Küsimus plaanimajandusest

Kõigepealt diskleimer: ärgu loetagu siit välja mu majanduspoliitilisi eelistusi; põhiprintsiibina usun ma iseorganiseerumist ja emergentsust, ehkki majandus on vaid üks inimelu aspekt ning seda tuleb mahendada teisi aspekte silmas pidades. Mu küsimus on teoreetilist laadi: mulle tundub, et empiiriliselt on kõigil plaanimajandusega riikidel olnud ka väga suured sõjalised kulutused ja/või on neis tehtud sedasorti pööraseid sotsiaalseid eksperimente nagu Hiinas Suur Hüpe Edasi või Kultuurirevolutsioon. Kui nüüd aga ei oleks neid kaht – ülemääraseid sõjalisi kulutusi ja ühiskondlikku terrorit – siis kas põhimõtteliselt oleks võimalik, et ka plaanimajandusega majandaks riigi ära?

Selle küsimuse endaga on muidugi kohe mitu probleemi.

1) Kas siin on vahest mingi strukturaalne paratamatus, et majanduse planeerimine juba nõuab autokraatlikku laadi valitsemist, millega omakorda vältimatult kaasnevad sõjakus ja ühiskondlik terror? Teoreetiliselt võiks ju olla võimalik, et ühiskondlik korraldus on demokraatlik ning planeerimine läbipaistev, kaasav, diskuteeritav jne. Aga on see ka praktiliselt tõenäoline?

2) Teiseks muidugi küsimus, mida tähendab “ära majandamine”. Ka Põhja-Korea majandab ennast ära selles mõttes, et seal endiselt elab inimesi. Ranget piiri ei saa siin tõmmata, aga ütleme et kui võtta eluiga, laste suremus jne, siis ühiskond oleks nende kriteeriumite järgi võtame näiteks meelevaldseks piiriks praeguste riikide järjekorra ülemise kolmandiku allotsa.

3) Kas üldse on võimalik majanduses lahutada planeerimist (sealhulgas tsentraalset) ja spontaanset isetekkelisust? Igas turumajanduses on plaanid; Hiina RV-s on senini viisaastakud ja Euroopa Liiduski on nende analoogid. Nii et võib-olla pole üldse mõeldav üleni “planeeritud” majandus, või see peaks siis juba just nimelt tähendama sihikindlat võitlust emergentsi vastu ja astuks sellega juba üle oma kehtivuspiiride.