kübervägivald

Palju tähelepanu pööratakse küberterrorile ja küberahistamisele, kuid seda tehakse täiesti ühekülgselt. Esimese puhul pööratakse tähelepanu vaenlas-riikidele ja grupeeringutele, teisel juhul pahalastele. Aga täiesti tähelepanuta jäetakse riigi ja asutuste (nii avalike kui era-) eneste poolne kübervägivald. See, kuidas meid litsutakse küberkanalisse, pannakse tantsima programmide taktikepi järgi! Ei, sa ei tohi elektroonilist allkirja anda niimoodi, vaid tuleb teha naamoodi. Ülikoolides registreeritagu end loengutesse, ja siis oled sa neil peos – tee just neid eksameid, ära käi mujal, hilinemise korral saad mittearvestatud jne tuhat küberkäteväänamist. Ja kui sageli me peame kuulma seda, et jah, me saame aru, et peaks tegema niimoodi, aga näed, süsteem ei luba! või et ei tuleks teha naamoodi, aga näed, programm näeb niimoodi ette! või et antud valikud ei vasta kõigile eluolukordadele, aga näed, elektrooniliselt on niimoodi nõutud! Kõik nood üksikud illegaalsed vägivallateod kahvatuvad sellise igapäevase lakkamatu legaalse elektroonilise ahistamise, terroriseerimise, käteväänamise, peedistamise ees. Et elektroonika teeb asjad lihtsamaks? Aga muidugi, ka peedistamise, järelvalve, kastisurumise.

natsionaliseerimisest ja paremvasakjärgsest

Veidral kombel võib kuulda hoiatusi eesti nn vasakpoolsete parteide suhtes, et kui nad võimule tulevad, siis toimub üleüldine natsionaliseerimine. See on kummaline mitmel põhjusel.

Esiteks seniste parempoolsete valitsuste ajal on Eestil rikkalik traditsioon nii riigiettevõtete pidamisel (nt Eesti Energia, Tallinna Sadam) kui ka riigistamisel (raudtee, parvlaevandus, lennundus), nagu ka riigikapitalismis (EAS). Ja seda pigem tõusvas joones. Mida siin veel nii väga riigistada oleks? Kas keegi tõsiselt mõtleks pagariärisid üle võtma hakata? See oleks täiesti ebaratsionaalne mitte ainult majanduskeskkonna halvendamise suhtes, vaid ka puhtalt haldamise suhtes: kokkuvõttes on riigil lihtsam ja kasulikum, kui pagariärid lihtsalt maksavad nõutud makse ja hoolitsevad ise enda haldamise eest (ja kannavad ebaõnnestumise puhul kulud). Ja paraku on mitmed hädad, milles silmapiiril ähvardavaid vasakpoolseid tuleviku-natsionaliseerijaid süüdistatakse, juba täitunud siin ja praegu parempoolse valitsuse all – korruptsioon Tallinna Sadama, raharaiskamine Eesti Energias ja Estonian Airis, sahkerdamised ja jaburdused EAS-is (Autorollo, Eesti logo jms). Aga selle ähvardusega saavutatakse geniaalne lüke: ühest küljest saab mustata noid väidetavaid vasakpoolseid kontrollimatu argumendiga (mis hakkab tulevikus toimuma) ja teiseks juhitakse tähelepanu eemale omaenda kuritarvitustelt.

Teiseks on need hoiatused kummalised selle poolest, et vasakpoolset parteid Eestis ei olegi. Eesti poliitmaastiku kese on ühe lükke võrra paremal, nii et paremäärmuslikud on ultraparemäärmuslased, parempoolsed on paremäärmuslased, tsentristid on parempoolsed ja vasakpoolsed on tsentristid. Vasakpoolset, ammugi siis vasakäärmuslikku natsionaliseerijat parteid Eestis lihtsalt ei ole. Majandusliku liberalismi osas on kõik ühel nõul (v.a. ultraparempoolsed) ja mis puudutab hüvede ümberjagamist, siis piirdub küsimus üksiktoetuste protsendimääraga, pügal kõrgem või pügal madalam, ning pealegi on nende meetmete puhul kohati raske vahet teha, kes on nö vasakul ja kes paremal: pensione on tõstnud „parempoolsed“ ja otseste maksude vähendamisega on nõus olnud „vasakpoolsed“ (nii et ümberjaotatavat on vähem ning on suurenenud kaudsed maksud ja regressiivsus). Huvitav, kui oleks vasakäärmuslik partei, kas siis ühtlasi tekiks ka mõni päris vasakpoolne partei? 

Samas kui me elame faktijärgses maailmas, siis võib-olla ka juba vasakparemjärgses maailmas. Valitsuste mänguruum poliitika kujundamisel jääb järjest ahtamaks, kuna esiteks on erinevad riigid üksteisega järjest enam läbi põimunud ja teiseks on majanduslik määratus saanud järjest otsustavamaks. Nüüd küll vähemasti Euroopas üritatakse lõimi lahti põimida, aga see ei tõota midagi head, eriti Eestile. Valitsuste mänguruum võib nüüd küll kasvada, aga valida saab olema halva ja väga halva vahel - mis sisuliselt ei tähenda mänguruumi kasvu.

teaduskeelest

Ma olen laias laastus Margus Niitsooga nõus. Tema jutu positiivne aspekt (et me peame mõtlema globaalselt, muretsema kogu inimkonna pärast) on õige. Seda peab iga teadlane silmas pidama ja hoiduma essentsialiseerimast mistahes partikulaarseid asju, olgu selleks rahvus, riik vms.

Ainuke asi on see, et tema jutt jääb ühekülgseks ning tema jutu negatiivne aspekt (et me peame hülgama lokaalse, lakkama eelistamast oma keelt) ei ole õige ning see ei järeldu eelmisest. Praegusel ühekülgsel kujul viib Niitsoo jutt kergesti absurdi, mida on ka näidatud vastustes talle: sellest järelduks, et Eesti ülikoolid peaks minema inglise keelele ning viimaks see, et kuna ingliskeelset õpet on odavam ja otstarbekam korraldada juba olemasolevates kõrgtaseme ingliskeelsetes ülikoolides, siis tuleks kõrgharidusest Eestis üldse loobuda.

Sarnast vastuolu osutasid konfutsiaanid liigagarate moistide pihta. Moistid kuulutasid üleüldist armastust, s.t et me peame ühtviisi hoolima kogu inimkonnast ja igast inimesest, sõltumata sellest, kas ta on lähedane või kauge, ning nad kritiseerisid konfutsiaanlikku onupojapoliitikat, sugulasteeelistamist. Konfutsiaanid aga omakorda osutasid sellele, et kui me viimases järgus ei eelistaks oma keha muule ümbrusele, siis kaob ülepea see agent, kes saaks kõiki üleüldiselt „armastada“, inimkonnale „kasu tuua“, igaüht „aidata“.

Analoogia pole siin otsene, kuna keelt vahetades või mingeid keeletarvituse valdkondi kaotades kõnelejad ei hukku. Analoogia on üldisema tasandi loogikas, mis puudutab lähedast ja kauget ning kunatisust. Me ei ole aksioloogiliselt neutraalses ja homogeenses ümbruses, vaid alati juba leiame end mingist laetud keskkonnast. Mingid kohad, isikud, asjaolud on meile meeldivad ja teised ebameeldivad. Lapsele on ema ja teiste lähedaste isik erakordselt tähtis, üksindus ja kõhutühjus on reeglina ebameeldivad jne. See on nö väliselt ja sisemiselt positsioonilt vaatamise erinevus: väliselt positsioonilt on emakeel lihtsalt üks keel teiste kõrval, aga sisemiselt positsioonilt, nö eksistentsiaalselt, on see miski, mille kaudu me saame inimeseks, selles laotatakse laiali meie inim-mõõtmed, kõigi kalduvuste ja nüanssidega (sellest ei pea järeldama tugevat keelelist determineeritust, aga on ilmselge, et kultuuriliselt ja keeleliselt ilmnevad asjad üksjagu erinevatena ja erinevates seostes olevatena – see kõik on muidugi tajuliigutuslikult motiveeritud, aga see, et ma – olgu mõne luuletuse mõjul või spontaanselt – seostan laua ja raua või kõndimise-tee ja joomise-tee, või et ma pööran nii suurt tähtsust info päritolule, morfoloogiani välja rõhutades kaudses kõnes seda, kui see pole otseallikast, jne – siis see kõik võrsub spetsiifilisest keelest).

Ja teiseks, isegi keeled väliselt võetuna ei anna alust Niitsoo negatiivsele järeldusele. Ta peab eesti keeles teaduse tegemist lisakoormaks ja ajaraiskamiseks. Ilmselt see tuleneb sellest, et tema valdkond on infotehnoloogia, kus see ilmselt kergemini tundub niimoodi olevat. Kui me aga võtame nö teise äärmuse, kirjandusteaduse, siis on ilmselge, et erinevad keeled ja pärimused mitte ei koorma inimkonda, vaid rikastavad seda. Ja see kehtib ka üleüldiselt: keeled kui (robustselt väljendudes) erinevad kodeeringud tekitavad üksteisega kokkupuutes lisatähendusi; nendevaheline läbikäimine ja tõlkimine on alati mingil määral loominguline – ning sellest võib võrsuda uusi intuitsioone, ümbermõtestusi ja avastusi ka reaalteadustes. Teaduse üks suurimaid ohte on jääda kinni ühte „paradigmasse“, mingisse näivilmsusse, ja keeleline varieerimine on (teiste kõrval) üks vahend, kuidas neid tardharjumusi lahti logistada. Üteldes ingliskeelset asja eesti keeles, ei tundu mingid probleemid ja väited iseenesestmõistetavad, nad võivad nihkuda ning võib tekkida teisi probleeme ja hüpoteese. Suurem osa koolis õpetatavast loogikast põhineb indoeuroopa keeltel (kreeka-ladina, inglise) ning mõnest teisest keelest arendatud loogika rõhutab teisi asju. Koolis õpetatav filosoofia rõhutab Lääne pärimuses (mis on mõjutatud partikulaarsetest keeltest, ajaloolis-sotsiaalsetest tingimustest) esile kerkinud probleeme, ning tähelepanuta jätnud teisi, mida mõnes teises pärimuses on esile toodud. Kui me nüüd peamegi iseenesestmõistetavaks näiteks seda, et filosoofia jaguneb ontoloogiaks, epistemoloogiaks, eetikaks ja esteetikaks, või et filosoofia põhiprobleemid on keha ja vaimu küsimus, vabaduseküsimus jne, siis me oleme just nimelt teatava libaevidentsi kütkes. Üldiselt öeldes: ühest küljest tähendab keeltevaheline tõlkimine ja läbikäimine kadu, vääritimõistmist, aja- ja jõuraiskamist, aga teisest küljest tähendab see ka ainulaadset tähenduseloome ruumi, kui tuleb ühitada ühitamatuid. Kui me näeme üksnes esimest ja selle nimel teise üle parda heidame, siis oleme lapse koos pesuveega välja visanud.

Tagasi traditsiooniliste väärtuste juurde!

Viimasel ajal liigub kuuldusi, et me peame pöörduma tagasi kahe tuhande aasta vanuste kristlike väärtuste juurde. Aga mis on kaks tuhat aastat võrreldes kogu inimkonna ajalooga! Köömes! Kui juba traditsioonilised väärtused, siis olgu nad ehtsalt traditsioonilised, kõige vanemast pärimusest. Inimlased hakkasid millalgi hirmsa agarusega tööriistu täiustama ja tehnikat arendama. Tuleb tagasi pöörduda varasema traditsiooni juurde ja otsustavalt kõrvale heita kõik tööriistad ja tehnika. Jumal on andnud inimesele suurepärase keha – miks siis seda mitte kasutada? Me saame hakkama ka ilma nende uueagsete edevusasjadeta, vibud ja odad ja kivikirved.

Tõtt-öelda tuleks kaugemale minna, pöörduda veelgi iidsema pärimuse poole kui püsisoojaseid olendeid polnud veel tekkinud, tuleb minna tagasi vana armsa kombe juurde käia end kivi peal soojendamas – kui Jumal on andnud Päikese, miks siis seda mitte kasutada? Ja pange tähele krokodille jõgedes ja madusid urgudes – kas nad muretsevad selle eest, kust endale kehasooja saada? Aga taevane Isa annab neile sooja. Jätkem siis see moodne püsisoojasuse-alpus ja saagem nagu kõigusoojased.

Veelgi enam, maismaale elama asumine on uuema aja narrus. Vanemas pärimuses elasid kõik vees. Pöördugem tagasi vette! Küllap me seal lämbume ja kõngeme, aga sellega astume veelgi suure sammu veelgi vanema pärimuse poole liikumises, kus elusolendeid polnudki ja kus olid vaid keemilised ühendid – pöördugem julgelt nende traditsiooniliste väärtuste juurde, kus küsimus on keemiliste sidemete loomises, nende nurkades üksteise suhtes ja ühendatud aatomites!

Kui meil veel vähekenegi jõudu jätkub, siis peaksime liikuma veelgi edasi, veelgi tagasi, veelgi iidsemate traditsioonide juurde, kus polnud molekulegi ega aatomeid ega aatomituumi, tuleb liikuda kõige-kõige vanema traditsiooni juurde, kus on kõige elementaarsemad olendid. See elu on juba midagi väärt! See on muistsus, iidsus, ehtsus!

Ning viimase hüppega ehk õnnestub mõnel kõige õnnistatumal, püsivamal ja tarmukamal meist sooritada viimane pingutus ning vabaneda üldse sellest ikkagi liigmoodsast olendi-kujust ja saada tagasi olemiseks eneseks, mis pole veel kuju võtnud, puhtaks voolavuseks, mis omandab kõiki kujusid, aga ise pole ükski neist! Siis oleme lõplikult jõudnud traditsiooni juure juurde, kõige muistsemate väärtuste juurde, kõige ehtsamasse ja iidsemasse pärimusse!

ekremism lambanahas

EKRE tallub mutta eesti rahvuse, sülitab eesti sõdurite peale, kes vere hinnaga võitlesid välja meie iseseisva riigi, ja kõikide nende peale, kelle pingutuste varal on õnnestunud see taastada ja seda hoida. Meie sõdurid ei võidelnud riigi eest, mis oleks väiklaselt küüned enda poole, vaid nad tahtsid luua riiki, mis „on rajatud õiglusele ja seadusele ja vabadusele“ ning kus „kõik Eesti kodanikud on seaduse ees ühetaolised“ ja kus „ei või olla avalikõiguslikke eesõigusi ja paheõigusi, mis olenevad sündimisest, usust, soost, seisusest või rahvusest.“

EKRE lööb noa selga viimase veerandsajandi pingutustele hoida eesti rahvast ja kultuuri, lävida maailmaga ja vaimus rikastuda; sõgedalt tahavad nad sulgeda Eesti riiki poliitiliselt ja kultuuriliselt, millises sulus tabaks Eestit vältimatult vaimne mandumine ja väga tõenäoliselt ka iseseisvuse kaotus. EKRE on hunt lambanahas, väites end Eesti huvide eest seisvat, tegutseb ta neile risti vastu.

Ning kristlusega flirtides on EKRE vastuolus kõige põhimisemate kristlike põhimõtetega (armasta oma ligimest nagu iseennast, „mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi“, pööra teine põsk jne). Väljastpoolt paistavad nende ülikonnad küll nägusad, aga seespoolt on täis surnuluid ja kõiksugust roisku! Puud tuntakse viljast; kus on neil „ihulikud halastusteod“, millest räägitakse ühe kiriku katehheesi-leheküljel: „näljaseid toita, janustele juua anda, paljaid riietada ja võõrastele öömaja anda“?

Konservatiivsusest, mis peaks tähendama pärimuse lõimimist kaasajaga ja selle abil uue loomist, on nad teinud preservatiivsuse, mineviku valitud palade keldri, kust nopitud puuslikega nad mitte ei edenda tänapäeva, vaid mõistavad selle üle kohut.

EKRE väidab end seisvat eesti rahva enamuse eest, ent ei tunnista võrdseid õigusi eesti kodanikele, kes räägivad teist emakeelt, järgivad teisi kultuurikombeid, ehivad oma ihu mittevalge nahaga, armastavad samast soost inimest jne. Kodanikud, pange hoolega tähele! Nagu kirjutab Toomas Jürgenstein: „Kui öeldi halvasti mustanahaliste kohta, siis ma vaikisin, sest minu nahk on valge. Kui öeldi halvasti pagulaste kohta, siis ma vaikisin, sest mul pole pagulaste hulgas tuttavaid. Kui öeldi halvasti geide kohta, siis ma ei protestinud piisavalt, sest ma polnud ju gei. Kui öeldi halvasti lasteta naiste kohta, siis ma vaikisin, sest naiste probleemid mõtlesin jätta naistele. Kui Eesti jõukamate ja vaesemate vaheline palgalõhe kasvas üheks Euroopa suuremaks, siis ma ei protestinud, sest tahtsin kuuluda jõukamate hulka.” Mõtelge järele – varem või hiljem jõuab välistamine teieni, igaüks meist on mingitpidi vähemus. Ärge laske külvata vaenu ja vimma ühiskonnaosade vahel! See on „sõda vaeste vahel“, millest lõikavad kasu rikkad ja võimukad, kelle hulka kuulub ka EKRE. Ärge laske end eksitada, ärge valage oma viha ja pettumust teiste nõrkade ja viletsate peale, vaid vastupidi, sõdige inimeste ja institutsioonide vastu, mis hoiavad teid vaese ja viletsana – seda saate aga teha ainult üheskoos teiste vaeste ja viletsatega. Vastasel juhul saavad võimnikud teist alati jagu.

Sooneutraalne lasteaed

Eestis toimub viimasel ajal huvitavaid diskussioone, mis lasevad heita pilku kollektiivsele alateadvusele. Näiteks sooneutraalsete lasteaedade osas. Sissejuhatava märkusena: kui neis pandaks kõik poisid kleiti kandma ja kõik tüdrukud jalgpalli mängima, siis just nimelt ei oleks tegemist sooneutraalse lasteaiaga, vaid seal toimuks soopõhine profileerimine. Niipalju kui ma asjatundjate jutust aru olen saanud, tähendab sooneutraalne lasteaed lihtsamalt öeldes seda, et seal ei toimu soopõhist peedistamist: kõik lapsed võivad kanda kleite või pükse, mängida nukkude või klotsidega, sõltumata sellest, milline sugu neil sünnitunnistusel märgitud on. Huvitav pole selle ümber tekkinud diskussioon sooneutraalseid lasteaedu ründajate argumentide poolest (neid õieti ei olegi), vaid nende vaidlusägeduse enese poolest – see lasebki heita pilku nende alateadvusse, selle kaudu saavad sõna alateadlikud hirmud ja tungid. Neid on mitmeid, aga ilmselt olulist rolli mängivad allasurutud homoseksuaalsed tungid ja nendega seotud hirm oma soolist identiteeti kaotada; või ka üldisemalt öeldes allasurutud muundumistung ja sellega seotud hirm üldse oma identiteeti kaotada. Need heidavad valgust ka eesti kollektiivsele psüühele: kollektiivi (väidetav) õnn – mis väljendub olukorras, kus on selge pilt, kes on poiss ja kes on tüdruk ning kus mõlemal on selgelt eristuvad atribuudid ja käitumisnormid – on tähtsam individuaalsest õnnetusest – mis väljendub selles, kui mingil põhjusel mõnel lapsel või täiskasvanul tuleb pähe käituda teistmoodi kui nood kollektiivsed normid ette näevad. Sotsioloogiliste uuringute järgi on Eesti kollektivistlik ühiskond, kuid ta ei tunne ennast sellisena ära. Eestis on suur lõhe ühiskonna tegeliku käitumise ja ühiskondliku kuvandi vahel. Me oleme kollektivistlikud, aga arvame miskipärast, et oleme individualistlikud (võib-olla sellepärast, et meil on mõningaid justkui individualistlikke tarvidusi, nagu näiteks suur isikuruum – nagu mitmes teiseski kultuuris, laiuskraadist sõltumata). Nagu nõukogude ajal: kollektiiv on tähtsam kui indiviid (ehkki jällegi me peame praegust olukorda miskipärast nõukogude ühiskonna vastandiks – samas kui tegelikkuses on palju suurem järjepidevus, sest ega suured ühiskonnakehandid ei muutugi väga järsult). Kuigi nagu Mart ja Aet on näidanud, tekitab see pigem libakollektiive, atomistlikke kogumeid, väliselt määratud seltsinguid. Nood palju poleemikat tekitanud grupid on samuti sellised välised grupid, mis on määratud soo, nahavärvi, emakeele jms alusel. See aga on nõrk kollektiiv, jõuk, mitte ühis-kond. Ilmselt kui me tasapisi liiguksime sinnapoole, et rohkem sallida individuaalseid valikuid ja oluviise, siis võiksid ka seltsingud muutuda sisulisemaks, seespidiselt määratuks ja seetõttu ka tugevamaks. Siiamaani aga väga suur osa ühiskonnast tahab ühiskondlikku repressiooni, kollektiivset peedistamist (nõnda nagu Venemaal: kümnete miljonite üksikisikute kannatused Stalini repressioonide all ei loe „suurema“ hüve, riigi tugevdamise ja sõja võitmise nimel). Vahest on ka selle taga alateadlik muundumis-hirm, kartus kaotada oma identiteeti, umbusk, et kui ütelda lahti mingitest ühiskondliku oidipeerimise vormidest, siis variseb kogu ühiskond, kogu inimlikkus kokku ja me muutume metslasteks. Mina kardan pigem vastupidist: kuni me jääme väliselt määratletud ühiskonna juurde, võime kergesti muutuda metsikuks märatsevaks rahvajõuguks, vahet pole kas lynchmob’ina või siis natsliku ratsionaalsusse moondrõivastunud metsikusena.

Feminismist

1. Kriitiline unustus

Feministlikus grupis Virginia Woolf Sind Ei Karda esineb vahel eneseiroonilisi epiteete à la „meie, krõhvad“ või „meie, meestevihkajad“, mida ei tule muidugi otsesõnu võtta, kuid mulle tundub, et olgugi huumori või iroonia võtmes need ikkagi legitimeerivad positsiooni, mille suhtes kriitilised ollakse, seeläbi, et oma iha sinna üldse investeeritakse, sedasorti diskursust üldse tähele pannakse ehk et see ülepea relevantsena ilmneb. Ma arvan, et sellisel diskursusel võib tükis täiega lasta unustusse vajuda, nii et isegi kui keegi esineb sedasorti avaldustega (mitteirooniliselt, mõeldeski niiviisi), siis saab ta lihtsalt õlakehituse osaliseks, nii et ta jääb omas mahlas, isolatsioonis podisema. Kokkuvõttes: ma pole üldsegi sellise eneseiroonia vastu (see osutab võimele endast distantseeruda ja on selle poolest voorus), vaid leian, et sellise eneseirooniagi unustamine oleks vabastav, vabastaks iha nondesamade vanade struktuuride ja klompide kütkest, nii et ta saab investeerida põnevamatesse asjadesse. Vähemasti oleks unustus nendele vanadele struktuuridele kõige parem kriitika.

Kui korraks tulla metatasandilt objekttasandile, siis sellistes feminismile rakendatud epiteetides nagu „meestevihkamine“ jms on muidugi nii palju asju valesti, et neid võib jääda üles lugemagi (ja see ilmselt annab ka oma panuse nende epiteetide eneseiroonilisse potentsiaali, kuna just nimelt „liiga palju“ on valesti, toimub üleküllastus, mis saab vallanduda naeruna). Toon välja ainult ühe asja. Feminismi-mõistet on kasutatud mitmel moel, aga ma oletan, et kõige laiema konsensuse saavutab määratlus, mille järgi on kõige üldisemalt öeldes tegemist naise positsiooni, naise-kogemuse jne-ga, s.o kus esmajoones on (positiivses sõnastuses) see, kes on naine, millest teises järgus tuleneb (negatiivses sõnastuses) see, mille vastu tuleb naiseks-olemise nimel võidelda. Ehk „meestevastasus“ pole igal juhul esimese järgu küsimus. Ja isegi teise järgu küsimusena on raske näha, kuidas see saaks sellise üldise määratlusena kehtida (kuidas naine kui selline saaks olla mehe kui sellise vastu – või vastupidi), sest isegi bioloogiliselt on kõigist sellega seotud agonismidest hoolimata sugulise erinevuse tähendus kooperatsioon ehk molekulaarsel tasandil väljendudes „geneetilise materjali“ parandamine rekombinatsioonis ning seeläbi „kohasemate“ organismide tekitamine. Kultuurilisel tasandil on kooperatsioon veelgi ilmsem (võib oletada, et kultuuri arengu üks alustalasid on mõlema vanema pikaajaline osalemine järglaste kasvatamises). Nii et kui on juttu „meestevastasusest“ feminismis, siis ilmselgelt tähendab see mingite spetsiifiliste nähtuste vastu olemist – esmajoones puudutab see teatavaid ühiskondlikke struktuure ja tavasid, mis hoiavad naisi alamas, nõrgemas positsioonis. Ja võib üsna kindel olla, et kui keegi esineb etteheitega „aga mis teil meeste vastu on?“, siis selle taga on teadvustamata hirm – privilegeeritu positsiooni on riivatud ja ta kardab seda kaotada, ja kui indiviid on oma identiteeti tihedalt sellega seostanud, siis puudutab see otseselt ka tema eneseidentiteedi aluseid (sellise etteheitega võivad esineda muidugi nii mehed kui ka naised – viimased „teise diskursuse“ interioriseerimise kaudu; see ei erinegi nii palju mehanismidest, kuidas mehed interioriseerivad sedasama diskursust – lihtsalt resultantpositsioon on erinev: mehed satuvad ise olema privilegeeritud, naised aga mitteprivilegeeritud). Seetõttu võib säärane etteheide olla vägagi terav, äge, agressiivne.

2. Formaalne ja sisuline võrdõiguslikkus

Tundub, et feminismiga seotud diskussiooni pärsivad (vähemasti Eestis) mõned lühinägelikkuse-punktid. Üks neist on seotud sellega, et formaalselt on Eestis naiste õigused ju üldjoontes tagatud: naised saavad osaleda kõigil poliitilise elu tasanditel, valida ja olla valitud ametitesse, omada, pärida ja pärandada vara, sõlmida lepinguid, piiranguteta osaleda äris ja tootmises, käia sõjaväes ja olla korrakaitsja jne. Lisaks saavad naised otsustada oma keha üle: abort ja rasestumisvastased vahendid on legaalsed, samuti prostitutsioon (kuid mitte selle vahendamine). Paberi peal on seega meeste ja naiste võrdõiguslikkusega kõik justkui korras. Aga kui me vaatame elu ennast, siis on asjad hoopis teistmoodi. Seetõttu on vaja rääkida ka sisulisest võrdõiguslikkusest, mis tähendab reaalset võimet võrdõiguslikkust teostada. Utreerides: on mõttetu rääkida vabadusest omandada haridust, kui õppemaks on suurem kui vanemate kuupalk, lähim kool on viiekümne kilomeetri kaugusel ning õdede-vendade toitmiseks peab laps tööd tegema: hariduse omandamine pole sel juhul formaalselt keelatud, ent on sisuliselt muudetud kättesaamatuks. Üks suuremaid probleeme võrdõiguslikkusega ongi see, et me ei näe neid tegureid, norme ja tavasid, mis tekitavad ja hoiavad sisulist ebavõrdsust, s.t me ei näe, et „tavaline“ olukord ongi juba kallutatud, „loomulik“ olek on juba ebaloomulik (konstrueeritud, teatavate tegude ja hoiakute tagajärg). Kõige vähem märkavad seda muidugi privilegeeritud, ehk antud juhul mehed. Näiteks miks on nii, et paljudel elualadel, kus on valdav naiste osakaal (nt lasteaiakasvatajad), on palgad madalamad kui paljudel elualadel, kus on valdav meeste osakaal (nt ehitus). Kas suhtlustöö on iseenesest vähem väärtuslik või vähem kvalifikatsiooni nõudev kui füüsiline töö? Need on lihtsalt edasikanduvad tavad.

3. Tunda ja usaldada geneesi

On vägagi võimalik, et vaatamata kõigile pingutustele tuua mehi suhtlusfääri töödele ja naisi füüsiliste tööde sfääri (kus tegelikult enamasti suurem osa tehakse nagunii masinatega) jäävad ikkagi naised domineerima esimestes ja mehed teistes. Selle paradoksi tõi välja Harald Eia dokumentaalfilm „Ajupesu“ (Norra, 2010): Norras, mis oli uuringute järgi 2008. aastal sooliselt kõige võrdõiguslikum riik maailmas, on ometi lõviosa insenseridest mehed ja haiglaõdedest naised. Samuti saab neid erinevusi korrellerida meeste ja naiste neuroloogiliste erinevustega. Niimoodi võib juhtuda, et mõni traditsionalistlik ja suure soolise ebavõrdsusega ühiskond on paljuski väga sarnane Norraga. Muidugi, kui me vaatame lähemalt, siis tulevad välja erinevused. Aga isegi kui me väitluse huvides postuleeriksime täieliku samasuse, siis oleksid need kaks pealtnäha ühesugust ühiskonda ikkagi äärmiselt erinevad, kuna geneesiprotsess, millega selleni on jõudud, on erinev (ja edasi kestes need pealtnäha samased ühiskonnad hakkaksid vältimatult lahknema). Suure soolise ebavõrdsusega ühiskonnas määrab sugu inimese elukäiku: mil moel ta end üleval ja ülal peab (s.t kuidas end elatab ja kuidas käitub). Alati on aga naisi ja mehi, kes tahaksid elada teistmoodi kui neile etteantud rollid, nii et see süsteem on vältimatult ebastabiilne, habras ja nõuab säilitamiseks suurt hulka ideoloogilist ja ka füüsilist vägivalda, mille abil „hoida ohjes“ soorollist „hälbijaid“. Seevastu isegi kui oletada, et sooliselt võrdõiguslikus riigis enamik mehi ja naisi teevad sarnaseid töid nagu suure soolise ebavõrdsusega riigis, siis siin on see oluline vahe, et need, kes tahavad elada teistmoodi, saavad seda teha ja neid isegi julgustatakse ja toetatakse. Seetõttu on selline süsteem palju vastupidavam ja sitkem, kuna soorollide vastustajad – isegi oletades, et neid on vähemus – mitte ei lõhu süsteemi, vaid kinnitavad seda. Kindlasti on see stressivabam olukord, kuna ei pea muretsema enda vastavuse või mittevastavuse pärast olemasolevate soorollidega.[1] Ja kahtlemata on selline ühiskond edukam mitmesuguste annete väljatooja ja arendajana, kuna puudub või on nõrgem eelselektsioon, mis kõrvaldaks pelgalt soo alusel inimesi mingist valdkonnast.

Muidugi nõuab selline ebavõrdsuste mahendamine vaeva, kuna kui oletada et insenerideks hakkavad enamasti mehed ja haiglaõdedeks naised, siis kujunevad sellest stereotüübid, ühiskondlikud hoiakud, mis isegi formaalsete takistuste puudumisel raskendavad indiviidide ligipääsu teatud erialadele pelgalt soo tõttu, ning selliste stereotüüpide hajutamisega tuleb pidevalt tegeleda. Üks feminismialast diskussiooni hägustav asjaolu on siin see, et mõlemaid peetakse ühtmoodi vägivaldseks – nii traditsioonilise ühiskonna soorollidesse surumist kui ka progressiivse ühiskonna soorollide mahendamist. Need on aga parem lahus hoida, sest tegemist on eri laadi protsessidega: üks on piirav (on etteantud soorollid ja sa pead lihtsalt nendega kohanema), teine on avav, piiranguid kõrvaldav (hajutatakse eelarvamusi ja norme, mis pärsivad isikul asumast ühte või teise ametisse); üks lähtub kollektiivist (ühiselt määratletud soorollid ja isikute kohandamine nendega), teine indiviidist (teha nii, et indiviid saaks võimalikult pärssimisteta ennast arendada ja rakendada); üks võtab midagi ära (ärajäänud ja luhtunud karjäärid „vale“ soo tõttu), teine annab midagi juurde (insenerideks on endiselt enamasti mehed ja haiglaõdedeks naised, aga kui sa mehena tahad saada haiglaõeks või naisena inseneriks, siis sa saad seda teha).[2]

4. Feminism kui igaühe asi

Nõnda pole feminism ja naisõiguslus spetsiifiliselt naiste asi ja naiste huvides, vaid see on samavõrd meeste huvides ja kogu ühiskonna hüvanguks. Ses mõttes peaksid kõik olema feministid – nagu ka kõik peaksid olema abolitsionistid, nahavärvist sõltumata. Seksistlik ühiskond toob kaasa soorollid, mis piiravad ka mehi (isegi kui nad on privilegeeritud seisundis). Ei pea ainult julgustama naisi asuma „meeste“ erialale, kui neil on vastav kutsumus, vaid ka mehi „naiste“ omale; ei pea ainult julgustama naistes „mehelikke“ omadusi – enesekehtestus, juhtimine jt –, vaid ka meestes „naiselikke“ omadusi – empaatia, emotsionaalne intelligentsus jt. Ühiskondlikult saab siis paremini avastada ja arendada mitmesuguseid andeid ja individuaalselt saavad inimesed täielikumaks, avaramaks, integreeritumaks (ja siis poleks enam võimalik, et tolereeritakse meespoliitikute seksistlikke avaldusi, vaid seda peetaks lihtsalt matsluseks, ahta isiksuse tunnuseks). Lihtsa dihhotoomia mees-naine asemel on siis hulk individuaalseid iha genereerimise viise – mis maailmalõpukuulutajate meelehärmiks[3] ei tekitaks aga mingit segadust, kaost, vaid millest ilmselt enamik sarnaneks praeguste vormidega – just nimelt sel määral kui mees ja naine on midagi loomulikku; teisisõnu: ainult siis on nad midagi loomulikku.

---

[1] See võib muidugi tekitada teistsugust ebakindlust, kuna just nimelt ei teata, „kuidas tuleb käituda“: „enne“ oli teada, kuidas käitub džentelmen ja kuidas käitub daam, aga „nüüd“ on asi palju segasem. Küllap tuleb nendegi murega tegeleda, aga lahenduseks ei saa muidugi olla „džentelmenide“ ja „daamide“ koodeksi üleüldine tagasitoomine sotsiaalse normina, vaid pigem nende möönmine teatavates alamsüsteemides (nt džentelmenide ja daamide klubid asjast huvitatuile, või siis presidendi vastuvõtt, kuhu ülikonnad ja vuhvkleidid selga pannakse). Selline piiritlemine võib asjaomastes tekitada protesti – miks me peame džentelmeni-daami mängu mängima ühes ühiskonna nukas; kõik peaksid niimoodi käituma. Siin võib tuvastada kunagise hegemoonse, koloniseeriva diskursuse rasket kohanemist olukorraga, kus ta on sunnitud taanduma. Nagu mõni koloniaalimpeeriumi emamaa, kes on kolooniatest ilma jäänud ja peab nüüd leppima oma uute, tunduvalt kahanenud piiridega – ideoloogilised pretensioonid sageli ei kahane sugugi nii kiiresti ja sageli säilib suurriiklik hoiak ka pärast suurriigi staatuse kaotamist. Muidugi neid hegemoonseid pretensioone toestatakse mitmesuguste ideoloogiliste ja ajalooliste argumentidega: „vanasti“ oli niimoodi (ja kuna inim- või ka ühiskond jäi selle tingimustes ellu, siis järelikult ta vähemasti võimaldas elu – iseasi, kas võimendas), niimoodi on „loomulik“ (mees on kütt, naine koduhoidja; mees oli kündja ja naine kuduja, järelikult on loomulik, et mees juhib poliitilist elu ja naine korraldab kodust elu – ehkki kõik need struktuurid, juhul kui nad ikka eksisteerisid, olid ajalooliselt kujunenud teatud kindlates oludes; see viib vältimatult bioloogilisse ja/või ajaloolisse reduktsionismi). Sellistele hegemooniapretensioonide suhtes tuleb olla järeleandmatu: me mööname teie alamstruktuuri, aga mingil juhul ei anna teie kätte kogustruktuuri.

Mis puudutab vana hegemoonia lagunemisest tulenevasse ebakindlusse, siis sellega tuleb tegeleda kui järeleaitamistunniga. Ikka leidub ühiskonnaliikmeid, kes ei suuda uute oludega piisavalt kiirelt kohaneda. Näiteks keskealisel inimesel võib olla raske kohaneda uute tehnoloogiatega – aga lahenduseks ei saa muidugi olla see, et me keelaksime need uuendused ja sunniksime kõiki minema tagasi Nokia 3310 juurde, vaid see, et aitame järele neid, kes uute aparaatidega kohaneda ei suuda. Samamoodi võivad soorollide muutumine (või hajumine) tekitada stressi inimestes, kes on üles kasvanud teistsuguses ühiskondlikus korralduses ja harjunud teistsuguste jaotustega. Jällegi kuna inimene võib olla oma identiteedi tihedalt sidunud nonde vanade jaotuste külge, siis võib ta tunda ennast ohustatuna oma identiteedi alusteni välja, ning see võib avalduda väljapoole suunatud verbaalse või isegi füüsilise agressiivsusena. Sellega toimetulekuks tuleb neis esiteks luua turvatunne (jah, te olete inimesed, väärikad kodanikud, me aktsepteerime teid, „kõik on hästi“, „rahu“) ja teiseks näidata seda loogikat, kuidas vanast jaotusest on liigutud uude, ühest küljest veendes selle otstarbekuses ning teisest küljest avardades empaatiat uute vormide (nt samasooliste abielupaaride) vastu (näiteks kasvõi tuues neid kokku nende inimestega, nii et tekiks isiklikum ja täpsem ettekujutus).

Konservatiividel on ühiskonna tasakaalus hoidmisel tänuväärne roll – mitte niivõrd aktiivse panustajana („sõukruvidena“), kuivõrd inertsi tekitajana („ballastina“): ühiskonnal on hädasti tarvis mingit hulka inertsi, sest liigne volatiilsus võib ta sootuks koost rebida. Pole hea, kui iga uus mõte kohe ellu viiakse – sest pole teada, kuhu ta välja viib. Täiesti aktsepteeritav konservatiivne positsioon võikski olla ka selline, mis toetaks status quo’d kui sellist, s.t mis ei peakski seda põhjendama sellega, et „vanasti“ oli hea või „olemuslikult“ on hea nii nagu on olnud, vaid lihtsalt hoides inertsi kui sellist – heal juhul muidugi mitte ogaralt kaua, „viimse veretilgani“, vaid lastes tegelikkusel muunduda, lihtsalt aeglustades seda protsessi, hoides ta seeläbi konsistentsena; luues pinna(se), kuhu uuendused, uued sisendid, ettepanekud saavad koguneda ja kus nad saavad küpseda, ühiskonnakehandi teiste elementidega läbi käia, lõimuda, nüansseeruda, enne kui see avaldub teostusliku teisendusena (ja lastes sumbuda paljudel, mis teostuseni ei jõua). Selline viivitus on rikkaliku ja jõulise ühiskondliku tegutsemise eeldus. Selline konservatiiv lihtsalt avaldab vajalikku vastupanu, nii et progressiivsed jõud saavad pidepunkti – nagu aikido’s uke (see, kelle peal tehnikat sooritatakse) tori’le (sellele, kes tehnikat sooritab). Aikido võrdlusega jätkates: tehnika sooritamise provotseerijaks, algatajaks on just uke ehk n-ö see, kes pikali visatakse – ja ka ühiskondlikus dialektikas provotseerijaks ongi sageli just konservatiivne element, jätkates mingeid praktikaid, mis pole uutes oludes enam kohased, nii et progressiivne element on sunnitud temaga mingi tehnika sooritama (protesti, revolutsiooni, ...).

[2] Paralleel erinevate protsesside väheviljakast kokkupanemisest on see, kui samastatakse totalitaarse režiimi tsensuur ja „poliitkorrektsusest“ tingitud keelekasutuse mõjutamine, mis võivad sarnased olla vaid mõne formaalse tunnuse poolest, kuid on sisuliselt kardinaalselt erinevad.

[3] Sest kõige suuremat meelehärmi ei valmista maailmalõpukuulutajale mitte see, kui maailma lõpp kätte jõuab, vad kui see ära jääb (sest siis osutuks kogu ta ettevõtmine tühjaks, tühiseks – see mõttetusetunne aga on tema kõige suurem vaenlane).