Küsimus plaanimajandusest

Kõigepealt diskleimer: ärgu loetagu siit välja mu majanduspoliitilisi eelistusi; põhiprintsiibina usun ma iseorganiseerumist ja emergentsust, ehkki majandus on vaid üks inimelu aspekt ning seda tuleb mahendada teisi aspekte silmas pidades. Mu küsimus on teoreetilist laadi: mulle tundub, et empiiriliselt on kõigil plaanimajandusega riikidel olnud ka väga suured sõjalised kulutused ja/või on neis tehtud sedasorti pööraseid sotsiaalseid eksperimente nagu Hiinas Suur Hüpe Edasi või Kultuurirevolutsioon. Kui nüüd aga ei oleks neid kaht – ülemääraseid sõjalisi kulutusi ja ühiskondlikku terrorit – siis kas põhimõtteliselt oleks võimalik, et ka plaanimajandusega majandaks riigi ära?

Selle küsimuse endaga on muidugi kohe mitu probleemi.

1) Kas siin on vahest mingi strukturaalne paratamatus, et majanduse planeerimine juba nõuab autokraatlikku laadi valitsemist, millega omakorda vältimatult kaasnevad sõjakus ja ühiskondlik terror? Teoreetiliselt võiks ju olla võimalik, et ühiskondlik korraldus on demokraatlik ning planeerimine läbipaistev, kaasav, diskuteeritav jne. Aga on see ka praktiliselt tõenäoline?

2) Teiseks muidugi küsimus, mida tähendab “ära majandamine”. Ka Põhja-Korea majandab ennast ära selles mõttes, et seal endiselt elab inimesi. Ranget piiri ei saa siin tõmmata, aga ütleme et kui võtta eluiga, laste suremus jne, siis ühiskond oleks nende kriteeriumite järgi võtame näiteks meelevaldseks piiriks praeguste riikide järjekorra ülemise kolmandiku allotsa.

3) Kas üldse on võimalik majanduses lahutada planeerimist (sealhulgas tsentraalset) ja spontaanset isetekkelisust? Igas turumajanduses on plaanid; Hiina RV-s on senini viisaastakud ja Euroopa Liiduski on nende analoogid. Nii et võib-olla pole üldse mõeldav üleni “planeeritud” majandus, või see peaks siis juba just nimelt tähendama sihikindlat võitlust emergentsi vastu ja astuks sellega juba üle oma kehtivuspiiride.

Inimõigustest

Aasia Uuringute suvekoolis Võsul 18-20 juulil 2014 oli meil diskussioon, mille vaidlusaluseks teemaks oli esitatud: kas inimõigused on universaalsed või kultuurisõltelised. Mulle tundub, et nad pole kumbagi (Rasmus Kask leidis, et nad on mõlemat; osalt meie taotlused vist olid sarnased).

Esiteks tundub, et seadused on inimühiskonnas universaalsed ning et sellist asja nagu seadusteta ühiskond ei ole üldse olemas. Kui miski sellele läheneb (selleni päriselt küündimata), siis midagi sellesarnast võib ehk aset leida mõne juba olemasoleva seadustega süsteemi lagunemisel (nt NL või Rooma riigi lagunemine). Mingid normid tekivad juba lihtsalt kahe inimese kokkupuutest enesest – ja just normid, mitte paratamatusele lähedased instinktid, kuivõrd inimene juba alati mingil määral võtab teist inimest enda sisse, tunneb temaga kaasa ja koos, kogeb teist kogejana. Kui sellised emergentsed normid stabiliseeruvad ja järgmine põlvkond sünnib juba nende sisse, siis võibki neid juba pidada kitsas mõttes seadusteks. Teisisõnu, mis esimeses põlvkonnas on emergentne norm, on teises põlvkonnas ettesätestatud seadus. Kirjapanemine ja teadlik kujundamine pole seaduste puhul esmane ega põhiline – sellega hakati tegelema inimkonna ajaloos alles väga hilja.

Kui nüüd ütelda, et ei ole sellist asja nagu seadusteta ühiskond, siis ei saa esitada ka esitada mõne ühiskondliku lepingu teooria müüti täieliku seadusetuse olukorrast, mis olevat halvem olgu või halbade seadustega ühiskonnast, vaid tuleb juba kohe sisse tuua kvalitatiivne aspekt seaduste hindamisel paremaks või halvemaks. Küsimus “kumb on parem, kas seadustega või seadusteta ühiskond” võib olla kehtivat võimu kindlustav diskursus: a la meil on siin küll väga ebainimlik ja julm ühiskonnakord, aga mingi korrapära ikkagi on (Saddam, Assad, Putin) ja mõtelge, mis siis, kui meil üldse mingeid korrapärasid poleks ja valitseks täielik anarhia, kaos, “kõikide sõda kõikide vastu”. See väidetavasti toimub siis, kui võimule saaksid “nemad”. “Kõikide sõda kõikide vastu” on siis ühiskondlikku rõhumist õigustav müüt.

Kui nüüd mõtelda, kuidas genereerida midagi inimõiguste sarnast filosoofilisel moel (mitte lihtsalt juriidilise postulaadina), siis võiks mõelda teatava protseduurilise printsiibi peale – millest võib-olla saab tuletada ka mingeid õigusi. See protseduuriline printsiip võiks seisneda lävimise jätkumises ja nüansseerumises ehk ühesõnaga, kestmises (sest lävimisprotsess, millel lastakse kesta, juba nüansseerubki). Kas saaks sellest inimõigusi tuletada? Sellest protseduurilisest printsiibist johtuv esmane nõue on, et lävijad oleksid olemas (vrd. inimõiguste ülddeklaratsiooni[1] §3, õigus elule). Lävimise püsimine ja nüansseerimine eeldab, et selles osalejad oleksid vabad ja võrdsed (§1; § 4, orjuse vastu), kohtleksid üksteist inimlikult (§5 piinamiste vastu), saaksid ennast võimalikult vabalt väljendada (§ 18, mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadus; §19 veendumuste vaba avaldamine), mis omakorda eeldab mingisugust haridust (§26; §27, osavõtt kultuurielust) ja ühiskondlikult väärikat positsiooni (§22, sotsiaalne kindlustatus; §23, õigus tööle, §25 õigus väärikale elatustasemele, §17 vara omamise kohta, §24 puhkuse kohta). Nende õiguste kaitseks tuleb rakendada meetmeid (eeskätt kohtuvõim, §6-12; ühiskonna juhtimise mõjutamine, §20 kogunemise kohta, §23.4 ametiühingute kohta, §21 valitsemise kohta, §29).

Muidugi saab neid õigusi sõnastada teistmoodi ja neid tuleb kohandada vastavalt asjaoludele, selles mõttes, et näiteks vabade valimiste korraldamisest ei pruugi tolku olla, kui puudub õiguskord ja täidesaatvat (ja/või militaar-) võimu reaalselt tasakaalustavad instantsid ja ühendused (kohtuvõim, vaba ajakirjandus, kodanikuühiskond).

Sellisele lähenemisele saab esitada rea vastuväiteid; käsitlen neist vaid mõnda.

1. Printsiip, et peaks hoidma lävimist, võiks pealtnäha tähendada seda, et näiteks mõrvarit ei saaks vangi panna ega temaga midagi ette võtta, kuna me peaksime hoidma temaga lävimist, seda nüansseerima ja temaga empatiseerima. Mõrv aga on kõige selgem viis, kuidas too inimene on rikkunud esimest põhimõtet lävimisosaliste eksistentsi kohta, nii et kogukonnaterviku lävimise püsimise ja nüansseerumise huvides võiks olla õigustatud sellise inimese eraldamine (muidu ühiskond hirmu käes killustuks ja lävimine lihtsustuks), s.t minimeerides tema ja temaga lävimise, et ühiskonnatervikus lävimised rikastuksid. Kas on õigustatud mõrvari hukkamine, on juba palju kahtlasem ja pigem ei näi tulenevat lähteprintsiibist. Tõsiselt tuleb kaaluda ka selle rakendamist ühiskonna liidritele, kelle käsul mõrvu sooritatakse. Endiselt kehtib vana moistide[2] ütlus, et selline olukord, kus ühe inimese tapmist loetakse mõrvaks, aga tuhande inimese tapmist sõjas kiiduväärseks, on absurdne. Sõjaline agressioon teise riigi vastu pole õigustatav. Aga kaitsesõda? Aga “ennetav” rünnak? Aga kui rünnatavas riigis endas tapetakse inimesi? Siin lähevad asjad hämaraks seetõttu, et inimelusid ei saa õieti kvantifitseerida ja rünnakut ei saa õigustada sellega, et rünnaku käigus hukkub 100 inimest, aga muidu rünnatavas riigis tapetaks 1000 inimest. See peab olema eetiline otsus, ses mõttes et seda ei saa küll õigustada, aga see ei tähenda, et niimoodi ei võiks toimida. See aga on terve omaette arutlusteema.

2. Teine oluline vastuväide johtub kultuurilistest ja religioossetest agendadest, mistõttu viimasel ajal on hakanud vohama oksüümoronlikud “partikulaarsed üldised inimõigused” (aasia, islami, vene ortodoksi jt)[3], mille üldine põhimõte on seada teatavaid kultuurilisi, poliitilisi ja religioosseid kaalutlusi inimõigustest kõrgemale, või õigemini kohandada inimõigusi nii, et need alluksid noile kaalutlustele. Neid ajendanud motiivid on üldjuhul hõlpsasti näha: Aasia autoritaarsed riigid tahavad riigile ja riigivõimudele suuremat sõnaõigust, islamiriigid tahavad šariaadile erirolli ja Vene patriarhaat õigeusule. On muidugi omaette arutlusteema, miks neil on vaja ehtida ennast “inimõiguste” nimetusega – eks osuta see viimaste politiseerumisele hiljutisel ajal. Ka üldiste inimõiguste taga on konkreetne poliitiline olukord – Teise maailmasõja järgne šokk ja tarvidus globaalset suhtlust kuidagi korraldada. Võib ka kergesti näha, et paljud tolle põhimõtted on viksitud läänemaailma ühiskonnakorralduse pealt (kuhu kuulusid domineerivad võitjariigid), nt. viited võimude lahususele ja demokraatiale (ent mitte nt. õigus tööle jm).

Nonde partikulaarsete üldiste inimõiguste puhul aga on lähtutud valest otsast ning eriti islami ja vene õigeusukiriku vastavatest dokumentidest on väga selgesti näha, et sellega puhtideoloogiliselt nõutatakse mingile ühele religioonile ülimuslikku positsiooni. Küsima peaks aga selle järele, kuidas edendada lävimist. Kõige paremini saab see nüansseeruda ilmselt tõesti siis, kui valitseb usuvabadus. See aga ei tähenda, et mõningaid usuliikumisi ei tohiks piirata. Näiteks Uganda puhul on usuvabadus tähendanud seda, et mõningad USA radikaalevangelistid on seal aidanud sätestada jõhkraid homovastaseid seadusi, ehk teisisõnu, on sedapidi pärssinud sallivust ning inimestevahelist lävimist ja lävimise nüansseerumist. Palju sagedamini aga toimub seda siiski usuvabaduse puudumise tingimustes.

Kõige üldisemalt on inimõiguste ülddeklaratsioonile ette heidetud seda, et see lähtub õhtumaisest individualismist ning jätab varjule kogukondade õigused. Kogukondade õigusi aga ei saa kaitsta sel moel nagu too islamikonverents või vene patriarhaat, kus teatav seltskond otsustab fikseerida status quo ja oma eelispositsiooni. Kogukondade õigusi saaks tuletada tollestsamast lävimispõhimõttest, kuivõrd inimene üldjuhul kuulub mingisugusse kogukonda (keelelisse, piirkondlikku, religioossesse jne) ja väga sageli mitmesse erineval moel määratletud kogukonda, mille piirid ei pruugi kattuda (nt šveitslane-kalvinist-prantsuskeelne või šveitslane-kalvinist-saksakeelne jne). Nüüd, kõik need kogukondadesisesed suhted juba kuuluvad inherentselt inimese väärikusse ja lõppkokkuvõttes tema eksistentsi, olemasollu endasse (kuivõrd inimene ilma teiste inimesteta ei saa hakkama). Nüüd, neid kogukondi tuleb soosida ja toetada just nimelt niivõrd kui nad aitavad kaasa inimestevahelisele lävimisele ja selle mitmekesistumisele.

Kogukonnad on alati mälu ja teisenemise pingeväljas, s.t ühest küljest on neis stabiliseerivaid mehhanisme (mis on seotud minevikuga ja mäluga: teatud möödanikust päritud kommete, oskuste, tavade jne kordamine) ja teisest küljest uuendusmehhanisme, kuivõrd juba põhimõtteliselt iga minevikupärimuse kordus leiab aset uudses olukorras ja nõuab seega väiksemaid või suuremaid mugandusi, kohandusi, uuendusi. Islamikonverentsi ja vene patriarhaadi dokumentide põhiline puudus seisnebki selles, et nendes üritatakse kogukondi kivistada, peatada, üks kord ja lõplikult rajada alusele, mis väidetakse kõrgemalt antuks; nende “kõrgemalt antud alustega” on aga see häda, et nende eestkõnelejad on ühiskonna poliitilised ja/või ideoloogilised võimurid, nii et praktiliselt vältimatult muutuvad need “alused” nende tööriistadeks ja õigustusteks.

See on seotud fundamentaalse küsimusega: kui me räägime kogukondade õigustest, siis kes õigupoolest see kogukond on? kellel on õigus kogukonna nimel kõnelda, seda esindada? Ja kui keegi esindab kogukonda, siis kuidas me saame kindlad olla, et ta tõepoolest kogukonnaliikmete nimel kõneleb? Kuidas saab ülepea üks inimene adekvaatselt esindada vältimatult heterogeense kogukonna kogu nüansikust? Ja isegi kui ta on nonde poolt volitatud, siis kust me võime teada, et seda ei tehta lihtsalt harimatusest, ideoloogilisest ajupesust jne, mille järgi näiteks võib naine ise kinnitada, et naisena sündimine tähendabki olla saatusest määratud rügama ja mehest alamal olema? Selliseid küsimusi saab veel palju esitada; igal juhul on lävimise nüansseerumisel täita väga tähtis roll haridusel ja kultuuril. Konservatiivsed (ja sageli ka religioossed) ringkonnad võivad seda tajuda ohtlikuna – ja võib-olla üksijuhtumitel ongi –, aga üldjuhul tulevad keskkonnas, kus lävimine saab kesta ja kasvada, haridus ja kultuur ainult kasuks.

Kõige parem kui kogukonnad suudavad ise enda sees toimuvate protsesside kaudu püsida ja areneda. Tänapäeval kõlavad ilmselt kahtlasena “metslaste” tsiviliseerimise projektid, kus läänlane läheb kuhugi õiget elu õpetama. Tema roll saab olla parimal juhul informant, aga tema positsioon ei saa ega tohi olla hierarhiliselt kõrgemal, vaid peab paiknema samal, horisontaalsel tasandil ühe lävimisosalisena; ehkki paljud asjaolud (jõukus, haridus, lähteriigi prestiiž jne) seavad ta ikkagi eelisasendisse, mida tuleb siis teadlikult ja aktiivselt mahendada (ehkki see ei saa kunagi probleemituks). Nõnda ei saa ka Lääs rääkida ülevalt alla ei Hiina, Venemaa ega kellegi teisega, aga saab ometi protseduurilise printsiibi alusel osutada asjaoludele, mis nois riikides sellele vastu töötavad (ja see kehtib ka teises suunas, nt saaks Hiina põhimõtteliselt osutada sellele, et Lääs sageli ei pea kuigivõrd kinni ülddeklaratsioonide osadest §23, §25), ning kasutada enda käsutuses olevaid vahendeid selleks, et mõjutada noid lävimispartnereid nüansikale lävimisele.

Muide, sellise protseduuriprintsiibi järgimine võiks hajutada veel teisi muresid, mis paljudel riikidel on – nimelt, et Lääs tahab kõiki tõmmata ühele liistule (IÕ ülddeklaratsiooniga). Lävimise hoidmise protseduuripõhimõte pigem vastupidi, möönab ja tunnustab teisesust ega püüa seda ära kaotada, vaid dialektiliselt üha rohkem endasse lõimida (sihtimata küll viimset samasust, “absoluutset vaimu”, vaid pigem just aina viljakamat erinevust). Ehkki, mida sa teed partneriga, kes ei tahagi lävida (nagu Putin)? Siin kerkib terve hulk lahendamistnõudvaid probleeme, kuid liikumine inimõiguste geneesipunkti juurde (see, mis soodustab lävimist) saaks anda diplomaatiale ka parema orientiiri, mis pole pelgalt juriidiliselt sätestatud, vaid filosoofiliselt mõtestatud.

---

[1] Vt. http://www.ohchr.org/EN/UDHR/Pages/Language.aspx?LangID=est

[2] Selle koolkonna rajaja on Mo Di墨翟 (u. 470 – u. 391 eKr).

[3] Vt. Bangkoki deklaratsioon (1993): http://www.hurights.or.jp/archives/other_documents/section1/1993/04/final-declaration-of-the-regional-meeting-for-asia-of-the-world-conference-on-human-rights.html

Kairo deklaratsioon inimõigustest islamis (1990):

http://www.hurights.or.jp/archives/other_documents/section1/1990/03/the-cairo-declaration-on-human-rights-in-islam-1990.html

Vene õigeusu kiriku põhiline õpetus inimväärikusest, -vabadusest ja -õigustest (2006):

https://mospat.ru/en/documents/dignity-freedom-rights/ (inglise keeles)

http://www.patriarchia.ru/db/text/103235.html (vene keeles)

Piketty

Thomas Piketty “Kapital 21. sajandil” (pr. k. 2013, i.k. 2014).

Viimasel ajal võib täheldada sisulise majandusliku debati elavnemist eesti laiemas avalikkuses (sh humanitaaride ringkondades, eriti “Vikerkaares”). Taasiseseisvumise ajal pani Mart Laari valitsus paika majandusliku dogma, mis on põhimõtteliselt kehtinud siiamaani. Selle aluseks oli toona maailmas valitsenud (ultra)liberaalne doktriin: vabakaubandus ja riikliku sekkumise minimeerimine majandusse. Eesti puhul tähendas see tollimaksude kaotamist ja suurema osa riigi omandi erastamist (tööstus, elamispinnad jm). Paljugi oleks saanud ilmselt paremini teha, aga kuna ajalugu on ainukordne, siis me ei saa teada, kas mitte tervikuna poleks siis midagi hoopis halvemini läinud. Igatahes kokkuvõttes on Eestil päris hästi läinud, Eesti on viimase inimarengu aruande järgi maailma riikide seas 33. kohal, kuuludes kõige kõrgema arengutasemega riikide hulka.

Majanduspoliitika stabiilsusel (sealhulgas eeskätt rahandus- ja maksusüsteemi muutumatusel) oli üleminekuajal veel lisafunktsioone, eeskätt järjepideva poliitikaga usalduse võitmine rahvusvahelisel areenil. Nüüdseks on see olukord muutunud ja vahest tasub mõningaid asju ümber mõtelda. Tõtt-öelda ongi Eesti parempoolses majanduspoliitikas juba tehtud mitmeid mööndusi “vasakule” (nt. pensionide tõstmine, tasuta kõrgharidus jm.). Ja Eesti majanduspoliitikat on tugevasti mõjutanud ka Euroopa Liitu astumine, mis tõi kaasa imporditollide kehtestamise EL väliste riikide suhtes jm. Siiski on mitmed olulised komponendid algdogmast säilinud: näiteks ühtlane tulumaks (alates 1. jaanuarist 1994[1]) ja maksumäära alandamine (1994. aasta 26% tulumaks on praeguseks langetatud 21% peale ja aastal 2015 langeb see 20% peale; juriidiliste isikute tulumaksu kaotamine aastal 2000). Viimane peaks tähendama riigi sekkumise vähenemist majanduses, ehkki võib vastu väita, et samal ajal on tõstetud kaudseid makse. Kui üleminekuajal oli tarvis eeskätt ellu jääda ja buumiajal oli niigi hea, siis nüüd masujärgsel ajal – kui masu ikka on päriselt läbi – on ehk soodsamad tingimused sügavamaks järelemõtlemiseks majanduse ja poliitika üle.

Tahaksin tähelepanu tõmmata prantsuse majandusteadlase Thomas Piketty mullu ilmunud raamatule “Kapital 21. sajandil”, mis käesoleval aastal avaldati ka ingliskeelses tõlkes (vt kaht Piketty vestlust Vikerkaar 2014, nr 6). Teos on mahukas, inglise keeles 685 lk ja laiale lugejaskonnale mõeldud trükiversioonile lisaks on Piketty võrku üles pannud tekstiga seotud tehnilisemat laadi info, mis on mõeldud spetsialistidele ja kus Piketty avab lähemalt oma metoodika ja lähteandmed.[2]

Piketty uurib eeskätt kapitali akumulatsiooni ja ühiskondlikku ebavõrdsust. Teose pealkirja järgi peaks fookuses olema 21. sajand, aga praeguse olukorra ja võimalike tulevikuarengute mõistmiseks uurib ta 19. ja 20. sajandi arenguid ning teeb põhjalikku statistilist analüüsi. Ajaliselt ulatub see tagasi selleni, kui pärast Suurt prantsuse revolutsiooni kehtestati Prantsusmaal 1791. aastal üleüldine omandimaks, mis omakorda nõudis täpset ülevaadet inimeste vara kohta.

Perioodi kuni 1. maailmasõjani iseloomustab jõukuse kuhjumine. Piketty mõõdab seda kapitali (kinnisvara, aktsiad jm) ja riigi aastase kogutulu suhtena. Maailmasõja eelõhtul küündis see Euroopa juhtivates maades, Inglismaal ja Prantsusmaal 700%-ni, s.t nendes riikides oli varandust seitsme aasta sissetuleku jagu. See jõukusekuhi koondus omakorda väga väheste kätte: maailmasõja eel kuulus Prantsusmaal ja Inglismaal laias laastus 10%-le rahvastikust 90% varandusest ja 90%-le rahvastikust 10% varandust. Kuhjumine võimendas koondumist, sest esiteks sissetulekuid saadakse nii kapitalilt kui tööpanuselt ning algkapitali olemasolu (nt pärimise teel) annab parema lähtekoha. Aga teiseks, mis veel olulisem, tulu kapitalilt on reeglina suurem kui palk töö eest (tänapäeva “supermänedžerid” on omaette nähtus ja suuresti teatava maksupoliitika tulemus – mida Piketty ka eraldi käsitleb). Ja mida suurem on kapital, seda kõrgem on tema tulukus. See tähendab jämedalt öeldes, et lõhe kapitalistide ja tööliste vahel järjest kasvab, nagu ka lõhe kapitalistide eneste vahel.

20. sajandil tabasid senist süsteemi suured vapustused: kaks maailmasõda ja 30-ndate aastate Suur Masu. Ja kui 19. sajandil oli inflatsioon olnud praktiliselt null, siis 20. sajandil on inflatsioon saanud tavapäraseks ning on nähtud ka hüperinflatsiooni. See kõik puudutas kõige enam just rantjeesid, kelle suur osa varandusest haihtus (ja eeskätt just selle kõige tulusam osa, finantskapital). Peale selle hakati juba 19. sajandi lõpus Saksamaal, aga valdavalt 20. sajandil nendesamade šokkide mõjul looma seda, mida me nimetame “heaoluriigiks”. Kui enne oli riik piirdunud valdavalt sõjaväe, politsei, kohtuvõimu ja elementaarse haldusega, siis nüüd lisandusid üleüldine haridus, meditsiin ja pensionid (mis on tänapäeva arenenud ühiskondade kolm kõige suuremat kuluartiklit). See tähendas ühtlasi, et kui varem olid maksud madalad, umbes 10-15% sissetulekust, siis 20. sajandil tõusid need järsult 35-55%-ni. Sellele lisandus 2. maailmasõja järel väga kiire majandusareng Lääne-Euroopas (kuni 1970-dateni), nii et lühikest aega jäi kapitali tootlikkus alla majanduskasvule, soodustades võrdsustavaid tendentse.

Piketty ennustuse järgi aga on 1980-ndatel alanud uus faas, mida iseloomustab jälle madal majanduskasv (Piketty ennustab 21. sajandil arenenud ühiskondadele 1-1,5 protsendilist majanduskasvu, mis paistab väike, ent pikas perspektiivis annab väga suure kumulatiivse efekti) ning kapitali suur kuhjumine ja koondumine. Nüüd, 21. sajandi alguses oleme lähenenud 20. sajandi alguse tasemele kapitaliintensiivsuse ja ebavõrdsuse poolest. Piketty toodud mõningate näitajate puhul rohkem kui 200 aasta pikkune statistika aitab neid arenguid seada õigesse ajaloolisse perspektiivi. 2. maailmasõja järel arvati vahel entusiastlikult, et ebavõrdsus on jäädavalt leevendatud ja et kapitalism reguleerib ennast ise automaatselt sellisel moel, et ebavõrdsused riikide sees ja riikide vahel vähenevad. Piketty paljude graafikute järgi aga oli 20. sajandil tegemist pigem erandlike asjaoludega, väliste mõjudega (maailmasõjad), mis ajutiselt ebavõrdsust vähendasid ja ühiskonna loendurid n-ö nulli lükkasid, ning et nüüdseks on taastumas sõdade-eelne olukord äärmiselt suure ebavõrdsusega. Piketty möönab ka konvergentseid tendentse, eriti riikide vahel seoses teadmiste ja tehnoloogiate leviku ning rahvaste suurema liikuvusega, aga teda panevad muretsema pigem divergentsid riikide sees (divergentseid jõude on muidugi ka riikide vahel, eriti seoses neokolonialistlike praktikatega), kus rikkad saavad järjest rikkamaks ja vaesed jäävad järjest vaesemaks või vähemasti ei saa võrdväärsel määral osa ühiskonna jõukuse kasvust.

Milles on siin probleem? Probleem on legitiimsuses ja selles mõttes võib tuua paralleele 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi algusega, kui hakati tööliste palku tõstma ning hüvesid juurutama (tööpäeva pikkuse piiramine, lapstööjõu keelamine, tasustatud puhkus, pension, arstiabi, haridus, üldine hääleõigus jne), mille tulemusena lõpuks sündis seni olematu keskklass (meenutagem, et veel 1910. aastal omasid nii ühiskonna alumine pool kui ka järgmised 40% kumbki 5% ühiskondlikust varandusest, ehk peaaegu eimidagi; nüüdseks on Euroopas keskmiselt alumisel poolel rahvast 30% vara ja järgmisel 40%-l rahvast 45% vara). Selle taga olid suurel määral ametiühingute võitlus ja revolutsioonioht. Kui ühiskondlikud lõhed lähevad liiga suureks, siis valitsev klass kaotab oma legitiimsuse, nii et nende endi huvides on jagada hüvesid ka allapoole, sest vastasel juhul võidakse kogu senine ühiskonnakorraldus uppi keerata (nagu Venemaal 1917. aastal juhtus) ja kapitalist võib niimoodi üldse kõigest ilma jääda. Tuleb aga meeles pidada, et siin ei saa lootma jääda kapitalisti heale südamele ja kaastundlikkusele, vaid talle on vaja survet avaldada.

Veelgi täpsemini öeldes ähvardab liigne kihistumine õõnestada meritokraatlikku põhihoiakut demokraatlikes ühiskondades, s.t seda, et inimese edukust (majanduslikus, intellektuaalses või muus mõttes) ei määra niivõrd tema päritolu ega juhus, kuivõrd tema enda võimekus. Kõikidel peavad olema võrdsed võimalused ja see võrdsus pole midagi iseeneslikku, vaid selle nimel tuleb pingutada, s.t tuleb vaeva näha, et mahendada mitmesuguseid ebavõrdsusi (sugu, rass, emakeel, seksuaalne orientatsioon jne), mis moonutavad inimeste võrdsust ja pärsivad igaühe võimekuse avaldumist. Pikas perspektiivis on just see demokraatlike ühiskondade üks suur eelis, et aprioorselt ei heideta kedagi kõrvale (kes teab, kui palju mozarteid ja einsteine läks kesk- ja uusaja talupoegkonna seas kaotsi!) ehk toorelt väljendudes inimkapitali kasutatakse tõhusamalt ära. Pealtnäha võib see mõnele piiratud inimesele paista raiskamisena, kui “poputatakse igasuguseid saamatuid”, mille asemel tuleks inimesi kuidagi selekteerida ja tegeleda ainult võimekamatega, kellega “on mõtet tegeleda”. Siin aga tekib põhimõtteline küsimus, kes selle mõttekuse üle otsustab (ja siit on lühike samm juutide ja homoseksuaalide tagakiusamiseni). Demokraatia ideaaliks on kohelda inimest “eesmärgina iseendas” – ja just selliselt printsiibilt lähtudes muuhulgas (n-ö kõrvalproduktina) lastakse avaneda ka paljudel annetel, mis on ka kasulikud ja mis muidu jäänuks avastamata.

Mõningaid (neo)liberaalseid meetmeid on kasutatud liiga mehaaniliselt. Häda, kui majandusmõtlemine on lahus laiemast refleksioonist, ajaloolisest ja kultuurilisest perspektiivist. Niimoodi võidakse vabaduse asemel tuua orjust. Nõnda näiteks on juhtunud, et IMF surub Aafrika riikidele peale majanduse liberaliseerimist, sh. tollimaksude kaotamist, mis iseenesest on hea asi, aga kui seda tehakse järsult ja asjaolusid arvestamata, siis võidakse riik ilma jätta olulisest sissetulekuallikast, mida ei saa üleöö asendada muu maksutuluga, ning välja suretada kodumaist tootmist, mis võib puudutada suurt osa ühiskonnast ja selle halvata (sealjuures unustatakse, et enne seda, kui lääneriigid hakkasid maailmas kehtestama vabaturumajandust, olid nad protektsionistlikutes tingimustes kõigepealt oma tootmise välja arendanud). See on, kui hoolitakse abstraktselt majandusest, mitte konkreetsetest inimestest ja ühiskondadest. Või teine näide, kuidas Friedman käilakujuna soovitas Venemaal kiirkorras erastamine läbi viia, kusjuures ta unustas, et uus ühiskondlik kord pole jõudnud stabiliseeruda ja seadusi ei järgitud, nii et erastamise asemel toimus ärastamine ehk riigi vara riisumine ehk ühiskondliku vara kantimine väheste üksikisikute (“oligarhide”) eraomandiks. Eks ole Venemaa praegused revanšistlikud meeleolud suuresti seotud omaaegse šoki, ühiskondliku vimma ja rahvusvahelise “alandusega”.

Piketty pakub selliste divergeeruvate ja destabiliseerivate kalduvuste tasakaalustamiseks välja progresseeruva kapitalimaksu. Ta kaalub ka alternatiive, nt inflatsioon (mis aga on liiga ebatäpne ega ole piisav) või kapitalivoogude juhtimine nagu Hiina RV-s (mis aga ei sobi lääne demokraatiatesse), aga need pole nii head kui kapitali progresseeruv maksustamine. Kapitali tuleb maksustada sellepärast, et see on üldjuhul kasumlikum kui töötamine (tekitades nõnda lõhesid kapitalistide ja palgasaajate vahel) ja progresseeruvalt sellepärast, et kapital on seda kasumlikum, mida suurem ta on (nii et ühtlase maksu puhul ikkagi tekiksid lõhed). Vastasel juhul võib ühiskondlik kihistumine muutuda äärmuslikuks nagu 19. sajandil, nii et 1% elanikkonnast omab suuremat osa maakera varandusest. Sellel aga võivad olla ohtlikud ühiskondlikud tagajärjed. Siin ei aita isegi väide, et kui majandus kasvab, siis “kõik paadid tõusevad”, sest esiteks pole sugugi kindel, kas vaesemate elujärg ikka paraneb ja teiseks kui ka paraneb, siis ühiskonnas loeb eeskätt suhteline ebavõrdsus, mitte elujärje absoluutväärtus. Kui ebavõrdsused lähevad liiga suureks, siis isegi kui vaestelgi on toit ja peavari, hakkavad nad kergesti mässama. Sest pole inimlik hoida liiga suuri lõhesid inimeste vahel – ja nende hoidmine on ikkagi seotud vägivalla, vassimise ja ebaõiglusega. Kui ühiskond muutub jõukamaks, miks siis minagi ei peaks võrdvääselt sellest osa saama? Isegi kui olen jõukam 1 pügala võrra kui eile, siis mis õigusega keegi teine on 10000000 pügala võrra rikkam? Kas saab üks inimene olla teisest 10000000 korda võimekam, targem, parem, ilusam jne? Kust mujalt ta selle rikkuse saab kui meie ühisest ühiskonnast? “Õigustatud” eristustel on omad piirid, mis pole küll matemaatilised, ent mida ühiskonna liikmed siiski üldjoontes tajuvad.

Põhiline probleem kapitali sellise maksustamise puhul on läbipaistvuse puudumine finantsmaailmas ja vähene koostöö riikide vahel. Selle tulemusena käib negatiivne maksuralli, kus riigid püüavad kapitali ligi meelitada ja pakuvad järjest soodsamaid tingimusi, mille loogiline lõpptulemus on hoopis igasuguste kapitalimaksude kadumine. Tasub mainida, et Eesti oma nullmaksuga ettevõtte kasumile lööb selles mängus kaasa. Ja eriti haavatavad ongi just Euroopa Liidu riigid, mis selles osas endiselt tajuvad üksteist konkurentidena, ehkki lõppkokkuvõttes tuleb see kõigile kahjuks. Omaette probleem on tulude varjamine maksuparadiisides. Gabriel Zucmani hinnangul varjatakse niimoodi 10% maailma SKP-st, ja teistel hinnangutel veelgi rohkem (vt lk 466). Et teha see võimatuks, tuleb muuta finantsteenused läbipaistvaks (ja mitte lihtsalt aruandekohuslaseks). Tehniliselt oleks see hõlpsasti teostatav, nagu ka elektrooniliselt eeltäidetud maksudeklaratsioonide moodustamine. Küsimus on poliitilises tahtes ja suutlikkuses – ja siin peavad riigid koostööd tegema, eriti Euroopa riigid, mis maailma mastaabis on kõik väikesed. Kuna kapitalism on globaliseerunud, siis peab ka selle reguleerimine olema globaalse haardega.

Progresseeruv kapitalimaks rahuldab Piketty meelest korraga kaht tingimust: ühest küljest mahendab ebavõrdsust (ja sellest võrsuvaid potentsiaalseid ohte), aga teisest küljest säilitab ettevõtlusvabaduse (ja sellega seotud initsiatiivikuse ja innovaatilisuse). Picketty hoiatab, et vastasel juhul tugevnevad protektsionistlikud kalduvused, nii et põhiprobleemi ei nähta mitte ühiskonnasiseses kihistumises, vaid “teistes”, välisohtudes, teistes ühiskondades (“hiinlased/naftamogulid tulevad ja ostavad kõik üles”, “Brüssel orjastab meid”). Autarkia aga viib kergesti autokraatiani (mida me isegi Euroopa Liidus Ungari puhul näeme) ja antiliberalismini (nagu võis näha viimastel Euroopa Liidu valimistel laiemalt). Kapitalimaks oleks läbipaistev, täpselt suunatud ja kooskõlas ühiskondliku õiglustundega. Korraline või erakorraline kapitalimaks aitaks Piketty järgi ühtlasi lahendada Euroopa võlakriisi. Praegu maksavad riigid suuri summasid laenuintressideks ehk sisuliselt vaesed (maksumaksjad) maksavad rikastele (laenuandjad). Selle asemel, et jõukaimatelt laenata, oleks otstarbekam neid maksustada. Selles mõttes ei päde Piketty kohta süüdistus, mida parempoolsed sageli vasakpoolsetele esitavad, et need tahaksid riigi lõhki laenata. Piketty ettepanek peaks olema teispool kasinuse/laenamise libaalternatiivi. See maks ei lahendaks muidugi kõiki probleeme, kuid võiks olla üks oluline komponent tulevikustrateegiates.

Võib-olla Piketty mõnevõrra ülehindab pärimise rolli kapitali akumulatsioonis, kuna (nagu ta ise möönab) igas suguvõsas tuleb lõpuks keegi, kes esivanemate varanduse tuulde pillab, rääkimata pärandi jagamisest sugulaste vahel või muudest välistest teguritest, mis võivad varanduse edasiandmise liini katkestada – eriti tänapäeval, kui juba inflatsiooni tõttu ei saa jõukur end nii mugavalt tunda kui 19. sajandi rantjee, vaid peab juba oma varanduse hoidmiseks vaeva nägema (olgu isiklikult või palkama finantsnõunikud, aga nendegi ülevaatamine nõuab ikkagi pingutust ega ole päris automaatne ja iseenesestmõistetav). Ja tänapäeva eliidil on üksjagu vähem ideoloogilisi ja tehnilisi vahendeid oma positsiooni kinnistamiseks kui vanasti, nii et isegi kui päritolu saab järjest tähtsamaks nagu Piketty vaatleb ja ennustab, siis jääb ta ilmselt poorsemaks kui ennemuiste. Kuid ikkagi võib olla nii, et aegamööda on selles eliidis järjest enam neid, kellel juba vanemad või vanavanemad sinna kuulusid; ning see võib demokraatia tõsiselt ohtu seada, kui ühiskondlikud lõhed lähevad liiga suureks ja “1%” ülejäänud elanikkonnast kosmilistesse kaugustesse eemaldub (ka kahanev meritokraatia võimendaks selle kogemist ebaõiglasena rahva enamiku seas).

Ajaloolisse perspektiivi asetatuna võib vabalt olla, et 20. sajandi suhteliselt võrdne meritokraatlik ja demokraatlik heaoluühiskond on ajalooline hälve, väliste šokkide (maailmasõjad) tagajärg. Nüüd on nende šokkide mõju peaaegu hajunud ja tuleb hakata leiutama meetmeid, kuidas neid saavutusi uutes tingimustes alles hoida. Kas me oleme nüüd piisavalt targad, et suuta teha seda n-ö sisemiselt, ilma väliste šokkideta, uute ilmasõdadeta (mis võiksid olla suitsidaalsed kogu inimkonnale)?

Kõige üldisemalt öeldes seisneb kapitalismi võti mälufunktsioonis, uudses salvestamisviisis, millega käivad koos uudsed toimimis- ja tajumisviisid. Kui varem kapitali toodetud kasum hajus, siis kapitalistid hakkasid seda tootmisse tagasi investeerima, mis toob kaasa põhimõtteliselt eksponentsiaalse kasvu. Olulised abivahendid olid seejuures tehnilised leiutised (aurumasin, kiiremad transpordivahendid, tõhusamad infotöötlusviisid jne). Kuid teisest küljest on see mälufunktsioon, salvestamine ja sellest võrsuv kasv plahvatusohtlik – nagu Marx 19. sajandil ka juba ette nägi. See plahvatus aga ei realiseerunud siiski peamiselt klassivõitlusena, vaid hoopis natsionalistlike sõdadena, s.t ühiskonnasisesed pinged suunati ühiskondade vaheliseks vaenuks (just nimelt vaenuks, sest afektiivne laetus oli siin mobiliseeriva tegurina hädavajalik; mis omakorda ajendas moodsa aja propagandatehnikad). Võib-olla peame seda 21. sajandil jälle eriti hoolega silmas pidama, kuna sääraseid natsionalistlikke ja protektsionistlikke tendentse näib olevat hulgaliselt (Ungaris, Venemaal, Hiinas jm). Sellistes tingimustes saab eriti oluliseks läbipaistvus, avatus, õiglus, meritokraatlikkus, demokraatlik arutlusprotsess. “Vana” Euroopa ei “jää alla” mitte oma “ebarealistlike” ideaalide tõttu, vaid just siis, kui ta neist loobub.

Varasemates ühiskonnakorraldustes ülejääk lihtsalt tarbiti suurejooneliste pidudega ja hävitamistega (potlatch) või pillati pöörastele rajatistele (püramiidid, katedraalid), aga kapitalismis pannakse see ülejääk tööle. Enam ei hävitata ega koguta, vaid reinvesteeritakse. Võib ütelda, et traditsioonilise ühiskonna puhas hävitamine on kõige tõhusam majanduse tasakaalustaja; põllumajandusühiskonna raitrajatised on juba tasakaalust väljas; aga kapitalistlik reinvesteerimine üldse väljub endisest gravitatsiooniväljast. Sellega on vaja aktiivselt tegeleda, ja selleks on hädavajalik nii koostöö ühiskonna sees kui ka ühiskondade vahel, sundimaks finantse läbipaistvusele ja kapitaliste teistega võrdväärset makse maksma (ja et tema osa oleks võrdväärne, peab maks olema progressiivne).

---

[1] Küllap paljud ei teagi, või on unustanud, et üleminekuajal (11.10.1990–31.12.1993) kehtis Eestis alguses progressiivne tulumaks järkudega 16%, 24% ja 33%, vt. http://www.estlex.ee/tasuta/?id=8&aktid=3601&fd=1&asutus=23&grupp=1&lineid=1_23_4527&leht=11 (hiljem, 1992. aastal lisandus veel järk 50%).

[2] Ingliskeelne versioon: http://piketty.pse.ens.fr/en/capital21c2

Tom Palmer lecture in Tallinn (June 12, 2014)

(In the following often Tom's ideas and my own interpretations are mixed together, but sometimes explicitly differentiated.) 

In very broad terms, capitalism is an economic form where a substantial part of the profit is reinvested rather than consumed or dilapidated. Very quickly this gives an explosive character to the capitalist economy, because in principle the reinvested sum will grow exponentially. But the functioning of this system poses additional requirements of varying importance:

-       Rule of law, in order for the economic agents to maintain the interest to invest; they would lose this interest if they can be arbitrarily deprived of their property or of their “interest”.

-       This to an important extent requires the separation of political and economic power (so that laws are not bought and that the law applies equally to the rich and to the poor); otherwise it will degenerate into cronyism (more about it below).

-       To maintain this rule of law and separation of powers, a certain culture, moral and ethics are required. First of all, the tolerance of alterity and the existence of free agents that I do not own and cannot force, but whom I have to persuade (although the border between force and persuasion is somewhat hazy) – this maintains the differentiation of the society in general and of the economic order in particular. On the other hand it requires important social cohesion and integration, some general consensus or mutual trust in the society. Without this trust, again, the investments cannot be safe.  

-       The acceptance of otherness is related to three important concepts – competition, lack of central planning and emergent order. Competition requires independent free agents (no slaves, no monopolies or cartels). This in turn would require the lack or perhaps a strong restraint on central planning, because such planning would reduce freedom and alterity, and distort the situation in economically inefficient ways. So, in general terms, this means the preference of emergent order over planned one. 

-       Readiness for innovation and tools for it – in the first place, education, and in the second place, and important edge in favor of innovation and change. Economic innovation and social change are inherent in capitalism, in the sense that this form of accumulation leads to technical innovations which lead to new forms of human relations. Every society has in itself a dialectics of traditionalism and innovation, and both are necessary, but for capitalism to thrive, innovation must maintain the upper hand. This is the “creative destruction”: new forms of production and social relations are formed, and old ones become obsolete, and the society is ready to adapt to these changes rather than trying to swim counter to the economic current.

-       The concrete form of competition and the tool of economic emergence is the differential of profits and losses. If innovations would be the equivalent of random mutations in darwinism (most of which are deleterious or useless both in nature and in culture), then the differential of profits and losses would be the equivalent of natural selection. If you lose too much, you are eliminated from the forefront of the  economic action. Even though humans are conscious agents, still this differential works to a great extent blindly. We simply cannot predict for sure what is profitable in the future, and very often we make wrong guesses. And this trial and error is essential to capitalism.

Tom Palmers brought out three rectification of metaphors about competition, exchange and profit. According to him the habitual metaphors about competition are “dog eat dog”, “cutthroat” etc., so that competition would be reckless or indifferent at best, whereas in reality a capitalist competition serves the interests of cooperation (between the producer and consumer, if I understood correctly: I compete with other producers in order to cooperate with my consumer). The metaphors about exchange present it as selfish and greedy, whereas a free exchange is in principle a win-win situation and useful for both parties (I get what I need and the seller gets money with what s/he can get what s/he needs) – a demonstration of which would be the mutual thanking in case of a commercial transaction, whereas in case of a favor only one party thanks and the other says that it was a pleasure etc. And profit is presented as “obscene” or “windfall”, whereas it is just the economic reality principle to test the innovations; and the amount of profit would measure the amount of value added to the product.

To comment on these three, I would say that 1) in an ideal state of affairs we could say that competition would indeed be ultimately cooperative, but in the modern world there are lots of ways of violating this principle: e.g. a large amount of goods commercialized do not intend so much to “cooperate” with the consumer, taking into consideration his/her health and wellbeing, but rather simply to capture his/her imagination and affects, so that s/he would buy it even if s/he doesn’t need it or if it is noxious to the health and wellbeing (coke, fast food, beer, fast loans etc). Of course it is a good point that in economy the competition cannot or should not mean destruction of competitors and consumers. But then we should be more precise about competition and denounce faltered or biased forms of competition (from corruption all the way to forms of psychological insinuation). 2) Similar considerations apply also for exchange. Consumerism often means a win-lose situation when we buy things we don’t need. We cannot presume a wholly rational subject. 3) The story about profit applies better to old forms of industrial production, where the capitalist or owner of the factory depends to a large extent on his workers, and is induced to share his profit with the workers (although still most often strikes and trade unions are needed to do the job). The story about added value becomes much more vague in case of modern financial products, where the biggest profits are made. Is it really value added? Or is it just an abuse of power of economic agents who know how to exploit some features of the financial system? Of course we can argue that the abuses are even worse in other, non-free economies, but still it means that social and cultural control is crucial – and this doesn’t necessarily have to take the form of federal regulations, but can arise from the bottom up, from the cooperation of “99%”, etc., that can force those financial agents to comply with the common good (although the success or failure of such kind of pressure still has to be seen).

One of Tom’s central points was that the antithesis of capitalism today is not socialism any more, but cronyism that defies the principles of meritocracy, equality, lawfulness, and where the state apparatus is used to extract privileges. Whereas a free-market capitalism would mean a net gain for everybody (the society as a whole is richer than it used to be half a century ago), cronyism is very profitable to a small amount of people and disastrous for the society as a whole (both in terms of wealth unlawfully appropriated and in terms of hampered growth). This I take to be a good point.

The problem is that there is some amount of cronyism always (and Tom Palmer acknowledges that US economy has become to a considerable extent cronyist, with powerful lobby-groups in Washington, and public bailouts for private losses – so that the reality principle doesn’t work well any more). Now, the problem when we propagate free trade economy and minimum state intervention is that it can in fact enhance cronyism. I am not able to judge, whether or not the deregulation of financial markets would have been justified, if later there would have been no bailouts, allowing those who took the risk, to bear the losses. But let’s take a scenario: first a branch of economy is bred in a country, subsidized and protected by tolls. When the production has taken off and become industrialized and efficient, then we go and tell another country to do free trade with us (perhaps backed up with our military power), so that we can bring in our cheaper goods in large quantities, and effectively bring the country’s own respective sector to a standstill and forcing it to depend on us from now on. Is it really free economy? Actually we couldn’t consider it as a fair competition and free exchange, because in past (and perhaps continually in present) we artificially create favorable conditions for our firms, and unfavorable for those in the country we force into free trade (and wouldn’t it be a new form of colonialism?).

Tom stressed that capitalist production is not only about greed and selfishness, but also about mission. This sounded a little bit doubtful. Can we really rely on capitalists’ sense of mission for them to be socially responsible? Especially in these days of globalization, where one can move one’s enterprise easily from one state to another, from one country to another, perhaps repeating the same predatory methods as in previous places?

I think that, again, several forms of social pressure are necessary to counterbalance cronyisms, lacks of mission and social responsibility etc. Tom didn’t dwell much on those forms of social and political activity; but he did bring an example of his own experience. To counteract Reagan’s initiative to impede the import of steel from Asia and the Soviet Union, he convinced Caterpillar that this measure would not be good for them, so that they started to support him. This seemed to be also his general advice: to counteract cronys, find those whose interests are harmed, and fight together. I would like to broaden the scope of this activity – it is not only about influential corporations whom to convince to fight for a cause, but more generally civil society should organize itself – and in a free society this must have an impact (not only during the elections, but also between them). But then again, multinational corporations these days are so big and influential, that even any single country (USA included) might be unable to fight their cronyizing tendencies. I think we are in need also of a multinational civil society. I hope it is being born these days.

Again, Tom Palmer presented well known correspondences between the economic and political freedom of the society, and of its wealth. The societies that are most free both economically and socially, are also the wealthiest, and those with least freedom, are among the poorest. But I am afraid that even if this trend is true generally, the recent history doesn’t support this beautiful picture so well in very many particular cases, since there are examples of wealthy and/or quickly developing countries with very little political freedom: PRC, Russia (prior to the affair in Ukraine), several arab oil-producing countries... It seems that new symbioses have been found between central planning and free market (most notably in PRC), and also of marrying this with censorship and limited social freedoms. Of course, they could be defined better as crony-capitalist countries, but I think this brings out the fact the hope of “first developing economy, then gaining political rights” is a merely empirical regularity and might not work in the future or in particular cases. It would mean that we must from the start demand also political rights – because it does seem logical that at least in the long run it would hamper also the economy, if human rights are violated and political rights reduced.

I think that we could redefine right- and left-wing: they would not be a support for, respectively, capitalism or socialism any more, but they would differ rather in their emphasis: right-wing would consider problems resolvable in strictly economic terms, whereas left-wing stresses more social and cultural aspects. I think it is more a difference of stress and focus, rather than a heated “cold war” of ideologies. We have seen that capitalism cannot exist without a certain legal, social and cultural context, and also to counterbalance its opposite, i.e. cronyism, several forms of civil and social activism, organization of people are needed – and new forms for this must be invented. To sum up, I would agree to much of what Tom Palmer talked, and I am equally suspicious of centrally planned economy and of cronies. But still my focus is somewhat different (left-wing, in the redefined sense), bringing in social and cultural factors, and the necessity of finding ways of fighting the stagnating state power and usurping cronies.

võrdõiguslikust abielust

Kuidas tugevdada perekonda ja hoida traditsiooni?

Taasiseseisvumise järel kulus Eestis kaks aastakümmet valdavalt esmaste materiaalsete probleemide peale: kuidas restruktureerida majandus ja ühiskondlikud institutsioonid, mis tagaksid esmase ellujäämise nii bioloogilises kui ka sotsiaalses mõttes. Tundub, et nüüd on kätte jõudnud aeg sügavamate probleemide käsitlemiseks, mis puudutavad ühiselu ülepea. Järgnev jutt ongi sellel teemal, valgustades seda välja hiljuti taas teravalt esile kerkinud homoabielude küsimuse rakursist. See teema on kärjeliselt seotud mitme teisega ning selle kaudu tulevad välja mitmed ühiselu jaoks olulised asjad, mis ongi minu peamine huviobjekt.

1. Mis on abielu? Horisontaalne süntees.

Abielu on üks institutsioon, millega teostatakse horisontaalseid ja vertikaalseid sünteese põlvkondade voolus, s.t sama põlvkonna sees (abiellu astujad) ja põlvkondade vahel (abielus olijad koos järgmise põlvkonnaga ehk vanemad ja lapsed). Vaatleme neid kaht aspekti eraldi.

Mis puudutab esimest aspekti, nö “horisontaalset sünteesi”, siis selle puhul rõhutatakse eeskätt seda, et abielu on täiskasvanud ja vastutusvõimeliste isikute omavaheline liit. Sageli lisatakse siia kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid piiranguid. Eestis on abielu võimalik ainult kahe inimese vahel ning polügüünia ja polüandria pole lubatud. Lisaks täpsustatakse, et need kaks inimest peavad olema mees ja naine: Eesti perekonnaseaduse esimeses paragrahvis üteldakse, et “abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel”.

Käesoleva kirjutise teemaks on homoabielu küsimus ehk see, kas viimase piirangu võiks ära jätta, võimaldades abielluda ka kahel mehel või kahel naisel. Kõigepealt tuleb mainida, et Rroosi Selaviste kohta käiv “sugugi pole sugugi kindel” kehtib ka laiemalt, selles mõttes, et meest ja naist ei ole tegelikult võimalik üheselt määratleda (Eesti perekonnaseaduses puuduvad igasugused sellekohased määratlused; see on ilmselt jäetud kohtupraktika otsustada). Võib eristada bioloogilist sugu, psühholoogilist sooidentiteeti ja ühiskondlikku soorolli ning igaühe sees on omakorda mitu erinevat eristusprintsiipi.[1] Seksuaalne orientatsioon on veel omakorda eelmistest erinev määrang, mille põhjustajana ei ole teadlased kindlaks teinud üht kindlat asjaolu või tegurit. Seksuaalse orientatsiooni seletamisel ei näi piisavat ühestki geneetilisest, hormonaalsest, embrüoloogilisest või sotsiaalsest tegurist eraldivõetuna ning see kujuneb ilmselt välja väga varakult, lootena või imikuna. Igatahes ei ole see inimese enda suveräänne otsus, vaid seda kogetakse üldjuhul millegi etteantuna. Samas muidugi puudutab seksuaalne orientatsioon inimese käitumist ühiskonnas, nii et ühiskondlikud ja kultuurilised tegurid mängivad siin oma rolli. Igal juhul ei toeta teaduslik meditsiin homo- ja biseksuaalide “ümberkasvatamist” heteroseksuaalideks.[2]

Kui määratleda abielu kahe täiskasvanud vastutusvõimelise inimese liiduna, jättes kõrvale soopiirangu, siis tundub, et see teisendus ei ole tegelikult kuigi suur ega põhimõtteline. Üks vastuväide homoabieludele on kartus, et selle ajel hakkavad oma õigust (ent kas tõesti abieluõigust?) nõudma pedofiilid, zoofiilid, nekrofiilid, fütofiilid, petrofiilid ning et võidaks hakata nõudma polügaamiat või grupiabielusid. Ometi on need täiesti erinevad asjad. Homoabielude puhul muudetaks ainult üht klauslit ehk kaotataks ära sooline määratlus, viide “mehele” ja “naisele” (millised mõisted on tegelikult nagunii palju keerukamad kui tavaliselt arvatakse). Seevastu noil teistel juhtumitel muudetaks veel muid klausleid, ühel juhul seda, et abielu sõlmitakse täiskasvanud vastutusvõimeliste isikute vahel (sellega pole kooskõlas ei pedo- ega zoofiilia), ning teisel juhul seda, et abielu sõlmitakse kahe isiku vahel (see kõrvaldataks polügaamias ja grupiabielus). Vastutusvõimelisus on inimese puhul olulisem kriteerium kui sugu (mistahes määratluse järgi). Ja vähemasti meie kultuuris tähendaks ka kvantiteedi muutmine homoabieludega võrreldes suuremat teisendust. Ma pole kuulnud mitmikkooslustest, kelle õigusi diskrimineeritaks – võib-olla neid on, aga neid on mõtet analüüsida siis, kui see küsimus päevakorda kerkib.[3] Homoseksuaalide õiguste eest võitlemisel on seevastu pikk ajalugu ja soopiirangu kõrvaldamist abielu sõlmimise on taotletud juba pikka aega.

Homoseksuaalse kooselu kui vabatahtliku vastutusvõimelise liidu kõrvutamine eelpoolmainitud ebavõrdsete ühendustega on enamasti juba ise ideoloogiline ja homoseksuaale halvustav – nagu veel mitte nii kauges minevikus võrreldi teisest rassist inimesi loomadega. Tegelikult ei erine homoseksuaalsed paarid oma käitumiselt heterokseksuaalsetest mitte mingil olulisel moel. Need on samamoodi valdavalt monogaamsed nagu heteroseksuaalsed paaridki, ja truudusemurdmistki esineb samal määral.[4] Homoabielude teema sisukat ühiskondlikku arutelu pärsib ka lihtsalt selle valdkonna vähene tundmine ja teadmiste nappus, nii et suurem osa debatist ei käi sisuliste ning teaduslikult põhjendatud argumentidega, vaid toetub pigem afektidele, veendumustele ja (eel)arvamustele. Paljude jaoks on selle teema tundmine endiselt kinni nõukogude ajas, kui homoseksuaalsust peeti käitumuslikuks hälbeks, mida võis kriminaalkorras karistada (ning nad teatavasti polnud ainus represseeritud vähemus).

2. Vertikaalne süntees põlvkondade vahel

Mis puudutab abielu teist aspekti, s.t vertikaalset sünteesi põlvkondade vahel ehk vanemate ja lapse suhet, siis tundub, et ka siin ei tooks homoabielud kaasa mingeid olulisi negatiivseid muutusi. Vahel põhjendatakse horisontaalse sünteesi piiramist mehe ja naisega just nimelt sellega, et ainult nemad on – erinevalt homoseksuaalsetest paaridest – võimelised saama lapsi. Aga leidub ka palju heteroseksuaalseid paare, kes ühel või teisel põhjusel lapsi ei saa ega saagi saada. Ometi ei keela me neil sellepärast abielluda. Ja teisipidi on homoseksuaalsel paaril võimalik saada laps näiteks lapsendamise teel (olgu see laps pärit teistelt vanematelt või ühe osapoole varasemast heteroseksuaalsest kooselust). See aga avab omakorda uue probleemideringi, nimelt kas homoseksuaalses peres üldse tohiks laps kasvada ja kas see keskkond oleks talle hea või mitte.

Sageli väljendatakse arvamust, et homoseksuaalsed vanemad ei tegelevat lastega piisavalt; et sellistes peredes olevat lastel suurem risk isiksusehäiretele; et sellised lapsed ei omandavat adekvaatseid ühiskondlikke käitumisoskusi; et nad langevat tõenäolisemalt koolikiusamise ohvriks; et nad muutuvat ka ise tõenäolisemalt homoseksuaalseks. Eespool joone all viidatud Ameerika Psühholoogiaühingu uuringud ei kinnita ühtegi neist eelarvamustest ning seal öeldakse isegi, et pigem on lesbide ja geide vanemlikud oskused keskmisest suuremad. Homoseksuaalsed vanemad pakuvad hoolitsevat ja tervet keskkonda oma lastele vähemasti sama tõenäoliselt kui heteroseksuaalsed vanemad. Tasub eraldi rõhutada ka seda, et laste hetero- või homoseksuaalsust ei määra ära vanemate seksuaalne sättumus ning et homovanemate lastest saavad hetero- ja homoseksuaalid täpselt samas proportsioonis nagu heterovanemate puhul.

Ühiskondlikku debatti jälgides tundub, et homoabielu teema on (eeskätt selle vastaste poolelt) liigselt seksualiseeritud[5]; homovanemad ei afišeeri laste ees oma seksuaalsust rohkem kui heterovanemad. Freud aitas teadvustada ja tunnustada laste seksuaalsust; nüüd oleks võib-olla tarvis hoiduda neid üleseksualiseerimast. Vanemate seksuaalsest sättumusest ja “seksiküsimusest” võrratult tähtsam on laste jaoks hoopis muu – et vanemad hooliksid temast, hoolitseksid tema eest ning armastaksid teineteist ja last ning saaksid hästi läbi ümbruse ja ümbritsejatega. Pole mingit põhjust, miks homoseksuaalsed vanemad ei saaks pakkuda turvalist ja hoolivat keskkonda oma (adoptiiv)lapsele.

Pealegi võib arvata, et suurem osa adoptiivlapsi pärineks asenduskodudest[6], kus lastel vanemaid kas ei ole või kus nad on ühel või teisel põhjusel nende hoolest ilma jäänud. Ükskõik kui hästi korraldatud asenduskodud ka ei ole, on see hooldajatele ikkagi töö, mis on eeldatavasti pikaajaline, aga mida neil on õigus katkestada.[7] Kui lapsed saaksid selle asemel püsiva suhte kahe vanemaga, siis võib arvata, et see on neile võrratult olulisem kui nende eest hoolitsejate seksuaalne sättumus. Nii asenduskodulapsed kui ka üksikvanema lapsed on selles suhtes kehvemas olukorras kui kahe vanemaga lapsed, olgu nood hetero- või homoseksuaalsed.[8] Kahe vanema olemasolul on lisaks vertikaalsele suhtele lapse ja vanema vahel perekonnas ka horisontaalne suhe vanemate vahel, ja see dialoogilisus on lapse arenguks väga oluline. Selles dialoogilisuses pole ei hetero- ega homoseksuaalsetes paarides primaarne seksuaalsus, vaid lugematu hulk muid tegureid, alates hoolest ja armastusest kuni kõikide igapäevaste toiminguteni: söögitegemine, koristamine, tööl ja poes käimine, vaba aja veetmine jne (kusjuures need praktikad pole ka Eesti ühiskonnas enam ammu ära jagatud ühiskondlike “soorollide” järgi[9]). Ehkki neid kaht teemat – homoabielu ja homopaaride lapsendamisõigust – võib käsitleda eraldi, leian, et homopaaridele lapsendamisõiguse andmisega saaks praegusest rohkematele asenduskodulastele anda päriskodu koos turvalisema ja õdusama kasvukeskkonnaga.

Ehkki lastesaamine ja neile soodsa kasvukeskkonna loomine on abielu üks olulisi aspekte, ei abielluta meie kultuuris (esmajoones) selleks, et saada lapsi, vaid sellepärast, et armastatakse seda, kellega abiellutakse. Isegi kultuurides, kus abielu sõlmitakse kolmandate isikute vahelise kokkuleppe järgi ja kus järglaste saamine on tõepoolest abielu üks põhilisi eesmärke, pole küsimus pelgalt prokreatsioonis, vaid selles, et lapsed kannaksid edasi suguvõsa pärimusliini, jätkaksid lahkunud esivanemate meenutamist, hoolitseksid elusolevate vanemate eest jne. S.t lapsed on olulised kultuuriliselt, ja nad ei ole lihtsalt bioloogilise paratamatuse või loodussunni tulemus. Kõiki neid kultuurilisi ja inimlikke ülesandeid saavad adoptiivlapsed täita sama hästi kui bioloogilised lapsed. Ja nagu asenduskodude olemasolu näitab, on vanemateta lapsi endistviisi märgatavalt rohkem kui vanemaid, kes tahavad ja saavad lapsi adopteerida. Homoabielupaaride lapsendusõiguski ei suudaks seda vanemate puudujääki korvata, ehkki õige pisut leevendaks.

Abielu põhiline eesmärk ja tähendus ei seisne mitte bioloogilistes järglastes, vaid teineteise süvenevas tundmaõppimises, mis saab toimuda eeskätt kestuses, ajalises jätkuvuses. Seeläbi mõistetakse paremini ka iseennast, teisi inimesi, loodust ja loomist. Lapsed mitte ei muuda seda põhistruktuuri (ega anna sellele vundamenti), vaid lisavad sinna uue mõõtme (milles bioloogiline element on teisejärguline[10]). Abielu kui rituaal ja institutsioon markeerib seda valikut ja püüdlust.

3. Võrdõiguslikkus. Aktiivsus, passiivsus ja reaktiivsus

Demokraatlikus ühiskonnas on õigustatud homoseksuaalsete inimeste soov võrdsele kohtlemisele. Selle üks komponent on homoseksuaalse kooselu juriidiline tunnustamine. Kooselu on üks põhilisi inimsoove ning juriidiline tunnustamine aitab kaitsta kooselajate õigusi (lahkumineku korral kohustused seoses laste kasvatamisega ja vara jagamisega; ühe osapoole surma korral seoses pärandusega; mitmesugused esindamisõigused jne). Vahel räägitakse ka nõnda, et isegi kui seadustada homoseksuaalne kooselu, siis seda ei tohiks nimetada abieluks, vaid seda peaks nimetama mingi teise nimega. Selle taga aga on ilmselt ikkagi kaudne apartheid ja homoseksuaalse kooselu halvustamine ja alavääristamine, leiutades selle jaoks omaette termini. Kui me tahame tunnistada homoseksuaalide samu juriidilisi õigusi kui on heteroseksuaalidel, siis on aus ja otstarbekas seda ka sama nimega nimetada.

Ma ei näe põhjust, miks heteroseksuaalsed abielus olijad või abielluda kavatsejad peaksid olema vastu homoseksuaalsetele abieludele (mida nagunii saaks abielude koguarvust olema vaid paar protsenti). Viimased ei võta heteroseksuaalselt abielult midagi ei ära, ei kahanda kuidagi heteroseksuaalse kooselu väärtust. Selles suhtes pole homoabielu soovijate ja selle vastaste olukord sümmeetriline: homoabiellu astujad soovivad endale õigust, mida neil ei ole; homoabielu vastased naudivad ise abieluõigust, ja lisaks sellele soovivad keelata samasugust õigust ühele teatud grupile. Miks nad peaksid tahtma seda keelata? Heteroseksuaalse abielu väärtus sõltub ju eeskätt sellest, mida abielus olijad ise selle heaks teevad (s.t nende aktiivsusest), mitte sellest, mida keegi teine teeb või ei tee.[11] Abielu jõud tuleneb aktiivsusest abielusuhtes, mitte passiivsusest abieluvälise suhtes. Miks peaks mind kurvastama kellegi õnn, kui tema kooselu saab juriidilise ja riikliku tunnustuse? Olgugi ta teisest usutunnistusest, rahvusest, rassist või teise seksuaalse orientatsiooniga. Kui teiste inimeste homoseksuaalne abielu kahjustab kellegi heteroseksuaalset abielu, siis seda seletav põhjus on puudujääk aktiivsuses oma heteroseksuaalses suhtes, mitte nonde teiste homoseksuaalne suhe. Samamoodi nagu vägistamiskuriteo alus on ikkagi vägistajas, mitte vägistatus, kes oma riietuse või käitumisega olevat vägistamist provotseerinud.

Vahel aga on niimoodi, et aktiivus ammutabki oma jõu reageerimisest välisele, millegi välise vastu töötamisest. Selline aktiivsus on õigupoolest reaktiivsus, millel puudub omajõud ja mis ammutab jõudu teiselt. Või täpsemini öeldes, omajõud on küll olemas, aga seda on niivõrd vähe, et ta ei suuda ennast ise kehtestada, nii et seda tugevdatakse väliste abinõudega. Kui ütelda, et teatud sorti täiskasvanud vastutusvõimeliste isikute abiellumine kuidagi kahjustaks abielu kui sellist, siis tekib kahtlus, justkui abielu polekski omajõuline täisväärtuslik ühendus, millel on omaenese aktiivsus, vaid mille pisku aktiivsus saadakse üksnes reaktiivselt, välistamisest ning et kui see kaitsevall eemaldada, siis variseks kõik kokku.

Kui me nüüd ütleksime, et homoseksuaalse abielu välistamine pole reaktiivne ega meelevaldne, vaid tugineb mingil alusel (näiteks loomusel), siis see tähendab, et me ei pea homoseksuaale täisväärtuslikeks normaalseteks vastutusvõimelisteks isikuteks (nende loomus on rikutud). See võrduks rassismi ja apartheidiga (mis samuti tuginevad arusaamale, et teisest rassist isikud on teise, halvema, loomusega). See on libe tee.

4. Pärimus. Mälu ja eristumine

Me rääkisime abielust kui institutsioonist, mis sooritab horisontaalseid ja vertikaalseid sünteese ühiskonna ja kultuuri kestuslikus voolus. Sellisena on ta üks ühiselu traditsiooniline vorm, ning vorm, mis on tihedalt seotud tollesama traditsiooni püsimise ja elavusega. Seetõttu tasub uurida, mis on traditsioon ehk pärimus. Elav pärimus eeldab kaht aspekti: ühest küljest seda, et minevikust päritakse midagi ehk et eelmine põlvkond pärandab järgmisele midagi. Teisest küljest aga seda, et pärija ehk uus põlvkond selle üle võtab ja nö enda omaks teeb. Isegi kui selle omastamise tulemuseks peaks olema väliselt identsete kultuurivormide ja harjumuste kordamine, on selle aluseks erinevus ja eristumine. Uus põlvkond pole enam sama, mis eelmine. Uus aeg pole enam see, mis vana. Isegi kui oletada, et kõik välised tingimused jäävad samaks (mis tänapäeval pole küll kuigi realistlik oletus), siis vähemasti erineb uus põlvkond vanast oma perspektiivi, vaatekoha poolest. Traditsioon on elav juhul, kui see erinevus loeb, s.t kui see annab alust mingiteks teisendusteks ja edasiarendusteks. Pärimus, mida lihtsalt papagoina korratakse, mõistmata sellest silpigi, on sama hästi kui surnud. See ei teosta uue põlvkonna elus enam mingeid tähenduslikke omastamisi ja see ei aita neil elada. Mis elada ei aita, see on surnud. Selline lihtsalt korratav traditsioon erineb väga vähe pärimusest, mis vedeleb andmekandjatel arhiivis, mida keegi ei vaata, loe, kuula ega uuri, s.t millega keegi isiklikult ei suhestu. Elav pärimus ei tähenda seega lihtsalt vanade vormide kordamist, vaid nõuab ka seda, et need tehtaks enda omaks, nö võetaks enda sisse, nii et need teostaksid tähenduslikke eristumisi olevikus. Alles siis võib ütelda, et pärimuses edasi antud vormidel on mõte.

Teisest küljest aga jällegi on uue põlvkonna eristumine ning millegi uue loomine võimalik üksnes tänu sellele, et minevikust on midagi päritud, edasi antud ja üle kantud. See annab pinna ja pinnase, millelt uus põlvkond saab tõukuda ning uue loomine võrsuda. Kui me ei mäletaks midagi sellest, mida eelnevad põlvkonnad on teinud, siis me oleksime amneesikutena sunnitud pidevalt jalgratast leiutama, kordaksime vanu vigu ja teeksime veel hullemaid. Nagu öeldakse Eesti kultuuri ühes aluslauses: “Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.” S.t kui puudub mälu, siis pole ka võimalust midagi uut ja erinevat teha, ehk tulevikku sisuliselt ei ole.

Seega võib öelda, et elav pärimus eeldab kaht aspekti, millest üks on mäluline ja teine tähendab mälu omastamist, enda omaks tegemist. Ehk üldiselt öeldes, elav pärimus vajab lõimivat külge (mäluline edasiandmine) ja eristumist (edasiantu reaktualiseerimine). Kui me räägime traditsiooni püsimisest ja elujõust, siis laias laastus oleneb see nendest kahest aspektist. Homoabielude seadustamise vastaste meelest seaks see ohtu pärimuse lõimiva ehk mälu-aspekti. Tõepoolest tuleb olla ettevaatlik ühiskondlike harjumuste ja tavade muutmisega – ja seda enam, mida sügavamate ja kesksemate nähtustega on tegemist (ja ehkki abieluinstitutsioon on uuemal ajal mõnevõrra oma tähtsust minetanud, on see endiselt ühiskonna ja pärimuse üks olulisi struktuure). Kui uuendusi on liiga palju ja nad tulevad liiga kiiresti, siis ei jõua indiviid või kogukond harjuda, tekib stress, üliärrituvus, desorientatsioon – nii et indiviidi või kogukonna paindlikkus väheneb ja ümbrusele adekvaatse reageerimise võime kahaneb. Eesti ühiskonda on viimase veerandsajandi jooksul tublisti väntsutatud, üks reform on järgnenud teisele, elu on mitu korda pea peale pööratud, ja sageli juba rahuneda jõudnud olukord kohe taas pea peale pööratud. Ülemäärane reformimine ja uuendamine – isegi kui see on kantud heast usust – ei anna häid tagajärgi, sest sel juhul läheb liiga palju tähelepanu liiga kauaks “metatasandile”, kus peab alles orienteeruma, ümber õppima, selmet juba liikuda ja tegutseda. S.t lõimimise ja mälu aspekt on tugevasti proovile pandud.

Samavõrd ohtlik – või ohtlikumgi – on aga ühiskonnale see, kui kängub teine aspekt, eristumine ja uuenemine. Pärimus annab ühiskonnale püsi ja järjepidevuse, aga selle mõte ja õigustus seisneb võimes muutuvatele oludele adekvaatselt reageerida ja uusi lahendusi genereerida. Pärimuslike vormide edasiandmine monotoonse kordusena, ilma neid omastamata ja omaks tegemata ning ilma nende põhjal uusi lahendusi genereerimata nõrgendab ühiskonda ja pärimust. Pärimusel kaob mõte, kui ta enam ei toeta uuenevat elu. Pärimus on elujõuline siis, kui ta säilitab oma konsistentsi (mäluaspekt), aga kui ta samas suudab anda ainet uues ajas ja uutes olukordades konstruktiivselt ümbrusega lävimiseks ja teiste pärimusliinidega suhestumiseks. Kui pärimus sulgub enesesse, siis ta võib küll pikka aega püsida, aga mõistab end nõnda steriilsusse ning sureb varem või hiljem välja. See on evolutsiooni tupiktee. Kui pärimusest jätta välja selle reaktualiseerimine ja ümbertöötamine, siis see tapab pärimuse.

Kui tulla tagasi meie peateema juurde, siis tundub, et eesti traditsioonilises kultuuris ei ole eriliselt rõhutatud seda, et abielu sõlmitakse just mehe ja naise vahel. Niimoodi on küll kombeks olnud, aga seda ei ole temaatiliselt esile tõstetud. Kahesoolised võisid olla nõiad ning homoseksuaalsed võisid olla mõned külakogukonna vanapoisid või -tüdrukud (kes võib-olla elasid ka paariti), aga see pole olnud mingi omaette oluline teema, kuna see polnud seotud ei sündivuse kontrollimise ega kinnisvara pärandamisega. Palju olulisem sotsiaalne ja kosmiline häire on olnud orb, vaenelaps. Mulle tundub, et ka praegu on üksikvanemad ja orvud palju olulisem ühiskondlik probleem kui homoabielud ning et traditsiooni hoidmine võiks tähendada eeskätt orbude (ja ka vaestest või probleemsetest peredest laste jne) probleemiga tegelemist.

Kui nüüd mingi komme tematiseeritakse ja teooriaks vormitakse, siis sellega kaasneb alati hägusa aredaks tegemine, nurkade mahalihvimine, ambivalentsuste ühestamine – teooria ühest küljest kirjeldab tegelikkust ja ammutab sellest, aga teisest küljest samavõrd ka loob tegelikkust ja kehtestab teatava tõlgenduse, milline tegelikkus on või peaks olema. Deskriptsioon on ka preskriptsioon. Kristlikus pärimuses on mehe ja naise teema olnud olulisem kui eesti vanemas pärimuses. Kristlik abielu on sakrament ning seda on toimetatud mehe ja naise vahel. Kuid ka siin on selline sooline määrang pärimuslikult olnud lihtsalt komme ja tava, ilma et seda oleks tarvis olnud eriliselt põhjendada. Homoabielude teema on selles mõttes täiesti uus küsimus, mis on üles kerkinud alles viimasel ajal (antiikse homoseksuaalsuse ühiskondlik roll ja ajalooline kontekst olid hoopis teistsugused). Sellele vastureaktsioonina on takkajärgi ka jäigastatud nö traditsiooni seisukohta – õigemini, üks osa pärijaid tahab usurpeerida pärimust, andes sellele ühemõttelise tõlgenduse, ehkki pärimus võiks õigustada ka teistsuguseid tõlgendusi. Näiteks on täiesti mõeldav kristlik positsioon, mis ei sea esiplaanile juriidilist mehe ja naise määratlust, vaid ligimesearmastuse[12] ning selle varal kiidab heaks homoabielud, vähemasti tsiviilvormis. Ja mis puudutab eesti vana pärimust, siis koos homodele lapsendamisõiguse andmisega aitaks see leevendada ka meie põhilist kosmilist riket, vaeslapsesust.

5. Kategooriad. Lahtrid ja resonants

See toob meid veel ühe olulise küsimuse juurde: kuidas me mõistame kategooriaid. Kui meil on mingi bioloogiline ja kultuuriline antus, siis selle varal tekivad iseenesest mitmesugused ühiskondlikud liigendused, sealhulgas soorollid. Mingid harjumused resoneerivad üksteisega kokku, võimenduvad ja tekitavad käitumismustreid. Selliste mustrite elemendid ongi ühiskondlikult relevantsed liigendused, ühiskondlikud kategooriad. Kui põlvkondade järgnevuses vaadata “horisontaalselt”, siis on ühiskondlikud kategooriad moodustunud vastastikuse resonantsi kaudu, võimendumiste ja sumbumistega, kokku- ja lahkhelidega. Kui võtta põlvkondade järgnevust “vertikaalselt” läbi erinevate põlvkondade, siis uus põlvkond hakkab omakorda omal moel ühiskonna kõlapinnaga resoneerima ehk nagu me eespool ütlesime, ta võtab üle pärimust ja reaktualiseerib seda oma erinevuse pinnalt. Aga arvestades sellega, et lapse või nooruki omavõnkumine jääb jõult selgelt alla kogukonna omavõnkumisele, siis võib põlvkondade vaheline diakroonne resonants tunduda täiesti ühesuunaline ning ilmneda lihtsalt olemasolevate liigenduste ja kategooriate ülevõtmisena uue põlvkonna poolt ning too uus põlvkond võib kogeda seda vägivallana, olemasolevatesse lahtritesse ja kastidesse surumisena. Niimoodi me saame kategooriad kui lahtrid.

Kategooria kui lahter tähendab ühesuunalist mõju: empiiriline materjal peab sobituma ideaalse või vormilise raamiga. Mis sinna raami ei sobi, see on hälbeline. Lahter-kategooriasse on sisse kirjutatud vägivald: mis lahtrisse ei sobi, see tuleb sinna sobitada. Kuna lahtrid on postuleeritud ajast sõltumatuna, siis kestuslik empiiria vältimatult varieerub lahter-kategooria suhtes. Kategooria resonantsina seevastu aga kätkeb tagasisidestatust ning vorm tekib iseorganiseeruvalt teatud läbikäimisliinide võimendumis- või sumbumispunktidena. Selline kategooria on määratletud sisemiselt ning see võimaldab nihkeid siia-sinna, ilma et see süsteemi lammutaks või kategooriat hävitaks (iseorganiseeruvad süsteemid võivad olla vägagi stabiilsed). Resonants-kategooria ei välista teatud normatiivsust, ent see püsib põhimõtteliselt pidevalt kestusliku eluga kooskõlas.

Kui me nüüd võtame näiteks soorolli “mees” lahter-kategooriana, siis kõik mehena identifitseeritud indiviidid tuleb sinna sisse mahutada. Kui mõni neist mõne tunnuse poolest erineb kategooria kirjeldusest, olles näiteks naiselik ja/või armastades naiste asemel või kõrval hoopis mehi, siis tuleb teda korrigeerida ja panna ta kategooriale vastama. See tähendab grupi türanniat, kus enamus vägivaldab vähemust. Sellises olukorras satuvad homoseksuaalid nii otseses kui ülekantud tähenduses löögi alla. Selle tulemusena me saame (pealtnäha) puhtama ja homogeensema grupi – aga mille arvelt? Sellise represseerimise ja ümberkasvatamise tulemusena me tekitame ühiskonda juurde mingi hulga frustreeritud inimesi. Tänapäeva meditsiin on üksmeelel, et homoseksuaalsus ei ole vaimuhaigus, aga ühiskondlik diskrimineerimine, kiusamine, mõnitamine, halvustamine võib küll paljudel homoseksuaalidel tekitada depressiooni ja muid psüühikahädasid. Meditsiin on ka ühel meelel selles, et homoseksuaali ei saa muuta heteroseksuaalseks, nii et jääb küsimus, miks neid peaks kuidagi muutma, ümber kasvatama, alla suruma? Või miks peaks seda tegema isegi juhul, kui see oleks võimalik? Miks ei või täiskasvanud vastutusvõimeline inimene tunda elust rõõmu sellisena nagu ta on ja tahab olla, teisi otseselt kahjustamata? Eriti kuna tegemist on spontaanselt tekkiva nähtusega, mis on inimkonnaga kaasas käinud selle algusest peale ja mis esineb püsival määral stabiilselt igas ühiskonnas ja kultuuris igal ajastul.

Lahtri- ja resonantsiloogika erinevust on vaja silmas pidada ka sellepärast, et lahtriloogikat võidakse rakendada ka vähemuste sees (nt normatiivse homodiskursuse kehtestamine antud grupi sees, marginaliseerides omakorda sellest hälbijaid). Samas ei ole ka nii, et resonantsi-loogika võtaks kõik valimatult omaks. Ka siin on võimalik, et mingite võnkujate resonants on liiga irdne, et see kuidagi ühiskõlale kaasa aitaks või sellega mingit teokat ja toekat kooslust moodustaks. Esmajoones pole midagi kuigi peent peale hakata selgelt antisotsiaalsete käitumistega (mõrvarid, orjapidajad jne).[13] Aga sel juhul ei tulene see mingist eelnevast või välisest kriteeriumist, vaid võnkumiste eneste koostoimest. Ja selline süsteem on võimeline ennast ise modifitseerima ja ümber kujundama. Sellisel juhul ei pea sundima kõiki “mehi” käituma “mehelikult” (mingi etteantud nimistu järgi), vaid võib kohandada “mehe” määratlust ja käitumisnorme nii, et see hõlmaks ka näiteks homoseksuaale. Või kui teistsugust retoorikat eelistada, siis näidata, et “mehelik” või “naiselik” käitumine pole inimese ainus valik. Ka Eestis oleks mingid praegu sooülesed käitumised (nõude ja pesu pesemine, koristamine) olnud veel sada aastat tagasi mehele vastuvõetamatud. Tõsi küll, paljud nendest tegevustest tähendavad tänapäeval lihtsalt nupulevajutamist – aga just see ongi muuhulgas aidanud välja tulla peenematel nüanssidel inimestevahelistes suhetes ja inimkäitumises.

6. Kohandamine, välistamine

Meil on üks stabiilne ühiskonnagrupp, homoseksuaalid, kes taotlevad oma kooselule seadusliku vormi andmist. Selliste kooselude seadustamisest võib keelduda  põhjendusega, et nii pole olnud kombeks, ja sundida homoseksuaale oma kooselu teistmoodi sättima kui seda teevad heteroseksuaalid. Tuleb aga kaaluda, kumba on mõistlikum kohandada: kas kohandada kombeid, hõlmamani samasooliste abielu, või siis sundida homoseksuaale kohanema kommetega. See on nagu vasakukäelisusega: kas kohandada muidu paremakäeliste järgi sätitud tehnilist maailma ja keskkonda nii, et see sobiks ka vasakukäelistele, või siis panna vasakukäelisi kohanema paremakäeliste maailmaga. Nõukogude ajal tõepoolest vasakukäelisi lapsi “kasvatati ümber” paremakäelisteks, väidetavasti nende endi hüvanguks, kuna kõik tööriistad ja paljud elulised olukorrad on tehtud paremakäelisi silmas pidades, nii et ohutum on osata neid parema käega käsitseda. See ei tähendanud muidugi, et vasakukäelised oleksid saanud paremakäelisteks, vaid lihtsalt seda, et neid sunniti nõrgema käega sooritama keerukaid tegevusi nagu kirjutamine jne. Kui mugav see on, võib paremakäeline järgi proovida, üritades vasaku käega kirjutada. See on muidugi õpitav ja harjutamisega võib saavutada vilumuse ka nõrgema käega. Ning võib isegi ütelda, et igasugune harjutamine ja õppimine tuleb mingit moodi kasuks. Kuid kas on mõtet sundida kedagi harjutama nõrgemat kätt, samas kui ta saavutaks sama tulemuse palju hõlpsamini tugevama käega ja tahaks tegeleda sedasorti aeganõudva harjutamise asemel pigem millegi muuga?

Eks vasakukäelised peavad siiamaani sageli kohandama end paremakäelistele tehtud tööriistade jms-ga, aga vähemasti mingil määral on tänapäeval kohandatud inimkeskkonda niimoodi, et ka vasakukäelised saaksid end seal mugavalt tunda. Veelgi selgemini tuleb see välja siis, kui näiteks küsida, kas arhitektuur peaks kohanduma puuetega inimeste järgi või puuetega inimene arhitektuuri järgi. Siin tähendab teine variant lihtsalt puuetega inimeste sõna otseses mõttes väljasulgemist paljudest asutustest. Ratastooliga üksi tavalisest trepist üles ei lähe. Võib tunduda mugavam sundida vähemust kohanema enamusega. Aga esiteks ei ole inimlik ühiskonnast niimoodi üht gruppi välja lõigata ja kõrvale tõrjuda. Ja teiseks, mis saab siis, kui mingi teine enamus tuleb ja meid endid välja lõikab ja kõrvale tõrjub? Näiteks kui inglise keel hakkaks eesti keelt välja tõrjuma? Homoabielude vastu on mitmed kristlikud ringkonnad; aga kristlus on ise samuti Eestis vähemuses, ja mis siis, kui eesti ühiskond peaks teises küsimuses nemad samamoodi välja lõikama ja kõrvale tõrjuma?

Kumb ühiskond tundub meeldivam: kas see, kus kogukond tervikuna võtab arvesse vähemusi ja kohaneb nendega, või see, kus vähemusi sunnitakse kohanema enamusega? Kummalise retoorilise uperpalliga on esimest nimetatud vähemuse türanniaks ja teist demokraatiaks, samas kui sisuliselt on hoopis vastupidi. Demokraatia ei ole “bolševism” tähenduses “enamuse türannia vähemuse üle”, vaid just see, kui üritatakse arvesse võtta iga grupi või iga indiviidi sättumusi ning kui ühiskond püsib pidevas ümberkujunemises, kuivõrd tema liikmeid lõimitakse sel moel aina täpsemalt ja nüansseeritumalt.

Enamus ja vähemus on suhtelised mõisted ja erinevates küsimustes jooksevad need piirid erinevalt. Võib väita, et iga ühiskonnaliige jääb vähemasti mingites aspektides või mingite omaduste poolest vähemusse. Sellepärast on riskantne toetada “bolševistlikku” laadi ühiskonnakorraldust, toetades enamuse vägivalda vähemuse kallal. Alati varem või hiljem pöördub see mingis küsimuses sinu enda vastu, nii et sa jääd vähemusse ja sul pole kuskilt abi ega toetust loota. Tegelikult viib just selline bolševistlik enamuse ülemvõim vähemuse üle väga kiiresti vähemuse (mingi kliki) ülemvõimuni enamuse (rahva) üle: alati leidub mõni osav rahvajuht oma käsikutega, kes oskab erinevaid enamus-vähemuse vahekordi niimoodi üksteise vastu välja mängida, et hakkab ise dikteerima “enamuse” tahet. See on käesoleva teksti võib-olla kõige olulisem sõnum. Kui pidada silmas, et igaüks meist on mingist aspektist vähemus, siis on arukam toetada teisi vähemusi (kui need ei ohusta ühiskonna elu).

7. Alt üles või ülevalt alla

Kui tulla tagasi resonants- ja lahter-kategooria eristuse juurde, siis esimene liigub nö alt üles, tekitades emergentselt antud kooslusele loomulikke liigendusi, ja teine liigub ülevalt alla, tuues olemasolevaid indiviide samuti juba olemasoleva lahtri alla. Esimene on konkreetne, teine abstraktne. Alt üles moodustuvad resonantskategooriad tekivad tegelikkusest endast ja sobituvad sellega täpselt ja nüansseeritult. Ülalt alla rakendatud lahterkategooriad lõikavad tegelikkusest alati mingeid nurki maha ja nende kaudu esitatud pilt tegelikkusest on moonutatud, idealiseeritud, väljajätteline.

Neid erinevaid liikumissuundi ning konkreetsust ja abstraktsust võib seostada ka kogemuselu erinevate hoiakutega. Üks asi on väidelda üldiselt “nende” vastu, näiteks “homoseksuaalide” (või kasutades veel teisi, halvustavaid nimetusi) vastu. Selgitada, kuidas nad peaksid käituma, mida ühiskond peaks nendega ette võtma jne. Selliste mõtteobjektidega opereerimine on afektiivselt võrreldav elutute asjade füüsilise manipuleerimisega. Siis ma tegelen millegi endavälisega, “nendega”. Teine asi aga on olukord, kui näiteks minu omaenda laps osutub homoseksuaaliks, ehkki ma ise, ütleme, ei salli homoseksuaale või ka lihtsalt ei ole sellise asja peale üldse mõelnud. Suhe oma lapsega pole pelgalt midagi välist, vaid see määratleb ka mind ennast seesmiselt – seda, kes ma ise olen. Kui mu laps peaks olema homoseksuaal, siis nüüd on homoseksuaalsuse-küsimus, mis enne oli väline, väljatõrjutud või ükskõikne, saanud osaks minu elust ja minust endast (seda hüpet peaks olema võimalik ka juba ainuüksi kujutlusvõime varal sooritada). Kui esimesel juhul, “nendest” rääkides ma olen ehk varmalt nõus tegema homoseksuaalidele ettekirjutusi ja neid lahtrisse suruma, diskrimineerima jne, siis teisel juhul – eeldusel, et ma olen inimene – ei saa ma enam teist niimoodi lahtrisse (kasti, kappi) lüüa.

On tüüpiline nähtus, et isikliku kogemuse ja kategooria-stereotüüpide vahel on käärid. Ehk antud teema kontekstis näiteks: “ma vihkan homosid, ehkki üht homo ma tunnen isiklikult ja see on täitsa normaalne inimene”. On tüüpiline, et isiklikud vastupidised kogemused ei kummuta ühiskondlikke stereotüüpe, vaid need liigitatakse “erandite” alla. Nõnda võib too inimene edasi rääkida: “Aga see normaalne homo on erand. Homod üldiselt on ikkagi ebameeldivad.” Põhimõtteliselt võib neid erandeid lisada lõputult palju, ilma et stereotüüp tingimata muutuks.

Võib-olla saaksime paremini ja täpsemini käsitleda homoseksuaalsuse küsimust üldiselt ja homoabielude teemat spetsiifiliselt, kui me ei opereeriks olemasolevate stereotüüpide ja üldkategooriatega, vaid uuriksime tegelikkust ennast. Näiteks räägiksime mõne tuttava homoseksuaaliga, uuriksime tema maailmataju, hirme ja ootusi. Või üritaksime empaatiliselt panna ennast homoseksuaali olukorda, reaalselt kujutleda tema konkreetseid probleeme. Loeksime teadusuuringuid (allikakriitiliselt ning arvesse võttes valdava osa teadlaskonna konsensust – sest teaduslikuna esitatakse ka uuringuid, mille metoodika on vigane ja mille soovitud tulemused on uurijatel juba enne paika pandud ning mida on võinud mõjutada nende taga olevate rahastajate ja mõjugruppide erihuvid). Siis me näeksime, et tegelikkus on oluliselt nüansseeritum ja mitmekesisem kui me enne arvasime. Meie diskussioon oleks siis vähem afekteeritud ja rohkem sisuline ning võib-olla ka rohkem inimlik, empaatiavõimeline.

8. Polaarsused

Üks asi, mis mehe ja naise kui kahe lahter-kategooria ehk “loomuse” puhul võib tunduda ilus (ja mille kadumine ähvardav), on selgelt väljajoonistuv polaarsus, kus osapooled täidavad erinevaid ja teineteist täiendavaid rolle, mis omandavad justkui ontoloogilise staatuse. On mees ja naine või mehelikkus ja naiselikkus kui kaks kosmilist printsiipi. Ja võib tunduda, et kui neid loomusi kuidagi nüansseerida, näiteks kui lubada naiselikke mehi või mehelikke naisi, siis see ilus mehhanism laguneb koost, ühiskondlik ja kultuuriline pingepotensiaal kahaneb, toimub ühtlustumine, mandumine, allakäik. Eks ole ju ka hiina filosoofias käsitatud maailma kahe polaarsuse, yin’i ja yang’i koosmõjuna, millest esimest seostatakse naiseliku ja teist mehelikuga? Mis siis juhtuks, kui mehe ja naise diferents hägustuks? Kas ei tähenda see pingepotentsiaali hävimist, kestuse lõdvenemist, eluvõime nõrgenemist?

Aga siin võib-olla aitaks just hiina mõtlemine meil selles küsimuses kaugemale liikuda. Tõepoolest mõteldakse hiina filosoofias tegelikkust yin’i ja yang’i koosmõjuna. Samas tuleb silmas pidada kaht olulist asjaolu. Esiteks seda, et need mõisted pole oma päritolult seotud soolise erinevusega (erinevalt indo-euroopa keeltest ei eristata hiina keeles muide ka grammatilisi sugusid), vaid need tähendasid algselt varju ja valgust, mäe või jõe päikesepoolset ja varjupoolset külge. Need said üldisteks kategooriateks, millega hakati tähistama protsessi erinevaid aspekte, faase või etappe: kasvav (yang) ja kahanev (yin), pealetungiv (yang) ja tagasitõmbuv (yin) jne. Need ei kirjelda niivõrd subjekte ja asju, kuivõrd protsesse ja läbikäimisi. Teiseks käsitatakse yin’i ja yang’i[14] rangelt komplementaarsena, nii et põhimõtteliseltki ei saa olla sellist asja nagu yang ise, yang’i “olemus” või “loomus”. Yang on alati mingis vahekorras yin’iga ning määratletud selle suhte kaudu. Iga asi ja protsess on mingisugune yin’i ja yang’i konfiguratsioon. Mehes domineerib tavaliselt yang, aga igas mehes on alati mingil määral yin’i. Naises domineerib harilikult yin, aga temas on alati mingi osa yang’i. Ning on ebatervislik, kui üht aspekti on liiga palju. Küsimus pole selles, et mees peaks jõudma mehelikkuse (etteantud, valmis) olemuseni, lahter-loomuseni, vaid selles, et tuvastada iga olukorra ja olendi yin ja yang aspektid ning neid sobival moel reguleerida.

Seda ohtu, et mehelikkus ja naiselikkus homoseksuaalsuse või homoabielude tõttu ära kaoksid, ei ole. Need eristused ja resonantsid tekivad spontaanselt. Ja pingepotentsiaal protsessi kahe aspekti, yin’i ja yang’i vahel ei kao samuti kuhugi ära. Pigem ühiskondlik pingepotentsiaal kasvaks ja mitmekesisus suureneks, kui ei püütaks vägivaldselt välja puhastada kaht vormi (“meest” ja “naist”), vaid reguleeritaks üldisemaid protsessiaspekte (yin’i ja yang’i), mis sisalduvad üksteises, moodustamani mitmekesise läbikäimisvõrgustiku. Tuleksid välja nüansseeritumad resonants-kategooriad.

9. Tugev ja nõrk, keerukas ja lihtne

Minu arust lähevad sedasorti väitlustes segamini tugev ja nõrk, nagu ka keerukas ja lihtne. Tundub, et homoabielude lubamine justkui väljendaks ühiskondlikku nõrkust ning tühistaks ühiskondlikke erinevusi (räägitakse “traditsiooniliste väärtuste” lagunemisest), mistõttu see lihtsustavat ühiskonda.[15] Ja näib, et homoabielude mittelubamine ilmutab tugevust ning ühiskondlike erinevuste ja seega keerukuse säilitamist. Tegelikult aga tähendab abieluinstitutsiooni sidumine (bioloogilise?) soo külge (nagu ka “soorollide” kinnistamine, mida vahel sellega seostatakse) lihtsamate ja jämedakoelisemate eristuste alleshoidmist, samas kui nende kõrvaldamine või mahendamine võimaldab välja tulla mitmekesisematel ja peenematel eristustel. Kui abielu ei sõltu enam (bioloogilisest?) soost ega (materiaalsest) viljakusest, siis saavad välja tulla peenemad ja sügavamad asjaolud kahe inimese kooselus (teise inimese ja seekaudu kõige muu süvevnev mõistmine teispool füüsilisi määranguid). Ja ühiskondlikult on see tugevus, kui ühiskonna liikmed on omavahel ühendatud rohkematel viisidel ja kui suudetakse taluda teistsugusust – muuhulgas näiteks samasoolist armastust ja abielu.

Mitmekesisust, võrdsust ja sallivust on tihti esitatud nõrkuse tundemärgina – justkui poleks piisavalt jõudu kehtestada mingit selgemat hierarhilist korda. Tegelikult see, kui ühiskond suudab lõimida endasse teisesust ning võimaldab mitmesugust tüüpi inimsuhteid oma võrgustikus, annab tunnistust tema jõust. Tänapäeva ühiskond pole mitte homogeensem, ühetaolisem, allakäinum, vaesem ja nõrgem kui vanasti, vaid keerulisem ja tugevam. Tihtipeale me oskame näha ainult üht tüüpi jõudu – seda, mis paistab välja, näitab ennast, on pealetungiv. Ehk teisisõnu, jäika või kanget, nö yang jõudu.[16] Kuid “karm ja kange astub surma; õrn ja nõrk ent astub ellu,” nagu öeldakse Laozi’s (§ 86), nõnda nagu inimene ja puu on sündides õrn ja paindlik, ent surres kange ja jäik. Perspektiivis ja globaalselt osutub niimoodi tugevamaks teistsugune jõud – selline, mis ei paista välja, on hajus, nähtamatu, absorbeeriv ehk nö yin jõud. Jõud, mis ei seisne jõu kulutamises, vaid jõudude ülevõtmises. Selline tugevus on põhimõtteliselt ammendamatu. Ühiskond, mis on mitmekesisem ehk kus on rohkem erinevaid suhteid inimeste vahel, on plastilisem, suudab paremini toime tulla suurema hulga erinevate olukordadega, muutustele reageerida ja neid loovalt ära kasutada ning ennast reguleerida. Kuigi pealtnäha ja lühikeses perspektiivis paistab salliv demokraatlik ühiskond sageli nõrgem, on ta sügavuti ja pikas perspektiivis tugevam. Tuleb osata näha ja hindama õppida toda teist sorti jõudu. Homoabielude lubamine pärast sisulist ja kultuurset diskussiooni viib meid sinnapoole. 

Repressiivne lähenemine homoseksuaalsusele sisaldab endas yang-jõudu (allasurumine on jõuakt) ja see võib tunduda kütkestav, aga see ei saa olla üleüldine ega kestlik, vaid on pigem ikestav. See ei saa olla jätkusuutlik strateegia ja seda ei saa rakendada üle kogu ühiskonna. Teisisõnu, see on nõrk. Ühiskond on kõik tema liikmed ja demokraatlik ühiskond ei tähenda mitte enamuse võimu vähemuse (vrd eespool) üle, vaid vähemuse kaitset enamuse omavoli vastu, nõrkade turvamist tugevate eest, kergeusklike hoidmist kavalate eest jne. Ühiskond peaks püüdlema selle poole, et igal tema liikmel oleks võimalikult hea olla, ja aprioorselt ei saa ühtegi indiviidi ega inimrühma niisama “üle parda” heita. Selles peitub tema tugevus.

On kaunis loomulik karta endast erinevat, näiteks homoseksuaale. See kartus väheneks üheskoos teadmiste kasvuga ja tsiviliseeritud dialoogiga. Meie eesmärgiks peaks olema liikuda sallivama ühiskonna poole. Sallivam ühiskond on ka tugevam, kuna ei pea iga võõrast nähtust välja sulgema ja eemale tõrjuma, vaid suudab mitmekesisemalt ja nüansseeritumalt nendega suhestuda. Ühiskonna tugevuse aga määrab tema tähenduslike olekute arv ehk tähenduslik mitmekesisus, mis määratleb tema mõtteloome ulatuse. Tugevus pole ainult jäikus-tugevus, vaid ka vetruvus-tugevus. Jäik teras on tõeliselt tugev ainult siis, kui temas on ka pehmet rauda. Muidugi on võimalik ka olukord, kus võõras ja erinev uputab ja matab enda alla oma ja harjumuspärase. Homoseksuaalsuse puhul ei saa see tõsiselt arvesse tulla, kuna homoseksuaale on igas ühiskonnas väike vähemus.

10. Perekonna ja pärimuse hüvanguks

Ühiskonna heaolu ja tugevuse huvides tuleb silmas pidada tema mõlemat ontoloogilist aspekt: pärimus ja omastamine, lõimimine ja eristumine, mälu ja muutumine. Homoabielud võivad kahjustada lõimimise-aspekti ja homoabielude vastasus eristumise-aspekti. Seda viimast tuleb samuti osata märgata: meie traditsiooni ellujäämist ohustavad ka konservatiivsed ringkonnad, kes pealtnäha traditsiooni eest võitlevad. Kuid muutumatuks muudetud traditsioon kui pelk museaal pole elav, vaid surnud – lühidalt see polegi traditsioon, pärimus. Konservatiivsus lõhub ühiskonda samavõrd kui revolutsioonilisus, ehkki teisel moel. Revolutsiooni tehtud lammutustöö on kõigile näha (ja teatavas mõttes sellisena ohutumgi), aga konservatsiooni tehtud lammutustöö ilmneb alles takkajärgi, kui traditsiooni kandjad avastavad ühel hetkel, et nad on oma vabadustest ilma jäänud ja et traditsioon on saanud endale eestkõnelejad, kes on hakanud neid represseerima nende igapäevaelus. Seevastu homoabielude seadustamine ei takista ega kahjusta kellegi igapäevaelu.

Mulle tundub, et oma traditsiooni me hoiame paremini pigem homoabielusid seadustades. Sellest võidaks ka perekond kui ühiselu vorm. Surudes peale ja korrates mees-naise vormi, määrame perekonna aina enam lagunema, sest transtsendentsed väärtused ja rituaalid, mis võiksid aidata seda koos hoida, loevad inimestele üha vähem. Pole lootust, et näiteks kristlik religioosne käsitlus abielust kui sakramendist hakkaks Eestis suuremat populaarsust võitma, nii et inimesed selle ajel abielu ja perekonda rohkem väärtustama hakkaksid. Surudes peale ühtainsat peremudelit, ei anna me perekonnale midagi juurde, vaid laseme tal edasi laguneda. Pigem saaks perekond ja abielu uut hingamist, kui seda ei käsitletaks jäigalt mingi ühe (bioloogilise?) määrangu järgi, vaid eespool käsitletud armastuse ja süvenemise keskkonnana. Ja traditsioon elavneks, kui me lihtsalt pimedana ei korrutaks samu vorme, vaid kasutaksime traditsiooni uue loomise taimelavana. Statistika põhjal näib abielu kui selline Eestis olevat üsna ebaoluline ning need, kes seda endiselt tähtsaks peavad, eristuvad oma konservatiivsusega peavoolust. Selles suhtes on abielu pooldavad homo- ja heteroseksuaalid pigem ühes paadis, nagu Marion Pajumets ja Triin Roosalu on tabavalt osutanud (Postimees, 20.05.13).

Ka lähtudes kristlikust armastuse-käsust ning “ökonoomia”-põhimõttest (vastandina akriibiale) võiks olla nii, et ligimest armastades me teeme kõik, et tal hea oleks, ning muuhulgas toetame homoabielusid, kuna see teeks paljusid homoseksuaale õnnelikuks ning tugevdaks perekonda. Homoabielud võiksid tugevdada perekonnainstitutsiooni kahel moel. Kui homoseksuaale sallitaks rohkem, siis poleks neil põhjust oma sättumust alla suruda, vägisi heteroseksuaalset kooselu katsetada ja libaheteroabielusid sõlmida, mis väga tõenäoliselt purunevad; ning kui sellest kooselust on sündinud lapsi, siis tekitab see juurde lõhutud perekonnaga lapsi. Ja teiseks, kui seadustada homoabielu, siis see tugevdaks homoseksuaalsete inimeste monogaamset kooselu, s.t püsivat perekonda (juhul kui perekonnaks siis pidada ka samasooliste kooselu – s.t pidades püsivust ja monogaamsust tähtsamaks kui osapoolte bioloogilist sugu[17]). Igatahes oleks naiivne arvata, et mingi juriidilise teisendusega saaks ümber korraldada hetero- ja homoseksuaalsust ning iivet kasvatada. Isegi kui me traditsiooniliselt ei ole pidanud homoseksuaalsust õigeks, võime ligimesest homoseksuaali õnne ning perekonna tugevdamist pidada olulisemaks traditsioonilistest harjumustest. Selle tulemusena muutuks ühiskond tugevamaks, lõimitumaks, nüansseeritumaks ning ühtlasi tugevneks ka elav traditsioon. 

Homoseksuaalide hulk ühiskonnas on enam-vähem konstantne ja pole mingit põhjust arvata, et nende arv oleks viimasel ajal kasvanud. Lihtsalt Euroopas varem tauniti homoseksuaalsust rangemalt ja selle avaldumist suruti alla. Nüüd pole ühiskond enam nii despootlik ja ühes sellega saavad ka seksuaalvähemused ennast vabamalt väljendada (ehkki Eestis veel mitte nii väga). Pole mingit alust arvata, justkui homoseksuaalsuse sallimine ja näiteks homoseksuaalse abielu lubamine suurendaks homoseksuaalide hulka. Nagu öeldud, kujuneb sooline sättumus välja väga varakult ning ning seda ei saa tahtlikult muuta; samuti ei sõltu lapse seksuaalne eelistus vanemate sättumusest.

Kõigile (ka perekonnale ja pärimusele) on parem, kui homoseksuaal saaks endale heteroseksuaaliga võrdsed juriidilised õigused. Ülejäänud ühiskond ei kaota midagi, aga homoseksuaalid võidavad. Ja selle küsimuse käsitlemine on ühtlasi demokraatia kool: kas meil on sisuline demokraatia, mis arvestab iga oma liikmega, või “bolševism”, kus enamus sõidab vähemusest teerulliga üle. See viimane on ohtlik tee, sest, nagu me püüdsime eespool näidata – ja see on väga oluline punkt –, kui ühest vähemusest sõidetakse üle, sõidetakse ka teistest. Ning kui juurdub harjumus ja hakkab normaalsena tunduma see, et ühiskondlikke asju otsustakse dialoogita, kõigi osapooltega arvestamata, siis viib see kiiresti selleni, et ühel päeval ei otsustata asju enam isegi mitte enamus-bolševistlikult, vaid lihtsalt diktaatorlikult, klikilikult, tagatoaliselt. Nii et tegelikult on mehe ja naise piirangu väljajätmine perekonnaseadusest nii hetero- kui homoseksuaalidele mõlemale võit, win-win.

---

[1] Juba ainuüksi bioloogilise soo puhul tulevad mängu anatoomilised, hormonaalsed ja geneetilised asjaolud, mis annavad kokku väga suure hulga erinevaid kombinatsioone.

[2] See on sama hea, kui kasvatada vasakukäelist ümber paremakäeliseks – tuleme selle võrdluse juurde allpool tagasi.

[3] Pole võimatu, et polügüüniad ja polüandriad on põhjustatud pigem majanduslikest asjaoludest kui kõigi asjaosaliste vabast valikust.

[4] Vt nt. Ameerika Psühholoogiaühingu lehelt: http://www.apa.org/helpcenter/sexual-orientation.aspx ja http://www.apa.org/pi/lgbt/resources/therapeutic-response.pdf . Uuringud ei kinnita eelarvamusi, justkui homoseksuaalid oleksid heteroseksuaalidega võrreldes promiskuiteetsemad, kontrollimatuma seksuaalsusega, seksuaalselt agressiivsemad, vägivaldsemad ning suhetes lastega hoolimatumad.

[5] Kas võib siin oma roll olla homoparaadidel (mida küll Eestis enam aastaid toimunud pole), mille eesmärk on, et ühiskond teadvustaks homoseksuaalsuse olemasolu ning tagaks neile võrdsed õigused? Tähelepanu köitmiseks võivad need olla meelega epateerivad, väljakutsuvad, kodanlust šokeerivad. Nendest tekkiv kuvand aga võidakse ühiskondlikus tavaarvamuses laiendada homoseksuaalidele üldiselt. See on sama hea, kui uurida keskmise abieluinimese käitumist ööklubide külastajaskonna põhjal. Teine põhjus võib olla lihtsalt väitlejate ülepaisutatud fantaasia.

[6] Alates 2007. aastast ei tarvitata ametlikus pruugis enam mõistet “lastekodu”, vaid “asenduskodu”.

[7] Mis asenduskodude suurust puudutab, siis praegu on nendes maksimaalselt 8 last hooldaja kohta ja alates 2015. aastast 6; SOS-lastekülades on see piirarv juba praegu 6. SOS-külas elab “SOS-ema” ehk perevanem lastega koos. Asenduskodud on muutunud lapsesõbralikumaks (Euroopa ja Šveitsi toetusel), aga ikkagi tuleks võimalusel asenduskodule eelistada lapsendamist, nagu öeldakse sotsiaalministeeriumi kodulehel, sest siis on tegemist “perekonnaga, mitte lihtsalt pereeluga sarnaste tingimustega”, vt. www.sm.ee/tegevus/lapsed-ja-pere/vanemliku-hoolitsuseta-lapsed/asenduskodu.html.

[8] Eesti riik arvestab väga paljude riiklike ülesannete täitmisel perekondliku toetusega. Ka ülikoolireformi puhul ütles haridusminister välja, et perekonnalt eeldatakse osa üliõpilase kulutuste katmist. Kellel perekonda ei ole, see on teistega võrreldes halvemas seisus.

[9] Ehkki vähemasti meeste ja naiste palgalõhe põhjal otsustades võib karta selles osas mõningast tagasiminekut. Kui naiste palk on väiksem, siis on neil ka vähem võimalusi eneseteostuseks ja autonoomiaks, mis viib kergesti patriarhaalsete mudelite taastekkeni (või juurdumiseni). Vrd M. Ott. “Naised ja hõlbustamine”. Müürileht, 14.12.12.

[10] On loomulik, et me hoolitseme oma bioloogiliste järglaste eest (eks seda me näeme loomariigiski). Aga kui keegi hoolitseb kellegi teise lapse nagu oma lihase lapse eest, siis see ilmutab inimlikkust eriti ehedal kujul (vahel esineb seda ka loomariigis; loom on inimlik).

[11] Jättes muidugi kõrvale äärmused, kui abielupaari mingil põhjusel füüsiliselt kimbutatakse; ma ei näe, kuidas homoabielud seda võiks kaasa tuua.

[12] Andrus Kivirähk Tudengitelevisioonis: “Selle asemel et lähtuda sellisest põhiseadusest, ma soovitaksin lähtuda sellistest kristlikest põhimõtetest, mis on tolerantsus ja halastus.” Vt. http://tudeng.tv/fookus/

[13] Ja homoseksuaalsus kindlasti ei ole antisotsiaalne, kuivõrd just nimelt soodustab inimestevahelisi kontakte, mis saavad aja jooksul rikastuda, süveneda.

[14] Kui hiina keeles neid kaht mõistet kõrvuti lausutakse, siis öeldakse alati yin enne yang’i. Taandumine, vastuvõtmine on primaarne pealetungiva ees, nagu näitab Laozi.

[15] Sageli rakendatakse siin “libeda nõlva” argumenti: kui lubada homoabielusid, siis esiteks hakkavad sarnast õigust nõudma pedofiilid jne (seda me käsitlesime eespool) ning teiseks hakkavad homoseksuaalid nõudma järjest suuremaid õigusi, nii et nad lõpuks orjastavad kogu ühiskonna. See ei tundu realistliku stsenaariumina. Pigem on tegemist sumbuva liikumisega: kui on tunnustatud homoseksuaalide võrdseid õigusi, siis kaob stiimul ja vajadus edasisteks nõudmisteks. Kui naistele ja mustanahalistele anti võrdsed õigused, siis ei hakanud nad nõudma järjest enam õigusi, vaid needsamad võrdsed õigused lahendasid probleemi. Muidugi kestavad vana süsteemi struktuurid, harjumused ja eelarvamused edasi ja nendega on vaja veel tükk aega tegeleda, aga see on nö “järelnoppimine”.

[16] Vrd F. Jullien. Tõhususe traktaat. Tallinn: Tallinna Ülikooli kirjastus, 2011.

[17] Ja ärgem unustagem probleeme seoses mõistega “bioloogiline sugu”, milles on tunduvalt rohkem aspekte ja nüansse kui tavaliselt teatakse, vt. eespool.