Järgnevalt
refereerin üht osa Joyce C. H. Liu 劉紀蕙 ettekandest “The
Translatability and the Untranslatability of the Law of Life: Liang Qichao
versus Zhang Taiyan”, mille ta pidas 20. juulil 2013 Erlangenis konverentsil,
kus ma samuti osalesin. Kõne all on Hiina filosoof Zhang Taiyan章太炎 (1868-1936).
Zhang Taiyan võtab „Zhuangzi’st“ mõiste ’meelepaast’ (xinzhai心齋) ja rakendab seda väga huvitaval moel poliitikasse.
„Zhuangzi“ 4. peatükis on selline lõik:
„Ühenda oma taotlus. Ära kuula kõrvadega, vaid kuula
meelega. Ära kuula meelega, vaid kuula hingusega. Kuulmine piirdub kõrvadega,
meel piirdub sümbolitega. Hingus aga on tühi ja võtab vastu [kõiki] asju. Ainult
kulg koguneb tühjuses. See tühjus ongi meelepaast.“
若一志，无聽之以耳而聽之以心，无聽之以心而聽之以氣。聽止於耳，心止於符。氣也者，虛而待物者也。唯道集虛。虛者，心齋也。
Niisiis jõutakse meelepaastuga (mingit laadi meeleharjutusega) tühjuseni,
mis kujutab endast äärmist vastuvõtlikkust. Kujundlikult: kui meel on omaenda
sisemist rämpsu, kinnismõtteid, tavauide täis, siis välised impulsid ei pääse
kergesti sinna sisse, või kui pääsevadki, siis nende vastukaja moondub
tugevasti selles käras. Vaikne meel aga on nagu vaikne tuba või puhas peegel,
mis otsekohe ja adekvaatselt laseb kuulduda või paista sellel, mis parasjagu
ilmneb. Ühtlasi tähendab see „asjade võrdsustamist“ (see on „Zhuangzi“ teise
peatüki pealkiri): kuna see vaikne tuba või puhas peegel ei sea mingeid
eelistusi, siis iga asi saab seal ühtmoodi ilmneda – ja oma sellises ilmnemises
on nad radikaalselt võrdsed. Iga olev asi olevana on teistega võrdne. Meel peab
paastudes püsima selles tühjuses, nii et uued aistingud ja mõtted saavad vabalt
tekkida ja kaduda, tulla ja minna. Selline dünaamika harutab lahti ja sulatab
üles klombid ja kompleksid, mis on pärit ühiskondlikest tavadest või
tunnetusaparaadi ülesehitusest (vt yogacara kaheksatasandiline meelekäsitlus
ning eeskätt illusoorne „minahaaramise“ lisandumine meeleprotsessidele, millega
nad muutuvad minakateks, egoistlikeks). Meelepaast püsib meele kõige sulandunumas
olekus, lasuteadvuses, kus on kõikide dharmade seemned, eod. Niimoodi saab
pöörata tähelepanu „sellele, mis pole veel võrsunud“ (未萌芽者), ja seda
armastada.
Zhang Taiyan rakendab nüüd seda ideed ühiskondlikku ellu, poliitikasse.
Rahvus või riik (guojia 國家) on tühjuse koht (kongchu 空處), tühi asend (kongwei 空位). 1907. aastal
avaldatud „Essees rahvusest“ (Guojialun國家論) võrdleb ta rahvust
jõesängiga (hechuang 河床), mis on tühi koht,
mis võimaldab jõel päevast päeva voolata – rahvas peaks samuti olema tühi koht,
mis laseb endast läbi erinevaid rahvaid erinevatel aegadel. Rahva „subjekt“ (zhuti 主體) on „tühjus“空虛, olematus (feiyou 非有).
See oli poleemika Yang Du’ga 楊度 (1875-1931), kes artiklis „Kuld ja raud“ (Jintiezhuyishuo金鐵主義說) oli seletanud, et on vaja arendada riigi jõukust
(„kuld“) ja sõjajõudu („raud“), nii et Hiina laieneks. Zhonghua 中華 pole mitte etnose
nimetus, vaid tähistab kõiki rahvaid, kes on omandanud peene kultuuri. Hua華 tähistab peene
kultuuriga rahvaid, nii et see hõlmab ka mitte-han rahvaid, kui nad omandavad
hiina kultuuri.
Zhang Taiyan ütleb aga, et Zhonghua tähistab muutuvat rahvastekooslust.
Rahvas on ajutine dünaamiline koostis, mis on pidevas uuenemises. Patriotism愛國心 pole mitte armastus
kindla olevikulise olukorra vastu (現在之正有), vaid armastus struktuuri組合 vastu ja iha
mitte-veel-võrsunu järele, mis tuleb tulevikus (渴望其未萌芽者). Sellega Zhang
Taiyan dekonstrueeris patriotismi ning purustas müüdi sidusast rahvusest ja
selle ekspansioonist.
Kuidas aga luua riik või valitsus, mis toimiks nii, et ta säilitaks oma
tuumse tühjuse, kuhu võtta vastu „mitte veel võrsunut“? Et temas saaksid olla
koos liikmed hoolimata rahvusest, keelest, ametist, sünnikohast? 1908 kirjutas
ta artikli „Esindussüsteemi kummutamine“ (代議然否論), kus näitas, et
poliitilise esindatuse süsteem on vaid teisendatud feodalism, sest võimu
haaravad endale rikkad ja kõrgklassi esindajad, nii et ülikute ja tavainimeste
eraldatus kestab edasi. 1911. aasta artiklis „Poliitpartei kriitika“ (誅政黨) jällegi ta näitas,
kuidas konstitutsioonile tuginedes saavad oma parteiaparaadi kaudu kasu
võimnikud. Zhang Taiyan tegi koguni ettepaneku saata 1911. aasta eduka
revolutsiooni järel Tongmenghui laiali, et valitsust ei saaks moodustada üks
partei.
Zhang Taiyan’i idee järgi peavad haldusaparaat, seadusandlus ja järelvalve
olema sõltumatud. Presidendivõim peaks olema piiratud ning see peaks olema tühi
ja toimetu koht (空虛不用之地), et ta ei muutuks diktaatoriks. Ja viiendaks peaks
hariduse ja eksamite amet olema keskvalitsusest sõltumatu. Säärane süsteem
kehtibki praegu Hiina Vabariigis ehk Taiwanil, ja see on üks omapärane versioon
võimude lahususest, kus on näha konfutsiaanlikke mõjutusi: riigikontrolli ja
järelvalve ametid olid olemas juba keisririigi ajal ning haridussüsteem oli
samuti erakordselt tähtis, kuna ametnikke värvati eksamite kaudu.
Niimoodi Zhang Taiyan, tuginedes Zhuangzi „Asjade võrdsustamise“ peatükile,
vastustab utilitaarset ja juriidilist rahvusriigi käsitust, mida tema
kaasaegsed tavatsesid esitada. Oluline on, et mitte ükski olev asi ega
institutsioon ei hõivaks ühiskondliku elu keset. Kese peab jääma tühjaks, ja
seal saavad kõik asjad lävida seemnetena, idudena, ja üksteist aktiveerida. See
tühi koht võimaldab presidendil ja keskvalitsusel olla samal tasandil kohaliku
omavalitsuse ja valitsussüsteemi erinevate harudega. Meelepaastuga saab
analüüsida, kontekstualiseerida, vastustada ja lammutada iga tajulis-sümboolse
süsteemi kunatist jaotust, visandada tulevikulise, üha kättejõudva ja
mittetarduva poliitika.
