vanasti, vaid keerulisem ja tugevam. Tihtipeale me oskame näha ainult üht tüüpi jõudu – seda, mis paistab välja, näitab ennast, on pealetungiv. Ehk teisisõnu, jäika või kanget, nö yang jõudu.[16] Kuid “karm ja kange astub surma; õrn ja nõrk ent astub ellu,” nagu öeldakse Laozi’s (§ 86), nõnda nagu inimene ja puu on sündides õrn ja paindlik, ent surres kange ja jäik. Perspektiivis ja globaalselt osutub niimoodi tugevamaks teistsugune jõud – selline, mis ei paista välja, on hajus, nähtamatu, absorbeeriv ehk nö yin jõud. Jõud, mis ei seisne jõu kulutamises, vaid jõudude ülevõtmises. Selline tugevus on põhimõtteliselt ammendamatu. Ühiskond, mis on mitmekesisem ehk kus on rohkem erinevaid suhteid inimeste vahel, on plastilisem, suudab paremini toime tulla suurema hulga erinevate olukordadega, muutustele reageerida ja neid loovalt ära kasutada ning ennast reguleerida. Kuigi pealtnäha ja lühikeses perspektiivis paistab salliv demokraatlik ühiskond sageli nõrgem, on ta sügavuti ja pikas perspektiivis tugevam. Tuleb osata näha ja hindama õppida toda teist sorti jõudu. Homoabielude lubamine pärast sisulist ja kultuurset diskussiooni viib meid sinnapoole. 
Repressiivne lähenemine homoseksuaalsusele sisaldab endas yang-jõudu (allasurumine on jõuakt) ja see võib tunduda kütkestav, aga see ei saa olla üleüldine ega kestlik, vaid on pigem ikestav. See ei saa olla jätkusuutlik strateegia ja seda ei saa rakendada üle kogu ühiskonna. Teisisõnu, see on nõrk. Ühiskond on kõik tema liikmed ja demokraatlik ühiskond ei tähenda mitte enamuse võimu vähemuse (vrd eespool) üle, vaid vähemuse kaitset enamuse omavoli vastu, nõrkade turvamist tugevate eest, kergeusklike hoidmist kavalate eest jne. Ühiskond peaks püüdlema selle poole, et igal tema liikmel oleks võimalikult hea olla, ja aprioorselt ei saa ühtegi indiviidi ega inimrühma niisama “üle parda” heita. Selles peitub tema tugevus.
On kaunis loomulik karta endast erinevat, näiteks homoseksuaale. See kartus väheneks üheskoos teadmiste kasvuga ja tsiviliseeritud dialoogiga. Meie eesmärgiks peaks olema liikuda sallivama ühiskonna poole. Sallivam ühiskond on ka tugevam, kuna ei pea iga võõrast nähtust välja sulgema ja eemale tõrjuma, vaid suudab mitmekesisemalt ja nüansseeritumalt nendega suhestuda. Ühiskonna tugevuse aga määrab tema tähenduslike olekute arv ehk tähenduslik mitmekesisus, mis määratleb tema mõtteloome ulatuse. Tugevus pole ainult jäikus-tugevus, vaid ka vetruvus-tugevus. Jäik teras on tõeliselt tugev ainult siis, kui temas on ka pehmet rauda. Muidugi on võimalik ka olukord, kus võõras ja erinev uputab ja matab enda alla oma ja harjumuspärase. Homoseksuaalsuse puhul ei saa see tõsiselt arvesse tulla, kuna homoseksuaale on igas ühiskonnas väike vähemus.


10. Perekonna ja pärimuse hüvanguks

Ühiskonna heaolu ja tugevuse huvides tuleb silmas pidada tema mõlemat ontoloogilist aspekt: pärimus ja omastamine, lõimimine ja eristumine, mälu ja muutumine. Homoabielud võivad kahjustada lõimimise-aspekti ja homoabielude vastasus eristumise-aspekti. Seda viimast tuleb samuti osata märgata: meie traditsiooni ellujäämist ohustavad ka konservatiivsed ringkonnad, kes pealtnäha traditsiooni eest võitlevad. Kuid muutumatuks muudetud traditsioon kui pelk museaal pole elav, vaid surnud – lühidalt see polegi traditsioon, pärimus. Konservatiivsus lõhub ühiskonda samavõrd kui revolutsioonilisus, ehkki teisel moel. Revolutsiooni tehtud lammutustöö on kõigile näha (ja teatavas mõttes sellisena ohutumgi), aga konservatsiooni tehtud lammutustöö ilmneb alles takkajärgi, kui traditsiooni kandjad avastavad ühel hetkel, et nad on oma vabadustest ilma jäänud ja et traditsioon on saanud endale eestkõnelejad, kes on hakanud neid represseerima nende igapäevaelus. Seevastu homoabielude seadustamine ei takista ega kahjusta kellegi igapäevaelu.
Mulle tundub, et oma traditsiooni me hoiame paremini pigem homoabielusid seadustades. Sellest võidaks ka perekond kui ühiselu vorm. Surudes peale ja korrates mees-naise vormi, määrame perekonna aina enam lagunema, sest transtsendentsed väärtused ja rituaalid, mis võiksid aidata seda koos hoida, loevad inimestele üha vähem. Pole lootust, et näiteks kristlik religioosne käsitlus abielust kui sakramendist hakkaks Eestis suuremat populaarsust võitma, nii et inimesed selle ajel abielu ja perekonda rohkem väärtustama hakkaksid. Surudes peale ühtainsat peremudelit, ei anna me perekonnale midagi juurde, vaid laseme tal edasi laguneda. Pigem saaks perekond ja abielu uut hingamist, kui seda ei käsitletaks jäigalt mingi ühe (bioloogilise?) määrangu järgi, vaid eespool käsitletud armastuse ja süvenemise keskkonnana. Ja traditsioon elavneks, kui me lihtsalt pimedana ei korrutaks samu vorme, vaid kasutaksime traditsiooni uue loomise taimelavana. Statistika põhjal näib abielu kui selline Eestis olevat üsna ebaoluline ning need, kes seda endiselt tähtsaks peavad, eristuvad oma konservatiivsusega peavoolust. Selles suhtes on abielu pooldavad homo- ja heteroseksuaalid pigem ühes paadis, nagu Marion Pajumets ja Triin Roosalu on tabavalt osutanud (Postimees, 20.05.13).
Ka lähtudes kristlikust armastuse-käsust ning “ökonoomia”-põhimõttest (vastandina akriibiale) võiks olla nii, et ligimest armastades me teeme kõik, et tal hea oleks, ning muuhulgas toetame homoabielusid, kuna see teeks paljusid homoseksuaale õnnelikuks ning tugevdaks perekonda. Homoabielud võiksid tugevdada perekonnainstitutsiooni kahel moel. Kui homoseksuaale sallitaks rohkem, siis poleks neil põhjust oma sättumust alla suruda, vägisi heteroseksuaalset kooselu katsetada ja libaheteroabielusid sõlmida, mis väga tõenäoliselt purunevad; ning kui sellest kooselust on sündinud lapsi, siis tekitab see juurde lõhutud perekonnaga lapsi. Ja teiseks, kui seadustada homoabielu, siis see tugevdaks homoseksuaalsete inimeste monogaamset kooselu, s.t püsivat perekonda (juhul kui perekonnaks siis pidada ka samasooliste kooselu – s.t pidades püsivust ja monogaamsust tähtsamaks kui osapoolte bioloogilist sugu[17]). Igatahes oleks naiivne arvata, et mingi juriidilise teisendusega saaks ümber korraldada hetero- ja homoseksuaalsust ning iivet kasvatada. Isegi kui me traditsiooniliselt ei ole pidanud homoseksuaalsust õigeks, võime ligimesest homoseksuaali õnne ning perekonna tugevdamist pidada olulisemaks traditsioonilistest harjumustest. Selle tulemusena muutuks ühiskond tugevamaks, lõimitumaks, nüansseeritumaks ning ühtlasi tugevneks ka elav traditsioon. 
Homoseksuaalide hulk ühiskonnas on enam-vähem konstantne ja pole mingit põhjust arvata, et nende arv oleks viimasel ajal kasvanud. Lihtsalt Euroopas varem tauniti homoseksuaalsust rangemalt ja selle avaldumist suruti alla. Nüüd pole ühiskond enam nii despootlik ja ühes sellega saavad ka seksuaalvähemused ennast vabamalt väljendada (ehkki Eestis veel mitte nii väga). Pole mingit alust arvata, justkui homoseksuaalsuse sallimine ja näiteks homoseksuaalse abielu lubamine suurendaks homoseksuaalide hulka. Nagu öeldud, kujuneb sooline sättumus välja väga varakult ning ning seda ei saa tahtlikult muuta; samuti ei sõltu lapse seksuaalne eelistus vanemate sättumusest.
Kõigile (ka perekonnale ja pärimusele) on parem, kui homoseksuaal saaks endale heteroseksuaaliga võrdsed juriidilised õigused. Ülejäänud ühiskond ei kaota midagi, aga homoseksuaalid võidavad. Ja selle küsimuse käsitlemine on ühtlasi demokraatia kool: kas meil on sisuline demokraatia, mis arvestab iga oma liikmega, või “bolševism”, kus enamus sõidab vähemusest teerulliga üle. See viimane on ohtlik tee, sest, nagu me püüdsime eespool näidata – ja see on väga oluline punkt –, kui ühest vähemusest sõidetakse üle, sõidetakse ka teistest. Ning kui juurdub harjumus ja hakkab normaalsena tunduma see, et ühiskondlikke asju otsustakse dialoogita, kõigi osapooltega arvestamata, siis viib see kiiresti selleni, et ühel päeval ei otsustata asju enam isegi mitte enamus-bolševistlikult, vaid lihtsalt diktaatorlikult, klikilikult, tagatoaliselt. Nii et tegelikult on mehe ja naise piirangu väljajätmine perekonnaseadusest nii hetero- kui homoseksuaalidele mõlemale võit, win-win.



[1] Juba ainuüksi bioloogilise soo puhul tulevad mängu anatoomilised, hormonaalsed ja geneetilised asjaolud, mis annavad kokku väga suure hulga erinevaid kombinatsioone.
[2] See on sama hea, kui kasvatada vasakukäelist ümber paremakäeliseks – tuleme selle võrdluse juurde allpool tagasi.
[3] Pole võimatu, et polügüüniad ja polüandriad on põhjustatud pigem majanduslikest asjaoludest kui kõigi asjaosaliste vabast valikust.
[4] Vt nt. Ameerika Psühholoogiaühingu lehelt: http://www.apa.org/helpcenter/sexual-orientation.aspx ja http://www.apa.org/pi/lgbt/resources/therapeutic-response.pdf . Uuringud ei kinnita eelarvamusi, justkui homoseksuaalid oleksid heteroseksuaalidega võrreldes promiskuiteetsemad, kontrollimatuma seksuaalsusega, seksuaalselt agressiivsemad, vägivaldsemad ning suhetes lastega hoolimatumad.
[5] Kas võib siin oma roll olla homoparaadidel (mida küll Eestis enam aastaid toimunud pole), mille eesmärk on, et ühiskond teadvustaks homoseksuaalsuse olemasolu ning tagaks neile võrdsed õigused? Tähelepanu köitmiseks võivad need olla meelega epateerivad, väljakutsuvad, kodanlust šokeerivad. Nendest tekkiv kuvand aga võidakse ühiskondlikus tavaarvamuses laiendada homoseksuaalidele üldiselt. See on sama hea, kui uurida keskmise abieluinimese käitumist ööklubide külastajaskonna põhjal. Teine põhjus võib olla lihtsalt väitlejate ülepaisutatud fantaasia.
[6] Alates 2007. aastast ei tarvitata ametlikus pruugis enam mõistet “lastekodu”, vaid “asenduskodu”.
[7] Mis asenduskodude suurust puudutab, siis praegu on nendes maksimaalselt 8 last hooldaja kohta ja alates 2015. aastast 6; SOS-lastekülades on see piirarv juba praegu 6. SOS-külas elab “SOS-ema” ehk perevanem lastega koos. Asenduskodud on muutunud lapsesõbralikumaks (Euroopa ja Šveitsi toetusel), aga ikkagi tuleks võimalusel asenduskodule eelistada lapsendamist, nagu öeldakse sotsiaalministeeriumi kodulehel, sest siis on tegemist “perekonnaga, mitte lihtsalt pereeluga sarnaste tingimustega”, vt. www.sm.ee/tegevus/lapsed-ja-pere/vanemliku-hoolitsuseta-lapsed/asenduskodu.html.
[8] Eesti riik arvestab väga paljude riiklike ülesannete täitmisel perekondliku toetusega. Ka ülikoolireformi puhul ütles haridusminister välja, et perekonnalt eeldatakse osa üliõpilase kulutuste katmist. Kellel perekonda ei ole, see on teistega võrreldes halvemas seisus.
[9] Ehkki vähemasti meeste ja naiste palgalõhe põhjal otsustades võib karta selles osas mõningast tagasiminekut. Kui naiste palk on väiksem, siis on neil ka vähem võimalusi eneseteostuseks ja autonoomiaks, mis viib kergesti patriarhaalsete mudelite taastekkeni (või juurdumiseni). Vrd M. Ott. “Naised ja hõlbustamine”. Müürileht, 14.12.12.
[10] On loomulik, et me hoolitseme oma bioloogiliste järglaste eest (eks seda me näeme loomariigiski). Aga kui keegi hoolitseb kellegi teise lapse nagu oma lihase lapse eest, siis see ilmutab inimlikkust eriti ehedal kujul (vahel esineb seda ka loomariigis; loom on inimlik).
[11] Jättes muidugi kõrvale äärmused, kui abielupaari mingil põhjusel füüsiliselt kimbutatakse; ma ei näe, kuidas homoabielud seda võiks kaasa tuua.
[12] Andrus Kivirähk Tudengitelevisioonis: “Selle asemel et lähtuda sellisest põhiseadusest, ma soovitaksin lähtuda sellistest kristlikest põhimõtetest, mis on tolerantsus ja halastus.” Vt. http://tudeng.tv/fookus/
[13] Ja homoseksuaalsus kindlasti ei ole antisotsiaalne, kuivõrd just nimelt soodustab inimestevahelisi kontakte, mis saavad aja jooksul rikastuda, süveneda.
[14] Kui hiina keeles neid kaht mõistet kõrvuti lausutakse, siis öeldakse alati yin enne yang’i. Taandumine, vastuvõtmine on primaarne pealetungiva ees, nagu näitab Laozi.
[15] Sageli rakendatakse siin “libeda nõlva” argumenti: kui lubada homoabielusid, siis esiteks hakkavad sarnast õigust nõudma pedofiilid jne (seda me käsitlesime eespool) ning teiseks hakkavad homoseksuaalid nõudma järjest suuremaid õigusi, nii et nad lõpuks orjastavad kogu ühiskonna. See ei tundu realistliku stsenaariumina. Pigem on tegemist sumbuva liikumisega: kui on tunnustatud homoseksuaalide võrdseid õigusi, siis kaob stiimul ja vajadus edasisteks nõudmisteks. Kui naistele ja mustanahalistele anti võrdsed õigused, siis ei hakanud nad nõudma järjest enam õigusi, vaid needsamad võrdsed õigused lahendasid probleemi. Muidugi kestavad vana süsteemi struktuurid, harjumused ja eelarvamused edasi ja nendega on vaja veel tükk aega tegeleda, aga see on nö “järelnoppimine”.
[16] Vrd F. Jullien. Tõhususe traktaat. Tallinn: Tallinna Ülikooli kirjastus, 2011.
[17] Ja ärgem unustagem probleeme seoses mõistega “bioloogiline sugu”, milles on tunduvalt rohkem aspekte ja nüansse kui tavaliselt teatakse, vt. eespool.

1 commento:

  1. Mitmikabielude osas tuleb arvesse võtta ka seda, et polügaamiks ei sünnita. Kui mõned inimesed ka sünnivad liiderlikuks, siis reeglina ei taha nad kõigi armukestega peret moodustada :) Homoseksuaalsus on nagu rass, mida ei saa valida. Seega on selle tõttu diskrimineerimine eriti ebaõiglane. Kui mees peab näiteks pere moodustama ühe naisega, kuigi tahaks kahte, kas see on siis sama suur riive kui see, et mees ei saa üldse peret luua, sest ta suudab seda (sisuliselt ja ausalt) teha vaid teise mehega? Muidugi, kui peaks tekkima vastav huvigrupp, siis iseenesest miks mitte. Eeldusel, et ei tehta kellelegi liiga - näiteks kui on sunnitud abielude kahtlus, eelkõige islamiusuliste puhul. Pedofiilide ja zoofiilidega võrdlemise vastu on lisaks puhtjuriidilisele veel teine oluline argument - tegu on vägistamisega, üks pool on ohver, fetišiobjekt, mitte partner.

    RispondiElimina