Demokraatiast

 Valle-Sten Maiste saatis mulle ja Ülle Madisele hulga küsimusi, mille põhjal ilmus 16.08.12 Sirbis lugu pealkirjaga “Ülle Madise ja Margus Ott: Kuidas hoida demokraatiat?”

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=15511:uelle-madise-ja-margus-ott-kuidas-hoida-demokraatiat&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3404

Algselt vastates ma ei mõelnud, et sellest lehelugu tuleb; Valle oli seda küll öelnud, aga mul õnnestus see kuidagi ära unustada, nii et ma esiteks kirjutasin lihtsalt “lambist” (alati see ei pruugigi paha olla; ma ei tea, kuidas antud juhul) ja teiseks ma ei vastanud küsimustele eraldi, vaid kirjutasin ühe pika soru kogu probleemitõstatuse pinnalt. Pärast saatis Valle veel ühe küsimuse, mille peale ma veel ühe väikese jupi kirjutasin. Enam-vähem kogu jutt trükitigi ära. Ma mõtlesin, et panen oma joru siia ka eraldi üles, et võib-olla on teda ka hea sellises formaadis lugeda, st. ühe tekstina.

Valle-Sten Maiste:

“Demokraatia legitiimsuse küsimus on viimasel ajal jälle väga fookuses. Eks radikaalne poliitika on alati demokraatlikke protsesse kriitliselt lahanud. Tundub aga, et üleilmne majanduskriis, aga ka demokraatia ja ühiskondlik areng on seda kriitilisust võimendanud. Sellest on kirjutanud rida autoreid, Negrile ja Hardtile viidatakse ka juuni Vikerkaares. Meil on legitiimsuskriisist kirjutanud nt Ero Liivik Riigikogu toimetistes, nüüd siis ka Vikerkaar muretseb demokraatia hetkeseisu pärast. Kas demokraatia on kuidagi eriliselt haige praegu?

“Mida näete eeskätt demokraatia probleemide taga, üleilmastumist, neoliberaalset tehnokraatiat, poliittehnoloogiate võidukäiku, finants ja ärimaailma ülemäärast mõju, riigiüleste moodustiste nagu EL kasvuraskusi või midagi muud?

“Üks tuntumaid demokraatia legitiimsuse pärast muretsejaid on olnud Jürgen Habermas. Teda on kritiseeritud sageli, et mingisugune arutlustel põhinev konsensusratsionaalsus ei ole erinevate huvide ja kontekstide põrkumisel võimalik. Kindlasti pole aga need kriitikud olnud seisukohal, et argumendipõhiselt ei olekski tarvis arutada. Praegu aga tundub, et poliitiline eliit püüab põhjalike ja kõigekülgsete arutelude rolli ühiskonnas üldse minimeerida ja formaalseks muuta. Kas poliitika on muutunud kuidagi liiga jõu ja usupõhiseks, kas kunagi varem on demokraatia ajaloos kaasamist ja arutelusid enam olnud?

 “Ka eesti poliitikas on lähiaastad olnud erakordselt näotud. Arvukad tipppoliitikud on seotud erinevate otseste valetamistega või kahtlaste susserdamistega. Poliitikute seas domineerib võimulejäämisejanu ja ainelise omakasu maksimeerimise püüd. Üha vähem on eesti poliitikas inimesi, kelle puhul ei tumesta muljet mõni ebameeldiv skandaal ja kelle puhul võiks üelda, et tegu on inimesega, kes avatult ja erudeeritult ing südamega seisab mingite ühiskondlike ideaalide eest. Kuivõrd on eesti poliitikas toimuv osa üleilmsetest probleemidest ja kuivõrd on tegu meie oma poliitilise kultuuri mädapaisetega?

“Margus on Vikerkaares pakkunud välja rea metodoloogiaid demokraatia parandamiseks. Kuidas neid ettepanekuid tuleks vaadata, on see demokraatia pisiremont, kapitaalremont või siiski ühiskonnaelus mingile uuele tasandile likumise püüd. “

mott:

Esiteks on minu meelest niimoodi, et üksikisiku ja kogukonna “individualiseerumine” ehk eripärastumine käivad käsikäes. Üksikisiku eripärastumine on ühiskonna eripärastumine ja ühiskonna eripärastumine on üksikisikute eripärastumine. Tähendab, mulle tundub viljakam vastandada mitte üksikisikut ja kollektiivi, vaid üksikisiku ja kollektiivi erinevaid toimimisrezhiime. Inimkogukonnast ja loodusest saab üksikisik eralduda ainult fiktiivselt või illusoorselt ning igatahes ajutiselt. Kui ma alljärgnevalt räägin kogukonnast/kollektiivist, siis tuleb silmas pidada, et see puudutab täiesti otseselt ja nö “seesmiselt” üksikisikuid.

Neid toimimisrezhiime saab hinnata selle järgi, kui suurt mitmekesisust, muundumist ja paindlikkust nad võimaldavad. Hea kogukond suurt, kehv kogukond väikest. Kui me räägime poliitikast, siis kogukondade üks põhiline probleem on kogu aeg olnud: kuidas mahendada võimu? kuidas taas liikuma lükata tekkinud võimukänkrad? Kui võim liiga suures ulatuses ja liiga pikaks ajaks ühte kohta koondub, siis see pärsib ühiskonna ja selle liikmete võimete teostamist, nende mitmekesistumist ja uuenemist.

Nagu Pierre Clastres Lõuna-Ameerika traditsiooniliste ühiskondade varal näitas (“Ühiskond riigi vastu”, La société contre l’état), on põhiline mure olnud see, kuidas hoida lahus majanduslikku ja poliitilist võimu. Traditsioonilistes väikestes ühiskondades (suurus on siin oluline, sest nagu Clastres näitab, toimub kogukonna suuruse kasvades faasinihe hierarhilisemasse korraldusse) on need pöördvõrdelised: poliitilist võimu saadakse majanduslikust võimust loobudes (olgu potlatchi spektakulaarses vormis või lihtsalt seeläbi, et pealik saadud kingitused otsekohe edasi jagab – vrd. “Nukker troopika”). Ja varanduse kogunedes kahaneb isiku poliitiline mõju, st. seotus-seostatus-sidestatus kogukonna teiste liikmetega. Oluline on ka see, et sellistes traditsioonilistes ühiskondades ei tähenda poliitiline võim kunagi absoluutset võimu, pealik ei saa käskida ega keelata, vaid ta peab veenma (siit poliitika seos sõnaosavusega). Ainsaks erandiks on sõjakäik – selle vältel oli juhil täieline võim.

On oluline silmas pidada poliitilise võimu geneesi, selle erinevaid ajaloolisi avaldumisvorme – kuidas ühed võimu reguleerimise mehhanismid on lakanud toimimast (kogukonna suuruse kasvades on tugev tendents majandusliku ja poliitilise võimu koondumisele) ja kuidas nende asemele on leiutatud uusi (nt. preestrite ja sõdalaste võimu dialektika indoeurooplastel või valitseja ja ametnike võimupinge hiinlastel, jt.). Demokraatlik riigikorraldus läheb selles suhtes teistest tunduvalt kaugemale – esiteks n-ö ruumiliselt pihustatakse võim aatomiteks (indiviidideks, kodanikeks) ja ajaliselt hoolitsetakse võimuklompide kiire ülessulatamise eest (Ateena ametid valiti vist aastaks).

Tänapäeva demokraatia aga ei pärine geneetiliselt Vana-Kreeka demokraatlikest linnriikidest, vaid monarhide nõuandvate kodade laiendamisest (nii et üldiselt monarh ise lõpuks üldse ära langes) ja selle baasiks polnud enam linnriigid (ei antiiksed ega uusaegsed – ei maksa muide unustada, et kõige pikemaajalisem vabariik on olnud Veneetsia), vaid rahvusriigid. Uudse võimumahendamise aluseks on esiteks militaarvõimu allutatus tsiviilvõimule (meenutagem, et just sõda on absolutismi taimelava) ja teiseks “võimude lahusus” ehk täidesaatva, seadusandliku ja kohtuvõimu lahutatus ja üksteise reguleerimine-tasakaalustamine. Ja moodne demokraatia pole enam peaaegu kunagi otsedemokraatia, vaid esindusdemokraatia, st. kus üks inimene (“rahvasaadik”) “esindab” suurt hulka teisi inimesi (“valijaid”), nii et demokraatia mängitakse maha justkui miniatuuris, vähendatud mastaabis – rahvasaadikute kojas.


Kui me võtame poliitilise süsteemi mõõdupuuks võimude mahendamise, mis loob eeldused kogukonna mitmekesisusele ja muundumisvõimele, siis ei saa ütelda, et demokraatia oleks praegu “haigem” kui varem, vaid asi on lihtsalt selles, et tema ees seisavad uued väljakutsed ning vanad võimumahendamismehhanismid ei pruugi enam toimida. Ometi näib see olevat täiesti loomulik ja spontaanne kujund ja kuvand, et demokraatia ise ongi peaaegu kogu aeg kaootiline ja “haige”. Sellel tasub pisut peatuda. Mis puudutab võimu mahendamist, siis on demokraatia kindlasti tervem kui teised “klassikalised” riigikorraldused – aristokraatia/oligarhia ja monarhia/türannia. Nondes on võim tardunud üksikisiku või korporatsiooni külge ning neile on “head propagandat” teinud “hea valitseja” leitmotiiv, mis rahuldab korraga kaht vajadust: et võim on kehastunud ühes konkreetses isikus või isikutegrupis (st. on aistitav, kombatav) ning mahendamist – kuna nende valitsejate “headus” tähendabki just seda, et nad ise oma võimu mahendavad ja kaasavad kogukonda laiemalt. Sellele aga seavad piirid üksikisiku või tolle väljavalitud isikutegrupi eelistused, seadumused jms., nii et kui mahendamist ei institutsionaliseerita (kuni monarhia või aristokraatia hajumiseni nagu moodsates demokraatiates), siis on ebatõenäoline, et isegi selline suhteline “headus” saaks kaua jätkuda (hiina mõtleja Han Feizi lootis tasakaalustavat tegurit eksplitsiitsetelt ja kõigile teadaantud seadustelt, aga kogu tema mahendusprojekti õõnestab juba eos see, et valitseja jääb seaduste alt välja ja nende kohale – nii et selles suhtes on muidu väga konservatiivne mõtleja Mengzi progressiivsem, õigustades mässu, kui valitseja pole kooskõlas “taevaga” ehk sisuliselt rahvaga, kuna taeva tahet saab välja lugeda rahva meelsusest).

Siin on aga veelgi sügavam teema, mis on läbi aegade ajendanud konservatiivseid tendentse. Nimelt juba puhtalt süsteemiteooria järgi ei pruugi võimu mahendamine atomiseerimise ja ajutistamise kaudu tähendada suuremat keerukust, vaid see võib hoopis kaasa tuua süsteemi lihtsustumise. Küsimus on selles, et süsteemi – antud juhul ühiskonna – keerukuse juures ei tule arvestada ainult suhete arvu ühel tasandil, vaid suhetetasandite eneste arvu. Kui me pihustame tahkise osakesteks, mis liiguvad korratult, siis me ei ole saanud keerukamat süsteemi. Kuna demokraatia mahendab võimu, lammutab hierarhiaid “ruumis” (igaüks võib ametisse saada) ja ajas (ametnikud vahetuvad, institutsioonid muutuvad), siis võib juhtuda, et tagajärjeks on hoopis lihtsam süsteem. Tänapäeva demokraatiates ongi üldjuhul demokraatlikele mehhanismidele lisatud mitmesuguseid “stabiliseerivaid” mehhanisme: ametisolu periood on pikem (mitu aastat), majoritaarsed elemendid (valimiskünnis, esinduskojas boonuskohad valimiste võitjale) jm.

Sellega seoses tundub, et konservatiivide ja liberaalide eristus on sageli halvasti konstrueeritud (olgu teise- või ka endakuvandina). Liberaal oleks see, kes tahab “rohkendada suhteid” ja vähendada barjääre, ning konservatiiv on see, kes hoiab-säilitab suhteid, eristusi (sh “püsiväärtusi”). Süsteemi mitmekesistamise suhtes on see aga libaalternatiiv: suhete rohkendamine mitmekesistab süsteemi ainult siis, kui see mitmekesistab ühiskonna “potentsiaali”, “pingevahemikke”; suhete-eristuste säilitamine üksinda aga lihtsustab süsteemi. Kui me räägime näiteks immigratsioonist (riiklikul tasandil), siis seda ei saa käsitleda jah/ei, hea/halb terminites. Keerates täiesti kinni inimeste liikumise üle kogukonna piiride (olgu ühes või mõlemas suunas), määratakse riik stagnatsiooni ja mandumisse. Kaotades aga igasuguse piiriregulatsiooni, võib kogukond homogeniseeruda oma naabrusega ehk terviksüsteem (inimkond) lihtsustuks.

 Tasandieristused ja hierarhiad on seega süsteemi keerukuse jaoks hädavajalikud, aga on põhimõtteliselt erinevaid viise nende tekkimisel, nö “seest välja” või “väljast sisse”. Siin on koht, kus tänapäeva teadus saaks ühiskonnateadustele mõistelist abi osutada. Vana aristotelliku hülemorfilise skeemi järgi tekib keerukus niimoodi, et aktiivne vorm või idee vormib passiivset ainet. 20. sajandi käsitlused emergentsist, iseorganiseerumisest, “kord-kaosest” aga näitab, kuidas keerukus tekib nö seesmiselt, iseenesest, “ainest endast”, ilma globaalse juhtiva arukuseta. Iga üksiku sipelga, kuldnoka või kilu käitumine on väga lihtne, aga nende hulk või parv omandab emergentseid käitumisvõimeid, mis võivad olla vägagi “arukad”. Ühiskonna tasandil oleks naiivne arvata, et kui me kõrvaldame mõned pikalt püsinud eristused ja hierarhiad, siis muutuks ühiskond lihtsamaks, ilma eristuste ja vahedeta homogeenseks massiks (“kui naistele valimisõigus anda, siis kaob igasugune tõsiseltvõetav poliitika”) või omandab suvalised eristused (“kui lubada homoabielusid, siis hakkavad varsti oma õigusi nõudma pedofiilid, nekrofiilid, zoofiilid ja muud sellised”).

Selle peale aga võiks küsida, mis kriteeriumi alusel me hindame, milliseid eristusi on mõttekas kõrvaldada ja milliseid mitte (sellega on vähemasti Eestis ilmselt kõik nõus, et naiste valimisõigus rikastab ühiskonnaelu, mitte ei vaesesta; teisalt aga on loodetavasti kõik nõus, et lapsepilastamise mittekeelamine jällegi vaesestaks ühiskonnaelu; selle suhtes aga, kas homoabielud rikastavad või vaesestavad ühiskonda, on vastakaid arvamusi), või teisiti öeldes milliseid eristusi soodustada ja milliseid mitte (minu meelest on hea soodustada kehaliste ja vaimsete võimete mitmekesisust sportimise, muusika, teaduste, kirjanduse jpm kaudu; ning mitte soodustada eristusi varanduslikul, seisuslikul, religioossel vms alusel). Selleks kriteeriumiks on aeg. Või õigemini, ühiskondlik vägi, mis aega-mööda avaldub, kasvades või kahanedes. Kui naistele anti valimisõigus ja võimaldati neil mitmekesisemat osalust ühiskondlikus elus, siis rikastusid Euroopa ühiskonnad märgatavalt (tekkis peenemaid ja mitmekesisemaid suhteid). Kui lubada lapsepilastamist, siis ühiskond vaesestuks (sest tegemist on kuriteoga, kus laps on ohver, tekitades püsitraumasid kogu eluks ehk psüühiliselt sandistatud kodanikke). Mis hakkaks juhtuma, kui lubada homoabielusid? Ma isiklikult arvan, et ühest küljest ei kahjustaks kuidagi mehe ja naise vahelist abielu ja teisest küljest lõpetaks teatud ühiskonnaosa tarbetu represseerimise (homoseksuaale on enam-vähem püsiv osa elanikkonnast ja erinevate ühiskondade vahe seisneb pigem selles, kuivõrd neid näha on ehk mil määral nad on sunnitud “kapis” olema või võivad sealt välja tulla, st. vahe on lihtsalt nende represseerituse või mitterepresseerituse astmes). Igatahes tuleks see küsimus püstitada ajalistes terminites: mis hakkab juhtuma.

Üldistatult öeldes: küsimus on selles, kuidas olemasolevate ja valmis ühiskondlike suhete seest (alt, vahelt, ...) üles leida nende saamine, ekstensiivsuse alt intensiivsus. Küsimus pole ühes või teises ühiskondlikus vormis kui sellises (sh. demokraatia), vaid selles, millised protsessid on ta tootnud, milliseid kalduvusi-tendentse ta soodustab – leida oleviku seest üles minevik ja tulevik, valmikute seest geneesiprotsess ja generatiivsus. Taasproblematiseerida ühiskondlik (või mis tahes muu) väli, sulatada üles päranduseks saadud kalgendised, et järele katsuda nende tootmisvõimsust.


Mis puudutab demokraatiat Eestis, siis siin on kaks aspekti: esiteks spetsiifiline minevikupärand ja teiseks globaalsed protsessid. (1) Meie spetsiifiline minevikupärand on kõigepealt nõukogude okupatsioon, kus ühiskond oli tublisti lihtsustunud ja võimu mahendamine tugevasti pärsitud. Aga ka kaugemale minevikku vaadates pole just hõisata, sest võimude mahendamist hakkas piirama juba 1934. aasta riigipööre ja “vaikiv ajastu”. Demokraatiakogemust on meil õigupoolest väga napilt. Aga demokraatia – või laiemalt võimu mahendamine – on “kultuuri” küsimus. Seda ei saa luua, vaid seda tuleb kasvatada (seetõttu ei saa ka demokraatiat “eksportida”), kusjuures nüansid avanevad alles pikkamööda, tundlikkus areneb ainult ajapikku. Eestis on justiitsminister kohtuliku uurimise all. Rootsis peab minister tagasi astuma paari sukkpükste pärast. Teisalt aga Valgevenes või Venemaal ei saa iseseisvast kohtuvõimust üldse rääkida. Eesti on teinud edusamme, aga mitte piisavalt. Küsimus polegi niivõrd demokraatia “kirjatähes” (valimisi ei võltsita, süütuse presumptsioonist peetakse kohtus kinni jne.), vaid demokraatia “vaimus”. Demokraatia vaimu võib ilmselt tõlgendada mitmel moel; siinkohal pakkusin välja võimu mahendamise, ühiskondlike suhete mitmekesistamise, individuaalse ja kollektiivse muundumisvõime kasvatamise. Seda silmas pidades pole lood kaugeltki roosilised: enamus türanniseerib vähemuse üle (riigi ja pealinna juhtorganites), võim on klombistunud ajas ja ruumis (riigi tasandil ühtedesse kätesse, pealinnas teistesse – kusjuures üks taastoodab teist), puudub poliitilise vastutuse võtmise komme, oponendina tajutuga lävitakse hoolimatult, ebaviisakalt ja isegi ebatsensuurselt jne. Võim polegi aga ennast peaaegu kunagi ise mahendanud (ehkk on sedasorti müüte: kuidas Yao loobunud troonist Shuni kasuks, või “Zhuangzi” troonist loobumise jutud), vaid see on saavutatud võitluse tulemusena. Töölised ei saanud oma õigusi mitte niisama, vaid need võideldi ametiühingute, streikide ja muu organiseerumisega kätte; naised ei saanud valimisõigust niisama, vaid tänu surveavaldamisele; jne. Võim korrumpeerub ja korrumpeerib, nagu me teame, aga sellest ei pea tegema järeldust (eriti sellises noores ja väikeses riigis nagu Eesti), justkui see annaks meile voli sellega mitte tegeleda. Võimust ei pääse. Võimu tuleb mahendada ja liikuma panna. Muidugi, seda võitlust tuleb ka õigesti mõista, sest tihti on võitluse tulemus lihtsalt sama asi teise sildiga. Võib-olla isegi “võitluse” sõna ja kujund pole kõige parem, kuivõrd see konstrueerib probleemi vastandumise, oponeerimise terminites, duaalselt (mis jätab aga käsitlemata sügavama ja radikaalsema teema, mis puudutab võitlusvälja ennast). Vastandumise moment on küll oluline (jõu, energia koondajana), aga nõnda on oht pidada lahingut vastase terminites ning niimoodi eriti kapitaalselt lüüa saada (selgub, et juba lahinguväli ise kuulub teisele), ja seda tuleb pigem mõista ainult ühe faasi või ajutise-pooliku nähtusena. Sellest tähtsam on tolle mitmekesistumise ja muundumise praktiseerimine juba praegu kohe. Kes tahab vabadust kätte võidelda, see ei pruugigi vabaks saada – tuleb olla vaba, ja isegi kui olla “justkui” vaba (vabaduse, vaba muundumise eeldusel), siis sellega ongi tehtud-teostatud vabadust.

Eesti poliitilise maastiku ergutus- ja kasvatusteguritena võib mainida esiteks ajakirjandust (nii institutsionaalset kui iseorganiseeruvat – viimane on hakanud kuju võtma mitmesugustes blogides, nt. “Memokraadis”), mis sunnib poliitikuid varvastel käima ega anna neile mugavat äraelamist. Nad võivad selle peale vilistada või endale soodsa häälekandja kinni maksta, aga pikas perspektiivis avaldab see loodetavasti harivat mõju (kui just enne “ungarit” ei tehta – sellesuunalisi püüdlusi on Eestiski olnud). Teise ja võib-olla kõige olulisema ühiseluruumi mitmekesistajana tuleks nimetada mitmesuguseid vabakondlikke ühendusi, mille sümboliks on saanud Uue Maailma Selts, aga milletaolisi on olnud ennegi, on praegugi hulk teisi ja tuleb aina juurde. Just sellistes iseorganiseeruvates kogukondades luuakse reaalset ühiskondlikku mitmekesisust; nende kaudu õpib ühiskond elama. Kolmanda nähtusena, millel võib edaspidi nendes protsessides ehk suurem roll olla kui seni, on meeleavaldused ja streigid kui “klassikalised” survevahendid. Eestis võimulolev eliit püüab seda ajalooliste kuvanditega manipuleerides demoniseerida, aga mida kaugemale too ajalugu jääb, seda vähem see demoniseerimine võib-olla õnnestub, nii et nende menetluste jõud võiks ehk maksvusele pääseda (see muidugi nõuab teatavat poliitilist kultuuri, mida ta aga ehk ise aitaks osaliselt ka luua).

 (2) Me pole haaratud demokraatia õppimisse ja arendamisse üksnes ajalookäigu tõttu, vaid ka selle kaudu, et demokraatia seisab kogu maailmas uute probleemide ees: nagu on ajaloos juba korduvalt juhtunud, ühed võimumahendusmehhanismid enam ei toimi hästi ning on vaja leiutada uusi. See on tõepoolest seotud küsimustes mainitud üleilmastumise, neoliberaalse tehnokraatia, finants- ja ärimaailma ülemäärase mõju, rahvusvaheliste korporatsioonidega. Demokraatia ja võimumahendamise küsimusi ei saa enam lahendada ühe riigi sees, vaid seda tuleb teha üleilmselt. Rahvusvahelise poliitika subjektid pole ainult riigid, vaid ka majanduslikud raitkonglomeraadid, mille ees isegi kõige võimsamad riigid võivad võimetuks osutuda. Nende mahendamisega ei saa hakkama ka ühe riigi kodanikud, vaid siin on vaja rahvusvahelist koostööd. Ja mitte enam “kõigi maade proletaarlased, ühinege”, vaid “kõigi maade tavainimesed, ühinege” – kus tavainimesed on tähenduses “99%”, mis jällegi ei tähenda lihtsalt “mitteülirikkaid” (sest ka mitmed ülirikkad toetavad seda liikumist ja on “99%” osa), vaid neid, kes soovivad võimu mahendamist.

(Kõrvalepõike korras puudutan üht kolli, millega 1% lehvitab, mis on üks versioon eespool mainitud konservatiivide hirmust ning mis võimu ja jõukuse mahendamise samastab võimu ja varandusliku diferentsi ärakaotamisega, ehk “kommunismiga” – mis peab silme ette manama Põhja-Korea sunnitöölaagrid. N. Liidu, Põhja-Korea, Hiina jt. “kommunistlikud” rezhiimid mitte ei mahendanud võimu, vaid just kaotasid ära rea mehhanisme võimu mahendamiseks. Erinevus – sh. majanduslik ja poliitiline – pole miski, mis oleks teisene ja mida peaks kuidagi kunstlikult hoidma, vaid erinevus on iseeneslik ja spontaanne, mis antud kontekstis tähendab seda, et majanduslikud ja poliitilised erinevused tekivad iseenesest ja “nagunii”. Ning käesoleva jutu mõte on see, et ühiskonna ülesanne ei pea olema nende põlistamine – sest see kahandab ühiskondlikku mitmekesisust, muundumisvõimet ja paindlikkust, st. nõrgestab ühismonda –, vaid nende mahendamine, mis teeb süsteemi mitmekesisemaks, nüanseeeritumaks, tugevamaks. Nii et rohmakamate erinevuste alt saaksid välja tulla peenemad.)

Võimu klombistamine globaalsel tasandil on suurem kui kunagi varem, aga ühtlasi on ka selle vastu võitlemise vahendid võimsamad kui kunagi varem – eeskätt mitmesugused moodsad kommunikatsioonivahendid: arvutid, internet, mobiiltelefonid koos oma mõningate keskkondadega (facebook, twitter), mis ühendavad inimesi globaalses mastaabis. Nendel uutel suhtlusvahenditel ja -keskkondadel on olnud oma roll uutes organiseerumisviisides ja vastupanuliikumistes, alates Araabia kevadest kuni Indignadode ja Occupy liikumisteni – millised ka poleks nende liikumiste tulemused. Või isegi kui neil ei peaks mingeid (“häid”) tulemusi olema, siis vähemasti niipalju need näitavad, et inimesi on võimalik nüüd organiseerida uuel moel ja sellel on laiem mõju, mis võib ulatuda üle maailma (ACTA vastu võitlemine ajendas Eestiski taasiseseisvumisaja ühe suurema meeleavalduse). Kontaktide loomine küberruumis ja info hankimine mittepeavoolu meediast (ehkki siin tuleb mängu valiku küsimus, kuna “mittepeavoolu” alla käib ka üüratul hulgal sektantlikku propagandat) on uue poliitika ajamine. See poliitika on alles kujunemisjärgus, aga see võiks anda vahendeid ka demokraatia uutele vormidele uutes oludes võimu mahendamiseks.

 Needsamad uued tehnilised võimalused võiksid põhimõtteliselt teisendada ka demokraatia toimimismehhanismi. Sest näiteks Weberi väide otsedemokraatia kohta, mida Ero Liivik oma RT artiklis (RiTo 18, 2008) tsiteerib (“Täielikult rakendatav on see väikestes organisatsioonides, kus kõiki liikmeid on lihtne kokku kutsuda, kus kõik tunnevad kõiki”) tänapäeval enam ei kehti, sest küberruumis ei ole sellist piirangut isikute koosolule nagu füüsilises.


“Demokraatia” tähendab “rahva võimu” ja seda nimetust ei pea tingimata siduma mingi ühe “rahva” määratlusega (lingvistiline grupp, kodakondsus vms.) ega mingi kindla demokraatia teostamise viisiga (nt. esindusdemokraatiaga, või esindusdemokraatia sellise algelise vormiga nagu Eestis, kus enamus ei kaasa vähemust – ja kus see “enamus” on pealegi kaunikesti suhteline mõiste, kui me võtame arvesse esindamispõhimõtet, valimisaktiivsust, parteinimekirju, hääleõiguslust, lävendeid, majoritaarseid elemente jms). Pealegi, nagu ma püüdsin näidata, on demokraatia eksplitsiitne mehhanism lahutamatu implitsiitsest taustsüsteemist ehk “kultuurist”. See on muidugi määratluse ja retoorilise strateegia küsimus, aga demokraatia võiks olla nimi kaugeleviidud võimumahendamismehhanismi kohta (teine strateegia oleks piirata “demokraatia” ühe ajaloolis-kultuurilise epohhiga, mida võiks siis püüda lõppenuks kuulutada). Mulle meeldiks rääkida demokraatiast sellises tähenduses – ja see nõuabki pidevalt edendamist, “remontimist” või õigemini tegemist-teostamist. Ja see on miski, mida meie teeme, mida igaüks teeb (või ei tee).


* * *


Valle-Sten Maiste:

“kui mõelda Marguse loos kirjeldatud ja välja pakutud erinevatele võimalustele, siis kuidas tundub, kas ja kuidas on neid võimalik rakendada (nii kodanikul kui tema esindajal parlamendis) konkreetsete huvide osas nagu nt õpetajate palga küsimus, ELi mõistes egalitaarsem või miks mitte ka veelgi enam esmatarbekaupade ostja kaela langev maksupoliitika või tervishoiu rahastamine? Kuidas kodanik ja poliitik saaks Marguse ettepandu toel oma häält paremini kuuldavaks teha?”

mott:

Too Vikerkaare-lugu käis konsensusprotsessi kohta – see puudutab eeskätt poliitika implitsiitset osa ehk “kultuuri”, sest formaalselt võib demokraatiaga kõik korras olla ka ilma, et taotletaks laiapõhjalist konsensust (tähenduses, mis sõnal “konsensus” seal artiklis on). Kuidas seda kultuuri arendada? Selles jupis, mis ma viimati saatsin, tõin välja kolm asja: meeleavaldused, ajakirjanduse ja eeskätt igasugused seltsingud, kus teostatakse poliitikat veelgi olulisemas tähenduses kui riigi tasandil toimuv “suur” asjaajamine (õigemini, riigipoliitika peaks olema selliste lokaalsete poliitikate jätk ja laiendus kõrgemas suurusjärgus). Võiks muidugi kujutleda, kuidas näeks asjad välja siis, kui parlamendierakonnad (kui võtta selline äärmuslikult lihtsustatud väljavõte ühiskonnast) arutaksid asju konsensuslikult ning kui riigikoguski ja selle komisjonides toimiksid võimumahendusmehhanismid, nii et muutuks isegi üleliigseks rääkida “võimulolevast” ja “opositsioonis” olevast erakonnast. Aga selleks, et see kujutlus realistlik oleks, tuleks kujutleda palju sügavamaid teisendusi nii implitsiitses kui ka võib-olla eksplitsiitses poliitilises süsteemis kui see üksikkujutlus.

 Kodaniku hääle teeb paremini kuuldavaks või lisab sellele resonantsi ka retoorikakriitika ja filosoofiline mõtestustöö. Mis retoorikat puudutab, siis nagu näitavad Lakoff ja Johnson oma metafooride-raamatus (mille eestikeelse tõlke saatesõna on küll kahjuks just poliitika osas eksitav), siis esiteks pole olemas kujundivaba keelt ja kõnet ning teiseks on igal kujudil omad tendentsid. Iga kujund valib tegelikkusest välja ühed aspektid ja jätab teised varju ning juba probleemi või olukorra sõnastamine esitab seda ühekülgselt. Sellel omakorda aga on praktikas omad tagajärjed, kujundades hoiakuid ja luues eelsoodumusi. Näiteks “võimupositsioonide kaitsmine” koalitsiooni poolt ja nende “ründamine” opositsiooni poolt lavastab poliitikat sõjalistes terminites, mis võib (ehkki ei pruugi) luua eeldusi vastavat laadi käitumiseks (rünnata, kaitsta, vastu rünnata, piirata, lauspommitada jne.). Või kui võtta teine näide: peaministri või linnapea tegevuse kohta on hakatud kasutama sõna “valitsema”. Kas polegi loogiline, et kui on riigi või linna valitsus, siis nende eesistujad – ehk vastavalt peaminister ja linnapea – valitsevad? Ometi ütleb keelevaist, et valitsemine on kuningate asi. Ka “Eesti keele seletav sõnaraamatus” seostub sõna “valitsemine” kuningate, aadlike, mõisnike või türannide võimuga ning üldse omavoli, käsutamise, peremehetsemise ja muu sellisega. Demokraatlikud valitsused riigi ja omavalitsuste tasandil pigem haldavad, korraldavad, organiseerivad vms. See, et riigil ja linnal on valitsus, ei tähenda, et selle eesistuja valitseks. Kui seda ikkagi valitsemiseks nimetada, siis see juba loob teatavaid hoiakuid ja kalduvusi nii asjaosalistes kui ülejäänutes: peaministril ja linnapeal tekib kalduvus käituda isevalitsejana ja ülejäänutel tekib kalduvus käituda alamatena (kes palge ees kummardavad ja selja taga sarjavad). “Valitsemise” retoorika soodustab “ülalt alla” ettekujutust ühiselu korraldamisest. See ühest küljest väljendab teatavaid hoiakuid ja teisest küljest omakorda kinni(s)tab neid.

 Mis puudutab filosoofilist mõtestustööd, siis see on vajalik sellepärast, et suur osa poliitilist välitlust on pelgalt näiline, see tähendab, üksnes sõnaline. Selle tulemusena esitatakse sageli libaalternatiive (sallivus versus oma identiteedi kaotamine) ja sõlmitakse “ebapühasid liite”, mis põhinevad välistussuhtel ning on võimalikud üksnes tänu sellele, et ei mõelda oma hoiakute ja tegude järelmid lõpuni (eestlased venelaste vastu, eestlased ja venelased kristlaste vastu, ateistid ja kristlased homoseksuaalide vastu, eesti homoseksuaal venelaste ja kristlaste vastu jne. – ma kasutan meelega teravaid näiteid), ega nähta, et ükski välistusel põhinev identiteet ei saa olla jätkusuutlik ja pöördub varem või hiljem enda vastu. Pelgalt sõnalise poliitika üheks oluliseks avalduseks ongi mitmesugused ideoloogilised manipulatsioonid (“Memokraadis” on neid mõnevõrra analüüsitud): näiteks lavastada ametiühinguliikumine nõukogude korra tagaigatsemiseks (nägemata seda, et kahel juhul on sama üksnes sõna, samas kui sisuliselt Nõukogude Liidus puudusid ametiühingud kui autonoomsed organisatsioonid töötajate õiguste eest seismiseks), rääkida “edukuse karistamisest” (eirates seda, et igasugune “edu” on võetud ühiskonnakehandi pealt), samastada protestimine omariikluse õõnestamisega (samas kui eelmisest omariiklusest jäime ilma suurel määral just nimelt protestivõimaluste nudituse tõttu vaikiva ajastu tingimustes, nii et võimulolev seltskond sai oligarhidena otsustada kapitulatsiooni) jne. Tuleks läbi uurida, milline arusaam inimesest, loodusest ja olemisest on kätketud mingisse poliitilisse programmi või mingitesse poliitilistesse avaldustesse, hoiakutesse, käitumistesse, menetlustesse.

Ühesõnaga, ühiselu edendab läbikäimise, tegutsemise, mõtlemise intensiivistamine. Konkreetsed väljundid, vormid ja viisid tuleb leiutada. Selline mõttevahetus siin on ise üks viis.