Eesti aadlikud on leidnud mugava kritiseerimisviisi, mis korraga
ründab ja muudab vasturünnaku justkui võimatuks: need, kes olukorraga rahul
pole, “virisevad”, “ütkevad”. Ühesõnaga, aadlikud virisevad, et teised
virisevad, aga nende endi virisemist ei saa kritiseerida, sest see oleks
virisemine, kuna lähtub tõrjututelt, samas kui aadlikud ise on pukis.
Ühesõnaga, nad ütlevad, et on hea nii nagu on, et varandus jaguneb nii nagu ta
jaguneb (st neile), ja kes teisiti arvab, see on viriseja. Täpsemini, vale ehk
halb viriseja. Niisiis, virisemine on lubatud ainult neile, kes on pukis, aga
keelatud neile, kes on tõrjutud. On lubatud viriseda rahva üle, ent mitte
ütkeda võimurite pihta.
Sellega liitub kaks asjaolu:
1) Ideoloogiline väide, et pukisolija on seda tänu oma
tublidusele ning kes on tõrjutu, on seda tänu oma amoraalsusele ja laiskusele
(meenutagem näiteks peaministri sõnu, et vaesed lapsevanemad on joodikud). Kui
me lähemalt uuriksime, siis me näeksime muidugi, et suur osa võimureid on
saanud pukki kintsukaapimisega (millega osa tegid algust veel eelmise võimu
ajal). Ja suur osa jõukureid on saanud vara kokkukraapimisega: ärastamisega,
üleminekuaja kahtlase äriga, varastamisega, tüssamisega, korruptsiooniga või
lihtsalt klassikaliselt tööliste kurnamisega (toda nimetatakse
“ettevõtlikkuseks”). Siin on koos kodanlaste kahtlased võtted ja aadlike enesepõlistus.
2) Kriitikat summutatakse viidetega – ei, mitte Soomele
ega Rootsile, vaid – Kambodžale ja Stalini-aegsele Nõukogude Liidule. Seda
loogikat järgides võiks ütelda, et Eestis on kõik lubatud, tingimusel, et SKT
inimese kohta jääb kõrgemaks Kambodža omast ning et inimesi tapetakse vähem kui
Stalini ajal. See tagab kaunikesti avara tegevusvälja; nagu näha, on veel hulk võimalusi kasutamata jäetud.
Kes on virisejate üle virisejad? Üks kodanik, kelle
eluaseme eest maksab maksumaksja iga kuu 100000 krooni, teine kodanik, kes on
dekaadi elanud tsiviliseeritud maailmas ehk Brüsselis ja kelle abikaasa saab
Euroopast iga kuu põhipalgana 300000 krooni (nüüd kulub 10 miljoni kokkuajamiseks paar aastat).
Mina näiteks ei virise. Ma nõuan. Kartellipoliitika
lõpetamist, viisakat suhtumist ja suhtlemist poliitikutelt, suuremat
ühiskondlikku õiglust ja sugudevahelist võrdsust. Ma nõuan sisulist
sõnavabadust, st. sellist, kus sõnal on ka mõju ja tagajärjed. Ühesõnaga, ma
nõnan suuremat demokraatiat nii tema toimemehhanismides (institutsioonides) kui
ka sisus (inimestes). Sisuline demokraatia on ainult siis, kui inimesed saavad
maksimaalselt arendada ja avada oma võimeid. Selleks on vaja tagada kaitse
kõige ohustatumatele ja ebavõrdsuste mahendamine.
