Riigi
juhtimise juures on kaks olulist aspekti, nö tehnika ja inimlikkus.[1] Tehniline aspekt hõlmab demokraatlikke
protseduure, valimisi jne, millega riigihaldurid välja selekteeritakse. Samuti
hõlmab tehniline aspekt igasuguseid abinõusid nende haldurite igapäevases
tegutsemises, nagu näiteks erinevad statistikad, keskmised näitajad, prognoosid
jne. See hõlmab üldistusi, abstraheerimist, modelleerimist. Inimlik aspekt puudutab kontakti
konkreetsete inimestega, kelle pealt ja peale üldistusi tehakse. Sest riik on
iga tema kodanik ning ühiskond on iga tema liige. See puudutab muuhulgas
demokraatia sisulist külge: et arvesse võetakse iga konkreetset indiviidi ning
et põhimõtteliselt iga üksikisik saab ühiselu mõjutada.
On
võimalik olukord, kus statistilised majandusnäitajad on ilusad ja vormiliselt
on demokraatiaga kõik korras, aga kus elu on ometi ebainimlik. Näiteks sellepärast,
et mingite ühiskonnagruppidega ja indiviididega põhimõtteliselt ei arvestata.
Või kus valimistevahelisel perioodil ühiskonna lõviosaga (rahvaarv miinus
riigikogu ja valitsuse liikmed) ei arvestata. See on kas lihtsalt apartheid või
siis nö bolševistlik arusaam demokraatiast, mille järgi valimistel võitnud
erakond võib oma mandaadiperioodil teostada oma visiooni teiste erakondadega
arvestamata, ning erakonnad võivad oma grupihuvisid teostada ilma ülejäänud
ühiskonnaga arvestamata (kes on oma hääle ära
andnud ja peab seetõttu olema hääletu).
On
selge, et praktilises riigijuhtimises ei saa läbi ilma tehnilise aspektita. Aga
mulle tundub, et riigijuhid kalduvad käsitlema kogu poliitikat ja kogu
riigijuhtimist ainuüksi tehnilistes terminites ja tehnilise küsimusena. Ning
halvusatama, alavääristama või lihtsalt tähelepanuta jätma hääli, mis osutavad
teise, inimliku aspekti olulisusele – kasutades sellega jällegi tehnilist
sõnavara ja tehnilist mõttelaadi, kuna nood arvamusavaldused polevat
tehniliselt kompetentsed, on “realistlikult” naiivsed jne. See hälbib aga
sisulise demokraatia põhimõttest, et igal inimesel on hääl ja et iga inimene
loeb. See on tegelikult ideoloogiline võte ühekülgne
poliitika ja ühiskonna käsitamine esitab ennast kõikehõlmava, adekvaatse ja isegi ainuõigena (ja alavääristab,
halvustab, ignoreerib teist – kes määratluse järgi on nõrgemas positsioonis).
See on ebainimlik. See ilmutab autoritaarset ja paternalistlikku hoiakut. TOKK.
Tehniliselt On Kõik Korrektne.
Inimlik
külg on see, mis annab tehnilisele aspektile mõtte ja mille valguses tuleb
tehnilisi väljendusi, üldistusi, prognoose ja meetmeid kontrollida.
[1]
Klassikaline
analoog sellele on seaduslaste (fajia)
ja konfutsiaanide (rujia) vaidlus.
Üksnes konfutsiaanlike ideedega Hiinat ei ühendatud, lükates empiiriliselt
ümber Mengzi sellesuunalise lootuse. Aga üksnes seaduslusele tuginenud Qin
dünastia ei jäänud püsima. Järnenud Han dünastia (ja hilisemad) püüdsid leida
mingit sünteesi. Vastukaaluks moistidele, kes samuti rõhutasid valitsemise
tehnilist aspekti, aga lisaks sellele veel ka individuaalset ja kollektiivset
kasinuspoliitikat, leidsid hilisemad mõtlejad, et need ideed võivad küll sobida
kriisiajale, aga mitte ühiskonna normaalsele toimimisele.
