miks me jääme orjadeks

Kui vasakpoolsust võtta hoiakuna, mis soovib ühiskonnas tekkivate ebavõrdsuste mahendamist, ning liberaalsust meelsusena, mis tahab mitme ideoloogiakeskme olemasolu, siis loogiliselt peaks vasakliberaalsus olema igal ajal igas kohas domineeriv poliitika. Alati oleks ka paremkonservatiive, paremliberaale ja ehk ka vasakkonservatiive (ning nende kõigi olemasolu oleks soovitud sellesama vasakliberaalsuse raames), aga need jääksid selgelt vähemusse.

Mis puudutab vasak-parem eristust, siis varandus kaldub ühiskonnas jaotuma ebavõrdselt, mis tähendab seda, et üksikutel on väga palju ja enamikul väga vähe. Seega peaks enamik soovima just nimelt seda, et mahendataks ühiskondlikke ebavõrdsusi.

Mis puudutab liberaalne-konservatiivne eristust, siis siin on asjad pisut keerulisemad, kuna inimesed eristavad end ühiskondlikust ideoloogiast vähem kui majanduslikust olukorrast. Võiks isegi tunduda, et kuna konservatiivsus tähendab olemasolevate väärtuste säilitamist, olemasoleva olukorra aga standardjuhul määratleb enamus (või teisipidi, see olemasolev olukord määratleb enamuse, annab platvormi, millelt enamus ennast mõistab), siis peaks loogiliseltki olema konservatiivsus põhiline hoiak. Kui me aga seda asja lähemalt vaatame, siis me näeme, et olemasolev olukord on konservatiivsuse dominantsi puhul määratletud ühe või väga väheste ideoloogiakeskuste poolt, mis aga tähendab seda, et see tuleb kasuks eeskätt seltskonnale, kes seda ideoogiat produtseerib. On muidugi ideoloogiaid – ja väga võimsaid, jõulisi –, mis kuulutavad just nimelt isetust, altruismi, näiteks budism, moism, kristlus jt. Ning leidub alati ka neid, kes seda tõsiselt võtavad ja tegelikultki praktiseerivad – ning nonde ideoloogiate püsimisel on need isikud äärmiselt vajalikud –, aga harilikult pole nemad ideoloogia põhilised produtseerijad (välja arvatud mõned singulaarsuspunktid, nagu Buddha, Mozi, Kristus, ehkki nad pigem andsid mõned esialgsed liigendused ideoloogiasse, samas kui põhitootmine jäi hilisematele põlvkondadele) ning kui me vaatame nende ideoloogiate praktikat, siis just isetuse-retoorika peale saab rajada ideoloogiatootjate seisukohalt kõige tulusamaid (majanduslikus ja muus ühiskondlikus mõttes) institutsioone. Nõnda nagu Aafrika abistamiseks saab rajada institutsiooni, mille haldajad saavad ühest küljest ise mõnusasti majanduslikult ära elada ning teiseks paista ka moraalselt eeskujulikena. Need ideoloogiatootjad aga ei saa tegeleda muu tootmisega (s.o nad on seda tõhusamad, mida enam nad spetsialiseeruvad üksnes ideoloogiatootmisele), mis tähendab, et (kui mõni sümboolne tootlik panus välja arvata) lõviosas on nad ülalpeetavad, mis omakorda tähendab, et neid saab arvuliselt ühiskonnas olla vaid väike vähemus, mis jällegi tähendab, et loogiliselt peaks valdav osa elanikkonnast toetama olukorda, kus ideoloogiakeskmeid on palju, nii et sümboolne ja ühes sellega ka majanduslik võim ei koonduks ühte kohta, väikese vähemuse kätte, vaid püsiks ringluses, nii et esiteks oleks mitu võistlevat ideoloogiakeset, kes peaksid ka sisuliselt ülejäänud elanikkonna eest hoolitsema ja kasvõi võistluse pärast vabatahtlikult iseennast piirama (moistid: näe, meie ei larista nagu konfutsiaanid!) ning teiseks, et viimases järgus iga inimene oleks ideoloogiatootmise kese – mis ei tähendaks ideoloogilist kaost (mis laheneks uue ja senisest jõhkrama ja monoliitsema, monotsentrilisema ideoloogia tekkega, mida paljukeskmelises ideoloogiatootmises osalejad peaksid pidevalt silmas pidama ja ära hoidma), vaid lihtsalt muunduvat ideoloogiat, ideoloogiat, mis esiteks suudab „muunduda meele uuenemise teel“ (mitte lihtsalt ei „mugandu käesoleva ajaga“) ning teiseks olla kasuks kõigile selles osalejatele. Preester ei peaks kurvastama samas ühiskonnas tegutseva laama või ateisti üle, vaid just neist rõõmustama, sest just üheskoos nad suudavad hoida ideoloogiatootmist mitmekesksena ja mitmekesisena (sest kui preestrid – või laamad või ateistid – jääksid üksi, siis võib olla enam kui kindel, et see tarduks ennastrahuldavaks süsteemiks, mis õigustab rahva rõhumist).

See, miks vasakliberaalsus on pärast neoliitilist revolutsiooni olnud ilmselt läbi aegade kuni tänapäevani pigem erandlik, tuleneb eeskätt afektidest ja ideoloogilisest manipulatsioonist. Selles osas Marxi analüüs kehtib endiselt: enamus (töölised, talupojad, tavateenistujad, ...) ei ole oma olukorrast täielikult teadlik ega suuda organiseeruda. Muidugi ongi tugevaid vastutöötavaid mehhanisme: riigiaparaadi vägivallamehhanismid (kohtud, politsei, sõjavägi) ja ideoloogilised mõjutusvahendid (millest üks olulisemaid on laadis „kindlalt edasi“: s.t meie oleme stabiilsuse garantii ja tagame, et me üheskoos ellu jääme, aga kui võimule tuleksid vasakpoolsed, siis järgneks kaos, vägivald, hukatus). Sellesse kaasatud afekte on üksjagu uuritud (ja ka seda, kuidas üha enam kasutatakse turundusvõtteid poliitikas; poliitika on eriti valimiste eel kaup, mida tuleb ja saab müüa nagu mistahes muud kaupa või teenust) ning marxistlik entusiasm üksjagu raugenud: ei piisa sellest, et saada oma olukorrast teadlikuks – nagu psühhoanalüüsis peaks teadvustamisega kaasnema automaatselt paranemine –, vaid siin on mängus muud afektid ja tungid, mis võib-olla tegelikult panevad meid tahtma omaenese viletsust, rõhutud-olemist, sest (jällegi psühhoanalüütiliselt öeldes) see võib pakkuda naudingut, sest me võime küll kiruda rikkureid (ja ideoloogiamonopoliste, ehkki too on keerulisem), aga seltskonnaajakirjade kaantelt ahnelt januneme nende üliohtra jõukuse järele, joome piltidelt jahte, villasid, joovastume sellest: me peame tunnistama, et need jõukurid – keda me sõnades võime kiruda – on meie enda identiteedi osa, meie ihamasina osa – ja parempoolne süsteem oma püsimajäämiseks kasutabki seda väga edukalt ära, paradoksaalsel kombel müües meile – sõna otseses mõttes, ostes seltskonnaajakirja, või kaudsemalt, klikkides vastavale artiklile – tagasi teiste jõukust, süvendades veelgi nõnda meie materiaalset viletsust, kuid andes vastu reaalse naudingu, teise, jõukuri kaudu. Siin pole tarvis isegi fantaasiat „oh oleks ma ise gaddafi ja kümbleksin jõukuses“, vaid piisab ihaprojektsioonist. Kuidas seda masinavärki lõhkuda või õõnestada – see on juba palju keerukam kui „kõigi maade proletaarlased ühinege“. Loosungist „meie oleme 99%“ võiks ehk kooruda välja tolle loosungi tänapäevane analoog, kuid siin on vaja väga palju tööd afektidega – ja pole sugugi kindel, kas ühiskond soovib seda teha. Nii et jääb küsimus, de facto miks me tahame omaenese orjust.

Rahvuse tühi koht

Järgnevalt refereerin üht osa Joyce C. H. Liu 劉紀蕙 ettekandest “The Translatability and the Untranslatability of the Law of Life: Liang Qichao versus Zhang Taiyan”, mille ta pidas 20. juulil 2013 Erlangenis konverentsil, kus ma samuti osalesin. Kõne all on Hiina filosoof Zhang Taiyan章太炎 (1868-1936).

Zhang Taiyan võtab „Zhuangzi’st“ mõiste ’meelepaast’ (xinzhai心齋) ja rakendab seda väga huvitaval moel poliitikasse. „Zhuangzi“ 4. peatükis on selline lõik:

„Ühenda oma taotlus. Ära kuula kõrvadega, vaid kuula meelega. Ära kuula meelega, vaid kuula hingusega. Kuulmine piirdub kõrvadega, meel piirdub sümbolitega. Hingus aga on tühi ja võtab vastu [kõiki] asju. Ainult kulg koguneb tühjuses. See tühjus ongi meelepaast.“

若一志，无聽之以耳而聽之以心，无聽之以心而聽之以氣。聽止於耳，心止於符。氣也者，虛而待物者也。唯道集虛。虛者，心齋也。

Niisiis jõutakse meelepaastuga (mingit laadi meeleharjutusega) tühjuseni, mis kujutab endast äärmist vastuvõtlikkust. Kujundlikult: kui meel on omaenda sisemist rämpsu, kinnismõtteid, tavauide täis, siis välised impulsid ei pääse kergesti sinna sisse, või kui pääsevadki, siis nende vastukaja moondub tugevasti selles käras. Vaikne meel aga on nagu vaikne tuba või puhas peegel, mis otsekohe ja adekvaatselt laseb kuulduda või paista sellel, mis parasjagu ilmneb. Ühtlasi tähendab see „asjade võrdsustamist“ (see on „Zhuangzi“ teise peatüki pealkiri): kuna see vaikne tuba või puhas peegel ei sea mingeid eelistusi, siis iga asi saab seal ühtmoodi ilmneda – ja oma sellises ilmnemises on nad radikaalselt võrdsed. Iga olev asi olevana on teistega võrdne. Meel peab paastudes püsima selles tühjuses, nii et uued aistingud ja mõtted saavad vabalt tekkida ja kaduda, tulla ja minna. Selline dünaamika harutab lahti ja sulatab üles klombid ja kompleksid, mis on pärit ühiskondlikest tavadest või tunnetusaparaadi ülesehitusest (vt yogacara kaheksatasandiline meelekäsitlus ning eeskätt illusoorne „minahaaramise“ lisandumine meeleprotsessidele, millega nad muutuvad minakateks, egoistlikeks). Meelepaast püsib meele kõige sulandunumas olekus, lasuteadvuses, kus on kõikide dharmade seemned, eod. Niimoodi saab pöörata tähelepanu „sellele, mis pole veel võrsunud“ (未萌芽者), ja seda armastada.

Zhang Taiyan rakendab nüüd seda ideed ühiskondlikku ellu, poliitikasse. Rahvus või riik (guojia 國家) on tühjuse koht (kongchu 空處), tühi asend (kongwei 空位). 1907. aastal avaldatud „Essees rahvusest“ (Guojialun國家論) võrdleb ta rahvust jõesängiga (hechuang 河床), mis on tühi koht, mis võimaldab jõel päevast päeva voolata – rahvas peaks samuti olema tühi koht, mis laseb endast läbi erinevaid rahvaid erinevatel aegadel. Rahva „subjekt“ (zhuti 主體) on „tühjus“空虛, olematus (feiyou 非有).

See oli poleemika Yang Du’ga 楊度 (1875-1931), kes artiklis „Kuld ja raud“ (Jintiezhuyishuo金鐵主義說) oli seletanud, et on vaja arendada riigi jõukust („kuld“) ja sõjajõudu („raud“), nii et Hiina laieneks. Zhonghua 中華 pole mitte etnose nimetus, vaid tähistab kõiki rahvaid, kes on omandanud peene kultuuri. Hua華 tähistab peene kultuuriga rahvaid, nii et see hõlmab ka mitte-han rahvaid, kui nad omandavad hiina kultuuri.

Zhang Taiyan ütleb aga, et Zhonghua tähistab muutuvat rahvastekooslust. Rahvas on ajutine dünaamiline koostis, mis on pidevas uuenemises. Patriotism愛國心 pole mitte armastus kindla olevikulise olukorra vastu (現在之正有), vaid armastus struktuuri組合 vastu ja iha mitte-veel-võrsunu järele, mis tuleb tulevikus (渴望其未萌芽者). Sellega Zhang Taiyan dekonstrueeris patriotismi ning purustas müüdi sidusast rahvusest ja selle ekspansioonist.

Kuidas aga luua riik või valitsus, mis toimiks nii, et ta säilitaks oma tuumse tühjuse, kuhu võtta vastu „mitte veel võrsunut“? Et temas saaksid olla koos liikmed hoolimata rahvusest, keelest, ametist, sünnikohast? 1908 kirjutas ta artikli „Esindussüsteemi kummutamine“ (代議然否論), kus näitas, et poliitilise esindatuse süsteem on vaid teisendatud feodalism, sest võimu haaravad endale rikkad ja kõrgklassi esindajad, nii et ülikute ja tavainimeste eraldatus kestab edasi. 1911. aasta artiklis „Poliitpartei kriitika“ (誅政黨) jällegi ta näitas, kuidas konstitutsioonile tuginedes saavad oma parteiaparaadi kaudu kasu võimnikud. Zhang Taiyan tegi koguni ettepaneku saata 1911. aasta eduka revolutsiooni järel Tongmenghui laiali, et valitsust ei saaks moodustada üks partei.

Zhang Taiyan’i idee järgi peavad haldusaparaat, seadusandlus ja järelvalve olema sõltumatud. Presidendivõim peaks olema piiratud ning see peaks olema tühi ja toimetu koht (空虛不用之地), et ta ei muutuks diktaatoriks. Ja viiendaks peaks hariduse ja eksamite amet olema keskvalitsusest sõltumatu. Säärane süsteem kehtibki praegu Hiina Vabariigis ehk Taiwanil, ja see on üks omapärane versioon võimude lahususest, kus on näha konfutsiaanlikke mõjutusi: riigikontrolli ja järelvalve ametid olid olemas juba keisririigi ajal ning haridussüsteem oli samuti erakordselt tähtis, kuna ametnikke värvati eksamite kaudu.

Niimoodi Zhang Taiyan, tuginedes Zhuangzi „Asjade võrdsustamise“ peatükile, vastustab utilitaarset ja juriidilist rahvusriigi käsitust, mida tema kaasaegsed tavatsesid esitada. Oluline on, et mitte ükski olev asi ega institutsioon ei hõivaks ühiskondliku elu keset. Kese peab jääma tühjaks, ja seal saavad kõik asjad lävida seemnetena, idudena, ja üksteist aktiveerida. See tühi koht võimaldab presidendil ja keskvalitsusel olla samal tasandil kohaliku omavalitsuse ja valitsussüsteemi erinevate harudega. Meelepaastuga saab analüüsida, kontekstualiseerida, vastustada ja lammutada iga tajulis-sümboolse süsteemi kunatist jaotust, visandada tulevikulise, üha kättejõudva ja mittetarduva poliitika.