Sooneutraalne lasteaed

Eestis toimub viimasel ajal huvitavaid diskussioone, mis lasevad heita pilku kollektiivsele alateadvusele. Näiteks sooneutraalsete lasteaedade osas. Sissejuhatava märkusena: kui neis pandaks kõik poisid kleiti kandma ja kõik tüdrukud jalgpalli mängima, siis just nimelt ei oleks tegemist sooneutraalse lasteaiaga, vaid seal toimuks soopõhine profileerimine. Niipalju kui ma asjatundjate jutust aru olen saanud, tähendab sooneutraalne lasteaed lihtsamalt öeldes seda, et seal ei toimu soopõhist peedistamist: kõik lapsed võivad kanda kleite või pükse, mängida nukkude või klotsidega, sõltumata sellest, milline sugu neil sünnitunnistusel märgitud on. Huvitav pole selle ümber tekkinud diskussioon sooneutraalseid lasteaedu ründajate argumentide poolest (neid õieti ei olegi), vaid nende vaidlusägeduse enese poolest – see lasebki heita pilku nende alateadvusse, selle kaudu saavad sõna alateadlikud hirmud ja tungid. Neid on mitmeid, aga ilmselt olulist rolli mängivad allasurutud homoseksuaalsed tungid ja nendega seotud hirm oma soolist identiteeti kaotada; või ka üldisemalt öeldes allasurutud muundumistung ja sellega seotud hirm üldse oma identiteeti kaotada. Need heidavad valgust ka eesti kollektiivsele psüühele: kollektiivi (väidetav) õnn – mis väljendub olukorras, kus on selge pilt, kes on poiss ja kes on tüdruk ning kus mõlemal on selgelt eristuvad atribuudid ja käitumisnormid – on tähtsam individuaalsest õnnetusest – mis väljendub selles, kui mingil põhjusel mõnel lapsel või täiskasvanul tuleb pähe käituda teistmoodi kui nood kollektiivsed normid ette näevad. Sotsioloogiliste uuringute järgi on Eesti kollektivistlik ühiskond, kuid ta ei tunne ennast sellisena ära. Eestis on suur lõhe ühiskonna tegeliku käitumise ja ühiskondliku kuvandi vahel. Me oleme kollektivistlikud, aga arvame miskipärast, et oleme individualistlikud (võib-olla sellepärast, et meil on mõningaid justkui individualistlikke tarvidusi, nagu näiteks suur isikuruum – nagu mitmes teiseski kultuuris, laiuskraadist sõltumata). Nagu nõukogude ajal: kollektiiv on tähtsam kui indiviid (ehkki jällegi me peame praegust olukorda miskipärast nõukogude ühiskonna vastandiks – samas kui tegelikkuses on palju suurem järjepidevus, sest ega suured ühiskonnakehandid ei muutugi väga järsult). Kuigi nagu Mart ja Aet on näidanud, tekitab see pigem libakollektiive, atomistlikke kogumeid, väliselt määratud seltsinguid. Nood palju poleemikat tekitanud grupid on samuti sellised välised grupid, mis on määratud soo, nahavärvi, emakeele jms alusel. See aga on nõrk kollektiiv, jõuk, mitte ühis-kond. Ilmselt kui me tasapisi liiguksime sinnapoole, et rohkem sallida individuaalseid valikuid ja oluviise, siis võiksid ka seltsingud muutuda sisulisemaks, seespidiselt määratuks ja seetõttu ka tugevamaks. Siiamaani aga väga suur osa ühiskonnast tahab ühiskondlikku repressiooni, kollektiivset peedistamist (nõnda nagu Venemaal: kümnete miljonite üksikisikute kannatused Stalini repressioonide all ei loe „suurema“ hüve, riigi tugevdamise ja sõja võitmise nimel). Vahest on ka selle taga alateadlik muundumis-hirm, kartus kaotada oma identiteeti, umbusk, et kui ütelda lahti mingitest ühiskondliku oidipeerimise vormidest, siis variseb kogu ühiskond, kogu inimlikkus kokku ja me muutume metslasteks. Mina kardan pigem vastupidist: kuni me jääme väliselt määratletud ühiskonna juurde, võime kergesti muutuda metsikuks märatsevaks rahvajõuguks, vahet pole kas lynchmob’ina või siis natsliku ratsionaalsusse moondrõivastunud metsikusena.