ekremism lambanahas

EKRE tallub mutta eesti rahvuse, sülitab eesti sõdurite peale, kes vere hinnaga võitlesid välja meie iseseisva riigi, ja kõikide nende peale, kelle pingutuste varal on õnnestunud see taastada ja seda hoida. Meie sõdurid ei võidelnud riigi eest, mis oleks väiklaselt küüned enda poole, vaid nad tahtsid luua riiki, mis „on rajatud õiglusele ja seadusele ja vabadusele“ ning kus „kõik Eesti kodanikud on seaduse ees ühetaolised“ ja kus „ei või olla avalikõiguslikke eesõigusi ja paheõigusi, mis olenevad sündimisest, usust, soost, seisusest või rahvusest.“

EKRE lööb noa selga viimase veerandsajandi pingutustele hoida eesti rahvast ja kultuuri, lävida maailmaga ja vaimus rikastuda; sõgedalt tahavad nad sulgeda Eesti riiki poliitiliselt ja kultuuriliselt, millises sulus tabaks Eestit vältimatult vaimne mandumine ja väga tõenäoliselt ka iseseisvuse kaotus. EKRE on hunt lambanahas, väites end Eesti huvide eest seisvat, tegutseb ta neile risti vastu.

Ning kristlusega flirtides on EKRE vastuolus kõige põhimisemate kristlike põhimõtetega (armasta oma ligimest nagu iseennast, „mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi“, pööra teine põsk jne). Väljastpoolt paistavad nende ülikonnad küll nägusad, aga seespoolt on täis surnuluid ja kõiksugust roisku! Puud tuntakse viljast; kus on neil „ihulikud halastusteod“, millest räägitakse ühe kiriku katehheesi-leheküljel: „näljaseid toita, janustele juua anda, paljaid riietada ja võõrastele öömaja anda“?

Konservatiivsusest, mis peaks tähendama pärimuse lõimimist kaasajaga ja selle abil uue loomist, on nad teinud preservatiivsuse, mineviku valitud palade keldri, kust nopitud puuslikega nad mitte ei edenda tänapäeva, vaid mõistavad selle üle kohut.

EKRE väidab end seisvat eesti rahva enamuse eest, ent ei tunnista võrdseid õigusi eesti kodanikele, kes räägivad teist emakeelt, järgivad teisi kultuurikombeid, ehivad oma ihu mittevalge nahaga, armastavad samast soost inimest jne. Kodanikud, pange hoolega tähele! Nagu kirjutab Toomas Jürgenstein: „Kui öeldi halvasti mustanahaliste kohta, siis ma vaikisin, sest minu nahk on valge. Kui öeldi halvasti pagulaste kohta, siis ma vaikisin, sest mul pole pagulaste hulgas tuttavaid. Kui öeldi halvasti geide kohta, siis ma ei protestinud piisavalt, sest ma polnud ju gei. Kui öeldi halvasti lasteta naiste kohta, siis ma vaikisin, sest naiste probleemid mõtlesin jätta naistele. Kui Eesti jõukamate ja vaesemate vaheline palgalõhe kasvas üheks Euroopa suuremaks, siis ma ei protestinud, sest tahtsin kuuluda jõukamate hulka.” Mõtelge järele – varem või hiljem jõuab välistamine teieni, igaüks meist on mingitpidi vähemus. Ärge laske külvata vaenu ja vimma ühiskonnaosade vahel! See on „sõda vaeste vahel“, millest lõikavad kasu rikkad ja võimukad, kelle hulka kuulub ka EKRE. Ärge laske end eksitada, ärge valage oma viha ja pettumust teiste nõrkade ja viletsate peale, vaid vastupidi, sõdige inimeste ja institutsioonide vastu, mis hoiavad teid vaese ja viletsana – seda saate aga teha ainult üheskoos teiste vaeste ja viletsatega. Vastasel juhul saavad võimnikud teist alati jagu.