1. Kriitiline unustus
Feministlikus grupis Virginia Woolf Sind Ei Karda esineb vahel
eneseiroonilisi epiteete à la „meie, krõhvad“ või „meie, meestevihkajad“, mida
ei tule muidugi otsesõnu võtta, kuid mulle tundub, et olgugi huumori või
iroonia võtmes need ikkagi legitimeerivad positsiooni, mille suhtes kriitilised
ollakse, seeläbi, et oma iha sinna üldse investeeritakse, sedasorti diskursust
üldse tähele pannakse ehk et see ülepea relevantsena ilmneb. Ma arvan, et
sellisel diskursusel võib tükis täiega lasta unustusse vajuda, nii et isegi kui
keegi esineb sedasorti avaldustega (mitteirooniliselt, mõeldeski niiviisi),
siis saab ta lihtsalt õlakehituse osaliseks, nii et ta jääb omas mahlas,
isolatsioonis podisema. Kokkuvõttes: ma pole üldsegi sellise eneseiroonia vastu
(see osutab võimele endast distantseeruda ja on selle poolest voorus), vaid
leian, et sellise eneseirooniagi unustamine oleks vabastav, vabastaks iha
nondesamade vanade struktuuride ja klompide kütkest, nii et ta saab
investeerida põnevamatesse asjadesse. Vähemasti oleks unustus nendele vanadele
struktuuridele kõige parem kriitika.
Kui korraks tulla metatasandilt objekttasandile, siis
sellistes feminismile rakendatud epiteetides nagu „meestevihkamine“ jms on
muidugi nii palju asju valesti, et neid võib jääda üles lugemagi (ja see
ilmselt annab ka oma panuse nende epiteetide eneseiroonilisse potentsiaali,
kuna just nimelt „liiga palju“ on valesti, toimub üleküllastus, mis saab
vallanduda naeruna). Toon välja ainult ühe asja. Feminismi-mõistet on kasutatud
mitmel moel, aga ma oletan, et kõige laiema konsensuse saavutab määratlus,
mille järgi on kõige üldisemalt öeldes tegemist naise positsiooni,
naise-kogemuse jne-ga, s.o kus esmajoones on (positiivses sõnastuses) see, kes
on naine, millest teises järgus tuleneb (negatiivses sõnastuses) see,
mille vastu tuleb naiseks-olemise nimel võidelda. Ehk „meestevastasus“ pole
igal juhul esimese järgu küsimus. Ja isegi teise järgu küsimusena on raske
näha, kuidas see saaks sellise üldise määratlusena kehtida (kuidas naine kui
selline saaks olla mehe kui sellise vastu – või vastupidi), sest isegi
bioloogiliselt on kõigist sellega seotud agonismidest hoolimata sugulise
erinevuse tähendus kooperatsioon ehk molekulaarsel tasandil väljendudes
„geneetilise materjali“ parandamine rekombinatsioonis ning seeläbi „kohasemate“
organismide tekitamine. Kultuurilisel tasandil on kooperatsioon veelgi ilmsem
(võib oletada, et kultuuri arengu üks alustalasid on mõlema vanema pikaajaline
osalemine järglaste kasvatamises). Nii et kui on juttu „meestevastasusest“
feminismis, siis ilmselgelt tähendab see mingite spetsiifiliste nähtuste vastu
olemist – esmajoones puudutab see teatavaid ühiskondlikke struktuure ja
tavasid, mis hoiavad naisi alamas, nõrgemas positsioonis. Ja võib üsna kindel
olla, et kui keegi esineb etteheitega „aga mis teil meeste vastu on?“, siis
selle taga on teadvustamata hirm – privilegeeritu positsiooni on riivatud ja ta
kardab seda kaotada, ja kui indiviid on oma identiteeti tihedalt sellega
seostanud, siis puudutab see otseselt ka tema eneseidentiteedi aluseid (sellise
etteheitega võivad esineda muidugi nii mehed kui ka naised – viimased „teise
diskursuse“ interioriseerimise kaudu; see ei erinegi nii palju mehanismidest,
kuidas mehed interioriseerivad sedasama diskursust – lihtsalt
resultantpositsioon on erinev: mehed satuvad ise olema privilegeeritud, naised
aga mitteprivilegeeritud). Seetõttu võib säärane etteheide olla vägagi terav,
äge, agressiivne.
2. Formaalne ja sisuline võrdõiguslikkus
Tundub, et feminismiga seotud diskussiooni pärsivad
(vähemasti Eestis) mõned lühinägelikkuse-punktid. Üks neist on seotud sellega,
et formaalselt on Eestis naiste õigused ju üldjoontes tagatud: naised saavad
osaleda kõigil poliitilise elu tasanditel, valida ja olla valitud ametitesse,
omada, pärida ja pärandada vara, sõlmida lepinguid, piiranguteta osaleda äris
ja tootmises, käia sõjaväes ja olla korrakaitsja jne. Lisaks saavad naised
otsustada oma keha üle: abort ja rasestumisvastased vahendid on legaalsed,
samuti prostitutsioon (kuid mitte selle vahendamine). Paberi peal on seega
meeste ja naiste võrdõiguslikkusega kõik justkui korras. Aga kui me vaatame elu
ennast, siis on asjad hoopis teistmoodi. Seetõttu on vaja rääkida ka sisulisest
võrdõiguslikkusest, mis tähendab reaalset võimet võrdõiguslikkust teostada.
Utreerides: on mõttetu rääkida vabadusest omandada haridust, kui õppemaks on
suurem kui vanemate kuupalk, lähim kool on viiekümne kilomeetri kaugusel ning
õdede-vendade toitmiseks peab laps tööd tegema: hariduse omandamine pole sel
juhul formaalselt keelatud, ent on sisuliselt muudetud kättesaamatuks. Üks
suuremaid probleeme võrdõiguslikkusega ongi see, et me ei näe neid tegureid,
norme ja tavasid, mis tekitavad ja hoiavad sisulist ebavõrdsust, s.t me ei näe,
et „tavaline“ olukord ongi juba kallutatud, „loomulik“ olek on juba ebaloomulik
(konstrueeritud, teatavate tegude ja hoiakute tagajärg). Kõige vähem märkavad
seda muidugi privilegeeritud, ehk antud juhul mehed. Näiteks miks on nii, et
paljudel elualadel, kus on valdav naiste osakaal (nt lasteaiakasvatajad), on
palgad madalamad kui paljudel elualadel, kus on valdav meeste osakaal (nt
ehitus). Kas suhtlustöö on iseenesest vähem väärtuslik või vähem
kvalifikatsiooni nõudev kui füüsiline töö? Need on lihtsalt edasikanduvad
tavad.
3. Tunda ja usaldada geneesi
On vägagi võimalik, et vaatamata kõigile pingutustele tuua
mehi suhtlusfääri töödele ja naisi füüsiliste tööde sfääri (kus tegelikult
enamasti suurem osa tehakse nagunii masinatega) jäävad ikkagi naised domineerima
esimestes ja mehed teistes. Selle paradoksi tõi välja Harald Eia
dokumentaalfilm „Ajupesu“ (Norra, 2010): Norras, mis oli uuringute järgi 2008.
aastal sooliselt kõige võrdõiguslikum riik maailmas, on ometi lõviosa
insenseridest mehed ja haiglaõdedest naised. Samuti saab neid erinevusi
korrellerida meeste ja naiste neuroloogiliste erinevustega. Niimoodi võib
juhtuda, et mõni traditsionalistlik ja suure soolise ebavõrdsusega ühiskond on
paljuski väga sarnane Norraga. Muidugi, kui me vaatame lähemalt, siis tulevad
välja erinevused. Aga isegi kui me väitluse huvides postuleeriksime täieliku
samasuse, siis oleksid need kaks pealtnäha ühesugust ühiskonda ikkagi äärmiselt
erinevad, kuna geneesiprotsess, millega selleni on jõudud, on erinev (ja edasi
kestes need pealtnäha samased ühiskonnad hakkaksid vältimatult lahknema). Suure
soolise ebavõrdsusega ühiskonnas määrab sugu inimese elukäiku: mil moel ta end
üleval ja ülal peab (s.t kuidas end elatab ja kuidas käitub). Alati on aga
naisi ja mehi, kes tahaksid elada teistmoodi kui neile etteantud rollid, nii et
see süsteem on vältimatult ebastabiilne, habras ja nõuab säilitamiseks suurt
hulka ideoloogilist ja ka füüsilist vägivalda, mille abil „hoida ohjes“
soorollist „hälbijaid“. Seevastu isegi kui oletada, et sooliselt võrdõiguslikus
riigis enamik mehi ja naisi teevad sarnaseid töid nagu suure soolise
ebavõrdsusega riigis, siis siin on see oluline vahe, et need, kes tahavad elada
teistmoodi, saavad seda teha ja neid isegi julgustatakse ja toetatakse.
Seetõttu on selline süsteem palju vastupidavam ja sitkem, kuna soorollide
vastustajad – isegi oletades, et neid on vähemus – mitte ei lõhu süsteemi, vaid
kinnitavad seda. Kindlasti on see stressivabam olukord, kuna ei pea muretsema
enda vastavuse või mittevastavuse pärast olemasolevate soorollidega.[1] Ja
kahtlemata on selline ühiskond edukam mitmesuguste annete väljatooja ja
arendajana, kuna puudub või on nõrgem eelselektsioon, mis kõrvaldaks pelgalt
soo alusel inimesi mingist valdkonnast.
Muidugi nõuab selline ebavõrdsuste mahendamine vaeva, kuna
kui oletada et insenerideks hakkavad enamasti mehed ja haiglaõdedeks naised,
siis kujunevad sellest stereotüübid, ühiskondlikud hoiakud, mis isegi
formaalsete takistuste puudumisel raskendavad indiviidide ligipääsu teatud
erialadele pelgalt soo tõttu, ning selliste stereotüüpide hajutamisega tuleb
pidevalt tegeleda. Üks feminismialast diskussiooni hägustav asjaolu on siin
see, et mõlemaid peetakse ühtmoodi vägivaldseks – nii traditsioonilise
ühiskonna soorollidesse surumist kui ka progressiivse ühiskonna soorollide
mahendamist. Need on aga parem lahus hoida, sest tegemist on eri laadi
protsessidega: üks on piirav (on etteantud soorollid ja sa pead lihtsalt
nendega kohanema), teine on avav, piiranguid kõrvaldav (hajutatakse eelarvamusi
ja norme, mis pärsivad isikul asumast ühte või teise ametisse); üks lähtub
kollektiivist (ühiselt määratletud soorollid ja isikute kohandamine nendega),
teine indiviidist (teha nii, et indiviid saaks võimalikult pärssimisteta ennast
arendada ja rakendada); üks võtab midagi ära (ärajäänud ja luhtunud karjäärid
„vale“ soo tõttu), teine annab midagi juurde (insenerideks on endiselt enamasti
mehed ja haiglaõdedeks naised, aga kui sa mehena tahad saada haiglaõeks
või naisena inseneriks, siis sa saad seda teha).[2]
4. Feminism kui igaühe asi
Nõnda pole feminism ja naisõiguslus spetsiifiliselt naiste
asi ja naiste huvides, vaid see on samavõrd meeste huvides ja kogu ühiskonna
hüvanguks. Ses mõttes peaksid kõik olema feministid – nagu ka kõik peaksid
olema abolitsionistid, nahavärvist sõltumata. Seksistlik ühiskond toob kaasa
soorollid, mis piiravad ka mehi (isegi kui nad on privilegeeritud seisundis).
Ei pea ainult julgustama naisi asuma „meeste“ erialale, kui neil on vastav
kutsumus, vaid ka mehi „naiste“ omale; ei pea ainult julgustama naistes
„mehelikke“ omadusi – enesekehtestus, juhtimine jt –, vaid ka meestes
„naiselikke“ omadusi – empaatia, emotsionaalne intelligentsus jt.
Ühiskondlikult saab siis paremini avastada ja arendada mitmesuguseid andeid ja
individuaalselt saavad inimesed täielikumaks, avaramaks, integreeritumaks (ja
siis poleks enam võimalik, et tolereeritakse meespoliitikute seksistlikke
avaldusi, vaid seda peetaks lihtsalt matsluseks, ahta isiksuse tunnuseks).
Lihtsa dihhotoomia mees-naine asemel on siis hulk individuaalseid iha
genereerimise viise – mis maailmalõpukuulutajate meelehärmiks[3] ei
tekitaks aga mingit segadust, kaost, vaid millest ilmselt enamik sarnaneks
praeguste vormidega – just nimelt sel määral kui mees ja naine on midagi
loomulikku; teisisõnu: ainult siis on nad midagi loomulikku.
[1]
See võib muidugi tekitada teistsugust ebakindlust, kuna just nimelt ei teata,
„kuidas tuleb käituda“: „enne“ oli teada, kuidas käitub džentelmen ja kuidas
käitub daam, aga „nüüd“ on asi palju segasem. Küllap tuleb nendegi murega
tegeleda, aga lahenduseks ei saa muidugi olla „džentelmenide“ ja „daamide“
koodeksi üleüldine tagasitoomine sotsiaalse normina, vaid pigem nende möönmine
teatavates alamsüsteemides (nt džentelmenide ja daamide klubid asjast huvitatuile,
või siis presidendi vastuvõtt, kuhu ülikonnad ja vuhvkleidid selga pannakse).
Selline piiritlemine võib asjaomastes tekitada protesti – miks me peame
džentelmeni-daami mängu mängima ühes ühiskonna nukas; kõik peaksid
niimoodi käituma. Siin võib tuvastada kunagise hegemoonse, koloniseeriva
diskursuse rasket kohanemist olukorraga, kus ta on sunnitud taanduma. Nagu mõni
koloniaalimpeeriumi emamaa, kes on kolooniatest ilma jäänud ja peab nüüd
leppima oma uute, tunduvalt kahanenud piiridega – ideoloogilised pretensioonid
sageli ei kahane sugugi nii kiiresti ja sageli säilib suurriiklik hoiak ka
pärast suurriigi staatuse kaotamist. Muidugi neid hegemoonseid pretensioone
toestatakse mitmesuguste ideoloogiliste ja ajalooliste argumentidega: „vanasti“
oli niimoodi (ja kuna inim- või ka ühiskond jäi selle tingimustes ellu, siis
järelikult ta vähemasti võimaldas elu – iseasi, kas võimendas), niimoodi on
„loomulik“ (mees on kütt, naine koduhoidja; mees oli kündja ja naine kuduja, järelikult
on loomulik, et mees juhib poliitilist elu ja naine korraldab kodust elu –
ehkki kõik need struktuurid, juhul kui nad ikka eksisteerisid, olid
ajalooliselt kujunenud teatud kindlates oludes; see viib vältimatult
bioloogilisse ja/või ajaloolisse reduktsionismi). Sellistele hegemooniapretensioonide
suhtes tuleb olla järeleandmatu: me mööname teie alamstruktuuri, aga mingil
juhul ei anna teie kätte kogustruktuuri.
Mis
puudutab vana hegemoonia lagunemisest tulenevasse ebakindlusse, siis sellega
tuleb tegeleda kui järeleaitamistunniga. Ikka leidub ühiskonnaliikmeid,
kes ei suuda uute oludega piisavalt kiirelt kohaneda. Näiteks keskealisel
inimesel võib olla raske kohaneda uute tehnoloogiatega – aga lahenduseks ei saa
muidugi olla see, et me keelaksime need uuendused ja sunniksime kõiki minema
tagasi Nokia 3310 juurde, vaid see, et aitame järele neid, kes uute
aparaatidega kohaneda ei suuda. Samamoodi võivad soorollide muutumine (või
hajumine) tekitada stressi inimestes, kes on üles kasvanud teistsuguses
ühiskondlikus korralduses ja harjunud teistsuguste jaotustega. Jällegi kuna
inimene võib olla oma identiteedi tihedalt sidunud nonde vanade jaotuste külge,
siis võib ta tunda ennast ohustatuna oma identiteedi alusteni välja, ning see
võib avalduda väljapoole suunatud verbaalse või isegi füüsilise
agressiivsusena. Sellega toimetulekuks tuleb neis esiteks luua turvatunne (jah,
te olete inimesed, väärikad kodanikud, me aktsepteerime teid, „kõik on hästi“,
„rahu“) ja teiseks näidata seda loogikat, kuidas vanast jaotusest on liigutud
uude, ühest küljest veendes selle otstarbekuses ning teisest küljest avardades
empaatiat uute vormide (nt samasooliste abielupaaride) vastu (näiteks kasvõi
tuues neid kokku nende inimestega, nii et tekiks isiklikum ja täpsem
ettekujutus).
Konservatiividel
on ühiskonna tasakaalus hoidmisel tänuväärne roll – mitte niivõrd aktiivse
panustajana („sõukruvidena“), kuivõrd inertsi tekitajana („ballastina“):
ühiskonnal on hädasti tarvis mingit hulka inertsi, sest liigne volatiilsus võib
ta sootuks koost rebida. Pole hea, kui iga uus mõte kohe ellu viiakse – sest
pole teada, kuhu ta välja viib. Täiesti aktsepteeritav konservatiivne
positsioon võikski olla ka selline, mis toetaks status quo’d kui sellist, s.t
mis ei peakski seda põhjendama sellega, et „vanasti“ oli hea või „olemuslikult“
on hea nii nagu on olnud, vaid lihtsalt hoides inertsi kui sellist – heal juhul
muidugi mitte ogaralt kaua, „viimse veretilgani“, vaid lastes tegelikkusel
muunduda, lihtsalt aeglustades seda protsessi, hoides ta seeläbi
konsistentsena; luues pinna(se), kuhu uuendused, uued sisendid, ettepanekud
saavad koguneda ja kus nad saavad küpseda, ühiskonnakehandi teiste elementidega
läbi käia, lõimuda, nüansseeruda, enne kui see avaldub teostusliku teisendusena
(ja lastes sumbuda paljudel, mis teostuseni ei jõua). Selline viivitus on
rikkaliku ja jõulise ühiskondliku tegutsemise eeldus. Selline konservatiiv
lihtsalt avaldab vajalikku vastupanu, nii et progressiivsed jõud saavad
pidepunkti – nagu aikido’s uke (see, kelle peal tehnikat sooritatakse) tori’le
(sellele, kes tehnikat sooritab). Aikido võrdlusega jätkates: tehnika
sooritamise provotseerijaks, algatajaks on just uke ehk n-ö see, kes
pikali visatakse – ja ka ühiskondlikus dialektikas provotseerijaks ongi sageli
just konservatiivne element, jätkates mingeid praktikaid, mis pole uutes oludes
enam kohased, nii et progressiivne element on sunnitud temaga mingi tehnika
sooritama (protesti, revolutsiooni, ...).
[2] Paralleel
erinevate protsesside väheviljakast kokkupanemisest on see, kui samastatakse
totalitaarse režiimi tsensuur ja „poliitkorrektsusest“ tingitud keelekasutuse
mõjutamine, mis võivad sarnased olla vaid mõne formaalse tunnuse poolest, kuid
on sisuliselt kardinaalselt erinevad.
[3] Sest
kõige suuremat meelehärmi ei valmista maailmalõpukuulutajale mitte see, kui
maailma lõpp kätte jõuab, vad kui see ära jääb (sest siis osutuks kogu ta
ettevõtmine tühjaks, tühiseks – see mõttetusetunne aga on tema kõige suurem
vaenlane).
