Kaksteist sotsialistlikku tuumväärtust

 

Hiina Rahvavabariigis on laialt propageeritud kahtteist „tuumset sotsialistlikku väärtust“ (社會主義核心價值觀):

-        riiklikud väärtused: jõukus, demokraatia, kultuursus ja harmoonia

-        ühiskondlikud väärtused: vabadus, võrdsus, õiglus, seaduslikkus

-        kodanikuäärtused: patriotism, „au tööle“, ausus/siirus, sõprus

         (Foto: suvaline näide suvaliselt teepervelt)

Neid väärtusi ei propageerita niivõrd väitmaks, et valitsus ise neid järgib, vaid pigem selleks, et nõuda nende järgimist kodanikelt, s.t need on võimu instrument. Nendega ei taheta postuleerida mingit valitsusest sõltumatut viiteraamistikku, millele tuginedes saaks valitsust kritiseerida. Nende sisu on üleni ära määratud võimulolijate poolt ning neid saab kasutada nii dissidentide kui ka parteisisese opositsiooni mahasurumiseks. On ilmselge, et Hiina Rahvavabariigis ei ole demokraatiat, vabadust, võrdsust, õiglust ega seaduslikkust. Aga just seetõttu ongi võimule kasulik neist mõistetest rääkida. Esiteks saab ta ütelda: näete, meie seisame demokraatia, õigluse jne eest! Ja kui keegi ütleb, et kuulge, te ju ei tee seda, siis saab kohe ütelda: meie seisame õige demokraatia eest, aga läänes on võlts, vale demokraatia. Ja seda on muidugi turvaline väita, sest demokraatia ongi alati puudulik: ka demokraatlikes ühiskondades on hulk puudustkannatavaid inimesi – aga sellistena ei saa ju nad oma võrdsust tegelikkuses, reaalselt teostada, isegi kui see paberi peal neil olemas on. Aga see on muidugi demagoogiline lüke, juhtimaks tähelepanu eemale sootuks rängemast vabaduse piiramisest Hiinas. Teiseks tähendabki see seda, et saab hakata mõisteid ümber defineerima: ehtne demokraatia, seaduslikkus jne saavad toimida üksnes partei juhtimisel, sest et... Noh, sest et nii on. Rahva au, mõistus ja südametunnistus jne. Samas on see muidugi üksjagu riskantne mäng, sest see tähendab sõnade ja tegelikkuse ohtlikku lahkuviimist. Ega hiinlased pole lollid, et nad ei saaks aru, et rahvas ei saa oma esindajaid valida või et ei maksa võrdne seadus kõigile. Nad lihtsalt ei saa seda valju häälega välja ütelda. Võim saab küll luua tegelikkusest irdunud sümboolimaginaarse maailma, kuid alati jääb oht, et tume ja väljendamata rahulolematus tegelikkusest selle ühel päeval mürinal jalge alla tallab, idülli-tüllid maha kisub. Sõnavabaduse puhul lastakse seda pinget pidevalt välja ning dissidentlikud seisukohad saavad mingil moel lõimitud ühisdiskursusse; niimoodi on igapäevane inforuum küll ebamugavam, aga see-eest kõigile turvalisem, sest tegelikkusega paremini kontaktis.

Aga hästi, ütleme, et Hiina RV-s ei ole nende kahe tuumse väärtusega head lood. Aga kas iseenesest pole need üldiselt positiivsed mõisted, tõepoolest vajalikud väärtusmõõtmed? Kas me ei võiks neid üle võtta ning erinevalt Hiina RV-st ehtsa sisuga täita? Eks meil juba on palju rohkem demokraatiat, võrdsust, seaduslikkust jne – äkki võiks need lipukirjad üle võtta ja niimoodi veelgi teadlikumalt ja paremini neid väärtusi edendada? Kenad väärtused – miks me ei võiks samuti neid propageerida, plakatite peal igal tänavanukal ja ametiasutuses afišeerida?

Siin on aga üks konks – ja just selleni ma tahtsingi jõuda. Ükskõik kui positiivsed mingid väärtused ka ei oleks, siis neid ühiskonna tuumaks seades, lipukirjaks võttes nad vältimatult moonduvad ja hakkavad toimima oma kavatsetud sisule vastupidiselt, repressiivsena, ahistavana, ebasõbralikuna jne. Sest küsimus ongi selles, kes neile sisu annab. Kõige tõhusamad vahendid sisu andmisel on muidugi võimnikel: ja nii saavad nad iga ebameeldiva isiku või grupi kohta ütelda, et see rikub ühiskondlikku harmooniat, pole patriootiline, kahjustab riigi õitsengut jne, ning see võib anda lisaõigustuse nende represseerimiseks.

Sellest üldpõhimõte: selleks, et kehtiksid need kaksteist tuumset väärtust (kui neid positiivsena võtta, mis on muidugi ka vaieldav), ei tohi kehtestada neid kahtteist väärtust. Ühiskonna tuum peab jääma tühjaks, vabaks – tema keskmes peab olema „vabaduse väljak“. Selle printsiipe saab sõnastada vaid negatiivselt, s.t sõnastades selle, mille peab jätma tegemata, mida ei tohi teha: ei tohi hõivata ühiskonda ühe kinnismõistega, ühiskondlik võim ei tohi põlistuda ühte isikusse, tema harud ei tohi ühte langeda, jne. Või kui pidada silmas, et neid positiivseid mõisteid, ideid, kehastusi ju vältimatult kogu aeg välja käiaks, siis oleks ehk täpsem ütelda niimoodi, et iga positiivse mõistega peab kaasnema ka negatiivne klausel: ütleme, et A, aga ühtlasi, et „mitte ainult A“. Et kellelgi poleks ainuõigust teda fikseerida, vaid et ta jääks problemaatiliseks, diskuteeritavaks. Hästi, ütleme „harmoonia“. Aga kelle harmoonia? Kes on sinna kaasatud? Kes määratleb harmoonia? Kuidas on nendega, kes kehtiva harmooniaga ei nõustu? Kuidas peab harmoonia suhestuma rahutuse ja otsinguga – mis ju alati tekitavad mingit disharmooniat, aga ilma milleta ühiskond ei saa elada või ei saa hästi elada? Me võime neid positiivseid mõisteid küll esile seada – kuidas saaksimegi teisiti? –, aga kõige fundamentaalsem on see vaba väli, millel me neid arutame.

Asetades ühiskonna tuuma kaksteist väärtust, kalestatakse ühiskond. Ühiskonna süda peab jääma pehmeks, problemaatiliseks ja problematiseeritavaks.

sulamuusika

 

Palju räägitakse muusikast, aga veelgi tähtsam on mittemuusika või õigemini sulamuusika – see, mis toimub hetkel, mil pianist tõstab käed klahvidele ja on kohe alustamas pala. Selles momendis on kogu pala sulakujul, tihendatult, pakitsevalt, kokkupakitult olemas. Ja seesama sulamuusika – ehkki nüüd juba hoopis teisel moel – on kosta hetkel, mil pianist tõstab käed klahvidelt, olles just pala lõpetanud. Heli on vaibunud ja kogu pala on sulanduvalt üheskoos olemas, kõik kõlanud helid üksteist läbistamas, üksteisesse sulandumas.

Võib isegi ütelda, et selline mittemuusika või õigemini sulamuusika saadab igaüht kogu aeg – muusika, milles on kokku sulanud kõik muusikateosed, mis on kunagi üldse kirjutatud ja esitatud ning laiemalt võttes – cage’ilikult – võib olla üldse kõik helid, mis kunagi kuskil on kõlanud, supernoovast kinglooma kriiskeni, või koguni ülepea kõik võnkumised, kvarkidest ja elektronidest kuni kosmiliste rütmideni – kõik need on viimses järgus ühte sulanud ja kõlavad praegusega koos, on meie taustaks, meie sulamuusikaks.

Ning muusika kitsas mõttes aitab välja tuua muusikat laias mõttes, tahemuusika toetab sulamuusikat. Ja kas pole ka nii, et tahe muusika on lahe muusika üksnes siis, kui ta on ikkagi ka üles sulanud ja üles sulatab? Kui ta pole üks heli teise kõrval, tahkelt, uhkelt ja ükskõikselt, vaid juba tungib teistesse, läbistab kogu teost? Muusika kitsas mõttes seda just demonstreerib. Ning niimoodi siis ongi, et kui muusikapala lõpeb, kuuleme paremini ka seda sulamuusikat, mis kogu aeg mängib. Sulab üles meie süda, sulavad üles muud organid ja kogu keha, sulandume teistega, maailmaga.

Aga seda saab ütelda ka hoopis teistpidi: muusika kitsas mõttes teeb suurel hulgal eristusi ning sellisena ta toetab eristumisi meie sees, teistega, maailmaga. Need kaks külge – sulandumine ja eristumine – pole aga vastuolus. Just tänu sellele, et muusika sulatab, loob ta pinnase eristumiseks, ning just eristumistega on ülal hoitud elus lõiming ja sulandus, mis ilma nende eristusteta langeks meile peale, rusuks, lämmataks – aga muusikas tuleb järgmine noot, järgmine erinevus, muutus, me juba oleme teised, me ei lange kokku ei iseenda, teise ega maailmaga.