(Mõned motiivid David Graeberi raamatust "Võlg. Esimesed 5000 aastat")
Raha, tulevik, mobiliseerimine, vägivald
Ühed
varajasimad vormid, mis paistavad raha moodi, polnud tegelikult mõeldud
ostmiseks, vaid need toimisid sümbolitena, meenutamise otstarbel ning need
vahetasid omanikku abielu sõlmimisel, liikudes kas peiu poolelt mõrsja
vanematele või mõrsja poolelt peiu vanematele. Sellisena võis toimida näiteks
mõni haruldane ja raskesti hangitav asi, nagu hai hammas Fidžil (Graeber 2011:
131). See on märk võlast, mida põhimõtteliselt ei saa tagasi maksta. Sest elu väärtus (loovutatud naisliige) on absoluutne ja seda ei saa
asendada.
Algne raha on selline kogukondlik krediit, mis on enamjaolt
immateriaalne ning omandab keha ainult erandlikel juhtumitel: näiteks
abielludes. Ning selliselgi juhul pole niivõrd väärtuslik see asi ise (nt hai
hammas), vaid see ese lihtsalt sümboliseerib ja kehastab seda kogukondlikku
krediiti, mis on valdavalt kehatu. Selline “raha” kehastab tuleviku
kokkutõmbamist, see näitab, et üks grupp on võtnud teisest grupi seast naise:
naise tööjõud ja loodetavad järglased kantakse üle ühe grupi “kontolt” teise
kontole, ning ühtlasi on mälestus sellisest tehingust. See reguleerib vastastikuseid
kohustusi ja lubadusi. Niimoodi tõmmatakse kokku tulevikku ja minevikku,
vaalahammas on märk minevikust, mis osutab tulevikule. See aga on algselt
valdavalt kvalitatiivne ning siin ei saa juttugi olla sellistest vastavustest
laadis, et üks haihammas võrduks näiteks viiskümmend metsseakihva või midagi
muud. Vaalahammas viitab minevikule ja tulevikule tervikuna, teatava ainulise
kvaliteediga, mis on asjaosalistel teada kontekstist (see just nimelt aitab
füüsilise sümbolina kinnitada ja kinnistada seda konteksti).
Oluline pööre toimus antropoloog Graeberi järgi (2011: 212) koos metallist müntide
kasutuselevõtuga umbes 600-500 eKr Egeuse mere piirkonnas, Indias ja Hiinas.
Teadaolevalt esimesed mündid valmistati Lüüdias ja neid kasutati seal – ja ka
mujal – esialgu eeskätt palgasõduritele maksmiseks. Münte oli suhteliselt kerge
transportida ja mis kõige tähtsam, need olid kontekstist sõltumatud, samas kui
varase krediidimajanduse “raha” on lahutamatult seotud oma kontekstiga – fidži haihammas
väljaspool konteksti on nagu taskurätikusse tehtud sõlm, mis ilma
kontekstuaalse teadmiseta ei tähenda mitte midagi. Mündid märgivad just sellise
konteksti kaotamist, lõhkumist – mida tehtigi sõja jõul, sellesama
(professionaalse) armeega. Teisest küljest aga olid väärismetallid hea röövsaak
võitnud malevale. Mündid hõlbustasid märgatavalt tollel ajastul tekkinud suurte
professionaalsete sõjavägede varustamist; sõjavägede ümber tekkis turusüsteem,
milles kasutati füüsilisi münte igapäevastes tehingutes (seal, kus algses
krediidimajanduses kasutatakse kehatut krediiti).
Metallist müntide eelis on see, et neid saab väga täpselt kvantitatiivselt
määrata ja liigendada. Müntidele kehtestatakse esiteks kindel kaal, mistõttu
saab sätestada täpsed kvantitatiivsed vastavused, nt. üks sajagrammine hõbemünt
võrdub sada ühegrammist hõbemünti. See on pigem teoreetiline näide, sest kohe
algusest peale on eristatud ja eristatavad mündi nimiväärtus ja temas sisalduva
metalli hind (esimene reeglina ületab teist), ning ka erinevatest metallidest
müntide vahetusväärtus määratakse arbitraarselt. Metallist mündid ei erine
põhimõtteliselt ükskõik millisest materjalist “rahast”, olgu selleks kilud või
merekarbid – ta kehastab samamoodi ühiskondlikku krediiti ja on väärt täpselt
nii palju, kui on ühiskondlikult otsustatud. See aga ei tähenda sugugi, justkui
raha hinda saaks suvaliselt määrata (nagu on omal nahal tunda saanud
valitsejad, kes on meelevaldselt suurendanud nimiväärtust ja/või halvendanud
müntide metalli kvaliteeti – sellele järgneb usalduskriis ja ühiskondlikud
mullistused). Meile võib tunduda, et hõbe ja kuld on justkui iseenesest
väärtuslikud ja seega “loomulikud” müntide materjalid (ilusad läikivad
metallid), aga Vanas Hiinas said sama hästi ringelda pronksraha ja Vanas Roomas
vaskraha. Metallist müntide põhiline erinevus tuleneb just nende standartsusest
ja täpsest kvantifitseeritavusest. Kõigepealt luuakse sõdadega suurriik ja
seejärel kehtestatakse seal ühtne rahasüsteem. Sõjalise jõuga on loodud
üleriigiline krediit, mille kandjaks on metallist mündid, mida saab kasutada
üle traditsioonilise kogukonna krediidipiiride. Kui ringleb suures koguses
sularaha, milles on erinevaid nominatsioone kuni peenrahani välja, siis saab
tehinguid sooritada anonüümselt ja hõlpsalt: ei pea tegelema kogukondliku
krediidi peente nüanssidega ning samuti ohtlike ja keeruliste rituaalidega, mis
rüütasid kahe traditsioonilise kogukonna kohtumisi ja vahetuslikke
kaubatehinguid. Mündid teevad võrdseks, nad loovad anonüümse tausta.
Mündiline raha tõmbab samamoodi kokku tulevikku ja minevikku, aga see on
anonüümne (pole kellegi asi, kust ma olen mündi saanud ja selle väärtus ei
sõltu põhimõtteliselt omajast) ja eeskätt võimaldab täpselt määratletud
kvantitatiivseid liigendusi. See võimaldab avardada kokkutõmbeala (suurriik) ja
mitmekesistada rahaliselt vahendatavaid suhteid (tarbeesemete ostmise ja
müümiseni välja), mis on turu anonüümsuses lahti logistatud traditsioonilise
krediidi lõpututest nüanssidest, lihtsustanud seda ja tõmmanud selle ühtlase kvantifitseeritava
rahasüsteemi skaalale.
Oluline pööre toimub ühiskondlikes suhetes siis, kui mündilise ehk
materiaalse majanduse peale tekib jälle krediidiline ehk immateriaalne majandus.
Seda on ajaloo käigus toimunud mitu korda: nii naasti näiteks keskajal
valdavalt krediidimajanduse juurde, ehkki arvepidamises kasutati edasi vanu
rahaühikuid – füüsiliste müntide liikumine oli praktiliselt lakanud ja tegemist
oli abstraktse mõõduühikuga, mille abil sai sätestada vastavusi erinevate
asjade väärtuste vahel ning reguleerida makse ja trahve. Seevastu uusajal – ja
juba enne eurooplaste jõudmist Uude Maailma – tuli jälle tagasi
sularahadominantne majandus. Siis aga lisandus sellele leiutis, mis muutis
selle pöörde hoopis erinevaks keskaegsest, nimelt paberraha, mis algselt on
veksel, garantiikiri, mille ettenäitaja sai vahetada teatava hulga müntide
vastu. Esimene paberraha käibis Hiinas; araablased arendasid välja mitmed
paberraha ja võlakirjadega seotud tehnikad, mille eurooplased hiljem üle
võtsid.
Paberraha ja võlakirja eelis metallmüntidega võrreldes on muidugi kergem
transporditavus ja hõlpsam emissioon. Nende puhul on nimiväärtuse ja materjali
hinna erinevus veelgi selgem, kuna nende aluseks oleva paberi väärtus on
nimiväärtusega võrreldes väga väike. Paberraha on algselt võlakiri, mis sai
moodsa majanduse aluseks seoses sellega, kui tagasi kohustuti maksma rohkem kui
võlgu võeti, st. kui laenu pealt võetakse intressi. Intressi on võetud juba
muistsetest aegadest peale, juba Sumeris.[1] Liiakasu ehk intressi võtmise uusaegset
kapitalistlikku vormi eristas selle ainulaadne suhe vägivallaaparaadiga.
Niimoodi põhjendab David Graeber kapitalismi teket just Euroopas, mitte
islamimaades ega Hiinas[2]: selle taga polevat määravad religioossed
ega kitsas mõttes kultuurilised põhjused (vrd. Max Weber, kes väitis, et
kapitalismi tekkes on oluline protestantlik – eeskätt kalvinistlik – eetika,
vt. Weber 2007), vaid poliitilised: Islamimaades võeti turuvabaduse põhimõtet
tõsiselt ning kuigi olid olemas kõik põhilised finantsmehhanismid, mis hiljem
Euroopa kapitalismi integreeriti, siis vägivallaaparaati ei rakendatud
turumonopolide kehtestamiseks; Hiinas jällegi oli küll olemas turumonopol ja
majanduse riikliku reguleerimise praktika, aga seal oli poliitiline võim
sügavalt umbusklik majandusliku ja finantsvõimu vastu ning ta oli piisavalt
tugev, et neid vaos hoida. Euroopas sõlmisid majanduslik, panganduslik,
poliitiline ja sõjanduslik võim aga liidu, mille tagajärjel sündis tänapäevane
kapitalism. Kapitalism ei tekkinud mitte turuvabadusest vaid vastupidi,
turumonopolide loomisega (põhiliselt kolonialistlike sõjanduslik-majanduslike
kompaniide, eeskätt Inglise ja Hollandi Ida-India kompaniide näol). Kapitalism
on turuvabaduse ideoloogiat alati kasutanud ühesuunaliselt: kõrvaldada “teiste”
piirangud kaubandusele, ent kiivalt kaitstes omaenda monopolistlikke või
oligarhlikke huve.
Moodne finantssüsteem Eurooopas sai alguse linnriigi
võlakirjadeemissiooniga: esimene selline teostati 12. sajandil Veneetsias.
Riigil oli vaja sõjaks raha, ta korjas kohustuslikus korras maksumaksjatelt
laenu, mille eest lubas neile viis protsenti intressi aastas, kusjuures nendel
riigivõlakirjadel lubati olla müüdav, nii et tekkis riigivõlakirjade turg.
Sellises süsteemis saab raha tekitada eimillestki. Muutust Euroopa
finantssüsteemis seostatakse tihti Uuest Maailmast toodud väärismetalliga, ent
tegelikult füüsiliselt ei jõudnud sellest väärismetallist tavaeurooplaseni
mitte midagi, vaid see viidi edasi Hiina, mis oli just üle läinud
sularahamajandusele ja vajas hädasti väärismetalle. Kui väärismetalli laadung
saabus Sevillasse, siis see läks otse genovalaste lattu, aga enne kui see itta
edasi saadeti, laenati selle väärtus valitsejatele sõja rahastamiseks. Vastu
said nad võlakirju, mille pealt valitsus pidi igal aastal neile intressi
maksma. Neid võlakirju sai edasi müüa, ja niimoodi said pankurid peaaegu
lõputult paljundada kulla ja hõbeda tegelikku väärtust.[3]
Euroopa esimene pärispaberraha trükiti 1694. aastal Inglismaal, kui 40
Londoni ja Edinburghi pankurit andsid William III-le 1,2 miljonit naela laenu
sõjaks Prantsusmaaga. Vastutasuks lubas kuningas luua neil korporatsiooni,
millel on rahatrükkimise monopol (Graeber 2011: 339-340). Seda algset võlga
pole siiamaani tagasi makstud, ja see polegi mõeldud tagasimaksmiseks.
Kui me eelmiste süsteemide puhul nägime, et raha esindab tulevikku ning
tõmbab kokku minevikku, siis nüüd hakatakse tulevikku ennast rahaks tegema, nii
et raha mitte üksnes ei esinda tulevikku, vaid paljuneb selle
arvel. Veneetsia esimesest võlakirjaemissioonist peale peetakse mõistlikuks
aastaintressiks 5%; see on kasvutempo, millega raha peaks kasvama. Kapitalism
on sõna otseses mõttes ehitatud tuleviku müümise peale ja metafoor “aeg on
raha” on siin täiesti reaalse tähendusega, millel võivad olla vägagi
konkreetsed tagajärjed selle jaoks, kes ei suuda vajalikul määral kasvada, et
intressi maksta ning niimoodi võlgu jääb. Valitsevates riikides võib see
kodanikule tähendada oma kodust ja varast ilmajäämist; valitsetavates riikides
võib see tähendada näljahäda.
See süsteem poleks mõeldav ilma tõhusa administratiivsete, kohtuliste,
politseiliste ja sõjaväeliste struktuurideta. Nendega lõhutakse anarhilised
vastastikusel abil põhinevad kvalitatiivsed ja implitsiitsed krediidisüsteemid
ja asendatakse need kvantifitseeritud ja eksplitseeritud võlasuhetega.
Kapitalistlik süsteem paisus olulisel määral alates sellest, kui hakati
laialdaselt jagama tarbimislaene, nii et keskmine kodanik sai endale soetada
hüvesid, mis muidu olid piiratud valitud eliidiga, nt. oma maja ja auto
(ühtlasi langes ka nende hind märgatavalt, nii seoses nõudluse kui tootlikkuse
kasvuga). Ühest küljest suurendas see märgatavalt rahvastiku tarbimist ja
teisest küljest köitis inimesed seesmise motivatsiooniga süsteemi külge: nad
olid saanud hüvesid ja rügasid nüüd rõõmuga tööd teha, et laenu tagasi maksta
(koos intressidega!) – või kui rõõmu nappima hakkas, siis kannustas piitsana
hirm neist hüvedest ilma jääda (sest maja ja auto kuuluvad pangale, kuni võlg pole
ära makstud). Sellega viiakse ühiskondlikku mobiliseerimist ning tuleviku
haldamist järgu võrra edasi.
Maailmamajanduse arenguga ja globaliseerumisega on tihenenud ja
mitmekesistunud sidemed nii iga ühiskonna sees kui ka ühiskondade vahel. Nüüd
võib mõelda, et korporatiivsed ja riiklikud huvid, millega kapitalismile alus
pandi, hakkavad selle arengut pärssima. Lühinägelikkusest ja ahnusest on
majanduslik võim pannud poliitilist võimu vastu võtma seadusi, mis tulevad
kasuks eliidile, nii et varandus kipub kogunema väheste isikute ja
korporatsioonide kätesse (nn 1%), see aga pärsib globaalset tarbimist, mille
jaoks oleks palju tulusam, kui varandus nii iga riigi sees kui ka eeskätt
riikide vahel jaguneks ühtlasemalt.
Nõnda nagu 20. sajandi algupoolel laienesid hüved üha suurematele
ühiskonnakihtidele ja kasvas keskklass, samamoodi võiks ehk lähitulevikus
toimuda arenguid, mis viiksid hüvede ühtlasemale jaotumisele nüüd kogu maailma
elanikkonna seas. Ma ei oska öelda, kas see tähendaks seniste jõukate ühiskondade
mõningast suhtelist vaesemaks jäämist või leitakse intellektuaalsest ja
tehnoloogilisest innovatsioonist ressursse senise taseme hoidmiseks. Igatahes
aga pole kindlasti midagi katki selles, kui domineeriva riigi kodanik sööb
päevas kolme hamburgeri asemel kaks või kannab oma pükse kahe kuu asemel kuus
kuud.
DeLanda, Manuel 2000. Thousand Years of
Nonlinear History. New York: Swerve Editions.
Stiglitz, Joseph E.; Walsh, Carl E. 2006. Fourth Edition, New York:
Norton.
Weber, Max 2007, Protestantlik eetika
ja kapitalismi vaim. Tallinn: Varrak.
[1]
Aegade jooksul on ühe leitmotiivina ringelnud viha selliste liiakasuvõtjate
vastu, ning mõnes ühiskonnas – näiteks keskaja Euroopas – rakendati meetmeid
selle piiramiseks: intressi ei tohtinud kristlane teiselt kristlaselt võtta,
küll aga lubati seda teha juudil. Sellega löödi kaks kärbest ühe hoobiga:
kanaliseeriti liiakasuvõtjatevastane viha juutide peale ning ühtlasi oli
valitsejatel võimalik varuvariandina juutidelt nende varandus vägivallaga
lihtsalt ära võtta, kartmata ühiskonna halvakspanu (või pälvides selle eest
koguni kiitust).
[2]
See pole ilmselt ainus tegur. Lisaks allpool viidatud kultuurilistele
asjaoludele (Max Weber) mängis ilmselt oma osa ka puhtalt süsteemi loogika, vt.
DeLanda 2000.
[3]
See mehhanism toimib tänapäevani, vt Stiglitz ja Walsh 2006: 622-626 “Kuidas
pangad tekitavad raha”.
