Kui
vasakpoolsust võtta hoiakuna, mis soovib ühiskonnas tekkivate ebavõrdsuste
mahendamist, ning liberaalsust meelsusena, mis tahab mitme ideoloogiakeskme
olemasolu, siis loogiliselt peaks vasakliberaalsus olema igal ajal igas kohas
domineeriv poliitika. Alati oleks ka paremkonservatiive, paremliberaale ja ehk
ka vasakkonservatiive (ning nende kõigi olemasolu oleks soovitud sellesama
vasakliberaalsuse raames), aga need jääksid selgelt vähemusse.
Mis
puudutab vasak-parem eristust, siis varandus kaldub ühiskonnas jaotuma
ebavõrdselt, mis tähendab seda, et üksikutel on väga palju ja enamikul väga
vähe. Seega peaks enamik soovima just nimelt seda, et mahendataks ühiskondlikke
ebavõrdsusi.
Mis
puudutab liberaalne-konservatiivne eristust, siis siin on asjad pisut keerulisemad,
kuna inimesed eristavad end ühiskondlikust ideoloogiast vähem kui
majanduslikust olukorrast. Võiks isegi tunduda, et kuna konservatiivsus
tähendab olemasolevate väärtuste säilitamist, olemasoleva olukorra aga
standardjuhul määratleb enamus (või teisipidi, see olemasolev olukord määratleb
enamuse, annab platvormi, millelt enamus ennast mõistab), siis peaks
loogiliseltki olema konservatiivsus põhiline hoiak. Kui me aga seda asja
lähemalt vaatame, siis me näeme, et olemasolev olukord on konservatiivsuse
dominantsi puhul määratletud ühe või väga väheste ideoloogiakeskuste poolt, mis
aga tähendab seda, et see tuleb kasuks eeskätt seltskonnale, kes seda ideoogiat
produtseerib. On muidugi ideoloogiaid – ja väga võimsaid, jõulisi –, mis
kuulutavad just nimelt isetust, altruismi, näiteks budism, moism, kristlus jt.
Ning leidub alati ka neid, kes seda tõsiselt võtavad ja tegelikultki
praktiseerivad – ning nonde ideoloogiate püsimisel on need isikud äärmiselt
vajalikud –, aga harilikult pole nemad ideoloogia põhilised produtseerijad
(välja arvatud mõned singulaarsuspunktid, nagu Buddha, Mozi, Kristus, ehkki nad
pigem andsid mõned esialgsed liigendused ideoloogiasse, samas kui põhitootmine
jäi hilisematele põlvkondadele) ning kui me vaatame nende ideoloogiate
praktikat, siis just isetuse-retoorika peale saab rajada ideoloogiatootjate
seisukohalt kõige tulusamaid (majanduslikus ja muus ühiskondlikus mõttes)
institutsioone. Nõnda nagu Aafrika abistamiseks saab rajada institutsiooni,
mille haldajad saavad ühest küljest ise mõnusasti majanduslikult ära elada ning
teiseks paista ka moraalselt eeskujulikena. Need ideoloogiatootjad aga ei saa
tegeleda muu tootmisega (s.o nad on seda tõhusamad, mida enam nad
spetsialiseeruvad üksnes ideoloogiatootmisele), mis tähendab, et (kui mõni
sümboolne tootlik panus välja arvata) lõviosas on nad ülalpeetavad, mis
omakorda tähendab, et neid saab arvuliselt ühiskonnas olla vaid väike vähemus,
mis jällegi tähendab, et loogiliselt peaks valdav osa elanikkonnast toetama
olukorda, kus ideoloogiakeskmeid on palju, nii et sümboolne ja ühes sellega ka
majanduslik võim ei koonduks ühte kohta, väikese vähemuse kätte, vaid püsiks
ringluses, nii et esiteks oleks mitu võistlevat ideoloogiakeset, kes peaksid ka
sisuliselt ülejäänud elanikkonna eest hoolitsema ja kasvõi võistluse pärast
vabatahtlikult iseennast piirama (moistid: näe, meie ei larista nagu
konfutsiaanid!) ning teiseks, et viimases järgus iga inimene oleks
ideoloogiatootmise kese – mis ei tähendaks ideoloogilist kaost (mis laheneks
uue ja senisest jõhkrama ja monoliitsema, monotsentrilisema ideoloogia tekkega,
mida paljukeskmelises ideoloogiatootmises osalejad peaksid pidevalt silmas
pidama ja ära hoidma), vaid lihtsalt muunduvat ideoloogiat, ideoloogiat, mis
esiteks suudab „muunduda meele uuenemise teel“ (mitte lihtsalt ei „mugandu
käesoleva ajaga“) ning teiseks olla kasuks kõigile selles osalejatele. Preester
ei peaks kurvastama samas ühiskonnas tegutseva laama või ateisti üle, vaid just
neist rõõmustama, sest just üheskoos nad suudavad hoida ideoloogiatootmist
mitmekesksena ja mitmekesisena (sest kui preestrid – või laamad või ateistid –
jääksid üksi, siis võib olla enam kui kindel, et see tarduks ennastrahuldavaks
süsteemiks, mis õigustab rahva rõhumist).
See, miks
vasakliberaalsus on pärast neoliitilist revolutsiooni olnud ilmselt läbi aegade
kuni tänapäevani pigem erandlik, tuleneb eeskätt afektidest ja ideoloogilisest
manipulatsioonist. Selles osas Marxi analüüs kehtib endiselt: enamus (töölised,
talupojad, tavateenistujad, ...) ei ole oma olukorrast täielikult teadlik ega
suuda organiseeruda. Muidugi ongi tugevaid vastutöötavaid mehhanisme:
riigiaparaadi vägivallamehhanismid (kohtud, politsei, sõjavägi) ja
ideoloogilised mõjutusvahendid (millest üks olulisemaid on laadis „kindlalt
edasi“: s.t meie oleme stabiilsuse garantii ja tagame, et me üheskoos ellu
jääme, aga kui võimule tuleksid vasakpoolsed, siis järgneks kaos, vägivald,
hukatus). Sellesse kaasatud afekte on üksjagu uuritud (ja ka seda, kuidas üha
enam kasutatakse turundusvõtteid poliitikas; poliitika on eriti valimiste eel
kaup, mida tuleb ja saab müüa nagu mistahes muud kaupa või teenust) ning
marxistlik entusiasm üksjagu raugenud: ei piisa sellest, et saada oma
olukorrast teadlikuks – nagu psühhoanalüüsis peaks teadvustamisega kaasnema
automaatselt paranemine –, vaid siin on mängus muud afektid ja tungid, mis
võib-olla tegelikult panevad meid tahtma omaenese viletsust,
rõhutud-olemist, sest (jällegi psühhoanalüütiliselt öeldes) see võib pakkuda
naudingut, sest me võime küll kiruda rikkureid (ja ideoloogiamonopoliste, ehkki
too on keerulisem), aga seltskonnaajakirjade kaantelt ahnelt januneme nende
üliohtra jõukuse järele, joome piltidelt jahte, villasid, joovastume sellest:
me peame tunnistama, et need jõukurid – keda me sõnades võime kiruda – on meie
enda identiteedi osa, meie ihamasina osa – ja parempoolne süsteem oma
püsimajäämiseks kasutabki seda väga edukalt ära, paradoksaalsel kombel müües
meile – sõna otseses mõttes, ostes seltskonnaajakirja, või kaudsemalt,
klikkides vastavale artiklile – tagasi teiste jõukust, süvendades veelgi nõnda
meie materiaalset viletsust, kuid andes vastu reaalse naudingu, teise, jõukuri
kaudu. Siin pole tarvis isegi fantaasiat „oh oleks ma ise gaddafi ja kümbleksin
jõukuses“, vaid piisab ihaprojektsioonist. Kuidas seda masinavärki lõhkuda või
õõnestada – see on juba palju keerukam kui „kõigi maade proletaarlased
ühinege“. Loosungist „meie oleme 99%“ võiks ehk kooruda välja tolle loosungi
tänapäevane analoog, kuid siin on vaja väga palju tööd afektidega – ja pole
sugugi kindel, kas ühiskond soovib seda teha. Nii et jääb küsimus, de facto
miks me tahame omaenese orjust.
