(Pudemeid raamatu kirjutamise kõrvalt)
Mis on rituaal? Selles on esiteks hädavajalik mingi korduselement: ajaline,
ruumiline, tegevuslik, sõnaline. Ilma selleta ta ei moodustaks rituaali.
Teiseks on ta intersubjektiivne, kollektiivne, ühiskondlik. Võib-olla saab
rääkida ka individuaalsetest, idiosünkraatilistest rituaalidest, näiteks
patoloogiatena, à la et astud ainult kõnniteplaadi keskkohta – aga tundub, et
see on kõdunud rituaal ja et teised inimesed, ühiskond on selles kätketuna olemas
(vähemasti tundub nii; see vajaks lähemat selgitamist); ning sellised rituaalid nagu hommikune ja
õhtune hambapesu, hommikuvõimlemine jne on juba selgemalt kollektiivsed,
ühised, ühiskondlikud, ühispärimuslikud.
Pöördun vanemate, esivanemate, loodusaspektide poole, pühitsen neid, austan
neid. Ja sellega kontekstualiseerin iseennast, sõlmin või taastan nendega
liitu, olen nendega tihedamalt koos.
Teisalt võiks muidugi ütelda, et rituaal ju dekontekstualiseerib: mingid
korduvad ajad, ruumid, teod, sõnad ju ei ole võetud praegusest täpsest
olukorrast, vaid mujalt, varasemast, enne olemasolevast. Mõned rituaalsed teod
ja vormelid võivad eriti arhailised olla (noh, nt kirikutes preestrid siiamaani
kannavad Rooma riigi aegset riietust). Selle vastu võib jällegi väita, et
asjaosaliste eneste jaoks, fenomenoloogiliselt võib olla ümberpöördult – et
kõige nende kordustega just nimelt luuakse too rituaalne, sakraalne aeg,
koht, olukord, ning et seega nad juba eo ipso, määratluse järgi on
kontekstuaalsed. Ja isegi kui me võtame väliselt positsioonilt, siis nagu
öeldud, rituaaliga ma rekontekstualiseerin end.
Dekontekstualiseering, mida ma silmas pean, oleneb
eeskätt muust – asi on eeskätt võimustruktuurides. Dekontekstualiseering, mis käib abstraktsete, üldiste mõistete kaudu (nt
kreeka filosoofid, hiina moistid), rebib end lahti olemasolevaist
võimustruktuuridest – mida põlistatakse teatavate rituaalide, manerismide,
mõtlemis- ja ütlemisvormidega – ning loob uut valda või pinda, kus liikuda
avaramalt, vähem kontekstuaalseist tingimustest rippuvana. Nagu moistide ajal
arenema hakanud (või ka unistatud, kujutletud) meritokraatlik riigibürokraatia.
Ei loe, kust tuled, vaid kuidas mingis funktsioonis õnnestud.
Nii et rituaal on ikkagi kontekstualiseeriv ning taasalastav, konservatiivne
moment on seal alati oluline (toosama kordus!). Õigemini, vabadust saab muidugi
ka selle raames võita, aga see käib teisel moel, mitte lahtirebimisena, vaid
vahelepugemisena. Kui sa oled nii sujuv ja voolav nagu Konfutsius. Või kui
mingi praktikaga saavutad meisterlikkuse, sujuvuse, ja nõnda justkui looduse
enese kulgemisega kooskõlastud, nagu Zhuangzil. (Taoism ja konfutsiaanlus on ses osas
kaunis lähedased; moism ja seaduslus on hoopis teine tubakas; kuigi teises mõttes
jällegi on nt Zhuangzil olulisi haakekohti just moismiga – teatav radikaalsus,
võrdsustamine jm.)
Omaette huvitav küsimus puudutab ka noid kehastumusest destilleeritud mõisteid - neid,
mida kontekstualiseeringu, ritualismi jne põhjalt saab välja võtta ja on välja
võetud, alates Konfutsiuse inimlikkusest ja kohasusest jne kuni Zhuangzi vaba
kondamiseni. Needki saavad olla emantsipatsiooni tugipunktideks – aga mõneti
teisel moel kui nt moistide fa 法 jm.
