keha annab sõnadele kaalu

Poliitikasse on tarvis tagasi tuua kehad. Praeguse poliitilise kartelli jaoks meie, kodanikud, oleme kõigest hääl, ja seegi antavat perioodiliselt neile ära. Kodanikud võivad häält teha, protestida, argumenteerida, rääkida, veenda, aga sellel pole poliitilisele elule mitte vähimatki mõju. Sõna üksi jääb mõjuta.[1] Niimoodi poliitikud irduvad füüsilisest maailmast ja konstrueerivad oma paralleelmaailma, kus Tallinnas olevat hea elada ja kus Eesti olevat edukas ja jõukas. Ehkki füüsilises maailmas kasutatakse Tallinna eelarvet ühe partei ja ühe kildkonna huvides ning füüsilises Eestis piisab palgast vaid vaevu toimetulekuks. Välmivad paralleelmaailma, kus on normaalne, et need, kes peaksid seisma ühishüve eest, hoolitsevad mõne üksiku kildkonna heaolu eest; kus õpetajad ja õed peavad töötama ülekoormusega, aga nende palka ei tõsteta isegi inflatsiooni kompenseerimiseks, samal ajal kui riigikogulaste palk tõuseb pidevalt ja jõudsalt. Paralleelmaailma, kus figureerivad ainult korter pealinna valitud tsoonis ning suvila looduskaunis kohas – ja ülejäänut lihtsalt ei ole olemas. Paralleelmaailma, kus ei pea tundma mingit muret selle pärast, kuidas füüsilises maailmas toime tullakse, kuna tolle paralleelmaailma ehitajatel on füüsilises maailmas mõnus.

Just nende paralleelmaailma ehitajate füüsilist mugavust tuleb häirida. Füüsiliselt. Kehalise kohalolekuga. Iial ei loobu võimnik võimust muidu kui füüsilise surve mõjul. Iial ei lase ta enda valdusse tarretatud võimu liikuma muidu kui sunniviisil. Seda, kuidas Toompea ruupor kurdistas kodanikud ja viis neilt arutleva mõistuse peast, näitab see mürgine viis, kuidas võimnikud pöörasid avaliku arvamuse arstide streigi vastu õhku ehitatud statistikaga. Arvud ja statistika on alati võimnike leivanumber olnud. Neile sobivalt leitud, välmitud, töödeldud, esitatud arvud. Mis õhtumaise metafüüsika vaimus kehastavad justkui midagi tõelisemat, pärisemat, objektiivsemat, igavikulisemat – erinevalt meie, surelike muutuvaist ebausaldusväärseist arvamusist.

Küllap on mitmeid põhjusi, miks Eestis naljalt keha poliitikasse ei tooda. Liiga sageli on ajaloos see tähendanud selle keha hävimist. Kehasid julgeti poliitikasse tuua Laulva revolutsiooni ajal. Selle pärast on meil nüüd natuke piinlik – seda kandis õhin, lapsemeelne entusiasm. Selline poliitiline keha ei tule tagasi – mitte sellisel kujul. Viimati toodi kehi poliitikasse Aprillimäsu ajal. Sellega kaasnes lõhkumine ja seda ässitasid mitte kõige toredamad jõud. See vajutas pitseri kehadele – justkui keha kaasamine tähendaks füüsilist tegutsemist selle kõige tooremal kujul, vägivallatsemist.

Võimnikud jätkavad nõukogude traditsiooni tükeldada, killustada ühiskonda, lahutada kehi. Arstide vastu suunatud mürgine propaganda ilmutab seda kõige ehedamalt. Võimnikud püüavad teha nii – maksku mis maksab – et inimesed hakkaksid arste kadestama ja neid vihkama. See on suurel määral õnnestunud. See on viimase aja üks suuremaid antidemokraatlikke samme võimnike poolt, mille kõrval kahvatuvad isegi üksikute haldurite kuritarvitused. See on otsene hoop kodanikuühiskonnale, mille aluseks on inimestevaheliste suhete tugevus ja mitmekesisus, rikkalikud solidaarsused. Seda üritatakse põlistada eestlaste väidetava “individualismi” ideoloogiaga, mille järgi eestlane ei sõlmivatki solidaarsussidemeid teiste inimestega. See väidetav individualism, mis haagitakse neoliberalismi vankri külge, on aga sama, mis nõukogude kollektivism. Viimane polnud mitte anarhiline, vabatahtlik ja spontanne inimeste organiseerumine, vaid nende liigutamine-ühendamine ülevaltpoolt. Tegelikult olid kõik seal kollektiivis üksi, tükeldatult. Täpselt samamoodi nagu neoliberalistlikus individualismis. Ja mõlemal juhul on tagajärjeks vähemuse poolt manipuleeritav elanikkond, kuna on tasalülitatud kodanike võime üksteisega anarhiliselt, vabatahtlikult, horisontaalselt, spontaanselt koostööd teha. Seda konksu ei tohi alla neelata, selle lõa otsast tuleb pääseda. Mitte vihata oma kaaskodanikku. (Isegi mitte võimnikku; rünnata võimnikku üksnes niivõrd, kuivõrd ta klombistab võimu; armastada teda, kui klomp on vallanenud).

Kehad tuleb tagasi võita häbimärgi alt, vägivalla märgi alt, tükeldatuse küüsist. Võimnikud võivad teha mis tahavad seni, kuni nende vastas pole füüsilised kehad.

Mõnda aega tagasi ma mõtlesin välja protestiaktsiooni füüsiliste kehade tagasitoomisega. See oli mõeldud pankade omavoli vastu ja seisnes selles, et mingi seltskond inimesi lepib omavahel kokku ilmuda mingil kellaajal mingisse pangakontorisse. Ja siis olla seal saalis mõnda aega. Seista, istuda. Vaikida. Mitte esitada nõudmisi. Midagi lõhkumata, ilma igasuguse füüsilise agressioonita. Lihtsalt füüsiline kohalolu. See on tegelikult palju võimsam statement kui mingite nõudmiste esitamine, lärmi löömine või millegi lõhkumine. Noil juhtudel on kohe millestki kinni hakata. Lihtsalt inimese kohaolust on raske kinni hakata. Muidugi on võimalik, et ikkagi politsei tuleks ja sunniks inimesed sealt lahkuma. Sellele pole vaja vastu hakata. Selle jõuaktsiooniga on politsei ja neid juhtivad võimnikud juba ilmutanud oma nõrkust, ebakindlust. Otsene vastuhakk annaks neile jõudu; seda nad ootavad, sellega nad arvestavad. Nad ei saa oma jõutarvitust tegelikult kuidagi põhjendada. Pole tsentraalset juhtimist, pole toimkonda, pole nõudmisi, pole füüsilisi aktsioone (peale tolle minimaalse, kohalolemise).

Ma mõtlen, et seda saaks laiendada ka muudesse kontekstidesse. Olgu väiksemate flash mob’idena või suuremate kogunemistena. Kujutlege kahetuhandest rahvasumma Toompeal või linnavalitsuse ees, kes lihtsalt on seal, vb ajab omavahel juttu. Aga ei lärma, ei lõhu, ei nõua. Vaid on. On seal kohal. Füüsiliselt. See on puhas võimu (võimu tardumise) kriitika. Selle üldisim vorm. Tavaliselt peab rahvakogunemisteks organitelt luba küsima. Ma ei tea, kuidas on eeskirjades määratletud rahvakogunemine – võimalik, et lihtsalt mingi inimeste kontsentratsioonina. Kuid mulle tundub, et kui puudub tsentraalne organiseerimine, siis ei ole võimuorganitel kuskilt kinni võtta ja neil pole kedagi karistada – või kui nad seda teevad, siis see ei saa mitte paista meelevaldsena. Keegi ei keela mul vabalt liikuda avalikus ruumis. Keegi ei keela mul ka minna kohta, kus juba eelnevalt on teisi inimesi. Kui suur hulk inimesi niimoodi lihtsalt tulevad mingisse kohta, siis igaüks neist võiks väita, et ta sattus sinna juhuslikult ja et ta on seal niisama. Pole mingit aktsiooni, sõnavõtte, korraldajaid, vaid lihtsalt inimeste kohalolu. Kuidas võimuesindajad sellest kinni haaraksid? Nad võivad seda teha, füüsilise jõu ja sõnalise demagoogiaga, aga kuna neile pole ette söödetud mingeid tegusid ega sõnasid, siis nad ei saa oma rünnakut fokuseerida, neil pole kuskilt kinni hakata. Seetõttu on jääb nende rünnak paratamatult rabedaks, meelevaldseks, haledaks, saamatuks, jõuetuks, võimetuks.

See ei pea sugugi tähendama seda, et sellised ettevõtmised oleksid sisutud. Vastupidi. Neile saab anda filosoofilise ja poliitilise sisu teisel ajal ja teises kohas. Kui sõnadel on eelnev füüsiline toetuspunkt, siis on neil jälle ka kaal. Kodanike füüsiline kohalolu on nagu Higgsi boson, mis annab sõnadele kaalu. Et me ei taha niimoodi jätkata. Me ei taha paralleeluniversumeid fiktiivsete, väljamõeldud maailmadega. Me tahame võimude ülessulatamist ja liikumapääsemist, nii et see voolaks taas läbi kõikide kodanike. Me tahame läbipaistvust, et paistaks läbi nende voogude põhi. Et võimudevool oleks ühistegevuse kirgas vesi, mis uhab kõiki ühiskonnaliikmed vastuvõtjate ja edasiandjatena ning mille voolus paistavad läbi kõik ühiskonnavoolusängi kivid. Võimnikke on tardunud võimuliikumise puhul alati füüsiliselt vähem kui ühiskonnaliikmeid kokku. Kui kodanikud tulevad füüsiliselt kokku ja näitavad oma kohaolu, oma keha, siis ei jää võimnikel muud üle kui lasta võimul liikuma ja lõpetada selle sogastamine. Kui võimnikke saab siis põhimõtteliselt sama palju kui kodanikke (ehk kui on tegemist tegeliku, mitte fiktiivse, paralleelmaailmse, sõnalise, luuldemokraatiaga), siis pole nad enam võimnikud, vaid vägilased. Siis on nõrgimgi vägilane. Praegu on tugevaimgi jõuetu, mannetu, nõme ja hale. Just jõudu-võimu ära andes-loovutades saadakse päris vägi – sest vägi on liikumises ja võimuliikuvus annab ühiskonna väe.

---

[1] Näidetest puudu ei tule. Ei astunud Tallinna linnapea pärast aprillirahutusi kogutud häälte peale tagasi, ei astu uurimise all olev justiitsminister (sic!) üldise pahameele kiuste tagasi.

MÜRGINE IDEOLOOGIA

Kui algas arstide streik, ilmus nagu tellimise peale „Postimehes“ rida artikleid, mis ühel või teisel moel seda õõnestavad, halvustavad või diskrediteerivad. Võib ju olla nõus sellega, et tegemist on parempoolse lehega ja seal avaldataksegi jutte, mis selle ilmavaatega kokku sobivad. Kuid pidades silmas, et tegemist on Eesti suurima päevalehega, peaks seejuures siiski kinni pidama mõningatest headest tavadest. Neid rikub artikkel „Tipparsti teenistus algab 7500 eurost kuus“. Kuna tundub, et see artikkel on avaldanud kaunis suurt mõju arstide streigi kuvandi kujunemisel, siis ma pean vajalikuks seda artiklit lammutada. Artikkel ise on siin.

1. Kuna käib Eesti arstide streik, siis pole mõeldav, et suurima päevalehe arstide palga teemalist artiklit saaks sellest kuidagi lahutada. See saab üheks osaks poliitilisest võitlusest.

2. Artikli pealkiri valgustab välja „tipparstide teenistuse“, mis tavainimese sissetulekutega võrreldes on astronoomiline. Artikli algusosa loetleb üles, kui palju on teisi suurepalgalisi arste. Algusest peale jäetakse varju alumine palgaskaala.

3. Kolm asjaolu aga muudavad kogu sellise statistika kallutatuks.

(a) Esiteks ei tehta seal vahet ainult Eestis töötavatel arstidel ja nendel, kes osaliselt või täielikult töötavad välismaal, kuid makse maksavad Eestis. Juba see muudab kogu statistika mõttetuks, sest pole teada, kui palju seda mõjutab osa arstkonna välismaalt saadav palk. Eesti arstid aga ei streigi oma palga pärast välismaal, vaid just Eestis. Seetõttu peaks vähegi adekvaatne statistika puudutama ainult Eestist saadavaid sissetulekuid. Siin käivitub halb ennastvõimendav ring: kuna palgad on väikesed, lähevad arstid välismaale tööle, kuna aga osa neist deklareerib oma tulusid endiselt Eestis, siis saab näidata, et arstide palka pole vaja tõsta. Seda enam minnakse mujale tööle, jne.

(b) Statistikas ei eristata palka ja muid sissetulekuid, mis samuti suurendab statistika meelevaldsust. Mõnel inimesel (ja neid võib olla piisavalt palju, et statistikat mõjutada), kes juhtumisi on arst, võib juhtumisi olla lisasissetulekuid muudel põhjustel (üleminekuperioodil sülle kukkunud varandus, pärandused, sugulaste-tuttavate kingitused vms.). Ometi peaks arstil olema võimalik inimese kombel ära elada ka ainult oma palgast. (Artikli autor möönab seda probleemi: „Keeruline arvestus seega ja nii ei saa täpselt öelda, kui palju arstid puhtalt kätte saavad...“, kuid see ei takista tal tegemast järeldust „... kuid summad on igal juhul suured“).

(c) Kolmandaks – ja see on meditsiinitöötajate jaoks oluline punkt – ei eristata normkoormust ja ületundide eest saadud tasu. Meditsiinitöötajad võivad saada oma inimväärse palga ebainimliku koormusega; ometi peaks olema võimalik inimese kombel oma palgast ära elada ka ainult normkoormuse juures.

4. Nimetatud asjaolud muudavad juba juurelt toodud statistika meelevaldseks. Ometi avaldab see antud kontekstis väga konkreetset mõju. Lühidalt öeldes jääb artiklist mulje, et arstid saavad üüratut palka, millest võib omakorda järeldada, et nende streik on ebaõiglane ja isegi küüniline. Mina väidan, et ebaõiglane ja küüniline on hoopis selline õhkuehitatud artikkel. Ja see on juba avaldanud oma mõju ja võib lugeda tavakodanike vihaseid reaktsioone „luksuses elavate“ meditsiinitöötajate aadressil.

5. Mis puudutab laiale avalikkusele kõige arusaadavamat nõudmist, nimelt meditsiinitöötajate palkade alammäärade tõstmist, siis kui olukord oleks nii roosiline nagu artiklis kirjeldatud, ei tähendaks see riigile praktiliselt mingeid lisakulutusi. Ma imestan, kas inimesed on tõesti nii naiivsed ja arvavad, et Eestis töötav tavaline õde, sanitar või arst saab muinasjutulist palka. Huvitav, miks siis nii paljud neist mujale tööle lähevad? Et aimu saada nende enamiku olukorrast, tasub pigem vaadata omaenda olukorda. Eks selle tekstigi lugejate seas on ehk neid, kelle sissetulek on suur, aga ma arvan, et enamiku puhul on see alla Eesti keskmise.

6. See artikkel seostub laiema teemaga, nö arvumaagiaga, mida on rakendanud erineva valdkonna võimnikud ministritest alates. Kui meil on arvud ja kui nendega veel mingeid operatsioone tehakse, erinevaid arve võrreldakse jne., siis jääb mulje, justkui tegemist on millegi objektiivsega. Arvud ju ei valeta. Ometi me teame kõik, kuidas arvud valetavad – sageli just nendega valetatakse veel kõige rohkem ja julmemalt.

(a) Sest põhiline küsimus on selles, kuidas arvud on saadud (rääkimata sellest, kuidas neid menetletakse ja esitatakse). Kui riigi tasandil rääkida, siis me isiklikus kogemuses näeme elu-olu nirudust, aga ametlik statistika on eeskujulik; niimoodi on suudetud luua Eestist positiivne kuvand välismaal – mis pole ju üldsegi paha, aga millel on enamiku inimeste tegeliku elureaalsusega vähe pistmist. Ma püüdsin eespool näidata, kuidas antud artiklis muudab andmete hankimise viis kogu artikli ebaadekvaatseks ja kallutatuks (rääkimata andmete esituse viisist: panna päisesse suure sissetulekuga arstid ja rääkida koguni miljonäridest!).

(b) Ning veelgi fundamentaalsem probleem peitub arvustamises ja kvantifitseerimises eneses. Sageli juba see protseduur ise võltsib põhjalikult olukorda. Mida te arvate kirjanik Ernest Thompson Setoni isast, kes esitas talle täisealiseks saades arve, kuhu oli viimseni märgitud kõik kulutused, mida ta poja peale teinud oli? (Ernest maksis arve ära ja ei suhelnud isaga enam iial). See puudutab lähedalt just neid kaht sfääri, mille üle on viimasel ajal meedias arutletud: õpetamine ja meditsiin. Õpilase ja õpetaja, patsiendi ja arsti suhe pole küll sama, mis perekonnas, aga see pole kaugeltki selline ükskõikne suhe, mis valitseb näiteks liinitöötaja ja toodangu vahel, ja see on üldjuhul kindlasti ka lähedasem kui enamiku tootmis- või äriettevõtete töötajate vahel, kuna puudutab otseselt seda, mida me oma individuaalsusega kõige enam seostame: meie keha ja intellekt. Mingis mõttes töötab õpetaja ja arst kogu aeg. Ta ei saa lihtsalt kella pealt tööd lõpetada, vaid töö tuleb temaga koju kaasa: olgu nii, et ta mõtleb õpilastele või patsientidele, või ka täiesti konkreetselt, kui kooliõpetaja parandab õhtul kodus kontrolltöid või kui kell kaks öösel kutsutakse arst välja patsiendi juurde. Muidugi ei saa kirurg lasta emotsioonidel oma töösse sekkuda, aga ma ei usu, et ta suudaks jääda osavõtmatuks, kui opereeritav sureb, oli see siis peaaegu paratamatu või oli see kirurgi enda või mõne abilise eksitus. Nii õpilane-õpetaja kui ka patsient-arst suhte puhul mõlemad osapooled puutuvad teineteisesse ja mõjutavad teineteist, õpetamise või ravimise-diagnoosimise protsess kaasab õpetajat ja arsti seespidiselt, nende endi subjektiivsuses.

7. Ideoloogia, mida kõnealune artikkel külvab, on mürgine selle poolest, et solidaarsusega on meie ühiskonnas niigi kehvad lood. See on suuresti pärand nõukogude ajast, kui võim oli võõras ja kui salateenistuste hirmus ei saanud kedagi ülearu usaldada. Lisaks sellele õnnestus nõukogude võimul mitmed ühistegevuse ja vastastikuse abi vormid diskrediteerida sellega, et soosis neid ja muutis nad paroodiaks – eeskätt puudutab see ametiühinguid, aga mingil määral kõiki igasuguseid ühistegevusi (sellest on hakatud alles viimasel ajal üle saama, aga ametiühingud on endiselt pea olematud). Kui nüüd suurim päevaleht levitab õhku ehitatud statistikaga artiklit, mis külvab kadedust ja pahameelt streikivate arstide aadressil, siis see veelgi põlistab seda nõukogudeaja mürgist pärandit, õhutab reaktiivseid meeleolusid (olla kellegi vastu, olla kade, olla vihane – olla kade ja vihane nende peale, kes organiseeruvad ja püüavad midagi teha).

8. Talbu inimeste vahele lööb ka artikli lõpuosa, mis jällegi kordab minu jaoks õõnsat ja õõvastavat „edukuse“ ideoloogiat. Seal räägitakse positiivselt arstidest, kes on „aktiivsed“ ja „ettevõtlikud“ ehk kes tegelevad erapraksisega või käivad välismaal tööl. „Nende kohal omakorda kõrgub vähemalt paarsada tippude tippu, need on suurhaiglate spetsialistid, aktiivsed ja edukad eraettevõtjad.“ (Pange tähele ruumilist metafoori: need edukad on teistest kõrgemal, justkui taevale ja jumalatele lähemal). Räägitakse ka vähem edukatest arstidest, kes on eakad, tegutsevad maakonnahaiglates või on noored, „kes pole veel jõudnud endale erapraksist ja välismaist tööotsa tekitada“. Ehk siin korratakse sedasama lugu, mida me oleme juba kakskümmend aastat kuulnud: sa pead olema edukas ja kui sa pole edukas (või oled vana või elad provintsis), siis sa oled luuser. Eriti meditsiinikontekstis (aga ka haridusvallas) on selline hoiak ebainimlik. Artiklis implitsiitselt väljapakutud lahendus näib olevat see, et arstid olgu aktiivsemad ja ettevõtlikumad, mingu välismaale tööle, tehku erapraksist. Aga kes jääb maakondadesse? Või mis mõtet on „tippkirurgil“ ilma anestesioloogide, assistentide, hooldajaõdedeta?

On üsna arusaamatu, miks on ühiskondliku austuse pjedestaalile seatud „edukad“ ehk need, kes on kogunud suure poliitilise, majandusliku või sümboolse võimu. Pigem on selline kogumine kahtlane ja võib arvata, et oma teel on maha tallatud nii mõnesidki kaasinimesi. Miks me peaks soosima selliseid hoiakuid? Kokkuvõttes moodustame ühiskonna meie kõik tervikuna, nii Eestis kui ka maailmas tervikuna. Ühed ei ole rohkem inimesed kui teised. Ühiskonna tugevuse määravad tema liikmete vaheliste suhete rohkus ja mitmekesisus. Käsitletud artikkel teeb kõik, et neid sidemeid lõhkuda ja ajada oma mürgiseid juuri inimeste südametesse, eraldades nad üksteisest – nii et nad on majandusliku ja poliitilise võimu poolt juhitavamad.