Thomas Piketty “Kapital 21.
sajandil” (pr. k. 2013, i.k. 2014).
Viimasel ajal võib täheldada sisulise majandusliku debati elavnemist eesti laiemas
avalikkuses (sh humanitaaride ringkondades, eriti “Vikerkaares”).
Taasiseseisvumise ajal pani Mart Laari valitsus paika majandusliku dogma, mis
on põhimõtteliselt kehtinud siiamaani. Selle aluseks oli toona maailmas
valitsenud (ultra)liberaalne doktriin: vabakaubandus ja riikliku sekkumise
minimeerimine majandusse. Eesti puhul tähendas see tollimaksude kaotamist ja
suurema osa riigi omandi erastamist (tööstus, elamispinnad jm). Paljugi oleks
saanud ilmselt paremini teha, aga kuna ajalugu on ainukordne, siis me ei saa
teada, kas mitte tervikuna poleks siis midagi hoopis halvemini läinud. Igatahes
kokkuvõttes on Eestil päris hästi läinud, Eesti on viimase inimarengu aruande
järgi maailma riikide seas 33. kohal, kuuludes kõige kõrgema arengutasemega
riikide hulka.
Majanduspoliitika stabiilsusel (sealhulgas eeskätt rahandus- ja
maksusüsteemi muutumatusel) oli üleminekuajal veel lisafunktsioone, eeskätt
järjepideva poliitikaga usalduse võitmine rahvusvahelisel areenil. Nüüdseks on see
olukord muutunud ja vahest tasub mõningaid asju ümber mõtelda. Tõtt-öelda ongi Eesti
parempoolses majanduspoliitikas juba tehtud mitmeid mööndusi “vasakule” (nt.
pensionide tõstmine, tasuta kõrgharidus jm.). Ja Eesti majanduspoliitikat on
tugevasti mõjutanud ka Euroopa Liitu astumine, mis tõi kaasa imporditollide
kehtestamise EL väliste riikide suhtes jm. Siiski on mitmed olulised
komponendid algdogmast säilinud: näiteks ühtlane tulumaks (alates 1. jaanuarist
1994[1])
ja maksumäära alandamine (1994. aasta 26% tulumaks on praeguseks langetatud 21%
peale ja aastal 2015 langeb see 20% peale; juriidiliste isikute tulumaksu
kaotamine aastal 2000). Viimane peaks tähendama riigi sekkumise vähenemist
majanduses, ehkki võib vastu väita, et samal ajal on tõstetud kaudseid makse.
Kui üleminekuajal oli tarvis eeskätt ellu jääda ja buumiajal oli niigi hea,
siis nüüd masujärgsel ajal – kui masu ikka on päriselt läbi – on ehk soodsamad
tingimused sügavamaks järelemõtlemiseks majanduse ja poliitika üle.
Tahaksin tähelepanu tõmmata prantsuse majandusteadlase Thomas Piketty mullu
ilmunud raamatule “Kapital 21. sajandil”, mis käesoleval aastal avaldati ka
ingliskeelses tõlkes (vt kaht Piketty vestlust Vikerkaar 2014, nr 6). Teos on
mahukas, inglise keeles 685 lk ja laiale lugejaskonnale mõeldud trükiversioonile
lisaks on Piketty võrku üles pannud tekstiga seotud tehnilisemat laadi info,
mis on mõeldud spetsialistidele ja kus Piketty avab lähemalt oma metoodika ja
lähteandmed.[2]
Piketty uurib eeskätt kapitali akumulatsiooni ja ühiskondlikku ebavõrdsust.
Teose pealkirja järgi peaks fookuses olema 21. sajand, aga praeguse olukorra ja
võimalike tulevikuarengute mõistmiseks uurib ta 19. ja 20. sajandi arenguid
ning teeb põhjalikku statistilist analüüsi. Ajaliselt ulatub see tagasi
selleni, kui pärast Suurt prantsuse revolutsiooni kehtestati Prantsusmaal 1791.
aastal üleüldine omandimaks, mis omakorda nõudis täpset ülevaadet inimeste vara
kohta.
Perioodi kuni 1. maailmasõjani iseloomustab jõukuse kuhjumine. Piketty
mõõdab seda kapitali (kinnisvara, aktsiad jm) ja riigi aastase kogutulu suhtena.
Maailmasõja eelõhtul küündis see Euroopa juhtivates maades,
Inglismaal ja Prantsusmaal 700%-ni, s.t nendes riikides oli varandust seitsme
aasta sissetuleku jagu. See jõukusekuhi koondus omakorda väga väheste kätte:
maailmasõja eel kuulus Prantsusmaal ja Inglismaal laias laastus 10%-le
rahvastikust 90% varandusest ja 90%-le rahvastikust 10% varandust. Kuhjumine
võimendas koondumist, sest esiteks sissetulekuid saadakse nii kapitalilt kui
tööpanuselt ning algkapitali olemasolu (nt pärimise teel) annab parema
lähtekoha. Aga teiseks, mis veel olulisem, tulu kapitalilt on reeglina suurem
kui palk töö eest (tänapäeva “supermänedžerid” on omaette nähtus ja suuresti
teatava maksupoliitika tulemus – mida Piketty ka eraldi käsitleb). Ja mida
suurem on kapital, seda kõrgem on tema tulukus. See tähendab jämedalt öeldes,
et lõhe kapitalistide ja tööliste vahel järjest kasvab, nagu ka lõhe
kapitalistide eneste vahel.
20. sajandil tabasid senist süsteemi suured vapustused: kaks maailmasõda ja
30-ndate aastate Suur Masu. Ja kui 19. sajandil oli inflatsioon olnud
praktiliselt null, siis 20. sajandil on inflatsioon saanud tavapäraseks ning on
nähtud ka hüperinflatsiooni. See kõik puudutas kõige enam just rantjeesid,
kelle suur osa varandusest haihtus (ja eeskätt just selle kõige tulusam osa,
finantskapital). Peale selle hakati juba 19. sajandi lõpus Saksamaal, aga
valdavalt 20. sajandil nendesamade šokkide mõjul looma seda, mida me nimetame
“heaoluriigiks”. Kui enne oli riik piirdunud valdavalt sõjaväe, politsei,
kohtuvõimu ja elementaarse haldusega, siis nüüd lisandusid üleüldine haridus,
meditsiin ja pensionid (mis on tänapäeva arenenud ühiskondade kolm kõige
suuremat kuluartiklit). See tähendas ühtlasi, et kui varem olid maksud madalad,
umbes 10-15% sissetulekust, siis 20. sajandil tõusid need järsult 35-55%-ni.
Sellele lisandus 2. maailmasõja järel väga kiire majandusareng Lääne-Euroopas
(kuni 1970-dateni), nii et lühikest aega jäi kapitali tootlikkus alla
majanduskasvule, soodustades võrdsustavaid tendentse.
Piketty ennustuse järgi aga on 1980-ndatel alanud uus faas, mida
iseloomustab jälle madal majanduskasv (Piketty ennustab 21. sajandil arenenud
ühiskondadele 1-1,5 protsendilist majanduskasvu, mis paistab väike, ent pikas
perspektiivis annab väga suure kumulatiivse efekti) ning kapitali suur
kuhjumine ja koondumine. Nüüd, 21. sajandi alguses oleme lähenenud 20. sajandi
alguse tasemele kapitaliintensiivsuse ja ebavõrdsuse poolest. Piketty toodud mõningate
näitajate puhul rohkem kui 200 aasta pikkune statistika aitab neid arenguid
seada õigesse ajaloolisse perspektiivi. 2. maailmasõja järel arvati vahel
entusiastlikult, et ebavõrdsus on jäädavalt leevendatud ja et kapitalism
reguleerib ennast ise automaatselt sellisel moel, et ebavõrdsused riikide sees
ja riikide vahel vähenevad. Piketty paljude graafikute järgi aga oli 20.
sajandil tegemist pigem erandlike asjaoludega, väliste mõjudega (maailmasõjad),
mis ajutiselt ebavõrdsust vähendasid ja ühiskonna loendurid n-ö nulli lükkasid,
ning et nüüdseks on taastumas sõdade-eelne olukord äärmiselt suure
ebavõrdsusega. Piketty möönab ka konvergentseid tendentse, eriti riikide vahel
seoses teadmiste ja tehnoloogiate leviku ning rahvaste suurema liikuvusega, aga
teda panevad muretsema pigem divergentsid riikide sees (divergentseid jõude on
muidugi ka riikide vahel, eriti seoses neokolonialistlike praktikatega), kus
rikkad saavad järjest rikkamaks ja vaesed jäävad järjest vaesemaks või
vähemasti ei saa võrdväärsel määral osa ühiskonna jõukuse kasvust.
Milles on siin probleem? Probleem on legitiimsuses ja selles mõttes võib
tuua paralleele 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi algusega, kui hakati
tööliste palku tõstma ning hüvesid juurutama (tööpäeva pikkuse piiramine,
lapstööjõu keelamine, tasustatud puhkus, pension, arstiabi, haridus, üldine
hääleõigus jne), mille tulemusena lõpuks sündis seni olematu keskklass
(meenutagem, et veel 1910. aastal omasid nii ühiskonna alumine pool kui ka
järgmised 40% kumbki 5% ühiskondlikust varandusest, ehk peaaegu eimidagi;
nüüdseks on Euroopas keskmiselt alumisel poolel rahvast 30% vara ja järgmisel
40%-l rahvast 45% vara). Selle taga olid suurel määral ametiühingute võitlus ja
revolutsioonioht. Kui ühiskondlikud lõhed lähevad liiga suureks, siis valitsev
klass kaotab oma legitiimsuse, nii et nende endi huvides on jagada hüvesid ka
allapoole, sest vastasel juhul võidakse kogu senine ühiskonnakorraldus uppi
keerata (nagu Venemaal 1917. aastal juhtus) ja kapitalist võib niimoodi üldse
kõigest ilma jääda. Tuleb aga meeles pidada, et siin ei saa lootma jääda
kapitalisti heale südamele ja kaastundlikkusele, vaid talle on vaja survet
avaldada.
Veelgi täpsemini öeldes ähvardab liigne kihistumine õõnestada
meritokraatlikku põhihoiakut demokraatlikes ühiskondades, s.t seda, et inimese
edukust (majanduslikus, intellektuaalses või muus mõttes) ei määra niivõrd tema
päritolu ega juhus, kuivõrd tema enda võimekus. Kõikidel peavad olema võrdsed
võimalused ja see võrdsus pole midagi iseeneslikku, vaid selle nimel tuleb
pingutada, s.t tuleb vaeva näha, et mahendada mitmesuguseid ebavõrdsusi (sugu,
rass, emakeel, seksuaalne orientatsioon jne), mis moonutavad inimeste võrdsust
ja pärsivad igaühe võimekuse avaldumist. Pikas perspektiivis on just see demokraatlike
ühiskondade üks suur eelis, et aprioorselt ei heideta kedagi kõrvale (kes teab,
kui palju mozarteid ja einsteine läks kesk- ja uusaja talupoegkonna seas
kaotsi!) ehk toorelt väljendudes inimkapitali kasutatakse tõhusamalt ära.
Pealtnäha võib see mõnele piiratud inimesele paista raiskamisena, kui
“poputatakse igasuguseid saamatuid”, mille asemel tuleks inimesi kuidagi
selekteerida ja tegeleda ainult võimekamatega, kellega “on mõtet tegeleda”.
Siin aga tekib põhimõtteline küsimus, kes selle mõttekuse üle otsustab (ja siit
on lühike samm juutide ja homoseksuaalide tagakiusamiseni). Demokraatia
ideaaliks on kohelda inimest “eesmärgina iseendas” – ja just selliselt
printsiibilt lähtudes muuhulgas (n-ö kõrvalproduktina) lastakse avaneda ka
paljudel annetel, mis on ka kasulikud ja mis muidu jäänuks avastamata.
Mõningaid (neo)liberaalseid meetmeid on kasutatud liiga mehaaniliselt.
Häda, kui majandusmõtlemine on lahus laiemast refleksioonist, ajaloolisest ja
kultuurilisest perspektiivist. Niimoodi võidakse vabaduse asemel tuua orjust.
Nõnda näiteks on juhtunud, et IMF surub Aafrika riikidele peale majanduse
liberaliseerimist, sh. tollimaksude kaotamist, mis iseenesest on hea asi, aga
kui seda tehakse järsult ja asjaolusid arvestamata, siis võidakse riik ilma
jätta olulisest sissetulekuallikast, mida ei saa üleöö asendada muu
maksutuluga, ning välja suretada kodumaist tootmist, mis võib puudutada suurt
osa ühiskonnast ja selle halvata (sealjuures unustatakse, et enne seda, kui
lääneriigid hakkasid maailmas kehtestama vabaturumajandust, olid nad
protektsionistlikutes tingimustes kõigepealt oma tootmise välja arendanud). See
on, kui hoolitakse abstraktselt majandusest, mitte konkreetsetest inimestest ja
ühiskondadest. Või teine näide, kuidas Friedman käilakujuna soovitas Venemaal
kiirkorras erastamine läbi viia, kusjuures ta unustas, et uus ühiskondlik kord
pole jõudnud stabiliseeruda ja seadusi ei järgitud, nii et erastamise asemel
toimus ärastamine ehk riigi vara riisumine ehk ühiskondliku vara kantimine väheste
üksikisikute (“oligarhide”) eraomandiks. Eks ole Venemaa praegused
revanšistlikud meeleolud suuresti seotud omaaegse šoki, ühiskondliku vimma ja
rahvusvahelise “alandusega”.
Piketty pakub selliste divergeeruvate ja destabiliseerivate kalduvuste
tasakaalustamiseks välja progresseeruva kapitalimaksu. Ta kaalub ka
alternatiive, nt inflatsioon (mis aga on liiga ebatäpne ega ole piisav) või
kapitalivoogude juhtimine nagu Hiina RV-s (mis aga ei sobi lääne
demokraatiatesse), aga need pole nii head kui kapitali progresseeruv
maksustamine. Kapitali tuleb maksustada sellepärast, et see on üldjuhul
kasumlikum kui töötamine (tekitades nõnda lõhesid kapitalistide ja palgasaajate
vahel) ja progresseeruvalt sellepärast, et kapital on seda kasumlikum, mida
suurem ta on (nii et ühtlase maksu puhul ikkagi tekiksid lõhed). Vastasel juhul
võib ühiskondlik kihistumine muutuda äärmuslikuks nagu 19. sajandil, nii et 1%
elanikkonnast omab suuremat osa maakera varandusest. Sellel aga võivad olla
ohtlikud ühiskondlikud tagajärjed. Siin ei aita isegi väide, et kui majandus
kasvab, siis “kõik paadid tõusevad”, sest esiteks pole sugugi kindel, kas
vaesemate elujärg ikka paraneb ja teiseks kui ka paraneb, siis ühiskonnas loeb
eeskätt suhteline ebavõrdsus, mitte elujärje absoluutväärtus. Kui ebavõrdsused
lähevad liiga suureks, siis isegi kui vaestelgi on toit ja peavari, hakkavad
nad kergesti mässama. Sest pole inimlik hoida liiga suuri lõhesid inimeste
vahel – ja nende hoidmine on ikkagi seotud vägivalla, vassimise ja
ebaõiglusega. Kui ühiskond muutub jõukamaks, miks siis minagi ei peaks
võrdvääselt sellest osa saama? Isegi kui olen jõukam 1 pügala võrra kui eile,
siis mis õigusega keegi teine on 10000000 pügala võrra rikkam? Kas saab üks
inimene olla teisest 10000000 korda võimekam, targem, parem, ilusam jne? Kust
mujalt ta selle rikkuse saab kui meie ühisest ühiskonnast? “Õigustatud”
eristustel on omad piirid, mis pole küll matemaatilised, ent mida ühiskonna
liikmed siiski üldjoontes tajuvad.
Põhiline probleem kapitali sellise maksustamise puhul on läbipaistvuse
puudumine finantsmaailmas ja vähene koostöö riikide vahel. Selle tulemusena
käib negatiivne maksuralli, kus riigid püüavad kapitali ligi meelitada ja
pakuvad järjest soodsamaid tingimusi, mille loogiline lõpptulemus on hoopis igasuguste
kapitalimaksude kadumine. Tasub mainida, et Eesti oma nullmaksuga ettevõtte
kasumile lööb selles mängus kaasa. Ja eriti haavatavad ongi just Euroopa Liidu
riigid, mis selles osas endiselt tajuvad üksteist konkurentidena, ehkki
lõppkokkuvõttes tuleb see kõigile kahjuks. Omaette probleem on tulude varjamine
maksuparadiisides. Gabriel Zucmani hinnangul varjatakse niimoodi 10% maailma
SKP-st, ja teistel hinnangutel veelgi rohkem (vt lk 466). Et teha see
võimatuks, tuleb muuta finantsteenused läbipaistvaks (ja mitte lihtsalt
aruandekohuslaseks). Tehniliselt oleks see hõlpsasti teostatav, nagu ka
elektrooniliselt eeltäidetud maksudeklaratsioonide moodustamine. Küsimus on
poliitilises tahtes ja suutlikkuses – ja siin peavad riigid koostööd tegema,
eriti Euroopa riigid, mis maailma mastaabis on kõik väikesed. Kuna kapitalism
on globaliseerunud, siis peab ka selle reguleerimine olema globaalse haardega.
Progresseeruv kapitalimaks rahuldab Piketty meelest korraga kaht tingimust:
ühest küljest mahendab ebavõrdsust (ja sellest võrsuvaid potentsiaalseid ohte),
aga teisest küljest säilitab ettevõtlusvabaduse (ja sellega seotud
initsiatiivikuse ja innovaatilisuse). Picketty hoiatab, et vastasel juhul
tugevnevad protektsionistlikud kalduvused, nii et põhiprobleemi ei nähta mitte
ühiskonnasiseses kihistumises, vaid “teistes”, välisohtudes, teistes
ühiskondades (“hiinlased/naftamogulid tulevad ja ostavad kõik üles”, “Brüssel
orjastab meid”). Autarkia aga viib kergesti autokraatiani (mida me isegi
Euroopa Liidus Ungari puhul näeme) ja antiliberalismini (nagu võis näha
viimastel Euroopa Liidu valimistel laiemalt). Kapitalimaks oleks läbipaistev,
täpselt suunatud ja kooskõlas ühiskondliku õiglustundega. Korraline või
erakorraline kapitalimaks aitaks Piketty järgi ühtlasi lahendada Euroopa
võlakriisi. Praegu maksavad riigid suuri summasid laenuintressideks ehk
sisuliselt vaesed (maksumaksjad) maksavad rikastele (laenuandjad). Selle
asemel, et jõukaimatelt laenata, oleks otstarbekam neid maksustada. Selles
mõttes ei päde Piketty kohta süüdistus, mida parempoolsed sageli
vasakpoolsetele esitavad, et need tahaksid riigi lõhki laenata. Piketty
ettepanek peaks olema teispool kasinuse/laenamise libaalternatiivi. See maks ei
lahendaks muidugi kõiki probleeme, kuid võiks olla üks oluline komponent
tulevikustrateegiates.
Võib-olla Piketty mõnevõrra ülehindab pärimise rolli kapitali
akumulatsioonis, kuna (nagu ta ise möönab) igas suguvõsas tuleb lõpuks keegi,
kes esivanemate varanduse tuulde pillab, rääkimata pärandi jagamisest sugulaste
vahel või muudest välistest teguritest, mis võivad varanduse edasiandmise liini
katkestada – eriti tänapäeval, kui juba inflatsiooni tõttu ei saa jõukur end
nii mugavalt tunda kui 19. sajandi rantjee, vaid peab juba oma varanduse
hoidmiseks vaeva nägema (olgu isiklikult või palkama finantsnõunikud, aga
nendegi ülevaatamine nõuab ikkagi pingutust ega ole päris automaatne ja
iseenesestmõistetav). Ja tänapäeva eliidil on üksjagu vähem ideoloogilisi ja
tehnilisi vahendeid oma positsiooni kinnistamiseks kui vanasti, nii et isegi
kui päritolu saab järjest tähtsamaks nagu Piketty vaatleb ja ennustab, siis
jääb ta ilmselt poorsemaks kui ennemuiste. Kuid ikkagi võib olla nii, et
aegamööda on selles eliidis järjest enam neid, kellel juba vanemad või
vanavanemad sinna kuulusid; ning see võib demokraatia tõsiselt ohtu seada, kui
ühiskondlikud lõhed lähevad liiga suureks ja “1%” ülejäänud elanikkonnast
kosmilistesse kaugustesse eemaldub (ka kahanev meritokraatia võimendaks selle
kogemist ebaõiglasena rahva enamiku seas).
Ajaloolisse perspektiivi asetatuna võib vabalt olla, et 20. sajandi
suhteliselt võrdne meritokraatlik ja demokraatlik heaoluühiskond on ajalooline
hälve, väliste šokkide (maailmasõjad) tagajärg. Nüüd on nende šokkide mõju
peaaegu hajunud ja tuleb hakata leiutama meetmeid, kuidas neid saavutusi uutes
tingimustes alles hoida. Kas me oleme nüüd piisavalt targad, et suuta teha seda
n-ö sisemiselt, ilma väliste šokkideta, uute ilmasõdadeta (mis võiksid olla
suitsidaalsed kogu inimkonnale)?
Kõige üldisemalt öeldes seisneb kapitalismi võti mälufunktsioonis, uudses
salvestamisviisis, millega käivad koos uudsed toimimis- ja tajumisviisid. Kui
varem kapitali toodetud kasum hajus, siis kapitalistid hakkasid seda tootmisse
tagasi investeerima, mis toob kaasa põhimõtteliselt eksponentsiaalse kasvu.
Olulised abivahendid olid seejuures tehnilised leiutised (aurumasin, kiiremad
transpordivahendid, tõhusamad infotöötlusviisid jne). Kuid teisest küljest on
see mälufunktsioon, salvestamine ja sellest võrsuv kasv plahvatusohtlik – nagu
Marx 19. sajandil ka juba ette nägi. See plahvatus aga ei realiseerunud siiski
peamiselt klassivõitlusena, vaid hoopis natsionalistlike sõdadena, s.t
ühiskonnasisesed pinged suunati ühiskondade vaheliseks vaenuks (just nimelt
vaenuks, sest afektiivne laetus oli siin mobiliseeriva tegurina hädavajalik;
mis omakorda ajendas moodsa aja propagandatehnikad). Võib-olla peame seda 21.
sajandil jälle eriti hoolega silmas pidama, kuna sääraseid natsionalistlikke ja
protektsionistlikke tendentse näib olevat hulgaliselt (Ungaris, Venemaal,
Hiinas jm). Sellistes tingimustes saab eriti oluliseks läbipaistvus, avatus,
õiglus, meritokraatlikkus, demokraatlik arutlusprotsess. “Vana” Euroopa ei “jää
alla” mitte oma “ebarealistlike” ideaalide tõttu, vaid just siis, kui ta neist
loobub.
Varasemates ühiskonnakorraldustes ülejääk lihtsalt tarbiti suurejooneliste
pidudega ja hävitamistega (potlatch) või pillati pöörastele rajatistele
(püramiidid, katedraalid), aga kapitalismis pannakse see ülejääk tööle. Enam ei
hävitata ega koguta, vaid reinvesteeritakse. Võib ütelda, et traditsioonilise
ühiskonna puhas hävitamine on kõige tõhusam majanduse tasakaalustaja;
põllumajandusühiskonna raitrajatised on juba tasakaalust väljas; aga
kapitalistlik reinvesteerimine üldse väljub endisest gravitatsiooniväljast.
Sellega on vaja aktiivselt tegeleda, ja selleks on hädavajalik nii koostöö
ühiskonna sees kui ka ühiskondade vahel, sundimaks finantse läbipaistvusele ja
kapitaliste teistega võrdväärset makse maksma (ja et tema osa oleks võrdväärne,
peab maks olema progressiivne).
[1] Küllap paljud ei teagi, või
on unustanud, et üleminekuajal (11.10.1990–31.12.1993) kehtis Eestis alguses
progressiivne tulumaks järkudega 16%, 24% ja 33%, vt.
http://www.estlex.ee/tasuta/?id=8&aktid=3601&fd=1&asutus=23&grupp=1&lineid=1_23_4527&leht=11
(hiljem, 1992. aastal lisandus veel järk 50%).
Nessun commento:
Posta un commento