Tagasi traditsiooniliste väärtuste juurde!

Viimasel ajal liigub kuuldusi, et me peame pöörduma tagasi kahe tuhande aasta vanuste kristlike väärtuste juurde. Aga mis on kaks tuhat aastat võrreldes kogu inimkonna ajalooga! Köömes! Kui juba traditsioonilised väärtused, siis olgu nad ehtsalt traditsioonilised, kõige vanemast pärimusest. Inimlased hakkasid millalgi hirmsa agarusega tööriistu täiustama ja tehnikat arendama. Tuleb tagasi pöörduda varasema traditsiooni juurde ja otsustavalt kõrvale heita kõik tööriistad ja tehnika. Jumal on andnud inimesele suurepärase keha – miks siis seda mitte kasutada? Me saame hakkama ka ilma nende uueagsete edevusasjadeta, vibud ja odad ja kivikirved.

Tõtt-öelda tuleks kaugemale minna, pöörduda veelgi iidsema pärimuse poole kui püsisoojaseid olendeid polnud veel tekkinud, tuleb minna tagasi vana armsa kombe juurde käia end kivi peal soojendamas – kui Jumal on andnud Päikese, miks siis seda mitte kasutada? Ja pange tähele krokodille jõgedes ja madusid urgudes – kas nad muretsevad selle eest, kust endale kehasooja saada? Aga taevane Isa annab neile sooja. Jätkem siis see moodne püsisoojasuse-alpus ja saagem nagu kõigusoojased.

Veelgi enam, maismaale elama asumine on uuema aja narrus. Vanemas pärimuses elasid kõik vees. Pöördugem tagasi vette! Küllap me seal lämbume ja kõngeme, aga sellega astume veelgi suure sammu veelgi vanema pärimuse poole liikumises, kus elusolendeid polnudki ja kus olid vaid keemilised ühendid – pöördugem julgelt nende traditsiooniliste väärtuste juurde, kus küsimus on keemiliste sidemete loomises, nende nurkades üksteise suhtes ja ühendatud aatomites!

Kui meil veel vähekenegi jõudu jätkub, siis peaksime liikuma veelgi edasi, veelgi tagasi, veelgi iidsemate traditsioonide juurde, kus polnud molekulegi ega aatomeid ega aatomituumi, tuleb liikuda kõige-kõige vanema traditsiooni juurde, kus on kõige elementaarsemad olendid. See elu on juba midagi väärt! See on muistsus, iidsus, ehtsus!

Ning viimase hüppega ehk õnnestub mõnel kõige õnnistatumal, püsivamal ja tarmukamal meist sooritada viimane pingutus ning vabaneda üldse sellest ikkagi liigmoodsast olendi-kujust ja saada tagasi olemiseks eneseks, mis pole veel kuju võtnud, puhtaks voolavuseks, mis omandab kõiki kujusid, aga ise pole ükski neist! Siis oleme lõplikult jõudnud traditsiooni juure juurde, kõige muistsemate väärtuste juurde, kõige ehtsamasse ja iidsemasse pärimusse!

ekremism lambanahas

EKRE tallub mutta eesti rahvuse, sülitab eesti sõdurite peale, kes vere hinnaga võitlesid välja meie iseseisva riigi, ja kõikide nende peale, kelle pingutuste varal on õnnestunud see taastada ja seda hoida. Meie sõdurid ei võidelnud riigi eest, mis oleks väiklaselt küüned enda poole, vaid nad tahtsid luua riiki, mis „on rajatud õiglusele ja seadusele ja vabadusele“ ning kus „kõik Eesti kodanikud on seaduse ees ühetaolised“ ja kus „ei või olla avalikõiguslikke eesõigusi ja paheõigusi, mis olenevad sündimisest, usust, soost, seisusest või rahvusest.“

EKRE lööb noa selga viimase veerandsajandi pingutustele hoida eesti rahvast ja kultuuri, lävida maailmaga ja vaimus rikastuda; sõgedalt tahavad nad sulgeda Eesti riiki poliitiliselt ja kultuuriliselt, millises sulus tabaks Eestit vältimatult vaimne mandumine ja väga tõenäoliselt ka iseseisvuse kaotus. EKRE on hunt lambanahas, väites end Eesti huvide eest seisvat, tegutseb ta neile risti vastu.

Ning kristlusega flirtides on EKRE vastuolus kõige põhimisemate kristlike põhimõtetega (armasta oma ligimest nagu iseennast, „mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi“, pööra teine põsk jne). Väljastpoolt paistavad nende ülikonnad küll nägusad, aga seespoolt on täis surnuluid ja kõiksugust roisku! Puud tuntakse viljast; kus on neil „ihulikud halastusteod“, millest räägitakse ühe kiriku katehheesi-leheküljel: „näljaseid toita, janustele juua anda, paljaid riietada ja võõrastele öömaja anda“?

Konservatiivsusest, mis peaks tähendama pärimuse lõimimist kaasajaga ja selle abil uue loomist, on nad teinud preservatiivsuse, mineviku valitud palade keldri, kust nopitud puuslikega nad mitte ei edenda tänapäeva, vaid mõistavad selle üle kohut.

EKRE väidab end seisvat eesti rahva enamuse eest, ent ei tunnista võrdseid õigusi eesti kodanikele, kes räägivad teist emakeelt, järgivad teisi kultuurikombeid, ehivad oma ihu mittevalge nahaga, armastavad samast soost inimest jne. Kodanikud, pange hoolega tähele! Nagu kirjutab Toomas Jürgenstein: „Kui öeldi halvasti mustanahaliste kohta, siis ma vaikisin, sest minu nahk on valge. Kui öeldi halvasti pagulaste kohta, siis ma vaikisin, sest mul pole pagulaste hulgas tuttavaid. Kui öeldi halvasti geide kohta, siis ma ei protestinud piisavalt, sest ma polnud ju gei. Kui öeldi halvasti lasteta naiste kohta, siis ma vaikisin, sest naiste probleemid mõtlesin jätta naistele. Kui Eesti jõukamate ja vaesemate vaheline palgalõhe kasvas üheks Euroopa suuremaks, siis ma ei protestinud, sest tahtsin kuuluda jõukamate hulka.” Mõtelge järele – varem või hiljem jõuab välistamine teieni, igaüks meist on mingitpidi vähemus. Ärge laske külvata vaenu ja vimma ühiskonnaosade vahel! See on „sõda vaeste vahel“, millest lõikavad kasu rikkad ja võimukad, kelle hulka kuulub ka EKRE. Ärge laske end eksitada, ärge valage oma viha ja pettumust teiste nõrkade ja viletsate peale, vaid vastupidi, sõdige inimeste ja institutsioonide vastu, mis hoiavad teid vaese ja viletsana – seda saate aga teha ainult üheskoos teiste vaeste ja viletsatega. Vastasel juhul saavad võimnikud teist alati jagu.

Sooneutraalne lasteaed

Eestis toimub viimasel ajal huvitavaid diskussioone, mis lasevad heita pilku kollektiivsele alateadvusele. Näiteks sooneutraalsete lasteaedade osas. Sissejuhatava märkusena: kui neis pandaks kõik poisid kleiti kandma ja kõik tüdrukud jalgpalli mängima, siis just nimelt ei oleks tegemist sooneutraalse lasteaiaga, vaid seal toimuks soopõhine profileerimine. Niipalju kui ma asjatundjate jutust aru olen saanud, tähendab sooneutraalne lasteaed lihtsamalt öeldes seda, et seal ei toimu soopõhist peedistamist: kõik lapsed võivad kanda kleite või pükse, mängida nukkude või klotsidega, sõltumata sellest, milline sugu neil sünnitunnistusel märgitud on. Huvitav pole selle ümber tekkinud diskussioon sooneutraalseid lasteaedu ründajate argumentide poolest (neid õieti ei olegi), vaid nende vaidlusägeduse enese poolest – see lasebki heita pilku nende alateadvusse, selle kaudu saavad sõna alateadlikud hirmud ja tungid. Neid on mitmeid, aga ilmselt olulist rolli mängivad allasurutud homoseksuaalsed tungid ja nendega seotud hirm oma soolist identiteeti kaotada; või ka üldisemalt öeldes allasurutud muundumistung ja sellega seotud hirm üldse oma identiteeti kaotada. Need heidavad valgust ka eesti kollektiivsele psüühele: kollektiivi (väidetav) õnn – mis väljendub olukorras, kus on selge pilt, kes on poiss ja kes on tüdruk ning kus mõlemal on selgelt eristuvad atribuudid ja käitumisnormid – on tähtsam individuaalsest õnnetusest – mis väljendub selles, kui mingil põhjusel mõnel lapsel või täiskasvanul tuleb pähe käituda teistmoodi kui nood kollektiivsed normid ette näevad. Sotsioloogiliste uuringute järgi on Eesti kollektivistlik ühiskond, kuid ta ei tunne ennast sellisena ära. Eestis on suur lõhe ühiskonna tegeliku käitumise ja ühiskondliku kuvandi vahel. Me oleme kollektivistlikud, aga arvame miskipärast, et oleme individualistlikud (võib-olla sellepärast, et meil on mõningaid justkui individualistlikke tarvidusi, nagu näiteks suur isikuruum – nagu mitmes teiseski kultuuris, laiuskraadist sõltumata). Nagu nõukogude ajal: kollektiiv on tähtsam kui indiviid (ehkki jällegi me peame praegust olukorda miskipärast nõukogude ühiskonna vastandiks – samas kui tegelikkuses on palju suurem järjepidevus, sest ega suured ühiskonnakehandid ei muutugi väga järsult). Kuigi nagu Mart ja Aet on näidanud, tekitab see pigem libakollektiive, atomistlikke kogumeid, väliselt määratud seltsinguid. Nood palju poleemikat tekitanud grupid on samuti sellised välised grupid, mis on määratud soo, nahavärvi, emakeele jms alusel. See aga on nõrk kollektiiv, jõuk, mitte ühis-kond. Ilmselt kui me tasapisi liiguksime sinnapoole, et rohkem sallida individuaalseid valikuid ja oluviise, siis võiksid ka seltsingud muutuda sisulisemaks, seespidiselt määratuks ja seetõttu ka tugevamaks. Siiamaani aga väga suur osa ühiskonnast tahab ühiskondlikku repressiooni, kollektiivset peedistamist (nõnda nagu Venemaal: kümnete miljonite üksikisikute kannatused Stalini repressioonide all ei loe „suurema“ hüve, riigi tugevdamise ja sõja võitmise nimel). Vahest on ka selle taga alateadlik muundumis-hirm, kartus kaotada oma identiteeti, umbusk, et kui ütelda lahti mingitest ühiskondliku oidipeerimise vormidest, siis variseb kogu ühiskond, kogu inimlikkus kokku ja me muutume metslasteks. Mina kardan pigem vastupidist: kuni me jääme väliselt määratletud ühiskonna juurde, võime kergesti muutuda metsikuks märatsevaks rahvajõuguks, vahet pole kas lynchmob’ina või siis natsliku ratsionaalsusse moondrõivastunud metsikusena.