Inimvägi

INIMVÄGI

Seda pealkirja tuleks kuulda sarnases tähenduses nagu sõnades “poistevägi” või “tüdrukutevägi”. Pean selle all silmas inimkooslust kogu tema heterogeensuses ja selle osaliste eripärasuses. Inimvägi on pinge, resonants, intensiivsus, mis kehastub inimühiskonna liikmete vahelises läbikäimises, ühtlasi luues neid liikmeid. See resonants on nii füüsiline kui ka vaimne, ulatudes sõna otseses mõttes koosvõnkumisest tantsus ja laulus kuni ideede kokkusobitumiseni. Piirid ühiskondade vahel pole aredad, aga ometi kujunevad välja suurema ja väiksema koosvõnkumise alad. Resonants mingis koosluses eeldab ühest küljest rütmide ühismõõtmelisust, aga teisest küljest meloodiakäikude eristumist.

Inimväe ehk ühiskonna põhiline probleem on see, kuidas võimaldada kõige keerukamaid, rikkalikumaid, mitmekesisemaid, paindlikumaid ja muundumisvõimelisemaid kooslusi.  Mis puudutab keerukust, rikkalikkust ja mitmekesisust, siis see soovib, et ühiskonnas oleks suurel hulgal erinevaid ameteid, hobisid, elukutseid, kunstilisi ja kehalisi väljendusviise jne. ning et nad oleksid mitmesugustel viisidel ühendatud (ühiskonnale annab tugevuse see, kui sama inimene on haaratud korraga erinevatesse ühendustesse: on minister, prügitalguline, jalgrattur, maletaja, ema, tädi jne.). Suurimat keerukust ei anna täielik jagunemine (iga asjaga tegeleks üks või mõni üksik inimene), vaid grupeerumine, st. et enamiku asjadega tegeleb mitu inimest.

Mis puudutab paindlikkust ja muundumisvõimet, siis sellel on korraga kaks lahutamatut aspekti, n-ö “mälu” ja “tegu” ehk alalhoidev ja teisendav instants. Igas asutuses või koosluses on ühest küljest stabiilsuselemendid, nt. mingid kombed, tavad, rituaalid, ja teisest küljest uuendused, teisendused, šokeeringud. Lihtsustatult öeldes: kui pole kombeid, siis kaob šokeeringul mõte (ta ei mõju), ja kui pole šokeeringut, siis kaob kommetel mõte (nad kivistuvad). Ühiskond peab mõlema instantsi eest hoolt kandma. On naiivne arvata, et kui näiteks ära kaotada muuseumid ja vabad finantsid suunata tehnilisse või muusse innovatsiooni, et siis ühiskond muutuks paindlikumaks ja muundumisvõimelisemaks. Pigem vastupidi: kui kaob mälufunktsioon, siis leitav uus on tõenäoliselt äraunustatud vana. Psühholoogilistes terminites ümbersõnastatuna vastaksid mälule ja teole turvalisus ja otsingulisus. Mõlemad elemendid on erinevates proportsioonides vajalikud nii üksikisikutele kui ka ühiskondadele. Ühiskond, kus puudub turvalisus, kahaneb otsingulisus ning see kooslus võib muutuda kas apaatseks või vastupidi, agressiivseks. Ja kui kaob otsingulisus, siis muutub turvalisus ise rusuvaks, õõvastavaks, sisutuks.

On oluline rõhutada, et paindlikkus ja muundumine ei tähenda lihtsalt “uut asja” või “teisendust”. Mõned uuendused või teisendused võivad hoopis kahandada ühiskonna paindlikkust ja muundumist. Näiteks kui kolida laps iga nädal uude kohta elama, siis see uuendus mitte ei soodusta tema paindlikkust ja muundumist, vaid pigem pärsib, kuna puudub stabiilsus, taust, mille pinnalt uudsus uuena ilmneda saaks. Kui kõik korraga muutub, siis ei muutu midagi. Midagi peab jääma samaks. See on ilmselt üks oluline asjaolu, mis motiveerib ühiskonna konservatiivseid poliitilisi jõude ning sellisena on see ontoloogiliselt ja psühholoogiliselt põhjendatud. Ometi ei tohi aga lasta pilgust seda, et see “samaksjäämine” on mõeldud ikkagi paindlikkuse ja muundumise jaoks: st. selleks, et oleks võimsam muundumine, on vaja hoida mingeid asju suhteliselt püsivana. Siit on aga kerge tekkima fetišism, mis hakkab neid asju ja nähtusi väärtustama iseeneses. Näiteks mingi monument oleks justkui väärtuslik iseeneses. Ei, monumentide ja muude stabiilsusfunktsiooni kandvate nähtuste väärtust hinnatakse ainuüksi muundumise seisukohalt. Kui nad ei suuda enam kaasa aidata uuenemisele, siis on tegemist üleliigse või isegi kahjuliku nähtusega, mis tahab kõrvaldamist. Muidugi, selle üle otsustamine on ühiskondliku arutluse ja võitluse küsimus. Üldjuhul on konservatiividel siin suuremad trumbid, kuna nad saavad just nimelt osutada mingitele asjadele ja nähtustele, mis olevat väärtuslikud “iseeneses”, samas kui uuendusmeelsete ülesanne on raskem, kuna nemad soovivad uuenemist – see aga on protsess, mida ei saa kuidagi näidata ega katsuda anda. Seetõttu manavad uuendusmeelsed nähtavatele ja kombatavatele asjadele sageli vastukaaluks nähtamatud ideed, kujutlused tulevastest asjadest ja olukordadest, kommunismidest ja paradiisidest. See võib olla sama fetišistlik kui säilitusmeelsete konservilised kaisuloomad.

Vägev poliitika aga on selline, mis hindab asju läbi protsesside prisma, olemasolu läbi muundumise, ekstensiivset läbi intensiivse. Milleks mingi olukord, kooslus, asi suuteline on, milline on tema potentsiaal, mis väge ta kannab? Vägi on juba oma olemuselt tootlik, intensiivne vägi annab ekstensiivseid produkte. Inimväe põhiline ülesanne seisneb selles, kuidas piltlikult öeldes mitte oma ekskrementide alla mattuda (ja pidades silmas ökoloogilisi probleeme, on see pilt kaunis otsene), kuidas hoida toodetut uue tootmise jaoks, kuidas üles sulatada klompe ja sidurdada tühikäike, kuhu vägi kinni jääb. See puudutab võimu, majandust, teadmisi, jõudu ja muud: kuidas hoida ära, et võimnikud ei türanniseeriks võimutuid, jõukad ei kooriks vaeseid, targad ei tüssaks rumalaid, tugev ei vägivaldaks nõrka, noor vana, terve haiget, puudeta puudegat.

Mis puudutab poliitilist võimu, siis on äärmiselt oluline hoida see liikumises, sest võim korrumpeerib, nii et kui liiga palju võimu on koondunud ühte kohta või ta jääb ühte kohta liiga kauaks, siis johtuvad sellest vältimatult probleemid inimväele, nii et ta muutub vähem mitmekesiseks, paindlikuks, muundumisvõimeliseks. Riigikorraldustest hoiab demokraatia võimu kõige paremini liikumises: sünkroonselt on võim jaotatud erinevate instantside vahel, mis peaksid üksteist tasakaalustama (klassikalises versioonis: täidesaatev, seadusandlik ja kohtuvõim) ning diakroonselt mängitakse valimistega perioodiliselt võimu ümber. Muidugi, see lahusus tahab üha taasloomist ning võib küsida ka selle järele, kas seda saab kaugemale viia praegustest vormidest.

Mis puudutab majanduslikku võimu, siis peab inimvägi püüdlema selle poole, et see ei langeks kokku poliitilise võimuga ning teiseks, et see oleks võimalikult polütsentriline. St ühiskonna huvides on vältida kartelle, varanduslikku kihistumist, materiaalsete varanduste koondumist vähestesse kätesse. Küsimus pole selles, et kõigil peaks olema täpselt ühe palju varandust. See pole võimalik ega vajalik. Küsimus on selles, et varanduslikud käärid ei muutuks liiga suureks – sest muidu tekivad klombid, mis kalduvad inimväest eralduma (sageli füüsiliste müüride taha). Majandus on kogu inimväe asi ja inimväel on õigus ja kohustus seda reguleerida nii, et hoida teda liikumas. Nn “1%” on parasiidid: inimväele on kahjulik raisata ressursse mõne üksikisiku tarbetule luksusele, mille eest miljonid saaksid toitu ja haridust. Seda ei pea reguleerima pelgalt südametunnistusega (mõne üksikisiku heategevusüritused või jõukate riikide abipaketid vaestele), vaid ühiskondlike regulatsioonidega (nii lokaalselt kui ka globaalselt). Inimväe eesmärgiks peaks olema see, et iga inimene saaks toitu, peavarju, haridust, arstiabi ja turva. Siis nad saaksid moodustada mitmekesisemaid sidemeid teiste inimestega ja globaalselt võttes inimväe keerukus kasvaks hüppeliselt.

Seoses globaliseerumisega, mille on tekitanud infotehnoloogia areng ja üldine tehnilise võimekuse kasv, tekivad poliitilised ja majanduslikud klombid ülemaailmses mastaabis ning nende ülessulatamisega tuleb vastavalt samuti tegeleda koordineeritult üle maakera. Praegu me seda alles õpime. Aga teisiti ei saa, sest eriti hiljutise finantskriisi tingimustes me näeme, kuidas riigivalitsused ei kontrolli protsesse ega suuda (või ka ei taha) üles sulatada majanduslikke klompe.

Mis puudutab teadmiste võimu, siis inimvägi peab esiteks valvsalt silma peal hoima igasugustel infoklompidel ja võimalust-vajadust mööda neid üles sulatama. Siia alla käivad esiteks igasugused salateenistused ja sõjaväed, aga ka näiteks teadusajakirjade kontsernid ning igasuguste patentide, autoriõiguste jm. omanikud. Teadusajakirju peaks inimvägi muul moel finantseerima ja need peaksid olema kõigile vabalt ja tasuta ligipääsetavad. Autoriõigused ei tohiks pärssida teadmiste levikut ega uute taieste loomist. Patente (nt GMO-de omi) ei tohiks kasutada keskkonna ja ühiskonna vaesestamiseks (nt. väiketootjate väljasuretamise näol).

Mis puudutab tervise võimu, siis selle mahendamine on filosoofiliselt võib-olla isegi kõige olulisem. On väga kerged tekkima nooruse, tervise, tugevuse fetišid, mille järgi määratletakse klasse ja olemusi, mis saavad klompideks, mis vaesestavad ühiskondlikku läbikäimist, muudavad seda vähem mitmekesiseks, paindlikuks, muundumisvõimeliseks. Sellised fašistlikud klombid on kerged tekkima; ometi on inimväge algusest peale iseloomustanud hoolitsemine vanade, nõrkade, haigete eest. See kujutab seda, et inimese keerukustasand pole seotud ühe kindla vormi külge, vaid et inimväe täieõiguslikud osalised on ka lapsed, vanurid, haiged, füüsilise või vaimse puudega inimesed – igal inimväe liikmel on täieline õigus, ehkki nende jõud on erinev. 

Ma ütlesin, et inimväes tekivad loomuldasa suurema ja väiksema resonantsiga kooslusi. Inimvägi loomuldasa grupeerub. Nagu eelnevas, nõnda ka siin on aga väga oluline, milliste mehhanismide varal see toimub. Laias laastus võib eristada avatud kooslusi ja suletud gruppe (Bergsoni avatud ja suletud ühiskonna eristuse jälgedes). Suletud grupp põhineb vastandumisel, eitusel; ühteliitvaks teguriks on kellegi või millegi vastu olemine, st. re-aktiivsed emotsioonid. Kuna viha on kõige tugevam emotsioon (vähemasti kognitiivlingvistiliste uuringute järgi on “viha” kõige eristuvam emotsioonisõna eesti keeles), siis selle põhjal saab tõhusalt rühmi ja identiteete luua. “Meie” oleme need, kes vastandume “nendele”, “mitte-meiele”. Mingi üksikisiku või grupi identiteet võib põhineda korraga mitmel erineval vastandumissuhtel. See identiteediloome põhineb eeldusel, et leitakse piisavalt omasuguseid, aga samas on see riskantne, kuna selline identiteediloome võib ootamatult isiku või rühma enda vastu pöörduda. Ütleme näiteks, et kristlane on ateistide vastu ja ateist kristlaste vastu; samas aga on kristlane ja ateist homode vastu. Olles küll homode vastu liidus, toetatakse seda, kellele teises suhtes vastandutakse (ateist kristlast ja vastupidi). Kuni mõni homo on silmapiiril, saavad see kristlane ja ateist küll kenasti omavahel läbi, aga kui too ära võtta, siis pöörduvad jälle tülli. Vastandumisloogikal põhinev identiteediloome on põhimõtteliselt vastuoluline, kuna alati tekib selle käigus sedasorti “ebapühasid liite” ning alati osututakse mingis suhtes ise represseerituks ja väljaarvatuks. Vastandumisel põhinev identiteet ei saa seepärast olla üleüldine ega kõike silmas pidav, vaid on mõistetud olemuslikku kanapimedusse, ebajärjekindlusse ja osalisusse (homode vastu ateistiga liitu sõlmides unustab kristlane, et ateist on muus suhtes tema vastu).

Ainus järjekindel ja avasilmne poliitika saab põhineda kooslustel, mis on põhimõtteliselt avatud. See ei tähenda sugugi, et igasse kooslusse peaks igaüht vastu võtma, vaid ainult seda, et mittevastuvõtmine peab silmas mitmekesisust ja muundumist. Mängulõhkujat ei ole mõtet mängu võtta, sest ta lihtsalt kaotab intensiivsuse. Samas võib mõni mängulõhkuja sisse juhatada kõrgema tasandi mängu, ja seda ei tohi maha magada. Pole mingit reeglit, mille järgi neil vahet teha – see saab tugineda ainult isiklikul kogemusel ja antud olukorra tundmisel.

See reeglistamatus, aksiomatiseerimatus, algoritmistamatus (mis esines ka mälu ja teo, säilitamise ja uuendamise vahekorra puhul) toob välja veel ühe olulise asja inimväes. Selleks, et adekvaatselt hinnata, kas näiteks mingi mängulõhkuja kahandab või kasvatab intensiivsust või kas mingi nähtus võimendab või nõrgestab muundumisvõimet, tuleb osata adekvaatselt olukorra väge hinnata. Kui aga sind valdavad ideeklombid ja suletud identiteedid, siis pole võimalik olla kontaktis väega, vaid sa näed ainult seda, mis sul “peas” on. Väe tundmine vajab ideelist vaikust ja identiteedilist avatust – ainult siis võib eeldada, et tõepoolest ollakse kontaktis olukorraga, mitte ainult mõne ajusagaraga. Olukorral tuleb lasta kõnelda, väel tuleb lasta välja tulla. Ei tohi liiga palju “omaga” sekkuda (nagu räägib Jullien hiinlaste turjal), vaid enne tuleb kuulatada väge, potentsiaali, kalduvust, intensiivsust – alles siis saab aru, kus on võimalik ja vajalik sekkuda. Kust “asi areneb” ja kust mitte. See ei tähenda oma naha hoidmist. Vahel on selleks, et vägi vallaneks, vaja ohverdust.