Taas remonditakse Tallinna Vabaduse väljaku monumenti. Teen
ettepaneku muuta tellingud monumendi püsiosaks, nii et alati oleks
osa monumenti tellingutes ja töömehed sebiksid seal. Üks koht
saaks valmis, siis nihutataks tellingud jälle teise kohta. Seal
tehtaks ka pärisremonti, aga eesmärk poleks saada kogu monumenti
üleni ja täielikku korda, vaid alati oleks mingi külg lagunenud,
mingi osa remondis, ja mõni värskelt kohendatud. See annaks
monumendile uue tähendusmõõtme: vabadus kui lakkamatu remont,
üheaegne ehitamine ja lagunemine. Võiks veel teha ka nõnda, et
taastatud osad oleksid pisut teistmoodi kui nad algselt olid, nii et
monument remontimise käigus ka pidevalt teiseneks - nõnda nagu ka
ühiskond ja vabadus ise. Eks see toimub vältimatult igasuguse
"taastamise" käigus, aga antud juhul võiks anda veel
veidi vabamad käed. See vabastaks illusioonist, justkui vabadus
jõuaks kunagi "kätte", oleks "valmis" ja
"olemas". Kui vabadus on käes, valmis ja olemas, siis
selsamal momendil teda enam juba ei ole. Ta tahab lakkamatut remonti.
Ja lagunemist. Viimast ei maksa häbeneda, see on kulgemise vältimatu
osa ning igasuguse muundumise ja elu eeldus. Nõnda poleks vaja
hirmsaid pingutusi, et anda Eestile väärikas vabaduse monument,
vaid piisaks olemasolevale semiootilise kihi lisamisest: tellingud ja
remont monumendi osaks! Mitte kui miski, mis on "ajutine"
ja peab "mööda saama", vaid mis käibki asja juurde.
Pealegi, kuna eesmärk polegi monumenti korraga ja üleni üles
vuntsida, siis ei peaks kõik objektil toimetavad inimesed tingimata
spetsialistid-ehitajad olema, vaid nende näol saaks luua hulga
sotsiaalseid töökohti. Tõmbavad helkurvesti selga ja kiivri pähe
ja lähevad vabadust ehitama. Või see võiks olla ka vabatahtlik,
auasi: rotatsiooni korras käidaks vabaduse väljakul
vabaduse-ehitajat kehastamas.
