Kõigepealt diskleimer: ärgu loetagu siit välja mu
majanduspoliitilisi eelistusi; põhiprintsiibina usun ma iseorganiseerumist ja
emergentsust, ehkki majandus on vaid üks inimelu aspekt ning seda tuleb
mahendada teisi aspekte silmas pidades. Mu küsimus on teoreetilist laadi: mulle
tundub, et empiiriliselt on kõigil plaanimajandusega riikidel olnud ka väga
suured sõjalised kulutused ja/või on neis tehtud sedasorti pööraseid sotsiaalseid
eksperimente nagu Hiinas Suur Hüpe Edasi või Kultuurirevolutsioon. Kui nüüd aga
ei oleks neid kaht – ülemääraseid sõjalisi kulutusi ja ühiskondlikku terrorit –
siis kas põhimõtteliselt oleks võimalik, et ka plaanimajandusega majandaks
riigi ära?
Selle küsimuse endaga on muidugi kohe mitu
probleemi.
1) Kas siin on vahest mingi strukturaalne
paratamatus, et majanduse planeerimine juba nõuab autokraatlikku laadi
valitsemist, millega omakorda vältimatult kaasnevad sõjakus ja ühiskondlik
terror? Teoreetiliselt võiks ju olla võimalik, et ühiskondlik korraldus on
demokraatlik ning planeerimine läbipaistev, kaasav, diskuteeritav jne. Aga on
see ka praktiliselt tõenäoline?
2) Teiseks muidugi küsimus, mida tähendab “ära
majandamine”. Ka Põhja-Korea majandab ennast ära selles mõttes, et seal
endiselt elab inimesi. Ranget piiri ei saa siin tõmmata, aga ütleme et kui
võtta eluiga, laste suremus jne, siis ühiskond oleks nende kriteeriumite järgi võtame
näiteks meelevaldseks piiriks praeguste riikide järjekorra ülemise kolmandiku
allotsa.
3) Kas üldse on võimalik majanduses lahutada
planeerimist (sealhulgas tsentraalset) ja spontaanset isetekkelisust? Igas
turumajanduses on plaanid; Hiina RV-s on senini viisaastakud ja Euroopa Liiduski
on nende analoogid. Nii et võib-olla pole üldse mõeldav üleni “planeeritud”
majandus, või see peaks siis juba just nimelt tähendama sihikindlat võitlust emergentsi
vastu ja astuks sellega juba üle oma kehtivuspiiride.
