Õige vale

Partei siselistist.
Argumendid. Meeldejätmiseks ja kasutamiseks.
1. Meil on õigus valetada, sest Eesti kuvand välismaal on suurepärane.
2. Meil on õigus valetada, sest võrreldes kahekümne aasta taguse olukorraga on olukord hiilgav.
3. Meil on õigus valetada, sest Eesti keskmine palk on 900 eurot ja mediaanpalk 655 eurot.
4. Meil on õigus valetada, sest meile andis viimastel riigikogu valimistel oma hääle 12% Eesti elanikest.
5. Meil on õigus valetada, sest meile äraantud hääled on heaks kiitnud nii meie tõe kui ka vale.
6. Meil on õigus valetada, sest teised parteid pole paremad.
7. Meil on õigus valetada, sest teised parteid on hullemad.
8. Meil on õigus valetada, sest teised parteid ei hoia eelarvet tasakaalus ja laenavad Eesti lõhki.
9. Meil on õigus valetada, sest meie kriitikud tahavad moodustada partei.
10. Meil on õigus valetada, sest oleme endi seast välja visanud need, kes ütlevad, et me valetame, või nad on läinud ise.
11. Meil on õigus valetada, sest me lausume oma valet kooris. Kooris lausutud vale on tõde. Kui keegi seda valeks nimetab, siis see on sõna sõna vastu.
12. Meil on õigus valetada, kuna uurijate juures me valetasime, aga ütlesime, et see on tõde. Kui keegi ütleb, et see on vale, siis see on sõna sõna vastu.
13. Meil on õigus valetada, sest kui vaja, on meil ka rusikad ja hoovad.
14. Meil on õigus valetada, sest meie valetamise kritiseerimine on sõimamine, aga sõimamine on vale. Vale vale.
15. Meil on õigus valetada, sest me võitleme mitte-meie vastu.
Meie vale on õige.

ei lähe läbi

Läbipaistvuse, aususe ja kaasamise nõudmine olevat ekstremism ja vaenu õhutamine. Järelikult normaalne olukord on läbipaistmatus, valetamine ja mittekaasamine. Järelikult võimulolev erakond pole mitte üksnes ebademokraatlik, vaid lausa antidemokraatlik.

Süüdistus  vaenu õhutamises kuulub RE demagoogiavõtete rubriiki „süüdista teisi selles, mida ise teed“. Hetkel on põhiline vaenuõhutaja võimuerakond, mis tugevdab parteiistsipliini ja põlistab valetamist. Valetamine on see, kui luuakse tegelikkuse suhtes tugevasti nihkes olev fiktsionaalne maailm, mida meelega esitatakse tõese pähe. RE fiktsionaalne maailm, kus mitme omavahel seotud inimese puhul  ämm annab või kapist leitakse mitukümmend või mitusada tuhat krooni, on tegeliku maailma suhtes tugevas nihkes.  

Vabatahtlikke muutusi võimuerakonna poolt pole paista. Viimaste päevade Reformskaja Pravdast oleme teada saanud partei õige liini. Kindlustatakse positsioone, kahurid pole enam suunatud Keskerakonna, vaid sotsiaaldemokraatide, intellektuaalide ja vabakondlaste vastu. 

ühis-kond

Minult on küsitud, miks ma poliitikaga jändan või mis ajendab filosoofi poliitikaga jändama. Siit kõlab taustal läbi arusaam, et inimene, ja eriti filosoof, võiks tegeleda “kõrgemate” asjadega ning et poliitika oleks nagu mingi järeleandmine, madaldumine, “jändamine”.

Aga minu meelest on poliitika otseselt seotud ontoloogiaga. Nagu Heideggergi näitab, on koos-olu üks eksistentsiaale, mis on võrdalgupärane teistega (maailmasse-heidetus, surma-poole-olemine). Muidugi, selle taipamiseks polekski tarvis mingeid nimesid, poleks vaja nimetada heideggere – kui ainult ma ei tajuks edasi kestvat arusaama, mille järgi koos-olu on midagi sekundaarset (ka Heidegger ise aitab sellele kaasa, esitades koos-olu algselt ja enamasti kui loba ja unustust). On muidugi erinevaid toimimisrežiime: kui ma olen üksi, kui ma räägin sõbraga, kui olen väikses seltskonnas, kui olen suure auditooriumi ees, kui käin hääletamas, kui jälgin maailma sündmusi või avastusi kosmoloogia kohta. Need pole aga suhestatavad hierarhiliselt esmane-teisene terminites (nt. esmane endagaolu ja teisene koosolu või mõnes kultuuris ehk ka esmane koosolu ja teisene üksindus), vaid need on üksteisesse lülitatud. Ei ole nii, et ma algselt oleksin kuidagi endamisi ning teiseselt võtaksin kontakti “välismaailmaga”, “teiste inimestega”. Samavõrd tõeselt võiks ütelda, et ma algselt moodustan halvasti lahutatud kogumeid teiste inimeste ja asjadega (pereliikmed, mänguasjad) ning eristun neist alles vähehaaval. Kõige täpsem oleks ütelda, et indiviidi ja kogukonna genees käivad käsikäes. Ma saan korraga rohkem iseendaks ja olen mitmekesisemates läbikäimistes teistega. Minu läbikäimised teistega mõjutavad otseselt seda, kes ma “ise”, “üksinda” olen. Ja ka ümberpöördult: see, kes ma ise olen, mu sisemine liigendatus, mõjutab läbikäimisi teistega.

Seega inimeste lävimine kogu- ja ühiskonniti pole midagi välist ega kõrvalist, vaid see on täiesti otseselt ka minu enda sisemine probleem; see pole midagi pindset ega väliskesta puudutav, vaid ulatub otse minu “tuuma”. See n-ö tuum polegi muud kui mu läbikäimised teistega ja mu enda-hool, mu eristumised ja lõimimised erinevates sõõrides alates üksindusest kuni kogu universumini.

See mõjutab niisiis mind täiesti otseselt, kuidas toimib ühiskondlik lävimine, kas võim liigub, kas elu mitmekesistub, kas ta suudab eristuda ja lõimida. Kui ühiskondlik läbikäimine tardub, klombistub, siis ka tema liikmete elu vaesestub. Kui ühiskonna hõlbustamine on pärsitud (kui hõlbustajad ei hõlbusta, vaid pärsivad), siis ka ühiskonna liikmed ei suuda enam mitmekesiselt üksteisega läbi käia ja üksteist võimendada, genereerides ühiskondlikku väge. Seisak, tardumine, klombistumine nõrgestab nii ühiskonda kui iga üksikisikut eraldi. See võib muidugi lokaalselt genereerida uuel tasandil intensiivsust ja väge, aga see on teine teema – ja eeskätt jääb see piiratuks, lokaalseks. See ei tähenda, et hea hõlbustamise juures eristused kaoksid – vastupidi, tulevad välja peenemad eristused, igaüks jõuab lähemale oma eristumise ja lõimimise masinale.

AVP

Poliitika ei tohiks olla kildkondlik, st. killustav ja välistav, vaid ühis-kondlik, ühendav ja kaasav. Ühendada ja kaasata saab aga ainult teisi austades ja kuulda võttes, nii riigi kui ka üksikisiku tasandil. Sellises kaasavas dialoogis tulevad välja igaühe eriomased võimed. Mulle tundub, et praegune Eesti poliitika kaldub olema ühtlustav, nii parteide sees (parteilojaalsus) kui neist väljaspool (“meie” ja “nemad” hoiaku kultiveerimine, lõhede süvendamine). Kaasava dialoogi puhul tuleb osapooltest välja rohkem kui neis oli, see läbikäimine ise võimendab osapooli. Sellisel juhul kujundlikult öeldes 1 + 1 = 3. Monoloogiline suhe aga kahandab kõiki osapooli, nii et kujundlikult 1 + 1 = 0,5. Mulle tundub, et praegune süsteem ei kaasa ega võta kuulda, mistõttu inimesi ja kodanikuühendusi (nii vaba- kui erakondi) kasutatakse halvasti, nende potentsiaal jääb kinni. Vältimatult jääb sel juhul kängu ka “võimulolija” potentsiaal. 

Ma ei ole poliitika ega poliitikute vastu ja ma väidan, et poliitika ei ole tingimata räpane. Poliitika on inimeste vaheliste läbikäimiste hõlbustamine, ja seda saab teha ainult dialoogis ja kaasates. Võimule aga on omane hüpostatiseerumine: tekib illusioon, justkui hõlbustuspositsiooni kohatäitjal oleks mingi omaolemine. Tegelik suhe võidakse siis ka fiktiivselt ümber pöörata, nii et hõlbustatav (inimesed) oleks justkui hõlbustaja (poliitik) jaoks. Just siis muutub poliitika räpaseks ja läbipaistmatuks. Võimulolija hakkab võimust kinni hoidma. Mulle tundub, et Eesti võimudünaamika on tardunud ja et see on vaja uuesti liikvele saada. Võimnikud ise seda omal algatusel ei tee, vaid neile on vaja survet avaldada. Ja nagu me näeme, ei piisa selleks ainult sõnadest, vaid inimesed peavad end ka füüsiliselt nähtavaks tegema nagu praegusel meeleavaldusel.

Reformierakonna maailmavaade

Kommentaare

Reformierakonna ametliku maailmavaate kohta

Meie poliitika rajaneb lihtsatel liberaalsetel väärtustel, nagu üksikisiku vabadus ise otsustada.

Kuidas tõlgendada selle valguses RE reaktsioone Silver Meikari sõnavõtule? Kas tunnustati tema vabadust ise otsustada?

Vabadusest lähtub ka Reformierakonna ideoloogia. Täpsemalt inimese vabaduse ülimuslikkusest mis tahes ühiskondlike institutsioonide ja eeskätt riigi suhtes.

Kas RE tunnustab Silver Meikari ja arvukate RE-d kritiseerinud inimeste ülimuslikkust RE kui institutsiooni ees?

Liberaalidena usume, et iga inimene on parim otsustaja omaenese huvide üle ja seepärast tuleb talle otsuste tegemiseks tagada maksimaalne ühiskondlikult vastuvõetav vabadus.

Kuidas on see seotud RE juhtorganite esitatud nõudmisega, et RE liikmed esmalt partei ehk institutsiooni sees asju arutaksid? Kuidas seostada seda maailmavaatelist loosungit ülekuulatud RE liikmete ilmutatud parteidistsipliiniga?

Liberaalid pooldavad ühesugust maksumäära kõikidelt tuludelt, eeskätt aga tarbimiselt. Kuna investeeringud teenivad kogu ühiskonna huve (arendades majandust, kasvatades ühiskonna jõukust ja luues töökohti), siis peaksid need olema maksuvabad. Madalama sissetulekuga inimeste kaitsmisel pooldab liberalism maksuvaba miinimumi kehtestamist, mille piiri tuleb järk-järgult tõsta.

Kuidas on esimese lausega seotud see, et dividende Eestis ei maksustata?

Liberalismi eetiliseks aluseks on partnerlus ja solidaarsus: turul saab edukalt tegutseda see inimene või firma, kes arvestab teiste huvide ning vajadustega. Kasumit saavad teenida vaid need tooted ja teenused, mida keegi vajab.

Viimane lause kuulub kaasaegse tarbimisühiskonna kontekstis pigem huumorivalda.

Riigistatud ja monopoolne tootmine aga pakub vaid neid kaupu ja teenuseid, mida ta ise arvab inimesi vajavat. Pahatihti osutub see arvamus ekslikuks!

Tundub, et viimasel ajal on sagedamini nähtud vastupidist, kuidas on ekslikuks osutunud arvamus, et mingite kaupade ja teenuste riigistatud ja monopoolne tootmine pole vajalik. Meenutagem Eesti Raudteed. Või praegu eesseisev elektrihinna järsk tõus seoses “vabaturuga”, millega kaasneb paratamatult kõikide kaupade hindade tõus. Elektritootmine ja elektri transport on olemuslikult monopoolne: igasse majja tuleb ikkagi ainult üks traat. Siin ei saa olla vaba sisulist konkurentsi.  

Liberaalsete ideede sihtgrupiks on vabad omanikud, kes konkureerivad üksteisega erapooletute reeglite alusel.

Mis mõttes on reeglid erapooletud, kui praeguse maksusüsteemi puhul kulutavad väiksema sissetulekuga inimesed rohkem sissetulekust maksudele ja sundkulutustele? Sellised reeglid ei saa põhimõtteliselt olla erapooletud. Mil määral peavad nad antud juhtumil silmas ühishüve?

Liberaalid eeldavad, et isiklikes huvides tegutseja ning isikliku vara ja raha kasutaja käitub efektiivsemalt ja vastutavamalt...

Kitsalt isiklikes huvides tegutseja võib käituda tõepoolest tõhusamalt, aga kuna ta ei pea arvestama üldist hüve, siis ei ole see kuidagi seotud laiemas mõttes vastutustundliku käitumisena. Näiteid sellest, kuidas erafirmad laastavad ja laostavad ühiskondi, kogukondi, keskkonda ja üksikisikuid, ei jõua üles lugeda (ma tooksin ühe näitena Monsanto). Seevastu kogukond, mis peab silmas kõigi selle liikmete huve, käitub loomuldasa vastutustundlikumalt.

...kui võõra varaga opereeriv riigiametnik. Kuna riik pole oma tulu teeninud, vaid omandanud selle maksudena, on tal ka paratamatu kalduvus käia selle varaga umber lohakamalt ja ebaefektiivsemalt, kui seda teeks eraisik omaenese teenitud varaga.

See on kummaline arusaam riigist ja kui RE käsitleb riiki sellise võõrandunud ja inimvaenuliku institutsioonina, siis jääb ülepea arusaamatuks, miks nad kõrgetesse riigiametitesse pürgivad. Aga miks peaks riik olema võõras? Riik peaks ju olema kõik tema kodanikud ehk see on täiesti oma. Kui riik osutub võõraks, siis on just nimelt midagi lahti institutsioonidega või poliitilise kultuuriga. Tekib küsimus: kuidas üldse saab vastutustundlikult riiki juhtida erakond, mis peab riiki olemuslikult vastutustundetuks ja riigiteenistujaid lohakateks ja ebaefektiivseteks?

Autoritaarse riigi kohta võib ehk tõesti öelda, et ta pole oma tulu teeninud, vaid omastanud maksudena. Aga demokraatlik riik on just nimelt oma tulu teeninud. Inimesed ja asutused maksavad makse, kuna nad usaldavad riiki kui ühishüve ega pea seda enda suhtes võõraks. Demokraatlikus riigikorras saab põhimõtteliselt iga üksikisik ja iga kodanikuühendus kaasa rääkida selle ühise jõukuse jaotamisel ning demokraatiakultuuri eesmärk on leida ühise arutelu käigus sobivad vahekorrad valdkondade vahel, kuidas seda jõukust kasutada. Kas mitte RE selline maailmavaateline eeldus ei kätke endas üleskutset maksudest kõrvalehiilimiseks (miks ma peaksin maksu maksma riigile, kui see on mulle võõras ja isegi minu suhtes vaenulik?)?

Olulisel kohal on meie jaoks sallivus: vabadus ja inimväärikus ei tunne rahvuslikke piire.

Millistes RE aktsioonides me võime näha nende sallivat suhtumist Eesti venekeelsesse elanikkonda? Kuidas on seotud sallivusega RE juhtfiguuride avaldused lapsetoetuste puhul (vanemad joovat selle maha) või nende varjamatu seksism (üks hiljutisi näiteid: Jürgen Ligi avaldus Kaja Kallase kohta)?

Liberaalid on valmis poliitiliseks koostööks kõikide erakondadega eeldusel, et viimased ei tegutse avalikult ega varjatult demokraatliku riigikorralduse vastu.

Demokraatlik riigikorraldus tähendab esiteks demokraatlike institutsioonide kaitsmist ning demokraatliku kultuuri arendamist.

1) Mis esimest puudutab, siis kuidas seostada sellega katse võtta vastu ACTA, DASA, riigikogu eetikanormid ja sekkumine prokuratuuri töösse (vt intervjuu peaprokurör Norman Aasaga), mis kõik meediaruumis leiduvate käsitluste järgi piiravad sõnavabadust, raskendavad korruptsioonivastast võitlust ning edendavad ebavõrdset kohtlemist (nt parlamendierakonnad versus teised kodanikuühendused)?

2) Mis teist puudutab, siis mil moel on sellega seotud RE juhtfiguuride avaldused, mida avalikus ruumis sõnavõtnute enamik tunnetab valena, ülbena, halvustavana, seksistlikuna, demagoogilisena? Pärast selliseid avaldusi ja käitumist, mida RE juhtfiguurid on viimasel ajal praktiseerinud, julgen arvata, et Lääne-Euroopas poleks ükski valitsus püsima jäänud.

Radikaalne avalikkus

 

Mind häirib parteide kildkondlik mentaliteet, mis hiljutiste skandaalide käigus on aina aredamalt välja joonistunud. Väidetakse, et asju ei tohtivat ajada avalikult, vaid kõigepealt tulevat need siseseltskonnas, erakondlikult läbi arutada. Huvitav küll, miks? Erakonnad on ometi mõeldud just nimelt avaliku ühishüve edendamiseks, mistõttu võiks eeldada, et kõik neis toimuv peaks olema avalik ja läbipaistev, ka diskussioonid, erimeelsused jne. Miks parteid peaksid häbenema või varjama seda, et nende sees on erimeelsusi, et nad on sisemiselt heterogeensed? See ei ilmutaks ju mitte partei nõrkust vaid, vastupidi, tema tugevust. Sest homogeenne, ühetaoline asi ei sisalda mingit dünamismi, mingit arenguvõimalust. Et toimuks liikumine, peab olema heterogeensust, heas mõttes pinget. Muidu on oht, et seda hakatakse otsima välisusest. Ja nii on korduvalt juhtunud sisemiselt homogeniseeritud parteidega nagu me 20. sajandi õnnetust ajaloost oleme näinud. Kui puudub seesmine erinevus, siis on vaja see väliselt luua, ühiskonna osi üksteise vastu välja mängides.

Mida peaks parteidel olema peljata radikaalsest läbipaistvusest? Pigem joonistuks siis palju paremini välja eristus üksikisikute ja vastava erakonna esindatud maailmavaate vahel. Sest loomulikult esineb seda, et mõni parteiliige saab meelega või kogemata hakkama mõne sigadusega, paha- või häbiteoga. Ja mis siis sellest? See ei pea ju sugugi erakonna mainet kahandama. Sõltuvalt häbiteo iseloomust on vabalt ka võimalik, et erakondlane tunnistab oma viga ja et talle antaksegi andeks. Nobody is perfect, ja seda polegi vaja teeselda. Või kui see hälvitus on liiga ränk, et poliitikuna jätkata, siis arvataks ta erakonnast välja ja erakonna ning üldse poliitika maine sellest ainult tõuseks.

Erakonnad peaksid olema erinevad väljavõtted mitmekesisest ühiskonnast, emergentsed nähtused. Inimesed on loomuldasa ühest küljest erinevate huvide ja eelistustega, aga teisest küljest koostööaltid. Sellest sünnivadki erinevad kooslused. Mingi kandi pealt resoneeruvad inimesed saavad kokku ja loovad vaba- või erakonna, milles kujuneb välja teatav iseärane siseresonants, mis tekib tema liikmete läbikäimisest, nii et igaüks võimendab teisi ja saab teiste poolt võimendatud. Selliseid emergentseid erineva siseresonantsiga kooslusi tekib rööpselt loomuldasa mitu, aga kuna nad pole määratletud negatiivselt, vastanduvais termineis, vaid positiivselt, konstruktiivseis termineis (teatav koosvõnkumine), siis on neil alati võimalik üksteisega koostööd teha. See nõuab võrreldes iga kogukonna siseliikumistega harilikult järgu võrra suuremat vaeva, et saada üks iselaadse omavõnkumisega kooslus vähemasti mingist aspektist kokku võnkuma teise sellise omavõnkumisega, aga siin pole mingit põhimõttelist takistust ning piisava järjekindluse ja püüdmise puhul on see alati saavutatav. Sest viimases järgus oleme kõik inimesed ja suudame üksteisega mingist aspektist resoneeruda.

Ma kujutan väga hästi ette, et absoluutselt kogu erakonna asjaajamine oleks täiesti avalik ja kõigile ligipääsetav. Siis saaksid inimesed ka palju paremini otsustada, millisesse resonantsi nad tahavad lülituda – või vahest kujuneb mingil kogumil hoopis uus laiemaulatuslik resonantsiruum ehk tekib uus “erakond”. Parteid selliste suletud organisatsioonidena nagu nad meil on, on ajast ja arust. Parteid ei tuleks mitte niivõrd laiali ajada, vaid ajada nad laiaks, laotada välja, teha põhjani avalikuks ja läbipaistvaks. See pumpaks neisse õhku, elu, heterogeensust, väge.  

rändhõlbustajad

Me mõtlesime eile Mardiga, et võiks välja pakkuda sellise asja, et vabatahtlikuna käidaks kohtadel hõlbustamas. St kui leidub soovijaid, siis minna koha peale tutvustama ja rakendama konsensusprotsessi. Selline rändhõlbustaja vähemasti hõlbustamise ajal ei esindaks mingit poliitilist, majanduslikku või muud agendat, vaid lihtsalt aitaks sellise arutlusviisi kaudu tõsta otsuste kvaliteeti, kuna konsensusprotsessi oluline osa on autoriteetide ja suulaste isikute mahendamine ning arvamuspaljuse edendamine. Kokkuvõttes paraneks seekaudu eesti demokraatiakultuur ning ühtlasi ka kogu eluatmosfäär.

Ma võiksin seda ise teha. Teised huvilised võiksid ka teha. See ei vaja mingit tsentraalset organiseerimist.

vangla

-->

Pärast keskkooli lõppu oli mul selline tunne, nagu oleksin vangist pääsenud. Läksin ülikooli ajalugu õppima ja mõtlesin või eeldasin, et seal aetakse asju inimese moodi. Oma jahmatuseks avastasin aga, et seal jätkub sama asi. Ja mitte ainult õppejõudude või süsteemi poolest, vaid üliõpilaste endi mõtteviisi ja hoiakute poolest. Avastasin, et enamik kaasüliõpilasi olid oma peas vangi edasi jäänud. Õnneks leidus kummaline õppeasutus, kus ma kohe esimesest päevast peale tundsin ennast nagu kodus ja kus tõesti asju aeti inimese kombel ning nii üliõpilased kui õppejõud olid vabad.

Nüüd on mul sarnane tunne. Eesti iseseisvudes paistis, et nüüd on vangist pääsetud ja algab hoopis uus aeg. Aga mida me näeme? Võimulolijad jätkavad täpselt samu praktikaid nagu nõukogude ajal. Mul on vastik vaadata parteidistsipliini ees koogutajaid – milleks ometi? Kas saab mingi institutsioon või mingi abstraktne olend olla tähtsam kui konkreetne elu ja inimlikkus? Samasugune ülbus ja hoolimatus nagu nõukogude ajal, samasugune lõhe rahva ja “valitsejate” vahel. Ja vähemasti sama ebameeldiv on mulle see, et inimesed lasevad sellel sündida – nagu mu kaasüliõpilased jäid minu mulje järgi keskkoolivangi edasi. Suuga veel kobisetakse, aga kehaliselt ei tehta midagi. Jah, suuga isegi ropendatakse ja räusatakse, aga sellist kultuuritust rääkimises saadab just nimelt võimetus, nõtrus, allaheitlikkus tegudes. Need on nõrgad sõnad ja nõrgad teod. Pole vaja vägisõnu, vaid väesõnu. Ja vastavaid tegusid.

Kas inimesed teadvustavad ikka, et meie riigi poliitiliselt kõige mõjukam isik on aktiivselt kaasa aidanud teistsugusele riigikorrale, mis ahistas inimesi ja nende vabadusi? Ja et ta jätkab seda praeguseni? Et üldiselt kogu eduideoloogia ja parempoolne ühiskonna lõhestamine põlistab ebainimlikku ühiskonda ja mürgitab inimsuhteid? Aitab!

Ligi

Seletusi Ligi esinemisele "Kolmeraudses".

“mina hästi ei mõista põlvkonda [st Kaja Kallast], kes vahetult asjasse puutuvate inimeste asemel suhtleb maailmaga”

St Ligi ei mõista inimesi, kes ei järgi relvavendade-moraali (vt Aare Pilve analüüsi), vaid suhtleb avalikkusega. Tundub, et Ligi mõistab ainult piiratud, erakondlike (või relvavendlike) huvide taotlemist ega ühishüve taotlemist,

“Eks ma ka olen käinud koosolekul ja vaadanud, kuidas noored debattidel osalevad, siis tema [Kaja Kallase] kaunid suured silmad on tavaliselt tema kinnise suu kohal.”

Seksistlik avaldus, viidatakse naisterahva füüsilisele aspektile. St ei arvesta inimesega, vaid ta redutseeritakse oma mingile aspektile. Ja kui olukord ongi selline nagu kirjeldatud, siis võib väga vabalt olla, et RE koosolekutel domineerivad alfaisased, kes teistele sõna ei annagi. Probleem võib olla RE töökultuuris, mitte nimetatud isikus.

“Eks mina olen sellise vana isase, või kuidas peaks ütlema, jõhkra veterani rollis, kes sekkub listides”

Varjamatu seksism. Eesti üks oluline probleem on just nimelt selliste “isaste” valitsemine.

“kõigis erakondades on olnud seda, et inimesed, andes nimelise annetuse, tegelikult on raha saanud mujalt, teistelt inimestelt.”

Ligi sisuliselt kinnitab, et ka RE-d on niimoodi rahastatud. Mis tähendab möönmist, et justiitsminister ja peaminister on valetanud.

“Kindlasti oli nende tunnistajate hulgas selliseid, kes andsid kohmakaid vastuseid ainult sellepärast, et nad olid solvunud.”

Tundub tõesti loomulik, et kui inimene on solvunud, siis ta ütleb, et sai raha ämmalt, võttis kapist või teiselt arvelt.

“Hea mees [Siim Kallas], uskusime temasse ja ei pidanud kaabakaks, aga minna talt küsima, et «kuule, kuidas..» Talle kindlalt oli see kriminaalasi ebaõiglane, sest otsest vastutust ei polnud, aga oleks võinud ju küsida, et «palju Eesti Pank teadis, Põhja-Eesti Pank tegi, aga palju sa tegelikult sellega…» Me ei läinud, sest ta oli võimu käes, me ei tohtinud panna teda olukorda, kus ta oli kaitseasendis, see oli hoopis teine situatsioon. Me uskusime temasse, ta ei ole pätt, ta ei ole midagi varastanud. Uskusime, et ta võis olla teinud olulisi vigu, ilma olemata siis vastutav, mida ka kohtuotsus näitas, aga ajada inimesele peale sellises olukorras, see on julm ja inimlikult sa ei taha seda tegelikult.”

Teisisõnu, RE-s taandub kõik uskumisele. Nagu rindevõitlejatel (vt. todasama Aare Pilve analüüsi) või maffias – grupikaaslast toetatakse ja teda usutakse kõigest hoolimata, sest see peab tagama grupi säilimise. Ligi seletab meile avalikult, et teda huvitab eeskätt RE säilimine ja ta seab RE huvid ettepoole üldsuse huvidest.

“Keegi ei saa aru, milliseid põdemisi ja milliseid võitlusi me võitleme.”

Mina sooviksin, et nad lõpetaksid võitlemise ja tegeleksid ühisasjaga ning teeksid seda avalikult ja läbipaistvalt

“Ja ma ei näe mitte kedagi, kes meie asemel seda saaks teha. Ma ütlen ausalt, ei ole poliitikute hulgas tegelikult pädevust, kes meid lihtsalt skandaali järel saaks asendada selles võitluses.”

See on üdini ebademokraatlik hoiak. Ligi nimetab ennast ja teisi valitsusliikmeid asendamatuteks. Kui siia liita rahva palav armastus nende vastu, siis ongi meil selles suhtes sama olukord kui Nõukogude Liidus.

Peaminstri viis viga

[püüdsin seda kahes lehes avaldada, aga ei õnnestunud]
 

(Vastukaja intervjuule: “Andrus Ansip: eestlased usaldavad oma valitsust ja parlamenti” Eesti Päevaleht, 31.10.12)

Peaminstrilt küsiti intervjuus tema reaktsiooni Rein Raua artiklile “Back in the USSR”, kus too nimetab Eesti riigi valitsejaid “moraalseteks värdjateks”. Peaminister polnud artiklit ise lugenud, vaid kommenteeris kuulu järgi. Toon välja viis eksitust tema sõnavõtus.

1. Peaminister üritab kummutada väljendit “moraalsed värdjad” viitega statistikale. See on kategooriaviga. Moraali ja eetikat ei saa tõestada statistikaga, sest see pole väline mõõdetav suurus, vaid seesmine mittemõõdetav kategooria. Sellise kummutamisega ta pigem tõestab seda, mida ta püüab ümber lükata – nimelt, et tal puudub moraalikategooria ja on selles mõttes moraalne ebard ehk värdjas.

2. Isegi kui oletada, et suurem osa (üle poole) rahvastikust on samasugused nagu peaminister (isiklikult loodan, et mitte), siis ei kõrvalda see võimalust, et rahvastiku enamik koos peaministriga on moraalsed värdjad, olgu aktiivselt või passiivselt. Niimoodi oli lugu natsi-Saksamaal ja Nõukogude Liidus.

3. Peaminister ajab segamini fakti (see täpsustus on õigustatult tehtud intervjuu pealkirjas) ja statistika. Statistika on faktide tulemus, mitte fakt ise. Võib ju näidata, et mõned kuud tagasi oli Eesti riigiinstitutsioonide ja ka erakondade maine rahva seas Euroopa kontekstis üsna kõrge. Aga ma tahaksin teada, milline on see tulemus praegu ja eeskätt, milline on suhe tolle varasema perioodiga ehk muutus sellega võrreldes. Ma usun, et muutus on negatiivse poole, ja selle arengu võib peaminister ja tema partei suuresti enda arvele kanda. Sellel, et Eesti riigi institutsioonide maine on siiani suhteliselt kõrge, on ajaloolised põhjused ja peaministril pole selles erilisi teeneid (või pigem on vastuteened, arvestades tema aktiivset tegutsemist EKP-s).

4. Peaminister näib tõlgendavat riigiinstitutsioonide kõrget mainet toetusena oma parteile. Et kui me usalame parlamenti ja valitsust, siis me usaldavat Reformierakonda. Selline ühe erakonna samastamine riigiinstitutsiooindega on omane diktatuuridele.

5. Omaette küsimus on statistikas endas. Statistikat saab moodustada, esitada ja tõlgendada väga suurel määral oma suva järgi, kohati isegi tegelikkusele vastupidiselt. See ei tähenda tingimata, et fakte oleks kogutud valesti või nendega valesti ümber käidud. Asi on selles, et statistika on olemuslikult kallutatud, olgu rohkemal või vähemal määral.

Viimase punkti kohta võib näiteks tuua kurikuulusa arstide palga teema, kui võimuerakonna tellimusel ilmus siiani vaenu ja viha tekitav artikkel arstide palgastatistika kohta, mis üleni kallutatud nii selle tõttu, et see ei kajastanud ainult Eestis töötavate, vaid siin makse maksvate (st. ka välismaal töötavate) arstide sissetulekud, kui ka selle tõttu, et seal polnud kajastatud ainult nende palk, vaid kõik sissetulekud (mina näiteks sooviksin, et arst ja õde saaksid ka ainult oma palgast ja normkoormusega ära elada).

keha annab sõnadele kaalu

Poliitikasse on tarvis tagasi tuua kehad. Praeguse poliitilise kartelli jaoks meie, kodanikud, oleme kõigest hääl, ja seegi antavat perioodiliselt neile ära. Kodanikud võivad häält teha, protestida, argumenteerida, rääkida, veenda, aga sellel pole poliitilisele elule mitte vähimatki mõju. Sõna üksi jääb mõjuta.[1] Niimoodi poliitikud irduvad füüsilisest maailmast ja konstrueerivad oma paralleelmaailma, kus Tallinnas olevat hea elada ja kus Eesti olevat edukas ja jõukas. Ehkki füüsilises maailmas kasutatakse Tallinna eelarvet ühe partei ja ühe kildkonna huvides ning füüsilises Eestis piisab palgast vaid vaevu toimetulekuks. Välmivad paralleelmaailma, kus on normaalne, et need, kes peaksid seisma ühishüve eest, hoolitsevad mõne üksiku kildkonna heaolu eest; kus õpetajad ja õed peavad töötama ülekoormusega, aga nende palka ei tõsteta isegi inflatsiooni kompenseerimiseks, samal ajal kui riigikogulaste palk tõuseb pidevalt ja jõudsalt. Paralleelmaailma, kus figureerivad ainult korter pealinna valitud tsoonis ning suvila looduskaunis kohas – ja ülejäänut lihtsalt ei ole olemas. Paralleelmaailma, kus ei pea tundma mingit muret selle pärast, kuidas füüsilises maailmas toime tullakse, kuna tolle paralleelmaailma ehitajatel on füüsilises maailmas mõnus.

Just nende paralleelmaailma ehitajate füüsilist mugavust tuleb häirida. Füüsiliselt. Kehalise kohalolekuga. Iial ei loobu võimnik võimust muidu kui füüsilise surve mõjul. Iial ei lase ta enda valdusse tarretatud võimu liikuma muidu kui sunniviisil. Seda, kuidas Toompea ruupor kurdistas kodanikud ja viis neilt arutleva mõistuse peast, näitab see mürgine viis, kuidas võimnikud pöörasid avaliku arvamuse arstide streigi vastu õhku ehitatud statistikaga. Arvud ja statistika on alati võimnike leivanumber olnud. Neile sobivalt leitud, välmitud, töödeldud, esitatud arvud. Mis õhtumaise metafüüsika vaimus kehastavad justkui midagi tõelisemat, pärisemat, objektiivsemat, igavikulisemat – erinevalt meie, surelike muutuvaist ebausaldusväärseist arvamusist.

Küllap on mitmeid põhjusi, miks Eestis naljalt keha poliitikasse ei tooda. Liiga sageli on ajaloos see tähendanud selle keha hävimist. Kehasid julgeti poliitikasse tuua Laulva revolutsiooni ajal. Selle pärast on meil nüüd natuke piinlik – seda kandis õhin, lapsemeelne entusiasm. Selline poliitiline keha ei tule tagasi – mitte sellisel kujul. Viimati toodi kehi poliitikasse Aprillimäsu ajal. Sellega kaasnes lõhkumine ja seda ässitasid mitte kõige toredamad jõud. See vajutas pitseri kehadele – justkui keha kaasamine tähendaks füüsilist tegutsemist selle kõige tooremal kujul, vägivallatsemist.

Võimnikud jätkavad nõukogude traditsiooni tükeldada, killustada ühiskonda, lahutada kehi. Arstide vastu suunatud mürgine propaganda ilmutab seda kõige ehedamalt. Võimnikud püüavad teha nii – maksku mis maksab – et inimesed hakkaksid arste kadestama ja neid vihkama. See on suurel määral õnnestunud. See on viimase aja üks suuremaid antidemokraatlikke samme võimnike poolt, mille kõrval kahvatuvad isegi üksikute haldurite kuritarvitused. See on otsene hoop kodanikuühiskonnale, mille aluseks on inimestevaheliste suhete tugevus ja mitmekesisus, rikkalikud solidaarsused. Seda üritatakse põlistada eestlaste väidetava “individualismi” ideoloogiaga, mille järgi eestlane ei sõlmivatki solidaarsussidemeid teiste inimestega. See väidetav individualism, mis haagitakse neoliberalismi vankri külge, on aga sama, mis nõukogude kollektivism. Viimane polnud mitte anarhiline, vabatahtlik ja spontanne inimeste organiseerumine, vaid nende liigutamine-ühendamine ülevaltpoolt. Tegelikult olid kõik seal kollektiivis üksi, tükeldatult. Täpselt samamoodi nagu neoliberalistlikus individualismis. Ja mõlemal juhul on tagajärjeks vähemuse poolt manipuleeritav elanikkond, kuna on tasalülitatud kodanike võime üksteisega anarhiliselt, vabatahtlikult, horisontaalselt, spontaanselt koostööd teha. Seda konksu ei tohi alla neelata, selle lõa otsast tuleb pääseda. Mitte vihata oma kaaskodanikku. (Isegi mitte võimnikku; rünnata võimnikku üksnes niivõrd, kuivõrd ta klombistab võimu; armastada teda, kui klomp on vallanenud).

Kehad tuleb tagasi võita häbimärgi alt, vägivalla märgi alt, tükeldatuse küüsist. Võimnikud võivad teha mis tahavad seni, kuni nende vastas pole füüsilised kehad.

Mõnda aega tagasi ma mõtlesin välja protestiaktsiooni füüsiliste kehade tagasitoomisega. See oli mõeldud pankade omavoli vastu ja seisnes selles, et mingi seltskond inimesi lepib omavahel kokku ilmuda mingil kellaajal mingisse pangakontorisse. Ja siis olla seal saalis mõnda aega. Seista, istuda. Vaikida. Mitte esitada nõudmisi. Midagi lõhkumata, ilma igasuguse füüsilise agressioonita. Lihtsalt füüsiline kohalolu. See on tegelikult palju võimsam statement kui mingite nõudmiste esitamine, lärmi löömine või millegi lõhkumine. Noil juhtudel on kohe millestki kinni hakata. Lihtsalt inimese kohaolust on raske kinni hakata. Muidugi on võimalik, et ikkagi politsei tuleks ja sunniks inimesed sealt lahkuma. Sellele pole vaja vastu hakata. Selle jõuaktsiooniga on politsei ja neid juhtivad võimnikud juba ilmutanud oma nõrkust, ebakindlust. Otsene vastuhakk annaks neile jõudu; seda nad ootavad, sellega nad arvestavad. Nad ei saa oma jõutarvitust tegelikult kuidagi põhjendada. Pole tsentraalset juhtimist, pole toimkonda, pole nõudmisi, pole füüsilisi aktsioone (peale tolle minimaalse, kohalolemise).

Ma mõtlen, et seda saaks laiendada ka muudesse kontekstidesse. Olgu väiksemate flash mob’idena või suuremate kogunemistena. Kujutlege kahetuhandest rahvasumma Toompeal või linnavalitsuse ees, kes lihtsalt on seal, vb ajab omavahel juttu. Aga ei lärma, ei lõhu, ei nõua. Vaid on. On seal kohal. Füüsiliselt. See on puhas võimu (võimu tardumise) kriitika. Selle üldisim vorm. Tavaliselt peab rahvakogunemisteks organitelt luba küsima. Ma ei tea, kuidas on eeskirjades määratletud rahvakogunemine – võimalik, et lihtsalt mingi inimeste kontsentratsioonina. Kuid mulle tundub, et kui puudub tsentraalne organiseerimine, siis ei ole võimuorganitel kuskilt kinni võtta ja neil pole kedagi karistada – või kui nad seda teevad, siis see ei saa mitte paista meelevaldsena. Keegi ei keela mul vabalt liikuda avalikus ruumis. Keegi ei keela mul ka minna kohta, kus juba eelnevalt on teisi inimesi. Kui suur hulk inimesi niimoodi lihtsalt tulevad mingisse kohta, siis igaüks neist võiks väita, et ta sattus sinna juhuslikult ja et ta on seal niisama. Pole mingit aktsiooni, sõnavõtte, korraldajaid, vaid lihtsalt inimeste kohalolu. Kuidas võimuesindajad sellest kinni haaraksid? Nad võivad seda teha, füüsilise jõu ja sõnalise demagoogiaga, aga kuna neile pole ette söödetud mingeid tegusid ega sõnasid, siis nad ei saa oma rünnakut fokuseerida, neil pole kuskilt kinni hakata. Seetõttu on jääb nende rünnak paratamatult rabedaks, meelevaldseks, haledaks, saamatuks, jõuetuks, võimetuks.

See ei pea sugugi tähendama seda, et sellised ettevõtmised oleksid sisutud. Vastupidi. Neile saab anda filosoofilise ja poliitilise sisu teisel ajal ja teises kohas. Kui sõnadel on eelnev füüsiline toetuspunkt, siis on neil jälle ka kaal. Kodanike füüsiline kohalolu on nagu Higgsi boson, mis annab sõnadele kaalu. Et me ei taha niimoodi jätkata. Me ei taha paralleeluniversumeid fiktiivsete, väljamõeldud maailmadega. Me tahame võimude ülessulatamist ja liikumapääsemist, nii et see voolaks taas läbi kõikide kodanike. Me tahame läbipaistvust, et paistaks läbi nende voogude põhi. Et võimudevool oleks ühistegevuse kirgas vesi, mis uhab kõiki ühiskonnaliikmed vastuvõtjate ja edasiandjatena ning mille voolus paistavad läbi kõik ühiskonnavoolusängi kivid. Võimnikke on tardunud võimuliikumise puhul alati füüsiliselt vähem kui ühiskonnaliikmeid kokku. Kui kodanikud tulevad füüsiliselt kokku ja näitavad oma kohaolu, oma keha, siis ei jää võimnikel muud üle kui lasta võimul liikuma ja lõpetada selle sogastamine. Kui võimnikke saab siis põhimõtteliselt sama palju kui kodanikke (ehk kui on tegemist tegeliku, mitte fiktiivse, paralleelmaailmse, sõnalise, luuldemokraatiaga), siis pole nad enam võimnikud, vaid vägilased. Siis on nõrgimgi vägilane. Praegu on tugevaimgi jõuetu, mannetu, nõme ja hale. Just jõudu-võimu ära andes-loovutades saadakse päris vägi – sest vägi on liikumises ja võimuliikuvus annab ühiskonna väe.

---

[1] Näidetest puudu ei tule. Ei astunud Tallinna linnapea pärast aprillirahutusi kogutud häälte peale tagasi, ei astu uurimise all olev justiitsminister (sic!) üldise pahameele kiuste tagasi.

MÜRGINE IDEOLOOGIA

Kui algas arstide streik, ilmus nagu tellimise peale „Postimehes“ rida artikleid, mis ühel või teisel moel seda õõnestavad, halvustavad või diskrediteerivad. Võib ju olla nõus sellega, et tegemist on parempoolse lehega ja seal avaldataksegi jutte, mis selle ilmavaatega kokku sobivad. Kuid pidades silmas, et tegemist on Eesti suurima päevalehega, peaks seejuures siiski kinni pidama mõningatest headest tavadest. Neid rikub artikkel „Tipparsti teenistus algab 7500 eurost kuus“. Kuna tundub, et see artikkel on avaldanud kaunis suurt mõju arstide streigi kuvandi kujunemisel, siis ma pean vajalikuks seda artiklit lammutada. Artikkel ise on siin.

1. Kuna käib Eesti arstide streik, siis pole mõeldav, et suurima päevalehe arstide palga teemalist artiklit saaks sellest kuidagi lahutada. See saab üheks osaks poliitilisest võitlusest.

2. Artikli pealkiri valgustab välja „tipparstide teenistuse“, mis tavainimese sissetulekutega võrreldes on astronoomiline. Artikli algusosa loetleb üles, kui palju on teisi suurepalgalisi arste. Algusest peale jäetakse varju alumine palgaskaala.

3. Kolm asjaolu aga muudavad kogu sellise statistika kallutatuks.

(a) Esiteks ei tehta seal vahet ainult Eestis töötavatel arstidel ja nendel, kes osaliselt või täielikult töötavad välismaal, kuid makse maksavad Eestis. Juba see muudab kogu statistika mõttetuks, sest pole teada, kui palju seda mõjutab osa arstkonna välismaalt saadav palk. Eesti arstid aga ei streigi oma palga pärast välismaal, vaid just Eestis. Seetõttu peaks vähegi adekvaatne statistika puudutama ainult Eestist saadavaid sissetulekuid. Siin käivitub halb ennastvõimendav ring: kuna palgad on väikesed, lähevad arstid välismaale tööle, kuna aga osa neist deklareerib oma tulusid endiselt Eestis, siis saab näidata, et arstide palka pole vaja tõsta. Seda enam minnakse mujale tööle, jne.

(b) Statistikas ei eristata palka ja muid sissetulekuid, mis samuti suurendab statistika meelevaldsust. Mõnel inimesel (ja neid võib olla piisavalt palju, et statistikat mõjutada), kes juhtumisi on arst, võib juhtumisi olla lisasissetulekuid muudel põhjustel (üleminekuperioodil sülle kukkunud varandus, pärandused, sugulaste-tuttavate kingitused vms.). Ometi peaks arstil olema võimalik inimese kombel ära elada ka ainult oma palgast. (Artikli autor möönab seda probleemi: „Keeruline arvestus seega ja nii ei saa täpselt öelda, kui palju arstid puhtalt kätte saavad...“, kuid see ei takista tal tegemast järeldust „... kuid summad on igal juhul suured“).

(c) Kolmandaks – ja see on meditsiinitöötajate jaoks oluline punkt – ei eristata normkoormust ja ületundide eest saadud tasu. Meditsiinitöötajad võivad saada oma inimväärse palga ebainimliku koormusega; ometi peaks olema võimalik inimese kombel oma palgast ära elada ka ainult normkoormuse juures.

4. Nimetatud asjaolud muudavad juba juurelt toodud statistika meelevaldseks. Ometi avaldab see antud kontekstis väga konkreetset mõju. Lühidalt öeldes jääb artiklist mulje, et arstid saavad üüratut palka, millest võib omakorda järeldada, et nende streik on ebaõiglane ja isegi küüniline. Mina väidan, et ebaõiglane ja küüniline on hoopis selline õhkuehitatud artikkel. Ja see on juba avaldanud oma mõju ja võib lugeda tavakodanike vihaseid reaktsioone „luksuses elavate“ meditsiinitöötajate aadressil.

5. Mis puudutab laiale avalikkusele kõige arusaadavamat nõudmist, nimelt meditsiinitöötajate palkade alammäärade tõstmist, siis kui olukord oleks nii roosiline nagu artiklis kirjeldatud, ei tähendaks see riigile praktiliselt mingeid lisakulutusi. Ma imestan, kas inimesed on tõesti nii naiivsed ja arvavad, et Eestis töötav tavaline õde, sanitar või arst saab muinasjutulist palka. Huvitav, miks siis nii paljud neist mujale tööle lähevad? Et aimu saada nende enamiku olukorrast, tasub pigem vaadata omaenda olukorda. Eks selle tekstigi lugejate seas on ehk neid, kelle sissetulek on suur, aga ma arvan, et enamiku puhul on see alla Eesti keskmise.

6. See artikkel seostub laiema teemaga, nö arvumaagiaga, mida on rakendanud erineva valdkonna võimnikud ministritest alates. Kui meil on arvud ja kui nendega veel mingeid operatsioone tehakse, erinevaid arve võrreldakse jne., siis jääb mulje, justkui tegemist on millegi objektiivsega. Arvud ju ei valeta. Ometi me teame kõik, kuidas arvud valetavad – sageli just nendega valetatakse veel kõige rohkem ja julmemalt.

(a) Sest põhiline küsimus on selles, kuidas arvud on saadud (rääkimata sellest, kuidas neid menetletakse ja esitatakse). Kui riigi tasandil rääkida, siis me isiklikus kogemuses näeme elu-olu nirudust, aga ametlik statistika on eeskujulik; niimoodi on suudetud luua Eestist positiivne kuvand välismaal – mis pole ju üldsegi paha, aga millel on enamiku inimeste tegeliku elureaalsusega vähe pistmist. Ma püüdsin eespool näidata, kuidas antud artiklis muudab andmete hankimise viis kogu artikli ebaadekvaatseks ja kallutatuks (rääkimata andmete esituse viisist: panna päisesse suure sissetulekuga arstid ja rääkida koguni miljonäridest!).

(b) Ning veelgi fundamentaalsem probleem peitub arvustamises ja kvantifitseerimises eneses. Sageli juba see protseduur ise võltsib põhjalikult olukorda. Mida te arvate kirjanik Ernest Thompson Setoni isast, kes esitas talle täisealiseks saades arve, kuhu oli viimseni märgitud kõik kulutused, mida ta poja peale teinud oli? (Ernest maksis arve ära ja ei suhelnud isaga enam iial). See puudutab lähedalt just neid kaht sfääri, mille üle on viimasel ajal meedias arutletud: õpetamine ja meditsiin. Õpilase ja õpetaja, patsiendi ja arsti suhe pole küll sama, mis perekonnas, aga see pole kaugeltki selline ükskõikne suhe, mis valitseb näiteks liinitöötaja ja toodangu vahel, ja see on üldjuhul kindlasti ka lähedasem kui enamiku tootmis- või äriettevõtete töötajate vahel, kuna puudutab otseselt seda, mida me oma individuaalsusega kõige enam seostame: meie keha ja intellekt. Mingis mõttes töötab õpetaja ja arst kogu aeg. Ta ei saa lihtsalt kella pealt tööd lõpetada, vaid töö tuleb temaga koju kaasa: olgu nii, et ta mõtleb õpilastele või patsientidele, või ka täiesti konkreetselt, kui kooliõpetaja parandab õhtul kodus kontrolltöid või kui kell kaks öösel kutsutakse arst välja patsiendi juurde. Muidugi ei saa kirurg lasta emotsioonidel oma töösse sekkuda, aga ma ei usu, et ta suudaks jääda osavõtmatuks, kui opereeritav sureb, oli see siis peaaegu paratamatu või oli see kirurgi enda või mõne abilise eksitus. Nii õpilane-õpetaja kui ka patsient-arst suhte puhul mõlemad osapooled puutuvad teineteisesse ja mõjutavad teineteist, õpetamise või ravimise-diagnoosimise protsess kaasab õpetajat ja arsti seespidiselt, nende endi subjektiivsuses.

7. Ideoloogia, mida kõnealune artikkel külvab, on mürgine selle poolest, et solidaarsusega on meie ühiskonnas niigi kehvad lood. See on suuresti pärand nõukogude ajast, kui võim oli võõras ja kui salateenistuste hirmus ei saanud kedagi ülearu usaldada. Lisaks sellele õnnestus nõukogude võimul mitmed ühistegevuse ja vastastikuse abi vormid diskrediteerida sellega, et soosis neid ja muutis nad paroodiaks – eeskätt puudutab see ametiühinguid, aga mingil määral kõiki igasuguseid ühistegevusi (sellest on hakatud alles viimasel ajal üle saama, aga ametiühingud on endiselt pea olematud). Kui nüüd suurim päevaleht levitab õhku ehitatud statistikaga artiklit, mis külvab kadedust ja pahameelt streikivate arstide aadressil, siis see veelgi põlistab seda nõukogudeaja mürgist pärandit, õhutab reaktiivseid meeleolusid (olla kellegi vastu, olla kade, olla vihane – olla kade ja vihane nende peale, kes organiseeruvad ja püüavad midagi teha).

8. Talbu inimeste vahele lööb ka artikli lõpuosa, mis jällegi kordab minu jaoks õõnsat ja õõvastavat „edukuse“ ideoloogiat. Seal räägitakse positiivselt arstidest, kes on „aktiivsed“ ja „ettevõtlikud“ ehk kes tegelevad erapraksisega või käivad välismaal tööl. „Nende kohal omakorda kõrgub vähemalt paarsada tippude tippu, need on suurhaiglate spetsialistid, aktiivsed ja edukad eraettevõtjad.“ (Pange tähele ruumilist metafoori: need edukad on teistest kõrgemal, justkui taevale ja jumalatele lähemal). Räägitakse ka vähem edukatest arstidest, kes on eakad, tegutsevad maakonnahaiglates või on noored, „kes pole veel jõudnud endale erapraksist ja välismaist tööotsa tekitada“. Ehk siin korratakse sedasama lugu, mida me oleme juba kakskümmend aastat kuulnud: sa pead olema edukas ja kui sa pole edukas (või oled vana või elad provintsis), siis sa oled luuser. Eriti meditsiinikontekstis (aga ka haridusvallas) on selline hoiak ebainimlik. Artiklis implitsiitselt väljapakutud lahendus näib olevat see, et arstid olgu aktiivsemad ja ettevõtlikumad, mingu välismaale tööle, tehku erapraksist. Aga kes jääb maakondadesse? Või mis mõtet on „tippkirurgil“ ilma anestesioloogide, assistentide, hooldajaõdedeta?

On üsna arusaamatu, miks on ühiskondliku austuse pjedestaalile seatud „edukad“ ehk need, kes on kogunud suure poliitilise, majandusliku või sümboolse võimu. Pigem on selline kogumine kahtlane ja võib arvata, et oma teel on maha tallatud nii mõnesidki kaasinimesi. Miks me peaks soosima selliseid hoiakuid? Kokkuvõttes moodustame ühiskonna meie kõik tervikuna, nii Eestis kui ka maailmas tervikuna. Ühed ei ole rohkem inimesed kui teised. Ühiskonna tugevuse määravad tema liikmete vaheliste suhete rohkus ja mitmekesisus. Käsitletud artikkel teeb kõik, et neid sidemeid lõhkuda ja ajada oma mürgiseid juuri inimeste südametesse, eraldades nad üksteisest – nii et nad on majandusliku ja poliitilise võimu poolt juhitavamad.

krediit

Raha, tulevik, mobiliseerimine, vägivald

(David Graeberi ainetel. Tema raamatu “Võlg. Esimesed 5000 aastat” kohta ilmus 16.08.12 “Sirbis” Andres Klaari kokkuvõte pealkirjaga “Aeg andestada võlad”)

Tööriistad on mõeldud eeskätt ainelise ümbrusega tegelemiseks; nendega ühest küljest koondatakse ja kasutatakse ära maailma jõude ning teisest küljest treenitakse meeleolendi keha. Tööriistade valmistamine ja kasutamine muidugi edendab ka kogukonda ja kogukonnasiseseid suhteid – tööriistad on ühtlasi kultuuri kandjad ja edendajad. Peale selle on aga teisi vahendeid, mis ongi mõeldud eeskätt ühiskondlike sidemete endi tugevdamiseks, vahendamiseks, nüansseerimiseks ning millega koondatakse ja “treenitakse” ühiskonna kehandit. Üks selline vahend on krediit, mille kehastusena tekib ühel hetkel raha.

Krediit oli algselt abstraktne, ilma eriliste kombatavate sümboliteta, mis toiminuks mälutugedena. Mina andsin sulle oma jahisaagist, küllap sina mullegi millalgi annad. Selliseid asju pole vaja sümboliseerida ega üles kirjutada (see oleks isegi häbiväärne). Ühed varajasimad krediidi kehastused, mis paistavad raha moodi, polnud tegelikult mõeldud ostmiseks, vaid need toimisid sümbolitena, meenutamise abivahenditena ning need vahetasid omanikku abielu sõlmimisel, liikudes kas peiu poolelt mõrsja vanematele või mõrsja poolelt peiu vanematele. Sellisena võis toimida mõni haruldane ja raskesti hangitav asi, nagu näiteks vaalahammas Fidžil. See on märk võlast, mida põhimõtteliselt ei saa tagasi maksta (Graeber 2011: 131). Sest elu väärtus (loovutatud naisliige) on absoluutne ja seda ei saa asendada.

Algne raha on kogukondlik krediit, mis on enamjaolt immateriaalne ning omandab keha ainult erandlikel juhtumitel: näiteks abielludes. Ning selliselgi juhul pole niivõrd väärtuslik see asi ise (nt vaala hammas), vaid see ese lihtsalt sümboliseerib ja kehastab seda kogukondlikku krediiti, mis on valdavalt kehatu. Selline “raha” kehastab tuleviku kokkutõmbamist, see näitab, et üks grupp on võtnud teisest grupi seast naise: naise tööjõud ja loodetavad järglased kantakse üle ühe grupi “kontolt” teise kontole, ning ühtlasi on mälestus sellisest tehingust. See reguleerib vastastikuseid kohustusi ja lubadusi. Niimoodi tõmmatakse kokku tulevikku ja minevikku, vaalahammas on märk minevikust, mis osutab tulevikule. See aga on algselt valdavalt kvalitatiivne ning siin ei saa juttugi olla sellistest vastavustest laadis, et üks vaalahammas võrduks näiteks viiskümmend metsseakihva või midagi muud. Vaalahammas viitab minevikule ja tulevikule tervikuna, teatava ainulise kvaliteediga, mis on asjaosalistel teada kontekstist (see just nimelt aitab füüsilise sümbolina kinnitada ja kinnistada seda konteksti).

Oluline pööre toimus antropoloog Graeberi järgi (2011: 212) koos metallist müntide kasutuselevõtuga umbes 600-500 eKr Egeuse mere piirkonnas, Indias ja Hiinas. Teadaolevalt esimesed mündid valmistati Lüüdias ja neid kasutati seal – ja ka mujal – esialgu eeskätt palgasõduritele maksmiseks. Münte oli suhteliselt kerge transportida ja mis kõige tähtsam, need olid kontekstist sõltumatud, samas kui varase krediidimajanduse “raha” on lahutamatult seotud oma kontekstiga – fidži vaalahammas väljaspool konteksti on nagu taskurätikusse tehtud sõlm, mis ilma kontekstuaalse teadmiseta ei tähenda mitte midagi. Mündid märgivad just sellise konteksti kaotamist, lõhkumist – mida tehtigi sõja jõul, sellesama (professionaalse) armeega. Teisest küljest aga olid väärismetallid hea röövsaak võitnud malevale. Mündid hõlbustasid märgatavalt tollel ajastul tekkinud suurte professionaalsete sõjavägede varustamist; sõjavägede ümber tekkis turusüsteem, milles kasutati füüsilisi münte igapäevastes tehingutes (seal, kus algses krediidimajanduses kasutatakse kehatut krediiti).

Metallist müntide eelis on see, et neid saab väga täpselt kvantitatiivselt määrata ja liigendada.[1] Müntidele kehtestatakse esiteks kindel kaal, mistõttu saab sätestada täpsed kvantitatiivsed vastavused, nt. üks sajagrammine hõbemünt võrdub sada ühegrammist hõbemünti. See on pigem teoreetiline näide, sest kohe algusest peale on eristatud ja eristatavad mündi nimiväärtus ja temas sisalduva metalli hind (esimene reeglina ületab teist). Metallist mündid ei erine põhimõtteliselt ükskõik millisest materjalist “rahast”, olgu selleks kilud või merekarbid – ta kehastab samamoodi ühiskondlikku krediiti. See aga ei tähenda sugugi, justkui raha väärtust saaks suvaliselt määrata (nagu on omal nahal tunda saanud valitsejad, kes on meelevaldselt suurendanud nimiväärtust ja/või halvendanud müntide metalli kvaliteeti – sellele järgneb usalduskriis ja ühiskondlikud mullistused). Meile võib tunduda, et hõbe ja kuld on justkui iseenesest väärtuslikud ja seega “loomulikud” müntide materjalid (ilusad läikivad metallid), aga Vanas Hiinas said sama hästi ringelda pronksraha ja Vanas Roomas vaskraha. Metallist müntide põhiline erinevus tuleneb just nende standartsusest ja täpsest kvantifitseeritavusest. Kõigepealt luuakse sõdadega suurriik ja seejärel kehtestatakse seal ühtne rahasüsteem. Sõjalise jõuga on loodud üleriigiline krediit, mille kandjaks on metallist mündid, mida saab kasutada üle traditsioonilise kogukonna krediidipiiride. Kui ringleb suures koguses sularaha, milles on erinevaid nominatsioone kuni peenrahani välja, siis saab tehinguid sooritada anonüümselt ja hõlpsalt: ei pea tegelema kogukondliku krediidi peente nüanssidega ning samuti ohtlike ja keeruliste rituaalidega, mis rüütasid kahe traditsioonilise kogukonna kohtumisi ja vahetuslikke kaubatehinguid. Mündid teevad võrdseks, nad loovad anonüümse tausta, tõmbavad kokku ja mobiliseerivad laiema kogukonna.

Mündiline raha tõmbab samamoodi kokku tulevikku ja minevikku[2] nagu traditsiooniline krediitki, aga teeb seda anonüümselt (pole kellegi asi, kust ma olen mündi saanud ja selle väärtus põhimõtteliselt ei sõltu omajast) ja eeskätt võimaldab täpselt määratletud kvantitatiivseid liigendusi. See võimaldab avardada kokkutõmbeala (suurriik) ja mitmekesistada rahaliselt vahendatavaid suhteid (tarbeesemete ostmise ja müümiseni välja), mis on turu anonüümsuses lahti logistatud traditsioonilise krediidi arvututest nüanssidest, lihtsustanud seda ja tõmmanud selle ühtlase kvantifitseeritava rahasüsteemi skaalale.

Huvitav pööre toimub ühiskondlikes suhetes siis, kui mündilise ehk materiaalse majanduse peale tekib jälle krediidiline ehk immateriaalne majandus. Seda on ajaloo käigus toimunud mitu korda: nii naasti näiteks keskajal valdavalt krediidimajanduse juurde, ehkki arvepidamises kasutati edasi vanu rahaühikuid – füüsiliste müntide liikumine oli praktiliselt lakanud ja tegemist oli abstraktse mõõduühikuga, mille abil sai sätestada vastavusi erinevate asjade väärtuste vahel ning reguleerida makse ja trahve. Seevastu uusajal – ja juba enne eurooplaste jõudmist Uude Maailma – tuli jälle tagasi sularahadominantne majandus. Siis aga lisandus sellele leiutis, mis muutis selle pöörde hoopis erinevaks keskaegsest, nimelt paberraha, mis algselt on veksel, garantiikiri, mille ettenäitaja sai vahetada teatava hulga müntide vastu. Esimene paberraha käibis Hiinas; araablased arendasid välja mitmed paberraha ja võlakirjadega seotud tehnikad, mille eurooplased hiljem üle võtsid.

Paberraha ja võlakirja eelis metallmüntidega võrreldes on muidugi kergem transporditavus ja hõlpsam emissioon. Nende puhul on nimiväärtuse ja materjali hinna erinevus veelgi selgem, kuna nende aluseks oleva paberi väärtus on nimiväärtusega võrreldes tühine. Paberraha on algselt võlakiri, mis sai moodsa majanduse aluseks seoses sellega, kui tagasi kohustuti maksma rohkem kui võlgu võeti, st. kui laenu pealt võetakse intressi.

Intressi on võetud juba muistsetest aegadest peale, juba Sumeris.[3] Liiakasu ehk intressi võtmise uusaegset kapitalistlikku vormi eristas selle ainulaadne suhe vägivallaaparaadiga. Niimoodi põhjendab David Graeber kapitalismi teket just Euroopas, mitte islamimaades ega Hiinas[4]: selle taga polevat määravad religioossed ega kitsas mõttes kultuurilised põhjused (vrd. Max Weber, kes väitis, et kapitalismi tekkes on oluline protestantlik – eeskätt kalvinistlik – eetika, vt. Weber 2007), vaid poliitilised: Islamimaades võeti turuvabaduse põhimõtet tõsiselt ning kuigi olid olemas kõik põhilised finantsmehhanismid, mis hiljem Euroopa kapitalismi integreeriti, siis vägivallaaparaati ei rakendatud turumonopolide kehtestamiseks; Hiinas jällegi oli küll olemas turumonopol ja majanduse riikliku reguleerimise praktika, aga seal oli poliitiline võim sügavalt umbusklik majandusliku ja finantsvõimu vastu ning oli ühtlasi piisavalt tugev, et neid vaos hoida. Euroopas sõlmisid majanduslik, panganduslik, poliitiline ja sõjanduslik võim aga liidu, mille tagajärjel sündis tänapäevane kapitalism. Kapitalism ei tekkinud mitte turuvabadusest vaid vastupidi, turumonopolide loomisega (põhiliselt kolonialistlike sõjanduslik-majanduslike kompaniide, eeskätt Inglise ja Hollandi Ida-India kompaniide näol). Kapitalism on turuvabaduse ideoloogiat alati kasutanud ühesuunaliselt: kõrvaldada “teiste” piirangud kaubandusele, ent kiivalt kaitstes omaenda monopolistlikke või oligarhlikke huve.

Moodne finantssüsteem Eurooopas sai alguse linnriigi võlakirjadeemissiooniga: esimene selline teostati 12. sajandil Veneetsias. Riigil oli vaja sõjaks raha, ta korjas kohustuslikus korras maksumaksjatelt laenu, mille eest lubas neile viis protsenti intressi aastas, kusjuures nendel riigivõlakirjadel lubati olla müüdav, nii et tekkis riigivõlakirjade turg. Sellises süsteemis saab raha tekitada eimillestki. Muutust Euroopa finantssüsteemis seostatakse tihti Uuest Maailmast toodud väärismetalliga, ent tegelikult füüsiliselt ei jõudnud sellest väärismetallist tavaeurooplaseni mitte midagi, vaid lõviosa viidi edasi Hiina, mis oli just üle läinud sularahamajandusele ja vajas hädasti väärismetalle. Kui väärismetalli laadung saabus Sevillasse, siis see läks otse genovalaste lattu, aga enne kui see itta edasi saadeti, laenati selle väärtus valitsejatele sõja rahastamiseks. Vastu said nad võlakirju, mille pealt valitsus pidi igal aastal neile intressi maksma. Neid võlakirju sai edasi müüa, ja niimoodi said pankurid peaaegu lõputult paljundada kulla ja hõbeda tegelikku väärtust.[5]

Euroopa esimene pärispaberraha trükiti 1694. aastal Inglismaal, kui 40 Londoni ja Edinburghi pankurit andsid William III-le 1,2 miljonit naela laenu sõjaks Prantsusmaaga. Vastutasuks lubas kuningas luua neil korporatsiooni, millel on rahatrükkimise monopol (Graeber 2011: 339-340). Seda algset võlga pole siiamaani tagasi makstud, ja see polegi mõeldud tagasimaksmiseks.

Kui me eelmiste süsteemide puhul nägime, et raha esindab tulevikku ning tõmbab kokku minevikku, siis nüüd hakatakse tulevikku ennast rahaks tegema, nii et raha mitte üksnes ei esinda tulevikku, vaid paljuneb selle arvel. Veneetsia esimesest võlakirjaemissioonist peale peetakse mõistlikuks aastaintressiks 5%; see on kasvutempo, millega raha peaks kasvama. Kapitalism on sõna otseses mõttes ehitatud tuleviku müümise peale ja metafoor “aeg on raha” on siin täiesti reaalse tähendusega, millel võivad olla vägagi konkreetsed tagajärjed selle jaoks, kes ei suuda vajalikul määral kasvada, et intressi maksta ning niimoodi võlgu jääb. Siin ei saa niisama vaikselt tiksuda, ei saa mitte kasvada. Valitsevates riikides võib see kodanikule tähendada oma kodust ja varast ilmajäämist; valitsetavates riikides võib see tähendada tuhandete näljasurma.

See süsteem poleks mõeldav ilma tõhusa administratiivsete, kohtuliste, politseiliste ja sõjaväeliste struktuurideta. Nendega lõhutakse traditsiooniliste ühiskondade anarhilised vastastikusel abil põhinevad kvalitatiivsed ja implitsiitsed krediidisüsteemid ning asendatakse need kvantifitseeritud ja eksplitseeritud võlasuhetega. Kapitalistlik süsteem paisus olulisel määral alates sellest, kui hakati laialdaselt jagama tarbimislaene, nii et keskmine kodanik sai endale soetada hüvesid, mis muidu olid piiratud valitud eliidiga, nt. oma maja ja auto (ühtlasi langes ka nende hind märgatavalt, nii seoses nõudluse kui tootlikkuse kasvuga). Ühest küljest suurendas see märgatavalt rahvastiku tarbimist ja teisest küljest köitis inimesed seesmise motivatsiooniga süsteemi külge: nad olid saanud hüvesid ja rügasid nüüd rõõmuga tööd teha, et laenu tagasi maksta (koos intressidega!) – või kui rõõmu nappima hakkas, siis kannustas piitsana hirm neist hüvedest ilma jääda (sest maja ja auto kuuluvad pangale, kuni võlg pole ära makstud). Sellega viiakse ühiskondlikku mobiliseerimist ning tuleviku haldamist järgu võrra edasi.

Maailmamajanduse arenguga ja globaliseerumisega on tihenenud ja mitmekesistunud sidemed nii iga ühiskonna sees kui ka ühiskondade vahel. Nüüd võib mõelda, et korporatiivsed ja riiklikud huvid, millega kapitalismile alus pandi, hakkavad selle arengut pärssima. Lühinägelikkusest ja ahnusest on majanduslik võim pannud poliitilist võimu vastu võtma seadusi, mis tulevad kasuks eliidile, nii et varandus kipub kogunema väheste isikute ja korporatsioonide kätesse (nn 1%), see aga pärsib globaalset tarbimist, mille jaoks oleks palju tulusam, kui varandus nii iga riigi sees kui ka eeskätt riikide vahel jaguneks ühtlasemalt.

Nõnda nagu 20. sajandi algupoolel laienesid hüved üha suurematele ühiskonnakihtidele ja kasvas keskklass, samamoodi võiks ehk lähitulevikus toimuda arenguid, mis viiksid hüvede ühtlasemale jaotumisele nüüd kogu maailma elanikkonna seas. Ma ei oska öelda, kas see tähendaks seniste jõukate ühiskondade jäämist suhteliselt vaesemaks või leitakse intellektuaalsest ja tehnoloogilisest innovatsioonist ressursse senise taseme hoidmiseks. Igatahes vabastaks mõistlikum tarbijakäitumine ja suurem tähelepanu jätkusuutlikule arengule tootmises märkimisväärseid ressursse.

Kasutatud kirjandus:

DeLanda, Manuel 2000. Thousand Years of Nonlinear History. New York: Swerve Editions.

Graeber, David 2011. Debt. The First 5000 Years. New York: Melville House Printing.

Marx, Karl 1953. Kapital. Tallinn: Eesti riiklik kirjastus.

Stiglitz, Joseph E.; Walsh, Carl E. 2006. Principles of Macreconomics. Fourth Edition, New York: Norton.

Weber, Max 2007. Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim. Tallinn: Varrak.

---

[1] “Kulla esimene funktsioon seisab selles, et anda kaupade maailmale väärtuste väljendamiseks materjali, s.o. et väljendada kaupade väärtused samanimeliste suurustena, mis on kvalitatiivselt ühesugused ja kvantitatiivselt võrreldavad” (Marx ... 3. ptk. raha ehk kaupade ringlus 1. väärtuse mõõt, kohe alguses)

[2] Marx ütleb: “Mitte raha ei tee kaupu ühismõõtseteks. Vastupidi. just sellepärast, et kõik kaubad kui väärtused on asjastatud inimtöö ja et nad on järelikult iseenesest ühismõõtsed, võivadki nad mõõta oma väärtusi ühes ja sellessamas spetsiifilises kaubas, muutes ta seeläbi oma ühiseks väärtusmõõduks ehk rahaks” (samas). Minu jutt pole mõeldud vastanduma Marxile, vaid rõhutama asjaolu, et kombatavate müntide kasutamine võimaldab seda mõõtmist ja võrdlemist tõhusamalt teha, kujutades seega endast kõrgema tasandi “kokkutõmmet”.

[3]           Aegade jooksul on ühe leitmotiivina ringelnud viha selliste liiakasuvõtjate vastu, ning mõnes ühiskonnas – näiteks keskaja Euroopas – rakendati meetmeid selle piiramiseks: intressi ei tohtinud kristlane teiselt kristlaselt võtta, küll aga lubati seda teha juudil. Sellega löödi kaks kärbest ühe hoobiga: kanaliseeriti liiakasuvõtjatevastane viha juutide peale ning ühtlasi oli valitsejatel võimalik varuvariandina juutidelt nende varandus vägivallaga lihtsalt ära võtta, kartmata ühiskonna halvakspanu (ja pälvides sageli hoopis kiitust selle eest).

[4]           See pole ilmselt ainus tegur. Lisaks allpool viidatud kultuurilistele asjaoludele (Max Weber) mängis ilmselt oma osa ka puhtalt süsteemi loogika, vt. DeLanda 2000.

[5]           See mehhanism toimib tänapäevani, vt Stiglitz ja Walsh 2006: 622-626 “Kuidas pangad tekitavad raha”.