Hiina Rahvavabariigis on laialt
propageeritud kahtteist „tuumset sotsialistlikku väärtust“ (社會主義核心價值觀):
-
riiklikud väärtused: jõukus, demokraatia,
kultuursus ja harmoonia
-
ühiskondlikud väärtused: vabadus,
võrdsus, õiglus, seaduslikkus
-
kodanikuäärtused: patriotism, „au
tööle“, ausus/siirus, sõprus
(Foto: suvaline näide suvaliselt teepervelt)
Neid väärtusi ei propageerita
niivõrd väitmaks, et valitsus ise neid järgib, vaid pigem selleks, et nõuda
nende järgimist kodanikelt, s.t need on võimu instrument. Nendega ei taheta
postuleerida mingit valitsusest sõltumatut viiteraamistikku, millele tuginedes
saaks valitsust kritiseerida. Nende sisu on üleni ära määratud võimulolijate
poolt ning neid saab kasutada nii dissidentide kui ka parteisisese opositsiooni
mahasurumiseks. On ilmselge, et Hiina Rahvavabariigis ei ole demokraatiat,
vabadust, võrdsust, õiglust ega seaduslikkust. Aga just seetõttu ongi võimule kasulik
neist mõistetest rääkida. Esiteks saab ta ütelda: näete, meie seisame
demokraatia, õigluse jne eest! Ja kui keegi ütleb, et kuulge, te ju ei tee
seda, siis saab kohe ütelda: meie seisame õige demokraatia eest, aga
läänes on võlts, vale demokraatia. Ja seda on muidugi turvaline
väita, sest demokraatia ongi alati puudulik: ka demokraatlikes ühiskondades on
hulk puudustkannatavaid inimesi – aga sellistena ei saa ju nad oma võrdsust
tegelikkuses, reaalselt teostada, isegi kui see paberi peal neil olemas on. Aga
see on muidugi demagoogiline lüke, juhtimaks tähelepanu eemale sootuks rängemast
vabaduse piiramisest Hiinas. Teiseks tähendabki see seda, et saab hakata
mõisteid ümber defineerima: ehtne demokraatia, seaduslikkus jne saavad toimida
üksnes partei juhtimisel, sest et... Noh, sest et nii on. Rahva au, mõistus ja
südametunnistus jne. Samas on see muidugi üksjagu riskantne mäng, sest see
tähendab sõnade ja tegelikkuse ohtlikku lahkuviimist. Ega hiinlased pole
lollid, et nad ei saaks aru, et rahvas ei saa oma esindajaid valida või et ei
maksa võrdne seadus kõigile. Nad lihtsalt ei saa seda valju häälega välja
ütelda. Võim saab küll luua tegelikkusest irdunud sümboolimaginaarse maailma,
kuid alati jääb oht, et tume ja väljendamata rahulolematus tegelikkusest selle ühel
päeval mürinal jalge alla tallab, idülli-tüllid maha kisub. Sõnavabaduse puhul
lastakse seda pinget pidevalt välja ning dissidentlikud seisukohad saavad
mingil moel lõimitud ühisdiskursusse; niimoodi on igapäevane inforuum küll
ebamugavam, aga see-eest kõigile turvalisem, sest tegelikkusega paremini
kontaktis.
Aga hästi, ütleme, et Hiina RV-s
ei ole nende kahe tuumse väärtusega head lood. Aga kas iseenesest pole need üldiselt
positiivsed mõisted, tõepoolest vajalikud väärtusmõõtmed? Kas me ei võiks neid
üle võtta ning erinevalt Hiina RV-st ehtsa sisuga täita? Eks meil juba on palju
rohkem demokraatiat, võrdsust, seaduslikkust jne – äkki võiks need lipukirjad
üle võtta ja niimoodi veelgi teadlikumalt ja paremini neid väärtusi edendada? Kenad
väärtused – miks me ei võiks samuti neid propageerida, plakatite peal igal
tänavanukal ja ametiasutuses afišeerida?
Siin on aga üks konks – ja just
selleni ma tahtsingi jõuda. Ükskõik kui positiivsed mingid väärtused ka ei
oleks, siis neid ühiskonna tuumaks seades, lipukirjaks võttes nad vältimatult
moonduvad ja hakkavad toimima oma kavatsetud sisule vastupidiselt,
repressiivsena, ahistavana, ebasõbralikuna jne. Sest küsimus ongi selles, kes
neile sisu annab. Kõige tõhusamad vahendid sisu andmisel on muidugi võimnikel:
ja nii saavad nad iga ebameeldiva isiku või grupi kohta ütelda, et see rikub
ühiskondlikku harmooniat, pole patriootiline, kahjustab riigi õitsengut jne, ning
see võib anda lisaõigustuse nende represseerimiseks.
Sellest üldpõhimõte: selleks, et
kehtiksid need kaksteist tuumset väärtust (kui neid positiivsena võtta, mis on
muidugi ka vaieldav), ei tohi kehtestada neid kahtteist väärtust. Ühiskonna
tuum peab jääma tühjaks, vabaks – tema keskmes peab olema „vabaduse väljak“.
Selle printsiipe saab sõnastada vaid negatiivselt, s.t sõnastades selle, mille
peab jätma tegemata, mida ei tohi teha: ei tohi hõivata ühiskonda ühe
kinnismõistega, ühiskondlik võim ei tohi põlistuda ühte isikusse, tema harud ei
tohi ühte langeda, jne. Või kui pidada silmas, et neid positiivseid mõisteid,
ideid, kehastusi ju vältimatult kogu aeg välja käiaks, siis oleks ehk täpsem
ütelda niimoodi, et iga positiivse mõistega peab kaasnema ka negatiivne klausel:
ütleme, et A, aga ühtlasi, et „mitte ainult A“. Et kellelgi poleks ainuõigust
teda fikseerida, vaid et ta jääks problemaatiliseks, diskuteeritavaks. Hästi, ütleme
„harmoonia“. Aga kelle harmoonia? Kes on sinna kaasatud? Kes määratleb
harmoonia? Kuidas on nendega, kes kehtiva harmooniaga ei nõustu? Kuidas peab
harmoonia suhestuma rahutuse ja otsinguga – mis ju alati tekitavad mingit
disharmooniat, aga ilma milleta ühiskond ei saa elada või ei saa hästi elada?
Me võime neid positiivseid mõisteid küll esile seada – kuidas saaksimegi
teisiti? –, aga kõige fundamentaalsem on see vaba väli, millel me neid arutame.
Asetades ühiskonna tuuma
kaksteist väärtust, kalestatakse ühiskond. Ühiskonna süda peab jääma pehmeks,
problemaatiliseks ja problematiseeritavaks.