martedì 26 aprile 2016

Feminismist



1. Kriitiline unustus

Feministlikus grupis Virginia Woolf Sind Ei Karda esineb vahel eneseiroonilisi epiteete à la „meie, krõhvad“ või „meie, meestevihkajad“, mida ei tule muidugi otsesõnu võtta, kuid mulle tundub, et olgugi huumori või iroonia võtmes need ikkagi legitimeerivad positsiooni, mille suhtes kriitilised ollakse, seeläbi, et oma iha sinna üldse investeeritakse, sedasorti diskursust üldse tähele pannakse ehk et see ülepea relevantsena ilmneb. Ma arvan, et sellisel diskursusel võib tükis täiega lasta unustusse vajuda, nii et isegi kui keegi esineb sedasorti avaldustega (mitteirooniliselt, mõeldeski niiviisi), siis saab ta lihtsalt õlakehituse osaliseks, nii et ta jääb omas mahlas, isolatsioonis podisema. Kokkuvõttes: ma pole üldsegi sellise eneseiroonia vastu (see osutab võimele endast distantseeruda ja on selle poolest voorus), vaid leian, et sellise eneseirooniagi unustamine oleks vabastav, vabastaks iha nondesamade vanade struktuuride ja klompide kütkest, nii et ta saab investeerida põnevamatesse asjadesse. Vähemasti oleks unustus nendele vanadele struktuuridele kõige parem kriitika.
Kui korraks tulla metatasandilt objekttasandile, siis sellistes feminismile rakendatud epiteetides nagu „meestevihkamine“ jms on muidugi nii palju asju valesti, et neid võib jääda üles lugemagi (ja see ilmselt annab ka oma panuse nende epiteetide eneseiroonilisse potentsiaali, kuna just nimelt „liiga palju“ on valesti, toimub üleküllastus, mis saab vallanduda naeruna). Toon välja ainult ühe asja. Feminismi-mõistet on kasutatud mitmel moel, aga ma oletan, et kõige laiema konsensuse saavutab määratlus, mille järgi on kõige üldisemalt öeldes tegemist naise positsiooni, naise-kogemuse jne-ga, s.o kus esmajoones on (positiivses sõnastuses) see, kes on naine, millest teises järgus tuleneb (negatiivses sõnastuses) see, mille vastu tuleb naiseks-olemise nimel võidelda. Ehk „meestevastasus“ pole igal juhul esimese järgu küsimus. Ja isegi teise järgu küsimusena on raske näha, kuidas see saaks sellise üldise määratlusena kehtida (kuidas naine kui selline saaks olla mehe kui sellise vastu – või vastupidi), sest isegi bioloogiliselt on kõigist sellega seotud agonismidest hoolimata sugulise erinevuse tähendus kooperatsioon ehk molekulaarsel tasandil väljendudes „geneetilise materjali“ parandamine rekombinatsioonis ning seeläbi „kohasemate“ organismide tekitamine. Kultuurilisel tasandil on kooperatsioon veelgi ilmsem (võib oletada, et kultuuri arengu üks alustalasid on mõlema vanema pikaajaline osalemine järglaste kasvatamises). Nii et kui on juttu „meestevastasusest“ feminismis, siis ilmselgelt tähendab see mingite spetsiifiliste nähtuste vastu olemist – esmajoones puudutab see teatavaid ühiskondlikke struktuure ja tavasid, mis hoiavad naisi alamas, nõrgemas positsioonis. Ja võib üsna kindel olla, et kui keegi esineb etteheitega „aga mis teil meeste vastu on?“, siis selle taga on teadvustamata hirm – privilegeeritu positsiooni on riivatud ja ta kardab seda kaotada, ja kui indiviid on oma identiteeti tihedalt sellega seostanud, siis puudutab see otseselt ka tema eneseidentiteedi aluseid (sellise etteheitega võivad esineda muidugi nii mehed kui ka naised – viimased „teise diskursuse“ interioriseerimise kaudu; see ei erinegi nii palju mehanismidest, kuidas mehed interioriseerivad sedasama diskursust – lihtsalt resultantpositsioon on erinev: mehed satuvad ise olema privilegeeritud, naised aga mitteprivilegeeritud). Seetõttu võib säärane etteheide olla vägagi terav, äge, agressiivne.


2. Formaalne ja sisuline võrdõiguslikkus

Tundub, et feminismiga seotud diskussiooni pärsivad (vähemasti Eestis) mõned lühinägelikkuse-punktid. Üks neist on seotud sellega, et formaalselt on Eestis naiste õigused ju üldjoontes tagatud: naised saavad osaleda kõigil poliitilise elu tasanditel, valida ja olla valitud ametitesse, omada, pärida ja pärandada vara, sõlmida lepinguid, piiranguteta osaleda äris ja tootmises, käia sõjaväes ja olla korrakaitsja jne. Lisaks saavad naised otsustada oma keha üle: abort ja rasestumisvastased vahendid on legaalsed, samuti prostitutsioon (kuid mitte selle vahendamine). Paberi peal on seega meeste ja naiste võrdõiguslikkusega kõik justkui korras. Aga kui me vaatame elu ennast, siis on asjad hoopis teistmoodi. Seetõttu on vaja rääkida ka sisulisest võrdõiguslikkusest, mis tähendab reaalset võimet võrdõiguslikkust teostada. Utreerides: on mõttetu rääkida vabadusest omandada haridust, kui õppemaks on suurem kui vanemate kuupalk, lähim kool on viiekümne kilomeetri kaugusel ning õdede-vendade toitmiseks peab laps tööd tegema: hariduse omandamine pole sel juhul formaalselt keelatud, ent on sisuliselt muudetud kättesaamatuks. Üks suuremaid probleeme võrdõiguslikkusega ongi see, et me ei näe neid tegureid, norme ja tavasid, mis tekitavad ja hoiavad sisulist ebavõrdsust, s.t me ei näe, et „tavaline“ olukord ongi juba kallutatud, „loomulik“ olek on juba ebaloomulik (konstrueeritud, teatavate tegude ja hoiakute tagajärg). Kõige vähem märkavad seda muidugi privilegeeritud, ehk antud juhul mehed. Näiteks miks on nii, et paljudel elualadel, kus on valdav naiste osakaal (nt lasteaiakasvatajad), on palgad madalamad kui paljudel elualadel, kus on valdav meeste osakaal (nt ehitus). Kas suhtlustöö on iseenesest vähem väärtuslik või vähem kvalifikatsiooni nõudev kui füüsiline töö? Need on lihtsalt edasikanduvad tavad.

3. Tunda ja usaldada geneesi

On vägagi võimalik, et vaatamata kõigile pingutustele tuua mehi suhtlusfääri töödele ja naisi füüsiliste tööde sfääri (kus tegelikult enamasti suurem osa tehakse nagunii masinatega) jäävad ikkagi naised domineerima esimestes ja mehed teistes. Selle paradoksi tõi välja Harald Eia dokumentaalfilm „Ajupesu“ (Norra, 2010): Norras, mis oli uuringute järgi 2008. aastal sooliselt kõige võrdõiguslikum riik maailmas, on ometi lõviosa insenseridest mehed ja haiglaõdedest naised. Samuti saab neid erinevusi korrellerida meeste ja naiste neuroloogiliste erinevustega. Niimoodi võib juhtuda, et mõni traditsionalistlik ja suure soolise ebavõrdsusega ühiskond on paljuski väga sarnane Norraga. Muidugi, kui me vaatame lähemalt, siis tulevad välja erinevused. Aga isegi kui me väitluse huvides postuleeriksime täieliku samasuse, siis oleksid need kaks pealtnäha ühesugust ühiskonda ikkagi äärmiselt erinevad, kuna geneesiprotsess, millega selleni on jõudud, on erinev (ja edasi kestes need pealtnäha samased ühiskonnad hakkaksid vältimatult lahknema). Suure soolise ebavõrdsusega ühiskonnas määrab sugu inimese elukäiku: mil moel ta end üleval ja ülal peab (s.t kuidas end elatab ja kuidas käitub). Alati on aga naisi ja mehi, kes tahaksid elada teistmoodi kui neile etteantud rollid, nii et see süsteem on vältimatult ebastabiilne, habras ja nõuab säilitamiseks suurt hulka ideoloogilist ja ka füüsilist vägivalda, mille abil „hoida ohjes“ soorollist „hälbijaid“. Seevastu isegi kui oletada, et sooliselt võrdõiguslikus riigis enamik mehi ja naisi teevad sarnaseid töid nagu suure soolise ebavõrdsusega riigis, siis siin on see oluline vahe, et need, kes tahavad elada teistmoodi, saavad seda teha ja neid isegi julgustatakse ja toetatakse. Seetõttu on selline süsteem palju vastupidavam ja sitkem, kuna soorollide vastustajad – isegi oletades, et neid on vähemus – mitte ei lõhu süsteemi, vaid kinnitavad seda. Kindlasti on see stressivabam olukord, kuna ei pea muretsema enda vastavuse või mittevastavuse pärast olemasolevate soorollidega.[1] Ja kahtlemata on selline ühiskond edukam mitmesuguste annete väljatooja ja arendajana, kuna puudub või on nõrgem eelselektsioon, mis kõrvaldaks pelgalt soo alusel inimesi mingist valdkonnast.
Muidugi nõuab selline ebavõrdsuste mahendamine vaeva, kuna kui oletada et insenerideks hakkavad enamasti mehed ja haiglaõdedeks naised, siis kujunevad sellest stereotüübid, ühiskondlikud hoiakud, mis isegi formaalsete takistuste puudumisel raskendavad indiviidide ligipääsu teatud erialadele pelgalt soo tõttu, ning selliste stereotüüpide hajutamisega tuleb pidevalt tegeleda. Üks feminismialast diskussiooni hägustav asjaolu on siin see, et mõlemaid peetakse ühtmoodi vägivaldseks – nii traditsioonilise ühiskonna soorollidesse surumist kui ka progressiivse ühiskonna soorollide mahendamist. Need on aga parem lahus hoida, sest tegemist on eri laadi protsessidega: üks on piirav (on etteantud soorollid ja sa pead lihtsalt nendega kohanema), teine on avav, piiranguid kõrvaldav (hajutatakse eelarvamusi ja norme, mis pärsivad isikul asumast ühte või teise ametisse); üks lähtub kollektiivist (ühiselt määratletud soorollid ja isikute kohandamine nendega), teine indiviidist (teha nii, et indiviid saaks võimalikult pärssimisteta ennast arendada ja rakendada); üks võtab midagi ära (ärajäänud ja luhtunud karjäärid „vale“ soo tõttu), teine annab midagi juurde (insenerideks on endiselt enamasti mehed ja haiglaõdedeks naised, aga kui sa mehena tahad saada haiglaõeks või naisena inseneriks, siis sa saad seda teha).[2]

4. Feminism kui igaühe asi

Nõnda pole feminism ja naisõiguslus spetsiifiliselt naiste asi ja naiste huvides, vaid see on samavõrd meeste huvides ja kogu ühiskonna hüvanguks. Ses mõttes peaksid kõik olema feministid – nagu ka kõik peaksid olema abolitsionistid, nahavärvist sõltumata. Seksistlik ühiskond toob kaasa soorollid, mis piiravad ka mehi (isegi kui nad on privilegeeritud seisundis). Ei pea ainult julgustama naisi asuma „meeste“ erialale, kui neil on vastav kutsumus, vaid ka mehi „naiste“ omale; ei pea ainult julgustama naistes „mehelikke“ omadusi – enesekehtestus, juhtimine jt –, vaid ka meestes „naiselikke“ omadusi – empaatia, emotsionaalne intelligentsus jt. Ühiskondlikult saab siis paremini avastada ja arendada mitmesuguseid andeid ja individuaalselt saavad inimesed täielikumaks, avaramaks, integreeritumaks (ja siis poleks enam võimalik, et tolereeritakse meespoliitikute seksistlikke avaldusi, vaid seda peetaks lihtsalt matsluseks, ahta isiksuse tunnuseks). Lihtsa dihhotoomia mees-naine asemel on siis hulk individuaalseid iha genereerimise viise – mis maailmalõpukuulutajate meelehärmiks[3] ei tekitaks aga mingit segadust, kaost, vaid millest ilmselt enamik sarnaneks praeguste vormidega – just nimelt sel määral kui mees ja naine on midagi loomulikku; teisisõnu: ainult siis on nad midagi loomulikku.



[1] See võib muidugi tekitada teistsugust ebakindlust, kuna just nimelt ei teata, „kuidas tuleb käituda“: „enne“ oli teada, kuidas käitub džentelmen ja kuidas käitub daam, aga „nüüd“ on asi palju segasem. Küllap tuleb nendegi murega tegeleda, aga lahenduseks ei saa muidugi olla „džentelmenide“ ja „daamide“ koodeksi üleüldine tagasitoomine sotsiaalse normina, vaid pigem nende möönmine teatavates alamsüsteemides (nt džentelmenide ja daamide klubid asjast huvitatuile, või siis presidendi vastuvõtt, kuhu ülikonnad ja vuhvkleidid selga pannakse). Selline piiritlemine võib asjaomastes tekitada protesti – miks me peame džentelmeni-daami mängu mängima ühes ühiskonna nukas; kõik peaksid niimoodi käituma. Siin võib tuvastada kunagise hegemoonse, koloniseeriva diskursuse rasket kohanemist olukorraga, kus ta on sunnitud taanduma. Nagu mõni koloniaalimpeeriumi emamaa, kes on kolooniatest ilma jäänud ja peab nüüd leppima oma uute, tunduvalt kahanenud piiridega – ideoloogilised pretensioonid sageli ei kahane sugugi nii kiiresti ja sageli säilib suurriiklik hoiak ka pärast suurriigi staatuse kaotamist. Muidugi neid hegemoonseid pretensioone toestatakse mitmesuguste ideoloogiliste ja ajalooliste argumentidega: „vanasti“ oli niimoodi (ja kuna inim- või ka ühiskond jäi selle tingimustes ellu, siis järelikult ta vähemasti võimaldas elu – iseasi, kas võimendas), niimoodi on „loomulik“ (mees on kütt, naine koduhoidja; mees oli kündja ja naine kuduja, järelikult on loomulik, et mees juhib poliitilist elu ja naine korraldab kodust elu – ehkki kõik need struktuurid, juhul kui nad ikka eksisteerisid, olid ajalooliselt kujunenud teatud kindlates oludes; see viib vältimatult bioloogilisse ja/või ajaloolisse reduktsionismi). Sellistele hegemooniapretensioonide suhtes tuleb olla järeleandmatu: me mööname teie alamstruktuuri, aga mingil juhul ei anna teie kätte kogustruktuuri.
Mis puudutab vana hegemoonia lagunemisest tulenevasse ebakindlusse, siis sellega tuleb tegeleda kui järeleaitamistunniga. Ikka leidub ühiskonnaliikmeid, kes ei suuda uute oludega piisavalt kiirelt kohaneda. Näiteks keskealisel inimesel võib olla raske kohaneda uute tehnoloogiatega – aga lahenduseks ei saa muidugi olla see, et me keelaksime need uuendused ja sunniksime kõiki minema tagasi Nokia 3310 juurde, vaid see, et aitame järele neid, kes uute aparaatidega kohaneda ei suuda. Samamoodi võivad soorollide muutumine (või hajumine) tekitada stressi inimestes, kes on üles kasvanud teistsuguses ühiskondlikus korralduses ja harjunud teistsuguste jaotustega. Jällegi kuna inimene võib olla oma identiteedi tihedalt sidunud nonde vanade jaotuste külge, siis võib ta tunda ennast ohustatuna oma identiteedi alusteni välja, ning see võib avalduda väljapoole suunatud verbaalse või isegi füüsilise agressiivsusena. Sellega toimetulekuks tuleb neis esiteks luua turvatunne (jah, te olete inimesed, väärikad kodanikud, me aktsepteerime teid, „kõik on hästi“, „rahu“) ja teiseks näidata seda loogikat, kuidas vanast jaotusest on liigutud uude, ühest küljest veendes selle otstarbekuses ning teisest küljest avardades empaatiat uute vormide (nt samasooliste abielupaaride) vastu (näiteks kasvõi tuues neid kokku nende inimestega, nii et tekiks isiklikum ja täpsem ettekujutus).
Konservatiividel on ühiskonna tasakaalus hoidmisel tänuväärne roll – mitte niivõrd aktiivse panustajana („sõukruvidena“), kuivõrd inertsi tekitajana („ballastina“): ühiskonnal on hädasti tarvis mingit hulka inertsi, sest liigne volatiilsus võib ta sootuks koost rebida. Pole hea, kui iga uus mõte kohe ellu viiakse – sest pole teada, kuhu ta välja viib. Täiesti aktsepteeritav konservatiivne positsioon võikski olla ka selline, mis toetaks status quo’d kui sellist, s.t mis ei peakski seda põhjendama sellega, et „vanasti“ oli hea või „olemuslikult“ on hea nii nagu on olnud, vaid lihtsalt hoides inertsi kui sellist – heal juhul muidugi mitte ogaralt kaua, „viimse veretilgani“, vaid lastes tegelikkusel muunduda, lihtsalt aeglustades seda protsessi, hoides ta seeläbi konsistentsena; luues pinna(se), kuhu uuendused, uued sisendid, ettepanekud saavad koguneda ja kus nad saavad küpseda, ühiskonnakehandi teiste elementidega läbi käia, lõimuda, nüansseeruda, enne kui see avaldub teostusliku teisendusena (ja lastes sumbuda paljudel, mis teostuseni ei jõua). Selline viivitus on rikkaliku ja jõulise ühiskondliku tegutsemise eeldus. Selline konservatiiv lihtsalt avaldab vajalikku vastupanu, nii et progressiivsed jõud saavad pidepunkti – nagu aikido’s uke (see, kelle peal tehnikat sooritatakse) tori’le (sellele, kes tehnikat sooritab). Aikido võrdlusega jätkates: tehnika sooritamise provotseerijaks, algatajaks on just uke ehk n-ö see, kes pikali visatakse – ja ka ühiskondlikus dialektikas provotseerijaks ongi sageli just konservatiivne element, jätkates mingeid praktikaid, mis pole uutes oludes enam kohased, nii et progressiivne element on sunnitud temaga mingi tehnika sooritama (protesti, revolutsiooni, ...).
[2] Paralleel erinevate protsesside väheviljakast kokkupanemisest on see, kui samastatakse totalitaarse režiimi tsensuur ja „poliitkorrektsusest“ tingitud keelekasutuse mõjutamine, mis võivad sarnased olla vaid mõne formaalse tunnuse poolest, kuid on sisuliselt kardinaalselt erinevad.
[3] Sest kõige suuremat meelehärmi ei valmista maailmalõpukuulutajale mitte see, kui maailma lõpp kätte jõuab, vad kui see ära jääb (sest siis osutuks kogu ta ettevõtmine tühjaks, tühiseks – see mõttetusetunne aga on tema kõige suurem vaenlane).