Kuidas tugevdada perekonda ja hoida traditsiooni?
Taasiseseisvumise järel
kulus Eestis kaks aastakümmet valdavalt esmaste materiaalsete probleemide
peale: kuidas restruktureerida majandus ja ühiskondlikud institutsioonid, mis
tagaksid esmase ellujäämise nii bioloogilises kui ka sotsiaalses mõttes.
Tundub, et nüüd on kätte jõudnud aeg sügavamate probleemide käsitlemiseks, mis
puudutavad ühiselu ülepea. Järgnev jutt ongi sellel teemal, valgustades seda
välja hiljuti taas teravalt esile kerkinud homoabielude küsimuse rakursist. See
teema on kärjeliselt seotud mitme teisega ning selle kaudu tulevad välja mitmed
ühiselu jaoks olulised asjad, mis ongi minu peamine huviobjekt.
1. Mis on abielu? Horisontaalne süntees.
Abielu on üks
institutsioon, millega teostatakse horisontaalseid ja vertikaalseid sünteese
põlvkondade voolus, s.t sama põlvkonna sees (abiellu astujad) ja põlvkondade
vahel (abielus olijad koos järgmise põlvkonnaga ehk vanemad ja lapsed).
Vaatleme neid kaht aspekti eraldi.
Mis puudutab esimest aspekti,
nö “horisontaalset sünteesi”, siis selle puhul rõhutatakse eeskätt seda, et
abielu on täiskasvanud ja vastutusvõimeliste isikute omavaheline liit. Sageli
lisatakse siia kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid piiranguid. Eestis on abielu
võimalik ainult kahe inimese vahel ning polügüünia ja polüandria pole lubatud.
Lisaks täpsustatakse, et need kaks inimest peavad olema mees ja naine: Eesti
perekonnaseaduse esimeses paragrahvis üteldakse, et “abielu sõlmitakse mehe ja
naise vahel”.
Käesoleva kirjutise teemaks
on homoabielu küsimus ehk see, kas viimase piirangu võiks ära jätta,
võimaldades abielluda ka kahel mehel või kahel naisel. Kõigepealt tuleb
mainida, et Rroosi Selaviste kohta käiv “sugugi pole sugugi kindel” kehtib ka
laiemalt, selles mõttes, et meest ja naist ei ole tegelikult võimalik üheselt
määratleda (Eesti perekonnaseaduses puuduvad igasugused sellekohased
määratlused; see on ilmselt jäetud kohtupraktika otsustada). Võib eristada
bioloogilist sugu, psühholoogilist sooidentiteeti ja ühiskondlikku soorolli
ning igaühe sees on omakorda mitu erinevat eristusprintsiipi.[1]
Seksuaalne orientatsioon on veel omakorda eelmistest erinev määrang, mille
põhjustajana ei ole teadlased kindlaks teinud üht kindlat asjaolu või tegurit.
Seksuaalse orientatsiooni seletamisel ei näi piisavat ühestki geneetilisest,
hormonaalsest, embrüoloogilisest või sotsiaalsest tegurist eraldivõetuna ning
see kujuneb ilmselt välja väga varakult, lootena või imikuna. Igatahes ei ole
see inimese enda suveräänne otsus, vaid seda kogetakse üldjuhul millegi
etteantuna. Samas muidugi puudutab seksuaalne orientatsioon inimese käitumist
ühiskonnas, nii et ühiskondlikud ja kultuurilised tegurid mängivad siin oma
rolli. Igal juhul ei toeta teaduslik meditsiin homo- ja biseksuaalide “ümberkasvatamist”
heteroseksuaalideks.[2]
Kui määratleda abielu kahe
täiskasvanud vastutusvõimelise inimese liiduna, jättes kõrvale soopiirangu,
siis tundub, et see teisendus ei ole tegelikult kuigi suur ega põhimõtteline.
Üks vastuväide homoabieludele on kartus, et selle ajel hakkavad oma õigust (ent
kas tõesti abieluõigust?) nõudma pedofiilid, zoofiilid, nekrofiilid,
fütofiilid, petrofiilid ning et võidaks hakata nõudma polügaamiat või
grupiabielusid. Ometi on need täiesti erinevad asjad. Homoabielude puhul muudetaks
ainult üht klauslit ehk kaotataks ära sooline määratlus, viide “mehele” ja
“naisele” (millised mõisted on tegelikult nagunii palju keerukamad kui
tavaliselt arvatakse). Seevastu noil teistel juhtumitel muudetaks veel muid
klausleid, ühel juhul seda, et abielu sõlmitakse täiskasvanud vastutusvõimeliste isikute vahel (sellega pole
kooskõlas ei pedo- ega zoofiilia), ning teisel juhul seda, et abielu sõlmitakse
kahe isiku vahel (see kõrvaldataks
polügaamias ja grupiabielus). Vastutusvõimelisus on inimese puhul olulisem
kriteerium kui sugu (mistahes määratluse järgi). Ja vähemasti meie kultuuris
tähendaks ka kvantiteedi muutmine homoabieludega võrreldes suuremat teisendust.
Ma pole kuulnud mitmikkooslustest, kelle õigusi diskrimineeritaks – võib-olla
neid on, aga neid on mõtet analüüsida siis, kui see küsimus päevakorda kerkib.[3]
Homoseksuaalide õiguste eest võitlemisel on seevastu pikk ajalugu ja
soopiirangu kõrvaldamist abielu sõlmimise on taotletud juba pikka aega.
Homoseksuaalse kooselu kui
vabatahtliku vastutusvõimelise liidu kõrvutamine eelpoolmainitud ebavõrdsete
ühendustega on enamasti juba ise ideoloogiline ja homoseksuaale halvustav –
nagu veel mitte nii kauges minevikus võrreldi teisest rassist inimesi
loomadega. Tegelikult ei erine homoseksuaalsed paarid oma käitumiselt
heterokseksuaalsetest mitte mingil olulisel moel. Need on samamoodi valdavalt
monogaamsed nagu heteroseksuaalsed paaridki, ja truudusemurdmistki esineb samal
määral.[4]
Homoabielude teema sisukat ühiskondlikku arutelu pärsib ka lihtsalt selle
valdkonna vähene tundmine ja teadmiste nappus, nii et suurem osa debatist ei
käi sisuliste ning teaduslikult põhjendatud argumentidega, vaid toetub pigem
afektidele, veendumustele ja (eel)arvamustele. Paljude jaoks on selle teema
tundmine endiselt kinni nõukogude ajas, kui homoseksuaalsust peeti
käitumuslikuks hälbeks, mida võis kriminaalkorras karistada (ning nad
teatavasti polnud ainus represseeritud vähemus).
2. Vertikaalne süntees
põlvkondade vahel
Mis puudutab abielu teist
aspekti, s.t vertikaalset sünteesi põlvkondade vahel ehk vanemate ja lapse
suhet, siis tundub, et ka siin ei tooks homoabielud kaasa mingeid olulisi
negatiivseid muutusi. Vahel põhjendatakse horisontaalse sünteesi piiramist mehe
ja naisega just nimelt sellega, et ainult nemad on – erinevalt
homoseksuaalsetest paaridest – võimelised saama lapsi. Aga leidub ka palju
heteroseksuaalseid paare, kes ühel või teisel põhjusel lapsi ei saa ega saagi
saada. Ometi ei keela me neil sellepärast abielluda. Ja teisipidi on
homoseksuaalsel paaril võimalik saada laps näiteks lapsendamise teel (olgu see
laps pärit teistelt vanematelt või ühe osapoole varasemast heteroseksuaalsest
kooselust). See aga avab omakorda uue probleemideringi, nimelt kas
homoseksuaalses peres üldse tohiks laps kasvada ja kas see keskkond oleks talle
hea või mitte.
Sageli väljendatakse
arvamust, et homoseksuaalsed vanemad ei tegelevat lastega piisavalt; et
sellistes peredes olevat lastel suurem risk isiksusehäiretele; et sellised
lapsed ei omandavat adekvaatseid ühiskondlikke käitumisoskusi; et nad langevat
tõenäolisemalt koolikiusamise ohvriks; et nad muutuvat ka ise tõenäolisemalt
homoseksuaalseks. Eespool joone all viidatud Ameerika Psühholoogiaühingu
uuringud ei kinnita ühtegi neist eelarvamustest ning seal öeldakse isegi, et
pigem on lesbide ja geide vanemlikud oskused keskmisest suuremad.
Homoseksuaalsed vanemad pakuvad hoolitsevat ja tervet keskkonda oma lastele
vähemasti sama tõenäoliselt kui heteroseksuaalsed vanemad. Tasub eraldi
rõhutada ka seda, et laste hetero- või homoseksuaalsust ei määra ära vanemate
seksuaalne sättumus ning et homovanemate lastest saavad hetero- ja
homoseksuaalid täpselt samas proportsioonis nagu heterovanemate puhul.
Ühiskondlikku debatti
jälgides tundub, et homoabielu teema on (eeskätt selle vastaste poolelt)
liigselt seksualiseeritud[5];
homovanemad ei afišeeri laste ees oma seksuaalsust rohkem kui heterovanemad.
Freud aitas teadvustada ja tunnustada laste seksuaalsust; nüüd oleks võib-olla
tarvis hoiduda neid üleseksualiseerimast. Vanemate seksuaalsest sättumusest ja
“seksiküsimusest” võrratult tähtsam on laste jaoks hoopis muu – et vanemad
hooliksid temast, hoolitseksid tema eest ning armastaksid teineteist ja last
ning saaksid hästi läbi ümbruse ja ümbritsejatega. Pole mingit põhjust, miks
homoseksuaalsed vanemad ei saaks pakkuda turvalist ja hoolivat keskkonda oma
(adoptiiv)lapsele.
Pealegi võib arvata, et
suurem osa adoptiivlapsi pärineks asenduskodudest[6],
kus lastel vanemaid kas ei ole või kus nad on ühel või teisel põhjusel nende
hoolest ilma jäänud. Ükskõik kui hästi korraldatud asenduskodud ka ei ole, on
see hooldajatele ikkagi töö, mis on eeldatavasti pikaajaline, aga mida neil on
õigus katkestada.[7] Kui lapsed
saaksid selle asemel püsiva suhte kahe vanemaga, siis võib arvata, et see on
neile võrratult olulisem kui nende eest hoolitsejate seksuaalne sättumus. Nii
asenduskodulapsed kui ka üksikvanema lapsed on selles suhtes kehvemas olukorras
kui kahe vanemaga lapsed, olgu nood hetero- või homoseksuaalsed.[8]
Kahe vanema olemasolul on lisaks vertikaalsele suhtele lapse ja vanema vahel
perekonnas ka horisontaalne suhe vanemate vahel, ja see dialoogilisus on lapse
arenguks väga oluline. Selles dialoogilisuses pole ei hetero- ega
homoseksuaalsetes paarides primaarne seksuaalsus, vaid lugematu hulk muid
tegureid, alates hoolest ja armastusest kuni kõikide igapäevaste toiminguteni:
söögitegemine, koristamine, tööl ja poes käimine, vaba aja veetmine jne
(kusjuures need praktikad pole ka Eesti ühiskonnas enam ammu ära jagatud
ühiskondlike “soorollide” järgi[9]).
Ehkki neid kaht teemat – homoabielu ja homopaaride lapsendamisõigust – võib
käsitleda eraldi, leian, et homopaaridele lapsendamisõiguse andmisega saaks
praegusest rohkematele asenduskodulastele anda päriskodu koos turvalisema ja
õdusama kasvukeskkonnaga.
Ehkki lastesaamine ja neile
soodsa kasvukeskkonna loomine on abielu üks olulisi aspekte, ei abielluta meie
kultuuris (esmajoones) selleks, et saada lapsi, vaid sellepärast, et
armastatakse seda, kellega abiellutakse. Isegi kultuurides, kus abielu
sõlmitakse kolmandate isikute vahelise kokkuleppe järgi ja kus järglaste
saamine on tõepoolest abielu üks põhilisi eesmärke, pole küsimus pelgalt
prokreatsioonis, vaid selles, et lapsed kannaksid edasi suguvõsa pärimusliini,
jätkaksid lahkunud esivanemate meenutamist, hoolitseksid elusolevate vanemate
eest jne. S.t lapsed on olulised kultuuriliselt, ja nad ei ole lihtsalt
bioloogilise paratamatuse või loodussunni tulemus. Kõiki neid kultuurilisi ja
inimlikke ülesandeid saavad adoptiivlapsed täita sama hästi kui bioloogilised
lapsed. Ja nagu asenduskodude olemasolu näitab, on vanemateta lapsi endistviisi
märgatavalt rohkem kui vanemaid, kes tahavad ja saavad lapsi adopteerida.
Homoabielupaaride lapsendusõiguski ei suudaks seda vanemate puudujääki korvata,
ehkki õige pisut leevendaks.
Abielu põhiline eesmärk ja
tähendus ei seisne mitte bioloogilistes järglastes, vaid teineteise süvenevas
tundmaõppimises, mis saab toimuda eeskätt kestuses, ajalises jätkuvuses.
Seeläbi mõistetakse paremini ka iseennast, teisi inimesi, loodust ja loomist.
Lapsed mitte ei muuda seda põhistruktuuri (ega anna sellele vundamenti), vaid
lisavad sinna uue mõõtme (milles bioloogiline element on teisejärguline[10]).
Abielu kui rituaal ja institutsioon markeerib seda valikut ja püüdlust.
3. Võrdõiguslikkus.
Aktiivsus, passiivsus ja reaktiivsus
Demokraatlikus ühiskonnas
on õigustatud homoseksuaalsete inimeste soov võrdsele kohtlemisele. Selle üks
komponent on homoseksuaalse kooselu juriidiline tunnustamine. Kooselu on üks
põhilisi inimsoove ning juriidiline tunnustamine aitab kaitsta kooselajate
õigusi (lahkumineku korral kohustused seoses laste kasvatamisega ja vara
jagamisega; ühe osapoole surma korral seoses pärandusega; mitmesugused
esindamisõigused jne). Vahel räägitakse ka nõnda, et isegi kui seadustada
homoseksuaalne kooselu, siis seda ei tohiks nimetada abieluks, vaid seda peaks
nimetama mingi teise nimega. Selle taga aga on ilmselt ikkagi kaudne apartheid
ja homoseksuaalse kooselu halvustamine ja alavääristamine, leiutades selle
jaoks omaette termini. Kui me tahame tunnistada homoseksuaalide samu
juriidilisi õigusi kui on heteroseksuaalidel, siis on aus ja otstarbekas seda
ka sama nimega nimetada.
Ma ei näe põhjust, miks
heteroseksuaalsed abielus olijad või abielluda kavatsejad peaksid olema vastu
homoseksuaalsetele abieludele (mida nagunii saaks abielude koguarvust olema
vaid paar protsenti). Viimased ei võta heteroseksuaalselt abielult midagi ei
ära, ei kahanda kuidagi heteroseksuaalse kooselu väärtust. Selles suhtes pole
homoabielu soovijate ja selle vastaste olukord sümmeetriline: homoabiellu
astujad soovivad endale õigust, mida neil ei ole; homoabielu vastased naudivad
ise abieluõigust, ja lisaks sellele soovivad keelata samasugust õigust ühele
teatud grupile. Miks nad peaksid tahtma seda keelata? Heteroseksuaalse abielu
väärtus sõltub ju eeskätt sellest, mida abielus olijad ise selle heaks teevad (s.t nende aktiivsusest), mitte sellest,
mida keegi teine teeb või ei tee.[11]
Abielu jõud tuleneb aktiivsusest abielusuhtes, mitte passiivsusest abieluvälise
suhtes. Miks peaks mind kurvastama kellegi õnn, kui tema kooselu saab
juriidilise ja riikliku tunnustuse? Olgugi ta teisest usutunnistusest,
rahvusest, rassist või teise seksuaalse orientatsiooniga. Kui teiste inimeste
homoseksuaalne abielu kahjustab kellegi heteroseksuaalset abielu, siis seda
seletav põhjus on puudujääk aktiivsuses oma heteroseksuaalses suhtes, mitte
nonde teiste homoseksuaalne suhe. Samamoodi nagu vägistamiskuriteo alus on
ikkagi vägistajas, mitte vägistatus, kes oma riietuse või käitumisega olevat
vägistamist provotseerinud.
Vahel aga on niimoodi, et
aktiivus ammutabki oma jõu reageerimisest välisele, millegi välise vastu
töötamisest. Selline aktiivsus on õigupoolest reaktiivsus, millel puudub
omajõud ja mis ammutab jõudu teiselt. Või täpsemini öeldes, omajõud on küll
olemas, aga seda on niivõrd vähe, et ta ei suuda ennast ise kehtestada, nii et
seda tugevdatakse väliste abinõudega. Kui ütelda, et teatud sorti täiskasvanud
vastutusvõimeliste isikute abiellumine kuidagi kahjustaks abielu kui sellist,
siis tekib kahtlus, justkui abielu polekski omajõuline täisväärtuslik ühendus,
millel on omaenese aktiivsus, vaid mille pisku aktiivsus saadakse üksnes
reaktiivselt, välistamisest ning et kui see kaitsevall eemaldada, siis variseks
kõik kokku.
Kui me nüüd ütleksime, et
homoseksuaalse abielu välistamine pole reaktiivne ega meelevaldne, vaid tugineb
mingil alusel (näiteks loomusel), siis see tähendab, et me ei pea homoseksuaale
täisväärtuslikeks normaalseteks vastutusvõimelisteks isikuteks (nende loomus on
rikutud). See võrduks rassismi ja apartheidiga (mis samuti tuginevad
arusaamale, et teisest rassist isikud on teise, halvema, loomusega). See on
libe tee.
4. Pärimus. Mälu ja
eristumine
Me rääkisime abielust kui
institutsioonist, mis sooritab horisontaalseid ja vertikaalseid sünteese
ühiskonna ja kultuuri kestuslikus voolus. Sellisena on ta üks ühiselu
traditsiooniline vorm, ning vorm, mis on tihedalt seotud tollesama traditsiooni
püsimise ja elavusega. Seetõttu tasub uurida, mis on traditsioon ehk pärimus.
Elav pärimus eeldab kaht aspekti: ühest küljest seda, et minevikust päritakse
midagi ehk et eelmine põlvkond pärandab järgmisele midagi. Teisest küljest aga
seda, et pärija ehk uus põlvkond selle üle võtab ja nö enda omaks teeb. Isegi
kui selle omastamise tulemuseks
peaks olema väliselt identsete kultuurivormide ja harjumuste kordamine, on
selle aluseks erinevus ja eristumine. Uus põlvkond pole enam sama, mis eelmine.
Uus aeg pole enam see, mis vana. Isegi kui oletada, et kõik välised tingimused
jäävad samaks (mis tänapäeval pole küll kuigi realistlik oletus), siis
vähemasti erineb uus põlvkond vanast oma perspektiivi, vaatekoha poolest.
Traditsioon on elav juhul, kui see erinevus loeb, s.t kui see annab alust
mingiteks teisendusteks ja edasiarendusteks. Pärimus, mida lihtsalt papagoina
korratakse, mõistmata sellest silpigi, on sama hästi kui surnud. See ei teosta
uue põlvkonna elus enam mingeid tähenduslikke omastamisi ja see ei aita neil
elada. Mis elada ei aita, see on surnud. Selline lihtsalt korratav traditsioon
erineb väga vähe pärimusest, mis vedeleb andmekandjatel arhiivis, mida keegi ei
vaata, loe, kuula ega uuri, s.t millega keegi isiklikult ei suhestu. Elav
pärimus ei tähenda seega lihtsalt vanade vormide kordamist, vaid nõuab ka seda,
et need tehtaks enda omaks, nö
võetaks enda sisse, nii et need teostaksid tähenduslikke eristumisi olevikus.
Alles siis võib ütelda, et pärimuses edasi antud vormidel on mõte.
Teisest küljest aga jällegi
on uue põlvkonna eristumine ning millegi uue loomine võimalik üksnes tänu
sellele, et minevikust on midagi päritud,
edasi antud ja üle kantud. See annab pinna ja pinnase, millelt uus põlvkond
saab tõukuda ning uue loomine võrsuda. Kui me ei mäletaks midagi sellest, mida
eelnevad põlvkonnad on teinud, siis me oleksime amneesikutena sunnitud pidevalt
jalgratast leiutama, kordaksime vanu vigu ja teeksime veel hullemaid. Nagu
öeldakse Eesti kultuuri ühes aluslauses: “Kes minevikku ei mäleta, elab
tulevikuta.” S.t kui puudub mälu, siis pole ka võimalust midagi uut ja erinevat
teha, ehk tulevikku sisuliselt ei ole.
Seega võib öelda, et elav
pärimus eeldab kaht aspekti, millest üks on mäluline ja teine tähendab mälu
omastamist, enda omaks tegemist. Ehk üldiselt öeldes, elav pärimus vajab lõimivat külge (mäluline edasiandmine)
ja eristumist (edasiantu
reaktualiseerimine). Kui me räägime traditsiooni püsimisest ja elujõust, siis
laias laastus oleneb see nendest kahest aspektist. Homoabielude seadustamise
vastaste meelest seaks see ohtu pärimuse lõimiva ehk mälu-aspekti. Tõepoolest
tuleb olla ettevaatlik ühiskondlike harjumuste ja tavade muutmisega – ja seda
enam, mida sügavamate ja kesksemate nähtustega on tegemist (ja ehkki
abieluinstitutsioon on uuemal ajal mõnevõrra oma tähtsust minetanud, on see
endiselt ühiskonna ja pärimuse üks olulisi struktuure). Kui uuendusi on liiga
palju ja nad tulevad liiga kiiresti, siis ei jõua indiviid või kogukond
harjuda, tekib stress, üliärrituvus, desorientatsioon – nii et indiviidi või
kogukonna paindlikkus väheneb ja ümbrusele adekvaatse reageerimise võime
kahaneb. Eesti ühiskonda on viimase veerandsajandi jooksul tublisti
väntsutatud, üks reform on järgnenud teisele, elu on mitu korda pea peale
pööratud, ja sageli juba rahuneda jõudnud olukord kohe taas pea peale pööratud.
Ülemäärane reformimine ja uuendamine – isegi kui see on kantud heast usust – ei
anna häid tagajärgi, sest sel juhul läheb liiga palju tähelepanu liiga kauaks
“metatasandile”, kus peab alles orienteeruma, ümber õppima, selmet juba liikuda
ja tegutseda. S.t lõimimise ja mälu aspekt on tugevasti proovile pandud.
Samavõrd ohtlik – või
ohtlikumgi – on aga ühiskonnale see, kui kängub teine aspekt, eristumine ja
uuenemine. Pärimus annab ühiskonnale püsi ja järjepidevuse, aga selle mõte ja
õigustus seisneb võimes muutuvatele oludele adekvaatselt reageerida ja uusi
lahendusi genereerida. Pärimuslike vormide edasiandmine monotoonse kordusena,
ilma neid omastamata ja omaks tegemata ning ilma nende põhjal uusi lahendusi
genereerimata nõrgendab ühiskonda ja pärimust. Pärimusel kaob mõte, kui ta enam
ei toeta uuenevat elu. Pärimus on elujõuline siis, kui ta säilitab oma
konsistentsi (mäluaspekt), aga kui ta samas suudab anda ainet uues ajas ja
uutes olukordades konstruktiivselt ümbrusega lävimiseks ja teiste
pärimusliinidega suhestumiseks. Kui pärimus sulgub enesesse, siis ta võib küll
pikka aega püsida, aga mõistab end nõnda steriilsusse ning sureb varem või
hiljem välja. See on evolutsiooni tupiktee. Kui pärimusest jätta välja selle
reaktualiseerimine ja ümbertöötamine, siis see tapab pärimuse.
Kui tulla tagasi meie
peateema juurde, siis tundub, et eesti traditsioonilises kultuuris ei ole
eriliselt rõhutatud seda, et abielu sõlmitakse just mehe ja naise vahel.
Niimoodi on küll kombeks olnud, aga seda ei ole temaatiliselt esile tõstetud.
Kahesoolised võisid olla nõiad ning homoseksuaalsed võisid olla mõned
külakogukonna vanapoisid või -tüdrukud (kes võib-olla elasid ka paariti), aga
see pole olnud mingi omaette oluline teema, kuna see polnud seotud ei sündivuse kontrollimise ega kinnisvara
pärandamisega. Palju olulisem sotsiaalne ja kosmiline häire
on olnud orb, vaenelaps. Mulle
tundub, et ka praegu on üksikvanemad ja orvud palju olulisem ühiskondlik
probleem kui homoabielud ning et traditsiooni hoidmine võiks tähendada eeskätt
orbude (ja ka vaestest või probleemsetest peredest laste jne) probleemiga
tegelemist.
Kui nüüd mingi komme
tematiseeritakse ja teooriaks vormitakse, siis sellega kaasneb alati hägusa
aredaks tegemine, nurkade mahalihvimine, ambivalentsuste ühestamine – teooria
ühest küljest kirjeldab tegelikkust ja ammutab sellest, aga teisest küljest
samavõrd ka loob tegelikkust ja kehtestab teatava tõlgenduse, milline
tegelikkus on või peaks olema. Deskriptsioon on ka preskriptsioon. Kristlikus pärimuses
on mehe ja naise teema olnud olulisem kui eesti vanemas pärimuses. Kristlik
abielu on sakrament ning seda on toimetatud mehe ja naise vahel. Kuid ka siin
on selline sooline määrang pärimuslikult olnud lihtsalt komme ja tava, ilma et
seda oleks tarvis olnud eriliselt põhjendada. Homoabielude teema on selles
mõttes täiesti uus küsimus, mis on üles kerkinud alles viimasel ajal (antiikse
homoseksuaalsuse ühiskondlik roll ja ajalooline kontekst olid hoopis
teistsugused). Sellele vastureaktsioonina on takkajärgi ka jäigastatud nö
traditsiooni seisukohta – õigemini, üks osa pärijaid tahab usurpeerida
pärimust, andes sellele ühemõttelise tõlgenduse, ehkki pärimus võiks õigustada
ka teistsuguseid tõlgendusi. Näiteks on täiesti mõeldav kristlik positsioon, mis
ei sea esiplaanile juriidilist mehe ja naise määratlust, vaid ligimesearmastuse[12]
ning selle varal kiidab heaks homoabielud, vähemasti tsiviilvormis. Ja mis
puudutab eesti vana pärimust, siis koos homodele lapsendamisõiguse andmisega
aitaks see leevendada ka meie põhilist kosmilist riket, vaeslapsesust.
5. Kategooriad. Lahtrid ja
resonants
See toob meid veel ühe
olulise küsimuse juurde: kuidas me mõistame kategooriaid. Kui meil on mingi
bioloogiline ja kultuuriline antus, siis selle varal tekivad iseenesest
mitmesugused ühiskondlikud liigendused, sealhulgas soorollid. Mingid harjumused
resoneerivad üksteisega kokku,
võimenduvad ja tekitavad käitumismustreid. Selliste mustrite elemendid ongi
ühiskondlikult relevantsed liigendused, ühiskondlikud kategooriad. Kui
põlvkondade järgnevuses vaadata “horisontaalselt”, siis on ühiskondlikud
kategooriad moodustunud vastastikuse resonantsi kaudu, võimendumiste ja
sumbumistega, kokku- ja lahkhelidega. Kui võtta põlvkondade järgnevust
“vertikaalselt” läbi erinevate põlvkondade, siis uus põlvkond hakkab omakorda
omal moel ühiskonna kõlapinnaga resoneerima ehk nagu me eespool ütlesime, ta
võtab üle pärimust ja reaktualiseerib seda oma erinevuse pinnalt. Aga
arvestades sellega, et lapse või nooruki omavõnkumine jääb jõult selgelt alla
kogukonna omavõnkumisele, siis võib põlvkondade vaheline diakroonne resonants
tunduda täiesti ühesuunaline ning ilmneda lihtsalt olemasolevate liigenduste ja
kategooriate ülevõtmisena uue põlvkonna poolt ning too uus põlvkond võib kogeda
seda vägivallana, olemasolevatesse lahtritesse ja kastidesse surumisena.
Niimoodi me saame kategooriad kui lahtrid.
Kategooria kui lahter
tähendab ühesuunalist mõju: empiiriline materjal peab sobituma ideaalse või
vormilise raamiga. Mis sinna raami ei sobi, see on hälbeline.
Lahter-kategooriasse on sisse kirjutatud vägivald: mis lahtrisse ei sobi, see
tuleb sinna sobitada. Kuna lahtrid on postuleeritud ajast sõltumatuna, siis
kestuslik empiiria vältimatult varieerub lahter-kategooria suhtes. Kategooria
resonantsina seevastu aga kätkeb tagasisidestatust ning vorm tekib
iseorganiseeruvalt teatud läbikäimisliinide võimendumis- või
sumbumispunktidena. Selline kategooria on määratletud sisemiselt ning see
võimaldab nihkeid siia-sinna, ilma et see süsteemi lammutaks või kategooriat
hävitaks (iseorganiseeruvad süsteemid võivad olla vägagi stabiilsed).
Resonants-kategooria ei välista teatud normatiivsust, ent see püsib
põhimõtteliselt pidevalt kestusliku eluga kooskõlas.
Kui me nüüd võtame näiteks
soorolli “mees” lahter-kategooriana, siis kõik mehena identifitseeritud
indiviidid tuleb sinna sisse mahutada. Kui mõni neist mõne tunnuse poolest
erineb kategooria kirjeldusest, olles näiteks naiselik ja/või armastades naiste
asemel või kõrval hoopis mehi, siis tuleb teda korrigeerida ja panna ta
kategooriale vastama. See tähendab grupi türanniat, kus enamus vägivaldab
vähemust. Sellises olukorras satuvad homoseksuaalid nii otseses kui ülekantud
tähenduses löögi alla. Selle tulemusena me saame (pealtnäha) puhtama ja
homogeensema grupi – aga mille arvelt? Sellise represseerimise ja
ümberkasvatamise tulemusena me tekitame ühiskonda juurde mingi hulga
frustreeritud inimesi. Tänapäeva meditsiin on üksmeelel, et homoseksuaalsus ei
ole vaimuhaigus, aga ühiskondlik diskrimineerimine, kiusamine, mõnitamine,
halvustamine võib küll paljudel homoseksuaalidel tekitada depressiooni ja muid
psüühikahädasid. Meditsiin on ka ühel meelel selles, et homoseksuaali ei saa
muuta heteroseksuaalseks, nii et jääb küsimus, miks neid peaks kuidagi muutma,
ümber kasvatama, alla suruma? Või miks peaks seda tegema isegi juhul, kui see
oleks võimalik? Miks ei või täiskasvanud vastutusvõimeline inimene tunda elust
rõõmu sellisena nagu ta on ja tahab olla, teisi otseselt kahjustamata? Eriti
kuna tegemist on spontaanselt tekkiva nähtusega, mis on inimkonnaga kaasas
käinud selle algusest peale ja mis esineb püsival määral stabiilselt igas
ühiskonnas ja kultuuris igal ajastul.
Lahtri- ja
resonantsiloogika erinevust on vaja silmas pidada ka sellepärast, et lahtriloogikat
võidakse rakendada ka vähemuste sees (nt normatiivse homodiskursuse
kehtestamine antud grupi sees, marginaliseerides omakorda sellest hälbijaid).
Samas ei ole ka nii, et resonantsi-loogika võtaks kõik valimatult omaks. Ka
siin on võimalik, et mingite võnkujate resonants on liiga irdne, et see kuidagi
ühiskõlale kaasa aitaks või sellega mingit teokat ja toekat kooslust
moodustaks. Esmajoones pole midagi kuigi peent peale hakata selgelt
antisotsiaalsete käitumistega (mõrvarid, orjapidajad jne).[13]
Aga sel juhul ei tulene see mingist eelnevast või välisest kriteeriumist, vaid
võnkumiste eneste koostoimest. Ja selline süsteem on võimeline ennast ise
modifitseerima ja ümber kujundama. Sellisel juhul ei pea sundima kõiki “mehi”
käituma “mehelikult” (mingi etteantud nimistu järgi), vaid võib kohandada
“mehe” määratlust ja käitumisnorme nii, et see hõlmaks ka näiteks
homoseksuaale. Või kui teistsugust retoorikat eelistada, siis näidata, et
“mehelik” või “naiselik” käitumine pole inimese ainus valik. Ka Eestis oleks
mingid praegu sooülesed käitumised (nõude ja pesu pesemine, koristamine) olnud
veel sada aastat tagasi mehele vastuvõetamatud. Tõsi küll, paljud nendest
tegevustest tähendavad tänapäeval lihtsalt nupulevajutamist – aga just see ongi
muuhulgas aidanud välja tulla peenematel nüanssidel inimestevahelistes suhetes
ja inimkäitumises.
6. Kohandamine, välistamine
Meil on üks stabiilne
ühiskonnagrupp, homoseksuaalid, kes taotlevad oma kooselule seadusliku vormi
andmist. Selliste kooselude seadustamisest võib keelduda põhjendusega, et nii pole olnud kombeks, ja
sundida homoseksuaale oma kooselu teistmoodi sättima kui seda teevad
heteroseksuaalid. Tuleb aga kaaluda, kumba on mõistlikum kohandada: kas
kohandada kombeid, hõlmamani samasooliste abielu, või siis sundida
homoseksuaale kohanema kommetega. See on nagu vasakukäelisusega: kas kohandada
muidu paremakäeliste järgi sätitud tehnilist maailma ja keskkonda nii, et see
sobiks ka vasakukäelistele, või siis panna vasakukäelisi kohanema
paremakäeliste maailmaga. Nõukogude ajal tõepoolest vasakukäelisi lapsi
“kasvatati ümber” paremakäelisteks, väidetavasti nende endi hüvanguks, kuna
kõik tööriistad ja paljud elulised olukorrad on tehtud paremakäelisi silmas
pidades, nii et ohutum on osata neid parema käega käsitseda. See ei tähendanud
muidugi, et vasakukäelised oleksid saanud paremakäelisteks, vaid lihtsalt seda,
et neid sunniti nõrgema käega sooritama keerukaid tegevusi nagu kirjutamine
jne. Kui mugav see on, võib paremakäeline järgi proovida, üritades vasaku käega
kirjutada. See on muidugi õpitav ja harjutamisega võib saavutada vilumuse ka
nõrgema käega. Ning võib isegi ütelda, et igasugune harjutamine ja õppimine
tuleb mingit moodi kasuks. Kuid kas on mõtet sundida kedagi harjutama nõrgemat
kätt, samas kui ta saavutaks sama tulemuse palju hõlpsamini tugevama käega ja
tahaks tegeleda sedasorti aeganõudva harjutamise asemel pigem millegi muuga?
Eks vasakukäelised peavad
siiamaani sageli kohandama end paremakäelistele tehtud tööriistade jms-ga, aga
vähemasti mingil määral on tänapäeval kohandatud inimkeskkonda niimoodi, et ka
vasakukäelised saaksid end seal mugavalt tunda. Veelgi selgemini tuleb see
välja siis, kui näiteks küsida, kas arhitektuur peaks kohanduma puuetega
inimeste järgi või puuetega inimene arhitektuuri järgi. Siin tähendab teine
variant lihtsalt puuetega inimeste sõna otseses mõttes väljasulgemist paljudest
asutustest. Ratastooliga üksi tavalisest trepist üles ei lähe. Võib tunduda
mugavam sundida vähemust kohanema enamusega. Aga esiteks ei ole inimlik
ühiskonnast niimoodi üht gruppi välja lõigata ja kõrvale tõrjuda. Ja teiseks,
mis saab siis, kui mingi teine enamus tuleb ja meid endid välja lõikab ja
kõrvale tõrjub? Näiteks kui inglise keel hakkaks eesti keelt välja tõrjuma?
Homoabielude vastu on mitmed kristlikud ringkonnad; aga kristlus on ise samuti
Eestis vähemuses, ja mis siis, kui eesti ühiskond peaks teises küsimuses nemad
samamoodi välja lõikama ja kõrvale tõrjuma?
Kumb ühiskond tundub
meeldivam: kas see, kus kogukond tervikuna võtab arvesse vähemusi ja kohaneb
nendega, või see, kus vähemusi sunnitakse kohanema enamusega? Kummalise
retoorilise uperpalliga on esimest nimetatud vähemuse türanniaks ja teist
demokraatiaks, samas kui sisuliselt on hoopis vastupidi. Demokraatia ei ole
“bolševism” tähenduses “enamuse türannia vähemuse üle”, vaid just see, kui
üritatakse arvesse võtta iga grupi või iga indiviidi sättumusi ning kui
ühiskond püsib pidevas ümberkujunemises, kuivõrd tema liikmeid lõimitakse sel
moel aina täpsemalt ja nüansseeritumalt.
Enamus ja vähemus on
suhtelised mõisted ja erinevates küsimustes jooksevad need piirid erinevalt.
Võib väita, et iga ühiskonnaliige jääb vähemasti mingites aspektides või
mingite omaduste poolest vähemusse. Sellepärast on riskantne toetada
“bolševistlikku” laadi ühiskonnakorraldust, toetades enamuse vägivalda vähemuse
kallal. Alati varem või hiljem pöördub see mingis küsimuses sinu enda vastu,
nii et sa jääd vähemusse ja sul pole kuskilt abi ega toetust loota. Tegelikult
viib just selline bolševistlik enamuse ülemvõim vähemuse üle väga kiiresti
vähemuse (mingi kliki) ülemvõimuni enamuse (rahva) üle: alati leidub mõni osav
rahvajuht oma käsikutega, kes oskab erinevaid enamus-vähemuse vahekordi
niimoodi üksteise vastu välja mängida, et hakkab ise dikteerima “enamuse”
tahet. See on käesoleva teksti võib-olla kõige olulisem sõnum. Kui pidada
silmas, et igaüks meist on mingist aspektist vähemus, siis on arukam toetada
teisi vähemusi (kui need ei ohusta ühiskonna elu).
7. Alt üles või ülevalt
alla
Kui tulla tagasi resonants-
ja lahter-kategooria eristuse juurde, siis esimene liigub nö alt üles,
tekitades emergentselt antud kooslusele loomulikke liigendusi, ja teine liigub
ülevalt alla, tuues olemasolevaid indiviide samuti juba olemasoleva lahtri
alla. Esimene on konkreetne, teine abstraktne. Alt üles moodustuvad
resonantskategooriad tekivad tegelikkusest endast ja sobituvad sellega täpselt
ja nüansseeritult. Ülalt alla rakendatud lahterkategooriad lõikavad
tegelikkusest alati mingeid nurki maha ja nende kaudu esitatud pilt
tegelikkusest on moonutatud, idealiseeritud, väljajätteline.
Neid erinevaid
liikumissuundi ning konkreetsust ja abstraktsust võib seostada ka kogemuselu
erinevate hoiakutega. Üks asi on väidelda üldiselt “nende” vastu, näiteks
“homoseksuaalide” (või kasutades veel teisi, halvustavaid nimetusi) vastu.
Selgitada, kuidas nad peaksid käituma, mida ühiskond peaks nendega ette võtma
jne. Selliste mõtteobjektidega opereerimine on afektiivselt võrreldav elutute
asjade füüsilise manipuleerimisega. Siis ma tegelen millegi endavälisega,
“nendega”. Teine asi aga on olukord, kui näiteks minu omaenda laps osutub
homoseksuaaliks, ehkki ma ise, ütleme, ei salli homoseksuaale või ka lihtsalt
ei ole sellise asja peale üldse mõelnud. Suhe oma lapsega pole pelgalt midagi
välist, vaid see määratleb ka mind ennast seesmiselt – seda, kes ma ise olen.
Kui mu laps peaks olema homoseksuaal, siis nüüd on homoseksuaalsuse-küsimus,
mis enne oli väline, väljatõrjutud või ükskõikne, saanud osaks minu elust ja
minust endast (seda hüpet peaks olema võimalik ka juba ainuüksi kujutlusvõime
varal sooritada). Kui esimesel juhul, “nendest” rääkides ma olen ehk varmalt
nõus tegema homoseksuaalidele ettekirjutusi ja neid lahtrisse suruma,
diskrimineerima jne, siis teisel juhul – eeldusel, et ma olen inimene – ei saa
ma enam teist niimoodi lahtrisse (kasti, kappi) lüüa.
On tüüpiline nähtus, et
isikliku kogemuse ja kategooria-stereotüüpide vahel on käärid. Ehk antud teema
kontekstis näiteks: “ma vihkan homosid, ehkki üht homo ma tunnen isiklikult ja
see on täitsa normaalne inimene”. On tüüpiline, et isiklikud vastupidised
kogemused ei kummuta ühiskondlikke stereotüüpe, vaid need liigitatakse
“erandite” alla. Nõnda võib too inimene edasi rääkida: “Aga see normaalne homo
on erand. Homod üldiselt on ikkagi ebameeldivad.” Põhimõtteliselt võib neid
erandeid lisada lõputult palju, ilma et stereotüüp tingimata muutuks.
Võib-olla saaksime paremini
ja täpsemini käsitleda homoseksuaalsuse küsimust üldiselt ja homoabielude teemat
spetsiifiliselt, kui me ei opereeriks olemasolevate stereotüüpide ja
üldkategooriatega, vaid uuriksime tegelikkust ennast. Näiteks räägiksime mõne
tuttava homoseksuaaliga, uuriksime tema maailmataju, hirme ja ootusi. Või
üritaksime empaatiliselt panna ennast homoseksuaali olukorda, reaalselt
kujutleda tema konkreetseid probleeme. Loeksime teadusuuringuid
(allikakriitiliselt ning arvesse võttes valdava osa teadlaskonna konsensust –
sest teaduslikuna esitatakse ka uuringuid, mille metoodika on vigane ja mille
soovitud tulemused on uurijatel juba enne paika pandud ning mida on võinud
mõjutada nende taga olevate rahastajate ja mõjugruppide erihuvid). Siis me
näeksime, et tegelikkus on oluliselt nüansseeritum ja mitmekesisem kui me enne
arvasime. Meie diskussioon oleks siis vähem afekteeritud ja rohkem sisuline
ning võib-olla ka rohkem inimlik, empaatiavõimeline.
8. Polaarsused
Üks asi, mis mehe ja naise
kui kahe lahter-kategooria ehk “loomuse” puhul võib tunduda ilus (ja mille
kadumine ähvardav), on selgelt väljajoonistuv polaarsus, kus osapooled täidavad
erinevaid ja teineteist täiendavaid rolle, mis omandavad justkui ontoloogilise
staatuse. On mees ja naine või mehelikkus ja naiselikkus kui kaks kosmilist
printsiipi. Ja võib tunduda, et kui neid loomusi kuidagi nüansseerida, näiteks
kui lubada naiselikke mehi või mehelikke naisi, siis see ilus mehhanism laguneb
koost, ühiskondlik ja kultuuriline pingepotensiaal kahaneb, toimub
ühtlustumine, mandumine, allakäik. Eks ole ju ka hiina filosoofias käsitatud maailma
kahe polaarsuse, yin’i ja yang’i koosmõjuna, millest esimest
seostatakse naiseliku ja teist mehelikuga? Mis siis juhtuks, kui mehe ja naise
diferents hägustuks? Kas ei tähenda see pingepotentsiaali hävimist, kestuse
lõdvenemist, eluvõime nõrgenemist?
Aga siin võib-olla aitaks
just hiina mõtlemine meil selles küsimuses kaugemale liikuda. Tõepoolest
mõteldakse hiina filosoofias tegelikkust yin’i
ja yang’i koosmõjuna. Samas tuleb
silmas pidada kaht olulist asjaolu. Esiteks seda, et need mõisted pole oma
päritolult seotud soolise erinevusega (erinevalt indo-euroopa keeltest ei
eristata hiina keeles muide ka grammatilisi sugusid), vaid need tähendasid
algselt varju ja valgust, mäe või jõe päikesepoolset ja varjupoolset külge.
Need said üldisteks kategooriateks, millega hakati tähistama protsessi
erinevaid aspekte, faase või etappe: kasvav (yang) ja kahanev (yin),
pealetungiv (yang) ja tagasitõmbuv (yin) jne. Need ei kirjelda niivõrd
subjekte ja asju, kuivõrd protsesse ja läbikäimisi. Teiseks käsitatakse yin’i ja yang’i[14]
rangelt komplementaarsena, nii et põhimõtteliseltki ei saa olla sellist asja
nagu yang ise, yang’i “olemus” või “loomus”. Yang
on alati mingis vahekorras yin’iga
ning määratletud selle suhte kaudu. Iga asi ja protsess on mingisugune yin’i ja yang’i konfiguratsioon. Mehes domineerib tavaliselt yang, aga igas mehes on alati mingil
määral yin’i. Naises domineerib
harilikult yin, aga temas on alati
mingi osa yang’i. Ning on
ebatervislik, kui üht aspekti on liiga palju. Küsimus pole selles, et mees
peaks jõudma mehelikkuse (etteantud, valmis) olemuseni, lahter-loomuseni, vaid
selles, et tuvastada iga olukorra ja olendi yin
ja yang aspektid ning neid sobival
moel reguleerida.
Seda ohtu, et mehelikkus ja
naiselikkus homoseksuaalsuse või homoabielude tõttu ära kaoksid, ei ole. Need
eristused ja resonantsid tekivad spontaanselt. Ja pingepotentsiaal protsessi
kahe aspekti, yin’i ja yang’i vahel ei kao samuti kuhugi ära.
Pigem ühiskondlik pingepotentsiaal kasvaks ja mitmekesisus suureneks, kui ei
püütaks vägivaldselt välja puhastada kaht vormi (“meest” ja “naist”), vaid
reguleeritaks üldisemaid protsessiaspekte (yin’i
ja yang’i), mis sisalduvad üksteises,
moodustamani mitmekesise läbikäimisvõrgustiku. Tuleksid välja nüansseeritumad
resonants-kategooriad.
9. Tugev ja nõrk, keerukas
ja lihtne
Minu arust lähevad
sedasorti väitlustes segamini tugev ja nõrk, nagu ka keerukas ja lihtne.
Tundub, et homoabielude lubamine justkui väljendaks ühiskondlikku nõrkust ning
tühistaks ühiskondlikke erinevusi (räägitakse “traditsiooniliste väärtuste”
lagunemisest), mistõttu see lihtsustavat ühiskonda.[15]
Ja näib, et homoabielude mittelubamine ilmutab tugevust ning ühiskondlike
erinevuste ja seega keerukuse säilitamist. Tegelikult aga tähendab
abieluinstitutsiooni sidumine (bioloogilise?) soo külge (nagu ka “soorollide”
kinnistamine, mida vahel sellega seostatakse) lihtsamate ja jämedakoelisemate
eristuste alleshoidmist, samas kui nende kõrvaldamine või mahendamine võimaldab
välja tulla mitmekesisematel ja peenematel eristustel. Kui abielu ei sõltu enam
(bioloogilisest?) soost ega (materiaalsest) viljakusest, siis saavad välja
tulla peenemad ja sügavamad asjaolud kahe inimese
kooselus (teise inimese ja seekaudu kõige muu süvevnev mõistmine teispool
füüsilisi määranguid). Ja ühiskondlikult on see tugevus, kui ühiskonna liikmed
on omavahel ühendatud rohkematel viisidel ja kui suudetakse taluda
teistsugusust – muuhulgas näiteks samasoolist armastust ja abielu.
Mitmekesisust, võrdsust ja
sallivust on tihti esitatud nõrkuse tundemärgina – justkui poleks piisavalt
jõudu kehtestada mingit selgemat hierarhilist korda. Tegelikult see, kui
ühiskond suudab lõimida endasse teisesust ning võimaldab mitmesugust tüüpi
inimsuhteid oma võrgustikus, annab tunnistust tema jõust. Tänapäeva ühiskond
pole mitte homogeensem, ühetaolisem, allakäinum, vaesem ja nõrgem kui vanasti,
vaid keerulisem ja tugevam. Tihtipeale me oskame näha ainult üht tüüpi jõudu –
seda, mis paistab välja, näitab ennast, on pealetungiv. Ehk teisisõnu, jäika
või kanget, nö yang jõudu.[16]
Kuid “karm ja kange astub surma; õrn ja nõrk ent astub ellu,” nagu öeldakse
Laozi’s (§ 86), nõnda nagu inimene ja puu on sündides õrn ja paindlik, ent
surres kange ja jäik. Perspektiivis ja globaalselt osutub niimoodi tugevamaks
teistsugune jõud – selline, mis ei paista välja, on hajus, nähtamatu,
absorbeeriv ehk nö yin jõud. Jõud,
mis ei seisne jõu kulutamises, vaid jõudude ülevõtmises. Selline tugevus on
põhimõtteliselt ammendamatu. Ühiskond, mis on mitmekesisem ehk kus on rohkem
erinevaid suhteid inimeste vahel, on plastilisem, suudab paremini toime tulla
suurema hulga erinevate olukordadega, muutustele reageerida ja neid loovalt ära
kasutada ning ennast reguleerida. Kuigi pealtnäha ja lühikeses perspektiivis
paistab salliv demokraatlik ühiskond sageli nõrgem, on ta sügavuti ja pikas
perspektiivis tugevam. Tuleb osata näha ja hindama õppida toda teist sorti
jõudu. Homoabielude lubamine pärast sisulist ja kultuurset diskussiooni viib
meid sinnapoole.
Repressiivne lähenemine
homoseksuaalsusele sisaldab endas yang-jõudu
(allasurumine on jõuakt) ja see võib tunduda kütkestav, aga see ei saa olla
üleüldine ega kestlik, vaid on pigem ikestav. See ei saa olla jätkusuutlik strateegia ja seda ei saa
rakendada üle kogu ühiskonna. Teisisõnu, see on nõrk. Ühiskond on kõik tema liikmed ja demokraatlik
ühiskond ei tähenda mitte enamuse võimu vähemuse (vrd eespool) üle, vaid
vähemuse kaitset enamuse omavoli vastu, nõrkade turvamist tugevate eest,
kergeusklike hoidmist kavalate eest jne. Ühiskond peaks püüdlema selle poole,
et igal tema liikmel oleks võimalikult hea olla, ja aprioorselt ei saa ühtegi
indiviidi ega inimrühma niisama “üle parda” heita. Selles peitub tema tugevus.
On kaunis loomulik karta
endast erinevat, näiteks homoseksuaale. See kartus väheneks üheskoos teadmiste
kasvuga ja tsiviliseeritud dialoogiga. Meie eesmärgiks peaks olema liikuda
sallivama ühiskonna poole. Sallivam ühiskond on ka tugevam, kuna ei pea iga
võõrast nähtust välja sulgema ja eemale tõrjuma, vaid suudab mitmekesisemalt ja
nüansseeritumalt nendega suhestuda. Ühiskonna tugevuse aga määrab tema
tähenduslike olekute arv ehk tähenduslik mitmekesisus, mis määratleb tema
mõtteloome ulatuse. Tugevus pole ainult jäikus-tugevus, vaid ka
vetruvus-tugevus. Jäik teras on tõeliselt tugev ainult siis, kui temas on ka
pehmet rauda. Muidugi on võimalik ka olukord, kus võõras ja erinev uputab ja
matab enda alla oma ja harjumuspärase. Homoseksuaalsuse puhul ei saa see
tõsiselt arvesse tulla, kuna homoseksuaale on igas ühiskonnas väike vähemus.
10. Perekonna ja pärimuse
hüvanguks
Ühiskonna heaolu ja
tugevuse huvides tuleb silmas pidada tema mõlemat ontoloogilist aspekt: pärimus
ja omastamine, lõimimine ja eristumine, mälu ja muutumine. Homoabielud võivad
kahjustada lõimimise-aspekti ja homoabielude vastasus eristumise-aspekti. Seda
viimast tuleb samuti osata märgata: meie traditsiooni ellujäämist ohustavad ka
konservatiivsed ringkonnad, kes pealtnäha traditsiooni eest võitlevad. Kuid
muutumatuks muudetud traditsioon kui pelk museaal pole elav, vaid surnud –
lühidalt see polegi traditsioon, pärimus. Konservatiivsus lõhub ühiskonda
samavõrd kui revolutsioonilisus, ehkki teisel moel. Revolutsiooni tehtud
lammutustöö on kõigile näha (ja teatavas mõttes sellisena ohutumgi), aga
konservatsiooni tehtud lammutustöö ilmneb alles takkajärgi, kui traditsiooni
kandjad avastavad ühel hetkel, et nad on oma vabadustest ilma jäänud ja et
traditsioon on saanud endale eestkõnelejad, kes on hakanud neid represseerima
nende igapäevaelus. Seevastu homoabielude seadustamine ei takista ega kahjusta
kellegi igapäevaelu.
Mulle tundub, et oma
traditsiooni me hoiame paremini pigem homoabielusid seadustades. Sellest
võidaks ka perekond kui ühiselu vorm. Surudes peale ja korrates mees-naise
vormi, määrame perekonna aina enam lagunema, sest transtsendentsed väärtused ja
rituaalid, mis võiksid aidata seda koos hoida, loevad inimestele üha vähem.
Pole lootust, et näiteks kristlik religioosne käsitlus abielust kui
sakramendist hakkaks Eestis suuremat populaarsust võitma, nii et inimesed selle
ajel abielu ja perekonda rohkem väärtustama hakkaksid. Surudes peale ühtainsat
peremudelit, ei anna me perekonnale midagi juurde, vaid laseme tal edasi
laguneda. Pigem saaks perekond ja abielu uut hingamist, kui seda ei käsitletaks
jäigalt mingi ühe (bioloogilise?) määrangu järgi, vaid eespool käsitletud
armastuse ja süvenemise keskkonnana. Ja traditsioon elavneks, kui me lihtsalt
pimedana ei korrutaks samu vorme, vaid kasutaksime traditsiooni uue loomise
taimelavana. Statistika põhjal näib abielu kui selline Eestis olevat üsna
ebaoluline ning need, kes seda endiselt tähtsaks peavad, eristuvad oma
konservatiivsusega peavoolust. Selles suhtes on abielu pooldavad homo- ja
heteroseksuaalid pigem ühes paadis, nagu Marion Pajumets ja Triin Roosalu on tabavalt
osutanud (Postimees, 20.05.13).
Ka lähtudes kristlikust
armastuse-käsust ning “ökonoomia”-põhimõttest (vastandina akriibiale) võiks
olla nii, et ligimest armastades me teeme kõik, et tal hea oleks, ning
muuhulgas toetame homoabielusid, kuna see teeks paljusid homoseksuaale
õnnelikuks ning tugevdaks perekonda. Homoabielud võiksid tugevdada
perekonnainstitutsiooni kahel moel. Kui homoseksuaale sallitaks rohkem, siis
poleks neil põhjust oma sättumust alla suruda, vägisi heteroseksuaalset kooselu
katsetada ja libaheteroabielusid sõlmida, mis väga tõenäoliselt purunevad; ning
kui sellest kooselust on sündinud lapsi, siis tekitab see juurde lõhutud
perekonnaga lapsi. Ja teiseks, kui seadustada homoabielu, siis see tugevdaks
homoseksuaalsete inimeste monogaamset kooselu, s.t püsivat perekonda (juhul kui
perekonnaks siis pidada ka samasooliste kooselu – s.t pidades püsivust ja
monogaamsust tähtsamaks kui osapoolte bioloogilist sugu[17]).
Igatahes oleks naiivne arvata, et mingi juriidilise teisendusega saaks ümber korraldada
hetero- ja homoseksuaalsust ning iivet kasvatada. Isegi kui me
traditsiooniliselt ei ole pidanud homoseksuaalsust õigeks, võime ligimesest
homoseksuaali õnne ning perekonna tugevdamist pidada olulisemaks
traditsioonilistest harjumustest. Selle tulemusena muutuks ühiskond tugevamaks,
lõimitumaks, nüansseeritumaks ning ühtlasi tugevneks ka elav traditsioon.
Homoseksuaalide hulk
ühiskonnas on enam-vähem konstantne ja pole mingit põhjust arvata, et nende arv
oleks viimasel ajal kasvanud. Lihtsalt Euroopas varem tauniti homoseksuaalsust
rangemalt ja selle avaldumist suruti alla. Nüüd pole ühiskond enam nii
despootlik ja ühes sellega saavad ka seksuaalvähemused ennast vabamalt
väljendada (ehkki Eestis veel mitte nii väga). Pole mingit alust arvata, justkui
homoseksuaalsuse sallimine ja näiteks homoseksuaalse abielu lubamine suurendaks
homoseksuaalide hulka. Nagu öeldud, kujuneb sooline sättumus välja väga
varakult ning ning seda ei saa tahtlikult muuta; samuti ei sõltu lapse
seksuaalne eelistus vanemate sättumusest.
Kõigile (ka perekonnale ja
pärimusele) on parem, kui homoseksuaal saaks endale heteroseksuaaliga võrdsed
juriidilised õigused. Ülejäänud ühiskond ei kaota midagi, aga homoseksuaalid
võidavad. Ja selle küsimuse käsitlemine on ühtlasi demokraatia kool: kas meil
on sisuline demokraatia, mis arvestab iga oma liikmega, või “bolševism”, kus
enamus sõidab vähemusest teerulliga üle. See viimane on ohtlik tee, sest, nagu
me püüdsime eespool näidata – ja see on väga oluline punkt –, kui ühest vähemusest
sõidetakse üle, sõidetakse ka teistest. Ning kui juurdub harjumus ja hakkab
normaalsena tunduma see, et ühiskondlikke asju otsustakse dialoogita, kõigi
osapooltega arvestamata, siis viib see kiiresti selleni, et ühel päeval ei
otsustata asju enam isegi mitte enamus-bolševistlikult, vaid lihtsalt
diktaatorlikult, klikilikult, tagatoaliselt. Nii et tegelikult on mehe ja naise
piirangu väljajätmine perekonnaseadusest nii hetero- kui homoseksuaalidele
mõlemale võit, win-win.
[1] Juba ainuüksi bioloogilise soo puhul
tulevad mängu anatoomilised, hormonaalsed ja geneetilised asjaolud, mis annavad
kokku väga suure hulga erinevaid kombinatsioone.
[2] See on sama hea, kui kasvatada vasakukäelist ümber paremakäeliseks –
tuleme selle võrdluse juurde allpool tagasi.
[3] Pole
võimatu, et polügüüniad ja polüandriad on põhjustatud pigem
majanduslikest asjaoludest kui kõigi asjaosaliste vabast valikust.
[4] Vt nt. Ameerika Psühholoogiaühingu lehelt:
http://www.apa.org/helpcenter/sexual-orientation.aspx
ja http://www.apa.org/pi/lgbt/resources/therapeutic-response.pdf . Uuringud ei
kinnita eelarvamusi, justkui homoseksuaalid oleksid heteroseksuaalidega
võrreldes promiskuiteetsemad, kontrollimatuma
seksuaalsusega, seksuaalselt agressiivsemad, vägivaldsemad ning suhetes lastega
hoolimatumad.
[5] Kas võib siin oma roll olla homoparaadidel
(mida küll Eestis enam aastaid toimunud pole), mille eesmärk on, et ühiskond
teadvustaks homoseksuaalsuse olemasolu ning tagaks neile võrdsed õigused?
Tähelepanu köitmiseks võivad need olla meelega epateerivad, väljakutsuvad,
kodanlust šokeerivad. Nendest tekkiv kuvand aga võidakse ühiskondlikus
tavaarvamuses laiendada homoseksuaalidele üldiselt. See on sama hea, kui uurida
keskmise abieluinimese käitumist ööklubide külastajaskonna põhjal. Teine põhjus
võib olla lihtsalt väitlejate ülepaisutatud fantaasia.
[6] Alates 2007. aastast ei tarvitata
ametlikus pruugis enam mõistet “lastekodu”, vaid “asenduskodu”.
[7] Mis
asenduskodude suurust puudutab, siis praegu on nendes maksimaalselt 8 last hooldaja kohta ja alates 2015. aastast
6; SOS-lastekülades on see piirarv juba praegu 6. SOS-külas elab “SOS-ema” ehk
perevanem lastega koos. Asenduskodud on muutunud lapsesõbralikumaks (Euroopa ja
Šveitsi toetusel), aga ikkagi tuleks võimalusel asenduskodule eelistada
lapsendamist, nagu öeldakse sotsiaalministeeriumi kodulehel, sest siis on
tegemist “perekonnaga, mitte lihtsalt pereeluga sarnaste tingimustega”, vt.
www.sm.ee/tegevus/lapsed-ja-pere/vanemliku-hoolitsuseta-lapsed/asenduskodu.html.
[8] Eesti
riik arvestab väga paljude riiklike ülesannete täitmisel perekondliku
toetusega. Ka ülikoolireformi puhul ütles haridusminister välja, et perekonnalt
eeldatakse osa üliõpilase kulutuste katmist. Kellel perekonda ei ole, see on teistega võrreldes halvemas seisus.
[9] Ehkki vähemasti meeste ja naiste palgalõhe
põhjal otsustades võib karta selles osas mõningast tagasiminekut. Kui naiste
palk on väiksem, siis on neil ka vähem võimalusi eneseteostuseks ja autonoomiaks,
mis viib kergesti patriarhaalsete mudelite taastekkeni (või juurdumiseni). Vrd
M. Ott. “Naised ja hõlbustamine”. Müürileht,
14.12.12.
[10] On loomulik, et me hoolitseme oma
bioloogiliste järglaste eest (eks seda me näeme loomariigiski). Aga kui keegi
hoolitseb kellegi teise lapse nagu oma lihase lapse eest, siis see ilmutab
inimlikkust eriti ehedal kujul (vahel esineb seda ka loomariigis; loom on
inimlik).
[11]
Jättes muidugi kõrvale äärmused, kui
abielupaari mingil põhjusel füüsiliselt kimbutatakse; ma ei näe, kuidas
homoabielud seda võiks kaasa tuua.
[12] Andrus Kivirähk Tudengitelevisioonis: “Selle asemel et lähtuda sellisest põhiseadusest, ma
soovitaksin lähtuda sellistest kristlikest põhimõtetest, mis on tolerantsus ja
halastus.” Vt. http://tudeng.tv/fookus/
[13] Ja homoseksuaalsus kindlasti ei ole
antisotsiaalne, kuivõrd just nimelt soodustab inimestevahelisi kontakte, mis
saavad aja jooksul rikastuda, süveneda.
[14] Kui hiina keeles neid kaht mõistet kõrvuti
lausutakse, siis öeldakse alati yin
enne yang’i. Taandumine, vastuvõtmine
on primaarne pealetungiva ees, nagu näitab Laozi.
[15] Sageli rakendatakse siin “libeda nõlva”
argumenti: kui lubada homoabielusid, siis esiteks hakkavad sarnast õigust
nõudma pedofiilid jne (seda me käsitlesime eespool) ning teiseks hakkavad
homoseksuaalid nõudma järjest suuremaid õigusi, nii et nad lõpuks orjastavad
kogu ühiskonna. See ei tundu realistliku stsenaariumina. Pigem on tegemist
sumbuva liikumisega: kui on tunnustatud homoseksuaalide võrdseid õigusi, siis
kaob stiimul ja vajadus edasisteks nõudmisteks. Kui naistele ja
mustanahalistele anti võrdsed õigused, siis ei hakanud nad nõudma järjest enam
õigusi, vaid needsamad võrdsed õigused lahendasid probleemi. Muidugi kestavad
vana süsteemi struktuurid, harjumused ja eelarvamused edasi ja nendega on vaja
veel tükk aega tegeleda, aga see on nö “järelnoppimine”.
[16] Vrd F. Jullien. Tõhususe traktaat. Tallinn: Tallinna Ülikooli kirjastus, 2011.
[17] Ja ärgem unustagem probleeme seoses
mõistega “bioloogiline sugu”, milles on tunduvalt rohkem aspekte ja nüansse kui
tavaliselt teatakse, vt. eespool.
