natsionaliseerimisest ja paremvasakjärgsest

Veidral kombel võib kuulda hoiatusi eesti nn vasakpoolsete parteide suhtes, et kui nad võimule tulevad, siis toimub üleüldine natsionaliseerimine. See on kummaline mitmel põhjusel.

Esiteks seniste parempoolsete valitsuste ajal on Eestil rikkalik traditsioon nii riigiettevõtete pidamisel (nt Eesti Energia, Tallinna Sadam) kui ka riigistamisel (raudtee, parvlaevandus, lennundus), nagu ka riigikapitalismis (EAS). Ja seda pigem tõusvas joones. Mida siin veel nii väga riigistada oleks? Kas keegi tõsiselt mõtleks pagariärisid üle võtma hakata? See oleks täiesti ebaratsionaalne mitte ainult majanduskeskkonna halvendamise suhtes, vaid ka puhtalt haldamise suhtes: kokkuvõttes on riigil lihtsam ja kasulikum, kui pagariärid lihtsalt maksavad nõutud makse ja hoolitsevad ise enda haldamise eest (ja kannavad ebaõnnestumise puhul kulud). Ja paraku on mitmed hädad, milles silmapiiril ähvardavaid vasakpoolseid tuleviku-natsionaliseerijaid süüdistatakse, juba täitunud siin ja praegu parempoolse valitsuse all – korruptsioon Tallinna Sadama, raharaiskamine Eesti Energias ja Estonian Airis, sahkerdamised ja jaburdused EAS-is (Autorollo, Eesti logo jms). Aga selle ähvardusega saavutatakse geniaalne lüke: ühest küljest saab mustata noid väidetavaid vasakpoolseid kontrollimatu argumendiga (mis hakkab tulevikus toimuma) ja teiseks juhitakse tähelepanu eemale omaenda kuritarvitustelt.

Teiseks on need hoiatused kummalised selle poolest, et vasakpoolset parteid Eestis ei olegi. Eesti poliitmaastiku kese on ühe lükke võrra paremal, nii et paremäärmuslikud on ultraparemäärmuslased, parempoolsed on paremäärmuslased, tsentristid on parempoolsed ja vasakpoolsed on tsentristid. Vasakpoolset, ammugi siis vasakäärmuslikku natsionaliseerijat parteid Eestis lihtsalt ei ole. Majandusliku liberalismi osas on kõik ühel nõul (v.a. ultraparempoolsed) ja mis puudutab hüvede ümberjagamist, siis piirdub küsimus üksiktoetuste protsendimääraga, pügal kõrgem või pügal madalam, ning pealegi on nende meetmete puhul kohati raske vahet teha, kes on nö vasakul ja kes paremal: pensione on tõstnud „parempoolsed“ ja otseste maksude vähendamisega on nõus olnud „vasakpoolsed“ (nii et ümberjaotatavat on vähem ning on suurenenud kaudsed maksud ja regressiivsus). Huvitav, kui oleks vasakäärmuslik partei, kas siis ühtlasi tekiks ka mõni päris vasakpoolne partei? 

Samas kui me elame faktijärgses maailmas, siis võib-olla ka juba vasakparemjärgses maailmas. Valitsuste mänguruum poliitika kujundamisel jääb järjest ahtamaks, kuna esiteks on erinevad riigid üksteisega järjest enam läbi põimunud ja teiseks on majanduslik määratus saanud järjest otsustavamaks. Nüüd küll vähemasti Euroopas üritatakse lõimi lahti põimida, aga see ei tõota midagi head, eriti Eestile. Valitsuste mänguruum võib nüüd küll kasvada, aga valida saab olema halva ja väga halva vahel - mis sisuliselt ei tähenda mänguruumi kasvu.