Deleuze'i murrang

Einstein tegi füüsikas seda, mida Nietzsche oli teinud metafüüsikas. Einstein kõrvaldas “eetri” mõiste, st. välise koordinaadistiku aegruumi kirjeldamiseks – siit nõue, et aegruumi tuleb kirjeldada puhtimmanentselt (ja erinevad kirjeldused on ekvivalentsed – võrdväärsed). Nietzsche oli näidanud sedasama moraalses ja metafüüsilises plaanis: pole välist instantsi, mis oleks olemise, mõtlemise ja käitumise väliseks kriteeriumiks (ja siin ei piisa enam ka kantilikust agnostikast). Nietzsche ütles vist kuskil umbes nii, et tema mõte jõuab kohale 200 aastaga. Üksikud antennid – Deleuze esmajoones – püüdsid signaali kinni juba vähem kui 100 aastaga. Ja kui peaks täide minema Foucault’ sõnad, et “maailm saab delööslikuks”, siis järgmise saja aastaga võib Nietzsche äkki tõepoolest “kohale” jõuda. Samas tehakse siiani sageli nägu, justkui see koordinaatteljestik oleks endiselt alles – või siis tehakse sellest järeldus, et nüüd puudub igasugune geomeetria – samas kui kadunud on kõigest transtsendentne geomeetria (Eukleides, Descartes) ja selle asemel on immanentne geomeetria (Gauss, Riemann). Endiselt esitatakse vana libaalternatiivi: “püsiväärtused” vs. “kaos”. Ometi kõik teavad selgemalt või hägusemalt, et see, mis püsiväärtustele püsi andis, on ära langenud. Seda jonnakamalt vastureaktsioonina vahel klammerdutakse poliitiliselt või religioosselt vanade kookonite, karpide ja kestade külge, kust elu on ammu lahkunud ja mida selle ponnistustega lihtsalt veel edasi lohistatakse. Hämmastav, millisel määral on poliitika ja religioon seotud ühe filosoofia külge (platonism). Sest miks peaks poliitiline väärikus või religioosne pühadus olema seotud millegi muutumatuga? (Komöödia pealkirjaga “igavesti kestev Eesti”.) Kas mitte selline tüssav (sest ollakse teadlikud, et tehakse komejanti) säilituspüüd pole just ebapüha? St püüd säilitada mingeid asju, omadusi – midagi olevat. Kas pole see iidolitekummardamine nii poliitilises kui ka religioosses plaanis? Mis oleks loomulikumat arusaamast, et poliitiline väärikus ja religioosne pühadus on seotud hoopis teatava muundumisviisiga? Ei väärikuse ega pühaduse väli ei ole ette valmis lõigatud, meetriline – aga ta pole ka kaootiline. Selline väärikus ja pühadus, mis on seotud intensiivsustega, väe kättetoomise ja taasväestamisega, problematiseerimisvõimega. Seda võib olla raske mõista vaid näiteks sellistel põhjustel, et (1) mingis mõttes ja mingis rakendusvaldkonnas on lihtsam ette kujutada välist koordinaadistikku – aga lahendamata jääb see, kuidas on see meile antud ning mis on muutumise, uuenemise tingimused; (2) keskmises mõõtkavas ja kiireteks otsusteks piisab sageli välisest mõõtkavast nõnda nagu Newtoni mehhaanika kehtib keskmises mõõtkavas üsna täpselt – aga kui me tahame tegeleda nüanssidega, siis sellest enam ei piisa, ja tegelikult tuleb tunnistada, et ka keskmist mõõtkava me mõistsime täiesti vildakalt ning lihtsalt tegime valdedelt eeldustelt enam-vähem paikapidavaid järeldusi; (3) tunnetaja pole siin tunnetatavast lahutatav, ja see loob tagasisideahela, mis iga kalkulaatori õhib, olgu too ränist kui neuronitest. Me ise sotsiaalsete olenditena jõuame kätte üheskoos sotsiaalse (või pühaduse) välja ja selle probleemidega, väesoleva struktuuriga. Selles mõttes pole intensiivsusmõtlemine mingi suvalisus, meelevaldsus, kaootilisus vms. Küsimus on selles, et kogeda maailma intensiivsena – umbes nagu kunstnikud teevad meie tajuvõimega. Ma olen korduvalt maali vaadates või muusikat kuulates otsekui füüsiliselt tundnud, kuidas mu tajulised klombid-harjumused üles sulatatakse ja mingid tajurõhuasetused pääsevad taas liikvele, nii et saab tajuda teisel moel, värskemini. Filosoof teeb seda mõtlemisega. Filosoof mitte niivõrd ei loo mõtteid (ehkki ka seda), kuivõrd sulatab mõtte üles. Ka näiteks ühiskonnapilt tuleb üles sulatada, see tuleb taasintensiivistada, et tuleks välja, mis on seal oluline ja mis mitte – ainult nii saab teha “jätkusuutlikku” poliitikat. Tavakasutuses on lihtsalt ühed jupid (“arvamused” jms) teiste kõrval, käesolevaina, produktidena – nõnda nagu tavainimese foto või joonistus, mille osad ei läbista üksteist, nii et ei teki võimenduvat koostoimet. Kui ma ütlen, et “ma vihkan venelasi” või “edukaid ei tohi maksudega karistada” jne., siis pole need üksiklausungid, vaid väljendavad teatavat maailma. Ülesanne ongi need maailmad välja tuua oma nüanssides – selmet vaielda sõnade ja lausete tasandil – õigemini, käesolu, valminu tasandil. Tuleb küsida, mis on näiteks ühe või teise ühiskondliku nähtuse roll ühiskondlikus intensiivsuses? Mis juhtub, kui üks või teine element ära võtta, või neid teisendada? Kultuur on ökosüsteem: kui muudad üht parameetrit, võib see anda ootamatuid, ja sageli ebameeldivaid tagajärgi. Poliitika, mida tehakse käesoleva põhjalt, on paratamatult jätkusuutmatu ja lühiajaline. Küsimus pole ainult modelleerimises ja ennustamises – parameetreid on nii palju, et kultuuri ja ühiskonna süsteem on sageli ennustamatu, nagu ökosüsteem. Mõni suur muudatus ei pruugi teda peaaegu üldse muuta, aga mõni väike teisendus võib põhjustada radikaalseid muutusi. Siin ei piisa spetsialistidest, kes võivad välja joonistada teatava pikkusega põhjuslikke ahelaid (millega tuleb muidugi arvestada!), aga kes ei hooma terviksüsteemi ega selle käitumist (või kui hoomavad, siis mitte spetsialistidena). Ma viimistlen parasjagu Deleuze’i “Erinevuse ja korduse” tõlget. Deleuze on võib-olla kõige olulisem figuur uusima aja filosoofias, mis käib Nietzsche kiiluvees – ja võib-olla just seetõttu, et ta ei õhka möödunud aja järele nagu Heidegger, ei tilista kellukesi nagu Derrida, vaid võtab rangelt uurida, mida see teisendus tähendab ja mis sellega kaasneb. Deleuze ehk kõige jõulisemalt ja mitmekesisemalt uurib noid uusi maastikke, mis on seotud intensiivsuste, kättejõudmiste, väe, muundumisega. Deleuze’i väljapaistatud mõisted väetavad mõttepõldu veel mitmesaja aasta vältel.