teaduskeelest

Ma olen laias laastus Margus Niitsooga nõus. Tema jutu positiivne aspekt (et me peame mõtlema globaalselt, muretsema kogu inimkonna pärast) on õige. Seda peab iga teadlane silmas pidama ja hoiduma essentsialiseerimast mistahes partikulaarseid asju, olgu selleks rahvus, riik vms.

Ainuke asi on see, et tema jutt jääb ühekülgseks ning tema jutu negatiivne aspekt (et me peame hülgama lokaalse, lakkama eelistamast oma keelt) ei ole õige ning see ei järeldu eelmisest. Praegusel ühekülgsel kujul viib Niitsoo jutt kergesti absurdi, mida on ka näidatud vastustes talle: sellest järelduks, et Eesti ülikoolid peaks minema inglise keelele ning viimaks see, et kuna ingliskeelset õpet on odavam ja otstarbekam korraldada juba olemasolevates kõrgtaseme ingliskeelsetes ülikoolides, siis tuleks kõrgharidusest Eestis üldse loobuda.

Sarnast vastuolu osutasid konfutsiaanid liigagarate moistide pihta. Moistid kuulutasid üleüldist armastust, s.t et me peame ühtviisi hoolima kogu inimkonnast ja igast inimesest, sõltumata sellest, kas ta on lähedane või kauge, ning nad kritiseerisid konfutsiaanlikku onupojapoliitikat, sugulasteeelistamist. Konfutsiaanid aga omakorda osutasid sellele, et kui me viimases järgus ei eelistaks oma keha muule ümbrusele, siis kaob ülepea see agent, kes saaks kõiki üleüldiselt „armastada“, inimkonnale „kasu tuua“, igaüht „aidata“.

Analoogia pole siin otsene, kuna keelt vahetades või mingeid keeletarvituse valdkondi kaotades kõnelejad ei hukku. Analoogia on üldisema tasandi loogikas, mis puudutab lähedast ja kauget ning kunatisust. Me ei ole aksioloogiliselt neutraalses ja homogeenses ümbruses, vaid alati juba leiame end mingist laetud keskkonnast. Mingid kohad, isikud, asjaolud on meile meeldivad ja teised ebameeldivad. Lapsele on ema ja teiste lähedaste isik erakordselt tähtis, üksindus ja kõhutühjus on reeglina ebameeldivad jne. See on nö väliselt ja sisemiselt positsioonilt vaatamise erinevus: väliselt positsioonilt on emakeel lihtsalt üks keel teiste kõrval, aga sisemiselt positsioonilt, nö eksistentsiaalselt, on see miski, mille kaudu me saame inimeseks, selles laotatakse laiali meie inim-mõõtmed, kõigi kalduvuste ja nüanssidega (sellest ei pea järeldama tugevat keelelist determineeritust, aga on ilmselge, et kultuuriliselt ja keeleliselt ilmnevad asjad üksjagu erinevatena ja erinevates seostes olevatena – see kõik on muidugi tajuliigutuslikult motiveeritud, aga see, et ma – olgu mõne luuletuse mõjul või spontaanselt – seostan laua ja raua või kõndimise-tee ja joomise-tee, või et ma pööran nii suurt tähtsust info päritolule, morfoloogiani välja rõhutades kaudses kõnes seda, kui see pole otseallikast, jne – siis see kõik võrsub spetsiifilisest keelest).

Ja teiseks, isegi keeled väliselt võetuna ei anna alust Niitsoo negatiivsele järeldusele. Ta peab eesti keeles teaduse tegemist lisakoormaks ja ajaraiskamiseks. Ilmselt see tuleneb sellest, et tema valdkond on infotehnoloogia, kus see ilmselt kergemini tundub niimoodi olevat. Kui me aga võtame nö teise äärmuse, kirjandusteaduse, siis on ilmselge, et erinevad keeled ja pärimused mitte ei koorma inimkonda, vaid rikastavad seda. Ja see kehtib ka üleüldiselt: keeled kui (robustselt väljendudes) erinevad kodeeringud tekitavad üksteisega kokkupuutes lisatähendusi; nendevaheline läbikäimine ja tõlkimine on alati mingil määral loominguline – ning sellest võib võrsuda uusi intuitsioone, ümbermõtestusi ja avastusi ka reaalteadustes. Teaduse üks suurimaid ohte on jääda kinni ühte „paradigmasse“, mingisse näivilmsusse, ja keeleline varieerimine on (teiste kõrval) üks vahend, kuidas neid tardharjumusi lahti logistada. Üteldes ingliskeelset asja eesti keeles, ei tundu mingid probleemid ja väited iseenesestmõistetavad, nad võivad nihkuda ning võib tekkida teisi probleeme ja hüpoteese. Suurem osa koolis õpetatavast loogikast põhineb indoeuroopa keeltel (kreeka-ladina, inglise) ning mõnest teisest keelest arendatud loogika rõhutab teisi asju. Koolis õpetatav filosoofia rõhutab Lääne pärimuses (mis on mõjutatud partikulaarsetest keeltest, ajaloolis-sotsiaalsetest tingimustest) esile kerkinud probleeme, ning tähelepanuta jätnud teisi, mida mõnes teises pärimuses on esile toodud. Kui me nüüd peamegi iseenesestmõistetavaks näiteks seda, et filosoofia jaguneb ontoloogiaks, epistemoloogiaks, eetikaks ja esteetikaks, või et filosoofia põhiprobleemid on keha ja vaimu küsimus, vabaduseküsimus jne, siis me oleme just nimelt teatava libaevidentsi kütkes. Üldiselt öeldes: ühest küljest tähendab keeltevaheline tõlkimine ja läbikäimine kadu, vääritimõistmist, aja- ja jõuraiskamist, aga teisest küljest tähendab see ka ainulaadset tähenduseloome ruumi, kui tuleb ühitada ühitamatuid. Kui me näeme üksnes esimest ja selle nimel teise üle parda heidame, siis oleme lapse koos pesuveega välja visanud.