Peaminstri viis viga

[püüdsin seda kahes lehes avaldada, aga ei õnnestunud]
 

(Vastukaja intervjuule: “Andrus Ansip: eestlased usaldavad oma valitsust ja parlamenti” Eesti Päevaleht, 31.10.12)

Peaminstrilt küsiti intervjuus tema reaktsiooni Rein Raua artiklile “Back in the USSR”, kus too nimetab Eesti riigi valitsejaid “moraalseteks värdjateks”. Peaminister polnud artiklit ise lugenud, vaid kommenteeris kuulu järgi. Toon välja viis eksitust tema sõnavõtus.

1. Peaminister üritab kummutada väljendit “moraalsed värdjad” viitega statistikale. See on kategooriaviga. Moraali ja eetikat ei saa tõestada statistikaga, sest see pole väline mõõdetav suurus, vaid seesmine mittemõõdetav kategooria. Sellise kummutamisega ta pigem tõestab seda, mida ta püüab ümber lükata – nimelt, et tal puudub moraalikategooria ja on selles mõttes moraalne ebard ehk värdjas.

2. Isegi kui oletada, et suurem osa (üle poole) rahvastikust on samasugused nagu peaminister (isiklikult loodan, et mitte), siis ei kõrvalda see võimalust, et rahvastiku enamik koos peaministriga on moraalsed värdjad, olgu aktiivselt või passiivselt. Niimoodi oli lugu natsi-Saksamaal ja Nõukogude Liidus.

3. Peaminister ajab segamini fakti (see täpsustus on õigustatult tehtud intervjuu pealkirjas) ja statistika. Statistika on faktide tulemus, mitte fakt ise. Võib ju näidata, et mõned kuud tagasi oli Eesti riigiinstitutsioonide ja ka erakondade maine rahva seas Euroopa kontekstis üsna kõrge. Aga ma tahaksin teada, milline on see tulemus praegu ja eeskätt, milline on suhe tolle varasema perioodiga ehk muutus sellega võrreldes. Ma usun, et muutus on negatiivse poole, ja selle arengu võib peaminister ja tema partei suuresti enda arvele kanda. Sellel, et Eesti riigi institutsioonide maine on siiani suhteliselt kõrge, on ajaloolised põhjused ja peaministril pole selles erilisi teeneid (või pigem on vastuteened, arvestades tema aktiivset tegutsemist EKP-s).

4. Peaminister näib tõlgendavat riigiinstitutsioonide kõrget mainet toetusena oma parteile. Et kui me usalame parlamenti ja valitsust, siis me usaldavat Reformierakonda. Selline ühe erakonna samastamine riigiinstitutsiooindega on omane diktatuuridele.

5. Omaette küsimus on statistikas endas. Statistikat saab moodustada, esitada ja tõlgendada väga suurel määral oma suva järgi, kohati isegi tegelikkusele vastupidiselt. See ei tähenda tingimata, et fakte oleks kogutud valesti või nendega valesti ümber käidud. Asi on selles, et statistika on olemuslikult kallutatud, olgu rohkemal või vähemal määral.

Viimase punkti kohta võib näiteks tuua kurikuulusa arstide palga teema, kui võimuerakonna tellimusel ilmus siiani vaenu ja viha tekitav artikkel arstide palgastatistika kohta, mis üleni kallutatud nii selle tõttu, et see ei kajastanud ainult Eestis töötavate, vaid siin makse maksvate (st. ka välismaal töötavate) arstide sissetulekud, kui ka selle tõttu, et seal polnud kajastatud ainult nende palk, vaid kõik sissetulekud (mina näiteks sooviksin, et arst ja õde saaksid ka ainult oma palgast ja normkoormusega ära elada).