martedì 22 luglio 2014

Inimõigustest


Aasia Uuringute suvekoolis Võsul 18-20 juulil 2014 oli meil diskussioon, mille vaidlusaluseks teemaks oli esitatud: kas inimõigused on universaalsed või kultuurisõltelised. Mulle tundub, et nad pole kumbagi (Rasmus Kask leidis, et nad on mõlemat; osalt meie taotlused vist olid sarnased).
Esiteks tundub, et seadused on inimühiskonnas universaalsed ning et sellist asja nagu seadusteta ühiskond ei ole üldse olemas. Kui miski sellele läheneb (selleni päriselt küündimata), siis midagi sellesarnast võib ehk aset leida mõne juba olemasoleva seadustega süsteemi lagunemisel (nt NL või Rooma riigi lagunemine). Mingid normid tekivad juba lihtsalt kahe inimese kokkupuutest enesest – ja just normid, mitte paratamatusele lähedased instinktid, kuivõrd inimene juba alati mingil määral võtab teist inimest enda sisse, tunneb temaga kaasa ja koos, kogeb teist kogejana. Kui sellised emergentsed normid stabiliseeruvad ja järgmine põlvkond sünnib juba nende sisse, siis võibki neid juba pidada kitsas mõttes seadusteks. Teisisõnu, mis esimeses põlvkonnas on emergentne norm, on teises põlvkonnas ettesätestatud seadus. Kirjapanemine ja teadlik kujundamine pole seaduste puhul esmane ega põhiline – sellega hakati tegelema inimkonna ajaloos alles väga hilja.
Kui nüüd ütelda, et ei ole sellist asja nagu seadusteta ühiskond, siis ei saa esitada ka esitada mõne ühiskondliku lepingu teooria müüti täieliku seadusetuse olukorrast, mis olevat halvem olgu või halbade seadustega ühiskonnast, vaid tuleb juba kohe sisse tuua kvalitatiivne aspekt seaduste hindamisel paremaks või halvemaks. Küsimus “kumb on parem, kas seadustega või seadusteta ühiskond” võib olla kehtivat võimu kindlustav diskursus: a la meil on siin küll väga ebainimlik ja julm ühiskonnakord, aga mingi korrapära ikkagi on (Saddam, Assad, Putin) ja mõtelge, mis siis, kui meil üldse mingeid korrapärasid poleks ja valitseks täielik anarhia, kaos, “kõikide sõda kõikide vastu”. See väidetavasti toimub siis, kui võimule saaksid “nemad”. “Kõikide sõda kõikide vastu” on siis ühiskondlikku rõhumist õigustav müüt.
Kui nüüd mõtelda, kuidas genereerida midagi inimõiguste sarnast filosoofilisel moel (mitte lihtsalt juriidilise postulaadina), siis võiks mõelda teatava protseduurilise printsiibi peale – millest võib-olla saab tuletada ka mingeid õigusi. See protseduuriline printsiip võiks seisneda lävimise jätkumises ja nüansseerumises ehk ühesõnaga, kestmises (sest lävimisprotsess, millel lastakse kesta, juba nüansseerubki). Kas saaks sellest inimõigusi tuletada? Sellest protseduurilisest printsiibist johtuv esmane nõue on, et lävijad oleksid olemas (vrd. inimõiguste ülddeklaratsiooni[1] §3, õigus elule). Lävimise püsimine ja nüansseerimine eeldab, et selles osalejad oleksid vabad ja võrdsed (§1; § 4, orjuse vastu), kohtleksid üksteist inimlikult (§5 piinamiste vastu), saaksid ennast võimalikult vabalt väljendada (§ 18, mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadus; §19 veendumuste vaba avaldamine), mis omakorda eeldab mingisugust haridust (§26; §27, osavõtt kultuurielust) ja ühiskondlikult väärikat positsiooni (§22, sotsiaalne kindlustatus; §23, õigus tööle, §25 õigus väärikale elatustasemele, §17 vara omamise kohta, §24 puhkuse kohta). Nende õiguste kaitseks tuleb rakendada meetmeid (eeskätt kohtuvõim, §6-12; ühiskonna juhtimise mõjutamine, §20 kogunemise kohta, §23.4 ametiühingute kohta, §21 valitsemise kohta, §29).
Muidugi saab neid õigusi sõnastada teistmoodi ja neid tuleb kohandada vastavalt asjaoludele, selles mõttes, et näiteks vabade valimiste korraldamisest ei pruugi tolku olla, kui puudub õiguskord ja täidesaatvat (ja/või militaar-) võimu reaalselt tasakaalustavad instantsid ja ühendused (kohtuvõim, vaba ajakirjandus, kodanikuühiskond).
Sellisele lähenemisele saab esitada rea vastuväiteid; käsitlen neist vaid mõnda.
1. Printsiip, et peaks hoidma lävimist, võiks pealtnäha tähendada seda, et näiteks mõrvarit ei saaks vangi panna ega temaga midagi ette võtta, kuna me peaksime hoidma temaga lävimist, seda nüansseerima ja temaga empatiseerima. Mõrv aga on kõige selgem viis, kuidas too inimene on rikkunud esimest põhimõtet lävimisosaliste eksistentsi kohta, nii et kogukonnaterviku lävimise püsimise ja nüansseerumise huvides võiks olla õigustatud sellise inimese eraldamine (muidu ühiskond hirmu käes killustuks ja lävimine lihtsustuks), s.t minimeerides tema ja temaga lävimise, et ühiskonnatervikus lävimised rikastuksid. Kas on õigustatud mõrvari hukkamine, on juba palju kahtlasem ja pigem ei näi tulenevat lähteprintsiibist. Tõsiselt tuleb kaaluda ka selle rakendamist ühiskonna liidritele, kelle käsul mõrvu sooritatakse. Endiselt kehtib vana moistide[2] ütlus, et selline olukord, kus ühe inimese tapmist loetakse mõrvaks, aga tuhande inimese tapmist sõjas kiiduväärseks, on absurdne. Sõjaline agressioon teise riigi vastu pole õigustatav. Aga kaitsesõda? Aga “ennetav” rünnak? Aga kui rünnatavas riigis endas tapetakse inimesi? Siin lähevad asjad hämaraks seetõttu, et inimelusid ei saa õieti kvantifitseerida ja rünnakut ei saa õigustada sellega, et rünnaku käigus hukkub 100 inimest, aga muidu rünnatavas riigis tapetaks 1000 inimest. See peab olema eetiline otsus, ses mõttes et seda ei saa küll õigustada, aga see ei tähenda, et niimoodi ei võiks toimida. See aga on terve omaette arutlusteema.
2. Teine oluline vastuväide johtub kultuurilistest ja religioossetest agendadest, mistõttu viimasel ajal on hakanud vohama oksüümoronlikud “partikulaarsed üldised inimõigused” (aasia, islami, vene ortodoksi jt)[3], mille üldine põhimõte on seada teatavaid kultuurilisi, poliitilisi ja religioosseid kaalutlusi inimõigustest kõrgemale, või õigemini kohandada inimõigusi nii, et need alluksid noile kaalutlustele. Neid ajendanud motiivid on üldjuhul hõlpsasti näha: Aasia autoritaarsed riigid tahavad riigile ja riigivõimudele suuremat sõnaõigust, islamiriigid tahavad šariaadile erirolli ja Vene patriarhaat õigeusule. On muidugi omaette arutlusteema, miks neil on vaja ehtida ennast “inimõiguste” nimetusega – eks osuta see viimaste politiseerumisele hiljutisel ajal. Ka üldiste inimõiguste taga on konkreetne poliitiline olukord – Teise maailmasõja järgne šokk ja tarvidus globaalset suhtlust kuidagi korraldada. Võib ka kergesti näha, et paljud tolle põhimõtted on viksitud läänemaailma ühiskonnakorralduse pealt (kuhu kuulusid domineerivad võitjariigid), nt. viited võimude lahususele ja demokraatiale (ent mitte nt. õigus tööle jm).
Nonde partikulaarsete üldiste inimõiguste puhul aga on lähtutud valest otsast ning eriti islami ja vene õigeusukiriku vastavatest dokumentidest on väga selgesti näha, et sellega puhtideoloogiliselt nõutatakse mingile ühele religioonile ülimuslikku positsiooni. Küsima peaks aga selle järele, kuidas edendada lävimist. Kõige paremini saab see nüansseeruda ilmselt tõesti siis, kui valitseb usuvabadus. See aga ei tähenda, et mõningaid usuliikumisi ei tohiks piirata. Näiteks Uganda puhul on usuvabadus tähendanud seda, et mõningad USA radikaalevangelistid on seal aidanud sätestada jõhkraid homovastaseid seadusi, ehk teisisõnu, on sedapidi pärssinud sallivust ning inimestevahelist lävimist ja lävimise nüansseerumist. Palju sagedamini aga toimub seda siiski usuvabaduse puudumise tingimustes.
Kõige üldisemalt on inimõiguste ülddeklaratsioonile ette heidetud seda, et see lähtub õhtumaisest individualismist ning jätab varjule kogukondade õigused. Kogukondade õigusi aga ei saa kaitsta sel moel nagu too islamikonverents või vene patriarhaat, kus teatav seltskond otsustab fikseerida status quo ja oma eelispositsiooni. Kogukondade õigusi saaks tuletada tollestsamast lävimispõhimõttest, kuivõrd inimene üldjuhul kuulub mingisugusse kogukonda (keelelisse, piirkondlikku, religioossesse jne) ja väga sageli mitmesse erineval moel määratletud kogukonda, mille piirid ei pruugi kattuda (nt šveitslane-kalvinist-prantsuskeelne või šveitslane-kalvinist-saksakeelne jne). Nüüd, kõik need kogukondadesisesed suhted juba kuuluvad inherentselt inimese väärikusse ja lõppkokkuvõttes tema eksistentsi, olemasollu endasse (kuivõrd inimene ilma teiste inimesteta ei saa hakkama). Nüüd, neid kogukondi tuleb soosida ja toetada just nimelt niivõrd kui nad aitavad kaasa inimestevahelisele lävimisele ja selle mitmekesistumisele.
Kogukonnad on alati mälu ja teisenemise pingeväljas, s.t ühest küljest on neis stabiliseerivaid mehhanisme (mis on seotud minevikuga ja mäluga: teatud möödanikust päritud kommete, oskuste, tavade jne kordamine) ja teisest küljest uuendusmehhanisme, kuivõrd juba põhimõtteliselt iga minevikupärimuse kordus leiab aset uudses olukorras ja nõuab seega väiksemaid või suuremaid mugandusi, kohandusi, uuendusi. Islamikonverentsi ja vene patriarhaadi dokumentide põhiline puudus seisnebki selles, et nendes üritatakse kogukondi kivistada, peatada, üks kord ja lõplikult rajada alusele, mis väidetakse kõrgemalt antuks; nende “kõrgemalt antud alustega” on aga see häda, et nende eestkõnelejad on ühiskonna poliitilised ja/või ideoloogilised võimurid, nii et praktiliselt vältimatult muutuvad need “alused” nende tööriistadeks ja õigustusteks.
See on seotud fundamentaalse küsimusega: kui me räägime kogukondade õigustest, siis kes õigupoolest see kogukond on? kellel on õigus kogukonna nimel kõnelda, seda esindada? Ja kui keegi esindab kogukonda, siis kuidas me saame kindlad olla, et ta tõepoolest kogukonnaliikmete nimel kõneleb? Kuidas saab ülepea üks inimene adekvaatselt esindada vältimatult heterogeense kogukonna kogu nüansikust? Ja isegi kui ta on nonde poolt volitatud, siis kust me võime teada, et seda ei tehta lihtsalt harimatusest, ideoloogilisest ajupesust jne, mille järgi näiteks võib naine ise kinnitada, et naisena sündimine tähendabki olla saatusest määratud rügama ja mehest alamal olema? Selliseid küsimusi saab veel palju esitada; igal juhul on lävimise nüansseerumisel täita väga tähtis roll haridusel ja kultuuril. Konservatiivsed (ja sageli ka religioossed) ringkonnad võivad seda tajuda ohtlikuna – ja võib-olla üksijuhtumitel ongi –, aga üldjuhul tulevad keskkonnas, kus lävimine saab kesta ja kasvada, haridus ja kultuur ainult kasuks.
Kõige parem kui kogukonnad suudavad ise enda sees toimuvate protsesside kaudu püsida ja areneda. Tänapäeval kõlavad ilmselt kahtlasena “metslaste” tsiviliseerimise projektid, kus läänlane läheb kuhugi õiget elu õpetama. Tema roll saab olla parimal juhul informant, aga tema positsioon ei saa ega tohi olla hierarhiliselt kõrgemal, vaid peab paiknema samal, horisontaalsel tasandil ühe lävimisosalisena; ehkki paljud asjaolud (jõukus, haridus, lähteriigi prestiiž jne) seavad ta ikkagi eelisasendisse, mida tuleb siis teadlikult ja aktiivselt mahendada (ehkki see ei saa kunagi probleemituks). Nõnda ei saa ka Lääs rääkida ülevalt alla ei Hiina, Venemaa ega kellegi teisega, aga saab ometi protseduurilise printsiibi alusel osutada asjaoludele, mis nois riikides sellele vastu töötavad (ja see kehtib ka teises suunas, nt saaks Hiina põhimõtteliselt osutada sellele, et Lääs sageli ei pea kuigivõrd kinni ülddeklaratsioonide osadest §23, §25), ning kasutada enda käsutuses olevaid vahendeid selleks, et mõjutada noid lävimispartnereid nüansikale lävimisele.
Muide, sellise protseduuriprintsiibi järgimine võiks hajutada veel teisi muresid, mis paljudel riikidel on – nimelt, et Lääs tahab kõiki tõmmata ühele liistule (IÕ ülddeklaratsiooniga). Lävimise hoidmise protseduuripõhimõte pigem vastupidi, möönab ja tunnustab teisesust ega püüa seda ära kaotada, vaid dialektiliselt üha rohkem endasse lõimida (sihtimata küll viimset samasust, “absoluutset vaimu”, vaid pigem just aina viljakamat erinevust). Ehkki, mida sa teed partneriga, kes ei tahagi lävida (nagu Putin)? Siin kerkib terve hulk lahendamistnõudvaid probleeme, kuid liikumine inimõiguste geneesipunkti juurde (see, mis soodustab lävimist) saaks anda diplomaatiale ka parema orientiiri, mis pole pelgalt juriidiliselt sätestatud, vaid filosoofiliselt mõtestatud.

Pubblicato da alle

Nessun commento:

Posta un commento

Iscriviti a: Commenti sul post (Atom)