Feminismist

1. Kriitiline unustus

Feministlikus grupis Virginia Woolf Sind Ei Karda esineb vahel eneseiroonilisi epiteete à la „meie, krõhvad“ või „meie, meestevihkajad“, mida ei tule muidugi otsesõnu võtta, kuid mulle tundub, et olgugi huumori või iroonia võtmes need ikkagi legitimeerivad positsiooni, mille suhtes kriitilised ollakse, seeläbi, et oma iha sinna üldse investeeritakse, sedasorti diskursust üldse tähele pannakse ehk et see ülepea relevantsena ilmneb. Ma arvan, et sellisel diskursusel võib tükis täiega lasta unustusse vajuda, nii et isegi kui keegi esineb sedasorti avaldustega (mitteirooniliselt, mõeldeski niiviisi), siis saab ta lihtsalt õlakehituse osaliseks, nii et ta jääb omas mahlas, isolatsioonis podisema. Kokkuvõttes: ma pole üldsegi sellise eneseiroonia vastu (see osutab võimele endast distantseeruda ja on selle poolest voorus), vaid leian, et sellise eneseirooniagi unustamine oleks vabastav, vabastaks iha nondesamade vanade struktuuride ja klompide kütkest, nii et ta saab investeerida põnevamatesse asjadesse. Vähemasti oleks unustus nendele vanadele struktuuridele kõige parem kriitika.

Kui korraks tulla metatasandilt objekttasandile, siis sellistes feminismile rakendatud epiteetides nagu „meestevihkamine“ jms on muidugi nii palju asju valesti, et neid võib jääda üles lugemagi (ja see ilmselt annab ka oma panuse nende epiteetide eneseiroonilisse potentsiaali, kuna just nimelt „liiga palju“ on valesti, toimub üleküllastus, mis saab vallanduda naeruna). Toon välja ainult ühe asja. Feminismi-mõistet on kasutatud mitmel moel, aga ma oletan, et kõige laiema konsensuse saavutab määratlus, mille järgi on kõige üldisemalt öeldes tegemist naise positsiooni, naise-kogemuse jne-ga, s.o kus esmajoones on (positiivses sõnastuses) see, kes on naine, millest teises järgus tuleneb (negatiivses sõnastuses) see, mille vastu tuleb naiseks-olemise nimel võidelda. Ehk „meestevastasus“ pole igal juhul esimese järgu küsimus. Ja isegi teise järgu küsimusena on raske näha, kuidas see saaks sellise üldise määratlusena kehtida (kuidas naine kui selline saaks olla mehe kui sellise vastu – või vastupidi), sest isegi bioloogiliselt on kõigist sellega seotud agonismidest hoolimata sugulise erinevuse tähendus kooperatsioon ehk molekulaarsel tasandil väljendudes „geneetilise materjali“ parandamine rekombinatsioonis ning seeläbi „kohasemate“ organismide tekitamine. Kultuurilisel tasandil on kooperatsioon veelgi ilmsem (võib oletada, et kultuuri arengu üks alustalasid on mõlema vanema pikaajaline osalemine järglaste kasvatamises). Nii et kui on juttu „meestevastasusest“ feminismis, siis ilmselgelt tähendab see mingite spetsiifiliste nähtuste vastu olemist – esmajoones puudutab see teatavaid ühiskondlikke struktuure ja tavasid, mis hoiavad naisi alamas, nõrgemas positsioonis. Ja võib üsna kindel olla, et kui keegi esineb etteheitega „aga mis teil meeste vastu on?“, siis selle taga on teadvustamata hirm – privilegeeritu positsiooni on riivatud ja ta kardab seda kaotada, ja kui indiviid on oma identiteeti tihedalt sellega seostanud, siis puudutab see otseselt ka tema eneseidentiteedi aluseid (sellise etteheitega võivad esineda muidugi nii mehed kui ka naised – viimased „teise diskursuse“ interioriseerimise kaudu; see ei erinegi nii palju mehanismidest, kuidas mehed interioriseerivad sedasama diskursust – lihtsalt resultantpositsioon on erinev: mehed satuvad ise olema privilegeeritud, naised aga mitteprivilegeeritud). Seetõttu võib säärane etteheide olla vägagi terav, äge, agressiivne.

2. Formaalne ja sisuline võrdõiguslikkus

Tundub, et feminismiga seotud diskussiooni pärsivad (vähemasti Eestis) mõned lühinägelikkuse-punktid. Üks neist on seotud sellega, et formaalselt on Eestis naiste õigused ju üldjoontes tagatud: naised saavad osaleda kõigil poliitilise elu tasanditel, valida ja olla valitud ametitesse, omada, pärida ja pärandada vara, sõlmida lepinguid, piiranguteta osaleda äris ja tootmises, käia sõjaväes ja olla korrakaitsja jne. Lisaks saavad naised otsustada oma keha üle: abort ja rasestumisvastased vahendid on legaalsed, samuti prostitutsioon (kuid mitte selle vahendamine). Paberi peal on seega meeste ja naiste võrdõiguslikkusega kõik justkui korras. Aga kui me vaatame elu ennast, siis on asjad hoopis teistmoodi. Seetõttu on vaja rääkida ka sisulisest võrdõiguslikkusest, mis tähendab reaalset võimet võrdõiguslikkust teostada. Utreerides: on mõttetu rääkida vabadusest omandada haridust, kui õppemaks on suurem kui vanemate kuupalk, lähim kool on viiekümne kilomeetri kaugusel ning õdede-vendade toitmiseks peab laps tööd tegema: hariduse omandamine pole sel juhul formaalselt keelatud, ent on sisuliselt muudetud kättesaamatuks. Üks suuremaid probleeme võrdõiguslikkusega ongi see, et me ei näe neid tegureid, norme ja tavasid, mis tekitavad ja hoiavad sisulist ebavõrdsust, s.t me ei näe, et „tavaline“ olukord ongi juba kallutatud, „loomulik“ olek on juba ebaloomulik (konstrueeritud, teatavate tegude ja hoiakute tagajärg). Kõige vähem märkavad seda muidugi privilegeeritud, ehk antud juhul mehed. Näiteks miks on nii, et paljudel elualadel, kus on valdav naiste osakaal (nt lasteaiakasvatajad), on palgad madalamad kui paljudel elualadel, kus on valdav meeste osakaal (nt ehitus). Kas suhtlustöö on iseenesest vähem väärtuslik või vähem kvalifikatsiooni nõudev kui füüsiline töö? Need on lihtsalt edasikanduvad tavad.

3. Tunda ja usaldada geneesi

On vägagi võimalik, et vaatamata kõigile pingutustele tuua mehi suhtlusfääri töödele ja naisi füüsiliste tööde sfääri (kus tegelikult enamasti suurem osa tehakse nagunii masinatega) jäävad ikkagi naised domineerima esimestes ja mehed teistes. Selle paradoksi tõi välja Harald Eia dokumentaalfilm „Ajupesu“ (Norra, 2010): Norras, mis oli uuringute järgi 2008. aastal sooliselt kõige võrdõiguslikum riik maailmas, on ometi lõviosa insenseridest mehed ja haiglaõdedest naised. Samuti saab neid erinevusi korrellerida meeste ja naiste neuroloogiliste erinevustega. Niimoodi võib juhtuda, et mõni traditsionalistlik ja suure soolise ebavõrdsusega ühiskond on paljuski väga sarnane Norraga. Muidugi, kui me vaatame lähemalt, siis tulevad välja erinevused. Aga isegi kui me väitluse huvides postuleeriksime täieliku samasuse, siis oleksid need kaks pealtnäha ühesugust ühiskonda ikkagi äärmiselt erinevad, kuna geneesiprotsess, millega selleni on jõudud, on erinev (ja edasi kestes need pealtnäha samased ühiskonnad hakkaksid vältimatult lahknema). Suure soolise ebavõrdsusega ühiskonnas määrab sugu inimese elukäiku: mil moel ta end üleval ja ülal peab (s.t kuidas end elatab ja kuidas käitub). Alati on aga naisi ja mehi, kes tahaksid elada teistmoodi kui neile etteantud rollid, nii et see süsteem on vältimatult ebastabiilne, habras ja nõuab säilitamiseks suurt hulka ideoloogilist ja ka füüsilist vägivalda, mille abil „hoida ohjes“ soorollist „hälbijaid“. Seevastu isegi kui oletada, et sooliselt võrdõiguslikus riigis enamik mehi ja naisi teevad sarnaseid töid nagu suure soolise ebavõrdsusega riigis, siis siin on see oluline vahe, et need, kes tahavad elada teistmoodi, saavad seda teha ja neid isegi julgustatakse ja toetatakse. Seetõttu on selline süsteem palju vastupidavam ja sitkem, kuna soorollide vastustajad – isegi oletades, et neid on vähemus – mitte ei lõhu süsteemi, vaid kinnitavad seda. Kindlasti on see stressivabam olukord, kuna ei pea muretsema enda vastavuse või mittevastavuse pärast olemasolevate soorollidega.[1] Ja kahtlemata on selline ühiskond edukam mitmesuguste annete väljatooja ja arendajana, kuna puudub või on nõrgem eelselektsioon, mis kõrvaldaks pelgalt soo alusel inimesi mingist valdkonnast.

Muidugi nõuab selline ebavõrdsuste mahendamine vaeva, kuna kui oletada et insenerideks hakkavad enamasti mehed ja haiglaõdedeks naised, siis kujunevad sellest stereotüübid, ühiskondlikud hoiakud, mis isegi formaalsete takistuste puudumisel raskendavad indiviidide ligipääsu teatud erialadele pelgalt soo tõttu, ning selliste stereotüüpide hajutamisega tuleb pidevalt tegeleda. Üks feminismialast diskussiooni hägustav asjaolu on siin see, et mõlemaid peetakse ühtmoodi vägivaldseks – nii traditsioonilise ühiskonna soorollidesse surumist kui ka progressiivse ühiskonna soorollide mahendamist. Need on aga parem lahus hoida, sest tegemist on eri laadi protsessidega: üks on piirav (on etteantud soorollid ja sa pead lihtsalt nendega kohanema), teine on avav, piiranguid kõrvaldav (hajutatakse eelarvamusi ja norme, mis pärsivad isikul asumast ühte või teise ametisse); üks lähtub kollektiivist (ühiselt määratletud soorollid ja isikute kohandamine nendega), teine indiviidist (teha nii, et indiviid saaks võimalikult pärssimisteta ennast arendada ja rakendada); üks võtab midagi ära (ärajäänud ja luhtunud karjäärid „vale“ soo tõttu), teine annab midagi juurde (insenerideks on endiselt enamasti mehed ja haiglaõdedeks naised, aga kui sa mehena tahad saada haiglaõeks või naisena inseneriks, siis sa saad seda teha).[2]

4. Feminism kui igaühe asi

Nõnda pole feminism ja naisõiguslus spetsiifiliselt naiste asi ja naiste huvides, vaid see on samavõrd meeste huvides ja kogu ühiskonna hüvanguks. Ses mõttes peaksid kõik olema feministid – nagu ka kõik peaksid olema abolitsionistid, nahavärvist sõltumata. Seksistlik ühiskond toob kaasa soorollid, mis piiravad ka mehi (isegi kui nad on privilegeeritud seisundis). Ei pea ainult julgustama naisi asuma „meeste“ erialale, kui neil on vastav kutsumus, vaid ka mehi „naiste“ omale; ei pea ainult julgustama naistes „mehelikke“ omadusi – enesekehtestus, juhtimine jt –, vaid ka meestes „naiselikke“ omadusi – empaatia, emotsionaalne intelligentsus jt. Ühiskondlikult saab siis paremini avastada ja arendada mitmesuguseid andeid ja individuaalselt saavad inimesed täielikumaks, avaramaks, integreeritumaks (ja siis poleks enam võimalik, et tolereeritakse meespoliitikute seksistlikke avaldusi, vaid seda peetaks lihtsalt matsluseks, ahta isiksuse tunnuseks). Lihtsa dihhotoomia mees-naine asemel on siis hulk individuaalseid iha genereerimise viise – mis maailmalõpukuulutajate meelehärmiks[3] ei tekitaks aga mingit segadust, kaost, vaid millest ilmselt enamik sarnaneks praeguste vormidega – just nimelt sel määral kui mees ja naine on midagi loomulikku; teisisõnu: ainult siis on nad midagi loomulikku.

---

[1] See võib muidugi tekitada teistsugust ebakindlust, kuna just nimelt ei teata, „kuidas tuleb käituda“: „enne“ oli teada, kuidas käitub džentelmen ja kuidas käitub daam, aga „nüüd“ on asi palju segasem. Küllap tuleb nendegi murega tegeleda, aga lahenduseks ei saa muidugi olla „džentelmenide“ ja „daamide“ koodeksi üleüldine tagasitoomine sotsiaalse normina, vaid pigem nende möönmine teatavates alamsüsteemides (nt džentelmenide ja daamide klubid asjast huvitatuile, või siis presidendi vastuvõtt, kuhu ülikonnad ja vuhvkleidid selga pannakse). Selline piiritlemine võib asjaomastes tekitada protesti – miks me peame džentelmeni-daami mängu mängima ühes ühiskonna nukas; kõik peaksid niimoodi käituma. Siin võib tuvastada kunagise hegemoonse, koloniseeriva diskursuse rasket kohanemist olukorraga, kus ta on sunnitud taanduma. Nagu mõni koloniaalimpeeriumi emamaa, kes on kolooniatest ilma jäänud ja peab nüüd leppima oma uute, tunduvalt kahanenud piiridega – ideoloogilised pretensioonid sageli ei kahane sugugi nii kiiresti ja sageli säilib suurriiklik hoiak ka pärast suurriigi staatuse kaotamist. Muidugi neid hegemoonseid pretensioone toestatakse mitmesuguste ideoloogiliste ja ajalooliste argumentidega: „vanasti“ oli niimoodi (ja kuna inim- või ka ühiskond jäi selle tingimustes ellu, siis järelikult ta vähemasti võimaldas elu – iseasi, kas võimendas), niimoodi on „loomulik“ (mees on kütt, naine koduhoidja; mees oli kündja ja naine kuduja, järelikult on loomulik, et mees juhib poliitilist elu ja naine korraldab kodust elu – ehkki kõik need struktuurid, juhul kui nad ikka eksisteerisid, olid ajalooliselt kujunenud teatud kindlates oludes; see viib vältimatult bioloogilisse ja/või ajaloolisse reduktsionismi). Sellistele hegemooniapretensioonide suhtes tuleb olla järeleandmatu: me mööname teie alamstruktuuri, aga mingil juhul ei anna teie kätte kogustruktuuri.

Mis puudutab vana hegemoonia lagunemisest tulenevasse ebakindlusse, siis sellega tuleb tegeleda kui järeleaitamistunniga. Ikka leidub ühiskonnaliikmeid, kes ei suuda uute oludega piisavalt kiirelt kohaneda. Näiteks keskealisel inimesel võib olla raske kohaneda uute tehnoloogiatega – aga lahenduseks ei saa muidugi olla see, et me keelaksime need uuendused ja sunniksime kõiki minema tagasi Nokia 3310 juurde, vaid see, et aitame järele neid, kes uute aparaatidega kohaneda ei suuda. Samamoodi võivad soorollide muutumine (või hajumine) tekitada stressi inimestes, kes on üles kasvanud teistsuguses ühiskondlikus korralduses ja harjunud teistsuguste jaotustega. Jällegi kuna inimene võib olla oma identiteedi tihedalt sidunud nonde vanade jaotuste külge, siis võib ta tunda ennast ohustatuna oma identiteedi alusteni välja, ning see võib avalduda väljapoole suunatud verbaalse või isegi füüsilise agressiivsusena. Sellega toimetulekuks tuleb neis esiteks luua turvatunne (jah, te olete inimesed, väärikad kodanikud, me aktsepteerime teid, „kõik on hästi“, „rahu“) ja teiseks näidata seda loogikat, kuidas vanast jaotusest on liigutud uude, ühest küljest veendes selle otstarbekuses ning teisest küljest avardades empaatiat uute vormide (nt samasooliste abielupaaride) vastu (näiteks kasvõi tuues neid kokku nende inimestega, nii et tekiks isiklikum ja täpsem ettekujutus).

Konservatiividel on ühiskonna tasakaalus hoidmisel tänuväärne roll – mitte niivõrd aktiivse panustajana („sõukruvidena“), kuivõrd inertsi tekitajana („ballastina“): ühiskonnal on hädasti tarvis mingit hulka inertsi, sest liigne volatiilsus võib ta sootuks koost rebida. Pole hea, kui iga uus mõte kohe ellu viiakse – sest pole teada, kuhu ta välja viib. Täiesti aktsepteeritav konservatiivne positsioon võikski olla ka selline, mis toetaks status quo’d kui sellist, s.t mis ei peakski seda põhjendama sellega, et „vanasti“ oli hea või „olemuslikult“ on hea nii nagu on olnud, vaid lihtsalt hoides inertsi kui sellist – heal juhul muidugi mitte ogaralt kaua, „viimse veretilgani“, vaid lastes tegelikkusel muunduda, lihtsalt aeglustades seda protsessi, hoides ta seeläbi konsistentsena; luues pinna(se), kuhu uuendused, uued sisendid, ettepanekud saavad koguneda ja kus nad saavad küpseda, ühiskonnakehandi teiste elementidega läbi käia, lõimuda, nüansseeruda, enne kui see avaldub teostusliku teisendusena (ja lastes sumbuda paljudel, mis teostuseni ei jõua). Selline viivitus on rikkaliku ja jõulise ühiskondliku tegutsemise eeldus. Selline konservatiiv lihtsalt avaldab vajalikku vastupanu, nii et progressiivsed jõud saavad pidepunkti – nagu aikido’s uke (see, kelle peal tehnikat sooritatakse) tori’le (sellele, kes tehnikat sooritab). Aikido võrdlusega jätkates: tehnika sooritamise provotseerijaks, algatajaks on just uke ehk n-ö see, kes pikali visatakse – ja ka ühiskondlikus dialektikas provotseerijaks ongi sageli just konservatiivne element, jätkates mingeid praktikaid, mis pole uutes oludes enam kohased, nii et progressiivne element on sunnitud temaga mingi tehnika sooritama (protesti, revolutsiooni, ...).

[2] Paralleel erinevate protsesside väheviljakast kokkupanemisest on see, kui samastatakse totalitaarse režiimi tsensuur ja „poliitkorrektsusest“ tingitud keelekasutuse mõjutamine, mis võivad sarnased olla vaid mõne formaalse tunnuse poolest, kuid on sisuliselt kardinaalselt erinevad.

[3] Sest kõige suuremat meelehärmi ei valmista maailmalõpukuulutajale mitte see, kui maailma lõpp kätte jõuab, vad kui see ära jääb (sest siis osutuks kogu ta ettevõtmine tühjaks, tühiseks – see mõttetusetunne aga on tema kõige suurem vaenlane).

miks me jääme orjadeks

Kui vasakpoolsust võtta hoiakuna, mis soovib ühiskonnas tekkivate ebavõrdsuste mahendamist, ning liberaalsust meelsusena, mis tahab mitme ideoloogiakeskme olemasolu, siis loogiliselt peaks vasakliberaalsus olema igal ajal igas kohas domineeriv poliitika. Alati oleks ka paremkonservatiive, paremliberaale ja ehk ka vasakkonservatiive (ning nende kõigi olemasolu oleks soovitud sellesama vasakliberaalsuse raames), aga need jääksid selgelt vähemusse.

Mis puudutab vasak-parem eristust, siis varandus kaldub ühiskonnas jaotuma ebavõrdselt, mis tähendab seda, et üksikutel on väga palju ja enamikul väga vähe. Seega peaks enamik soovima just nimelt seda, et mahendataks ühiskondlikke ebavõrdsusi.

Mis puudutab liberaalne-konservatiivne eristust, siis siin on asjad pisut keerulisemad, kuna inimesed eristavad end ühiskondlikust ideoloogiast vähem kui majanduslikust olukorrast. Võiks isegi tunduda, et kuna konservatiivsus tähendab olemasolevate väärtuste säilitamist, olemasoleva olukorra aga standardjuhul määratleb enamus (või teisipidi, see olemasolev olukord määratleb enamuse, annab platvormi, millelt enamus ennast mõistab), siis peaks loogiliseltki olema konservatiivsus põhiline hoiak. Kui me aga seda asja lähemalt vaatame, siis me näeme, et olemasolev olukord on konservatiivsuse dominantsi puhul määratletud ühe või väga väheste ideoloogiakeskuste poolt, mis aga tähendab seda, et see tuleb kasuks eeskätt seltskonnale, kes seda ideoogiat produtseerib. On muidugi ideoloogiaid – ja väga võimsaid, jõulisi –, mis kuulutavad just nimelt isetust, altruismi, näiteks budism, moism, kristlus jt. Ning leidub alati ka neid, kes seda tõsiselt võtavad ja tegelikultki praktiseerivad – ning nonde ideoloogiate püsimisel on need isikud äärmiselt vajalikud –, aga harilikult pole nemad ideoloogia põhilised produtseerijad (välja arvatud mõned singulaarsuspunktid, nagu Buddha, Mozi, Kristus, ehkki nad pigem andsid mõned esialgsed liigendused ideoloogiasse, samas kui põhitootmine jäi hilisematele põlvkondadele) ning kui me vaatame nende ideoloogiate praktikat, siis just isetuse-retoorika peale saab rajada ideoloogiatootjate seisukohalt kõige tulusamaid (majanduslikus ja muus ühiskondlikus mõttes) institutsioone. Nõnda nagu Aafrika abistamiseks saab rajada institutsiooni, mille haldajad saavad ühest küljest ise mõnusasti majanduslikult ära elada ning teiseks paista ka moraalselt eeskujulikena. Need ideoloogiatootjad aga ei saa tegeleda muu tootmisega (s.o nad on seda tõhusamad, mida enam nad spetsialiseeruvad üksnes ideoloogiatootmisele), mis tähendab, et (kui mõni sümboolne tootlik panus välja arvata) lõviosas on nad ülalpeetavad, mis omakorda tähendab, et neid saab arvuliselt ühiskonnas olla vaid väike vähemus, mis jällegi tähendab, et loogiliselt peaks valdav osa elanikkonnast toetama olukorda, kus ideoloogiakeskmeid on palju, nii et sümboolne ja ühes sellega ka majanduslik võim ei koonduks ühte kohta, väikese vähemuse kätte, vaid püsiks ringluses, nii et esiteks oleks mitu võistlevat ideoloogiakeset, kes peaksid ka sisuliselt ülejäänud elanikkonna eest hoolitsema ja kasvõi võistluse pärast vabatahtlikult iseennast piirama (moistid: näe, meie ei larista nagu konfutsiaanid!) ning teiseks, et viimases järgus iga inimene oleks ideoloogiatootmise kese – mis ei tähendaks ideoloogilist kaost (mis laheneks uue ja senisest jõhkrama ja monoliitsema, monotsentrilisema ideoloogia tekkega, mida paljukeskmelises ideoloogiatootmises osalejad peaksid pidevalt silmas pidama ja ära hoidma), vaid lihtsalt muunduvat ideoloogiat, ideoloogiat, mis esiteks suudab „muunduda meele uuenemise teel“ (mitte lihtsalt ei „mugandu käesoleva ajaga“) ning teiseks olla kasuks kõigile selles osalejatele. Preester ei peaks kurvastama samas ühiskonnas tegutseva laama või ateisti üle, vaid just neist rõõmustama, sest just üheskoos nad suudavad hoida ideoloogiatootmist mitmekesksena ja mitmekesisena (sest kui preestrid – või laamad või ateistid – jääksid üksi, siis võib olla enam kui kindel, et see tarduks ennastrahuldavaks süsteemiks, mis õigustab rahva rõhumist).

See, miks vasakliberaalsus on pärast neoliitilist revolutsiooni olnud ilmselt läbi aegade kuni tänapäevani pigem erandlik, tuleneb eeskätt afektidest ja ideoloogilisest manipulatsioonist. Selles osas Marxi analüüs kehtib endiselt: enamus (töölised, talupojad, tavateenistujad, ...) ei ole oma olukorrast täielikult teadlik ega suuda organiseeruda. Muidugi ongi tugevaid vastutöötavaid mehhanisme: riigiaparaadi vägivallamehhanismid (kohtud, politsei, sõjavägi) ja ideoloogilised mõjutusvahendid (millest üks olulisemaid on laadis „kindlalt edasi“: s.t meie oleme stabiilsuse garantii ja tagame, et me üheskoos ellu jääme, aga kui võimule tuleksid vasakpoolsed, siis järgneks kaos, vägivald, hukatus). Sellesse kaasatud afekte on üksjagu uuritud (ja ka seda, kuidas üha enam kasutatakse turundusvõtteid poliitikas; poliitika on eriti valimiste eel kaup, mida tuleb ja saab müüa nagu mistahes muud kaupa või teenust) ning marxistlik entusiasm üksjagu raugenud: ei piisa sellest, et saada oma olukorrast teadlikuks – nagu psühhoanalüüsis peaks teadvustamisega kaasnema automaatselt paranemine –, vaid siin on mängus muud afektid ja tungid, mis võib-olla tegelikult panevad meid tahtma omaenese viletsust, rõhutud-olemist, sest (jällegi psühhoanalüütiliselt öeldes) see võib pakkuda naudingut, sest me võime küll kiruda rikkureid (ja ideoloogiamonopoliste, ehkki too on keerulisem), aga seltskonnaajakirjade kaantelt ahnelt januneme nende üliohtra jõukuse järele, joome piltidelt jahte, villasid, joovastume sellest: me peame tunnistama, et need jõukurid – keda me sõnades võime kiruda – on meie enda identiteedi osa, meie ihamasina osa – ja parempoolne süsteem oma püsimajäämiseks kasutabki seda väga edukalt ära, paradoksaalsel kombel müües meile – sõna otseses mõttes, ostes seltskonnaajakirja, või kaudsemalt, klikkides vastavale artiklile – tagasi teiste jõukust, süvendades veelgi nõnda meie materiaalset viletsust, kuid andes vastu reaalse naudingu, teise, jõukuri kaudu. Siin pole tarvis isegi fantaasiat „oh oleks ma ise gaddafi ja kümbleksin jõukuses“, vaid piisab ihaprojektsioonist. Kuidas seda masinavärki lõhkuda või õõnestada – see on juba palju keerukam kui „kõigi maade proletaarlased ühinege“. Loosungist „meie oleme 99%“ võiks ehk kooruda välja tolle loosungi tänapäevane analoog, kuid siin on vaja väga palju tööd afektidega – ja pole sugugi kindel, kas ühiskond soovib seda teha. Nii et jääb küsimus, de facto miks me tahame omaenese orjust.

Rahvuse tühi koht

Järgnevalt refereerin üht osa Joyce C. H. Liu 劉紀蕙 ettekandest “The Translatability and the Untranslatability of the Law of Life: Liang Qichao versus Zhang Taiyan”, mille ta pidas 20. juulil 2013 Erlangenis konverentsil, kus ma samuti osalesin. Kõne all on Hiina filosoof Zhang Taiyan章太炎 (1868-1936).

Zhang Taiyan võtab „Zhuangzi’st“ mõiste ’meelepaast’ (xinzhai心齋) ja rakendab seda väga huvitaval moel poliitikasse. „Zhuangzi“ 4. peatükis on selline lõik:

„Ühenda oma taotlus. Ära kuula kõrvadega, vaid kuula meelega. Ära kuula meelega, vaid kuula hingusega. Kuulmine piirdub kõrvadega, meel piirdub sümbolitega. Hingus aga on tühi ja võtab vastu [kõiki] asju. Ainult kulg koguneb tühjuses. See tühjus ongi meelepaast.“

若一志，无聽之以耳而聽之以心，无聽之以心而聽之以氣。聽止於耳，心止於符。氣也者，虛而待物者也。唯道集虛。虛者，心齋也。

Niisiis jõutakse meelepaastuga (mingit laadi meeleharjutusega) tühjuseni, mis kujutab endast äärmist vastuvõtlikkust. Kujundlikult: kui meel on omaenda sisemist rämpsu, kinnismõtteid, tavauide täis, siis välised impulsid ei pääse kergesti sinna sisse, või kui pääsevadki, siis nende vastukaja moondub tugevasti selles käras. Vaikne meel aga on nagu vaikne tuba või puhas peegel, mis otsekohe ja adekvaatselt laseb kuulduda või paista sellel, mis parasjagu ilmneb. Ühtlasi tähendab see „asjade võrdsustamist“ (see on „Zhuangzi“ teise peatüki pealkiri): kuna see vaikne tuba või puhas peegel ei sea mingeid eelistusi, siis iga asi saab seal ühtmoodi ilmneda – ja oma sellises ilmnemises on nad radikaalselt võrdsed. Iga olev asi olevana on teistega võrdne. Meel peab paastudes püsima selles tühjuses, nii et uued aistingud ja mõtted saavad vabalt tekkida ja kaduda, tulla ja minna. Selline dünaamika harutab lahti ja sulatab üles klombid ja kompleksid, mis on pärit ühiskondlikest tavadest või tunnetusaparaadi ülesehitusest (vt yogacara kaheksatasandiline meelekäsitlus ning eeskätt illusoorne „minahaaramise“ lisandumine meeleprotsessidele, millega nad muutuvad minakateks, egoistlikeks). Meelepaast püsib meele kõige sulandunumas olekus, lasuteadvuses, kus on kõikide dharmade seemned, eod. Niimoodi saab pöörata tähelepanu „sellele, mis pole veel võrsunud“ (未萌芽者), ja seda armastada.

Zhang Taiyan rakendab nüüd seda ideed ühiskondlikku ellu, poliitikasse. Rahvus või riik (guojia 國家) on tühjuse koht (kongchu 空處), tühi asend (kongwei 空位). 1907. aastal avaldatud „Essees rahvusest“ (Guojialun國家論) võrdleb ta rahvust jõesängiga (hechuang 河床), mis on tühi koht, mis võimaldab jõel päevast päeva voolata – rahvas peaks samuti olema tühi koht, mis laseb endast läbi erinevaid rahvaid erinevatel aegadel. Rahva „subjekt“ (zhuti 主體) on „tühjus“空虛, olematus (feiyou 非有).

See oli poleemika Yang Du’ga 楊度 (1875-1931), kes artiklis „Kuld ja raud“ (Jintiezhuyishuo金鐵主義說) oli seletanud, et on vaja arendada riigi jõukust („kuld“) ja sõjajõudu („raud“), nii et Hiina laieneks. Zhonghua 中華 pole mitte etnose nimetus, vaid tähistab kõiki rahvaid, kes on omandanud peene kultuuri. Hua華 tähistab peene kultuuriga rahvaid, nii et see hõlmab ka mitte-han rahvaid, kui nad omandavad hiina kultuuri.

Zhang Taiyan ütleb aga, et Zhonghua tähistab muutuvat rahvastekooslust. Rahvas on ajutine dünaamiline koostis, mis on pidevas uuenemises. Patriotism愛國心 pole mitte armastus kindla olevikulise olukorra vastu (現在之正有), vaid armastus struktuuri組合 vastu ja iha mitte-veel-võrsunu järele, mis tuleb tulevikus (渴望其未萌芽者). Sellega Zhang Taiyan dekonstrueeris patriotismi ning purustas müüdi sidusast rahvusest ja selle ekspansioonist.

Kuidas aga luua riik või valitsus, mis toimiks nii, et ta säilitaks oma tuumse tühjuse, kuhu võtta vastu „mitte veel võrsunut“? Et temas saaksid olla koos liikmed hoolimata rahvusest, keelest, ametist, sünnikohast? 1908 kirjutas ta artikli „Esindussüsteemi kummutamine“ (代議然否論), kus näitas, et poliitilise esindatuse süsteem on vaid teisendatud feodalism, sest võimu haaravad endale rikkad ja kõrgklassi esindajad, nii et ülikute ja tavainimeste eraldatus kestab edasi. 1911. aasta artiklis „Poliitpartei kriitika“ (誅政黨) jällegi ta näitas, kuidas konstitutsioonile tuginedes saavad oma parteiaparaadi kaudu kasu võimnikud. Zhang Taiyan tegi koguni ettepaneku saata 1911. aasta eduka revolutsiooni järel Tongmenghui laiali, et valitsust ei saaks moodustada üks partei.

Zhang Taiyan’i idee järgi peavad haldusaparaat, seadusandlus ja järelvalve olema sõltumatud. Presidendivõim peaks olema piiratud ning see peaks olema tühi ja toimetu koht (空虛不用之地), et ta ei muutuks diktaatoriks. Ja viiendaks peaks hariduse ja eksamite amet olema keskvalitsusest sõltumatu. Säärane süsteem kehtibki praegu Hiina Vabariigis ehk Taiwanil, ja see on üks omapärane versioon võimude lahususest, kus on näha konfutsiaanlikke mõjutusi: riigikontrolli ja järelvalve ametid olid olemas juba keisririigi ajal ning haridussüsteem oli samuti erakordselt tähtis, kuna ametnikke värvati eksamite kaudu.

Niimoodi Zhang Taiyan, tuginedes Zhuangzi „Asjade võrdsustamise“ peatükile, vastustab utilitaarset ja juriidilist rahvusriigi käsitust, mida tema kaasaegsed tavatsesid esitada. Oluline on, et mitte ükski olev asi ega institutsioon ei hõivaks ühiskondliku elu keset. Kese peab jääma tühjaks, ja seal saavad kõik asjad lävida seemnetena, idudena, ja üksteist aktiveerida. See tühi koht võimaldab presidendil ja keskvalitsusel olla samal tasandil kohaliku omavalitsuse ja valitsussüsteemi erinevate harudega. Meelepaastuga saab analüüsida, kontekstualiseerida, vastustada ja lammutada iga tajulis-sümboolse süsteemi kunatist jaotust, visandada tulevikulise, üha kättejõudva ja mittetarduva poliitika.

Küsimus plaanimajandusest

Kõigepealt diskleimer: ärgu loetagu siit välja mu majanduspoliitilisi eelistusi; põhiprintsiibina usun ma iseorganiseerumist ja emergentsust, ehkki majandus on vaid üks inimelu aspekt ning seda tuleb mahendada teisi aspekte silmas pidades. Mu küsimus on teoreetilist laadi: mulle tundub, et empiiriliselt on kõigil plaanimajandusega riikidel olnud ka väga suured sõjalised kulutused ja/või on neis tehtud sedasorti pööraseid sotsiaalseid eksperimente nagu Hiinas Suur Hüpe Edasi või Kultuurirevolutsioon. Kui nüüd aga ei oleks neid kaht – ülemääraseid sõjalisi kulutusi ja ühiskondlikku terrorit – siis kas põhimõtteliselt oleks võimalik, et ka plaanimajandusega majandaks riigi ära?

Selle küsimuse endaga on muidugi kohe mitu probleemi.

1) Kas siin on vahest mingi strukturaalne paratamatus, et majanduse planeerimine juba nõuab autokraatlikku laadi valitsemist, millega omakorda vältimatult kaasnevad sõjakus ja ühiskondlik terror? Teoreetiliselt võiks ju olla võimalik, et ühiskondlik korraldus on demokraatlik ning planeerimine läbipaistev, kaasav, diskuteeritav jne. Aga on see ka praktiliselt tõenäoline?

2) Teiseks muidugi küsimus, mida tähendab “ära majandamine”. Ka Põhja-Korea majandab ennast ära selles mõttes, et seal endiselt elab inimesi. Ranget piiri ei saa siin tõmmata, aga ütleme et kui võtta eluiga, laste suremus jne, siis ühiskond oleks nende kriteeriumite järgi võtame näiteks meelevaldseks piiriks praeguste riikide järjekorra ülemise kolmandiku allotsa.

3) Kas üldse on võimalik majanduses lahutada planeerimist (sealhulgas tsentraalset) ja spontaanset isetekkelisust? Igas turumajanduses on plaanid; Hiina RV-s on senini viisaastakud ja Euroopa Liiduski on nende analoogid. Nii et võib-olla pole üldse mõeldav üleni “planeeritud” majandus, või see peaks siis juba just nimelt tähendama sihikindlat võitlust emergentsi vastu ja astuks sellega juba üle oma kehtivuspiiride.

Inimõigustest

Aasia Uuringute suvekoolis Võsul 18-20 juulil 2014 oli meil diskussioon, mille vaidlusaluseks teemaks oli esitatud: kas inimõigused on universaalsed või kultuurisõltelised. Mulle tundub, et nad pole kumbagi (Rasmus Kask leidis, et nad on mõlemat; osalt meie taotlused vist olid sarnased).

Esiteks tundub, et seadused on inimühiskonnas universaalsed ning et sellist asja nagu seadusteta ühiskond ei ole üldse olemas. Kui miski sellele läheneb (selleni päriselt küündimata), siis midagi sellesarnast võib ehk aset leida mõne juba olemasoleva seadustega süsteemi lagunemisel (nt NL või Rooma riigi lagunemine). Mingid normid tekivad juba lihtsalt kahe inimese kokkupuutest enesest – ja just normid, mitte paratamatusele lähedased instinktid, kuivõrd inimene juba alati mingil määral võtab teist inimest enda sisse, tunneb temaga kaasa ja koos, kogeb teist kogejana. Kui sellised emergentsed normid stabiliseeruvad ja järgmine põlvkond sünnib juba nende sisse, siis võibki neid juba pidada kitsas mõttes seadusteks. Teisisõnu, mis esimeses põlvkonnas on emergentne norm, on teises põlvkonnas ettesätestatud seadus. Kirjapanemine ja teadlik kujundamine pole seaduste puhul esmane ega põhiline – sellega hakati tegelema inimkonna ajaloos alles väga hilja.

Kui nüüd ütelda, et ei ole sellist asja nagu seadusteta ühiskond, siis ei saa esitada ka esitada mõne ühiskondliku lepingu teooria müüti täieliku seadusetuse olukorrast, mis olevat halvem olgu või halbade seadustega ühiskonnast, vaid tuleb juba kohe sisse tuua kvalitatiivne aspekt seaduste hindamisel paremaks või halvemaks. Küsimus “kumb on parem, kas seadustega või seadusteta ühiskond” võib olla kehtivat võimu kindlustav diskursus: a la meil on siin küll väga ebainimlik ja julm ühiskonnakord, aga mingi korrapära ikkagi on (Saddam, Assad, Putin) ja mõtelge, mis siis, kui meil üldse mingeid korrapärasid poleks ja valitseks täielik anarhia, kaos, “kõikide sõda kõikide vastu”. See väidetavasti toimub siis, kui võimule saaksid “nemad”. “Kõikide sõda kõikide vastu” on siis ühiskondlikku rõhumist õigustav müüt.

Kui nüüd mõtelda, kuidas genereerida midagi inimõiguste sarnast filosoofilisel moel (mitte lihtsalt juriidilise postulaadina), siis võiks mõelda teatava protseduurilise printsiibi peale – millest võib-olla saab tuletada ka mingeid õigusi. See protseduuriline printsiip võiks seisneda lävimise jätkumises ja nüansseerumises ehk ühesõnaga, kestmises (sest lävimisprotsess, millel lastakse kesta, juba nüansseerubki). Kas saaks sellest inimõigusi tuletada? Sellest protseduurilisest printsiibist johtuv esmane nõue on, et lävijad oleksid olemas (vrd. inimõiguste ülddeklaratsiooni[1] §3, õigus elule). Lävimise püsimine ja nüansseerimine eeldab, et selles osalejad oleksid vabad ja võrdsed (§1; § 4, orjuse vastu), kohtleksid üksteist inimlikult (§5 piinamiste vastu), saaksid ennast võimalikult vabalt väljendada (§ 18, mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadus; §19 veendumuste vaba avaldamine), mis omakorda eeldab mingisugust haridust (§26; §27, osavõtt kultuurielust) ja ühiskondlikult väärikat positsiooni (§22, sotsiaalne kindlustatus; §23, õigus tööle, §25 õigus väärikale elatustasemele, §17 vara omamise kohta, §24 puhkuse kohta). Nende õiguste kaitseks tuleb rakendada meetmeid (eeskätt kohtuvõim, §6-12; ühiskonna juhtimise mõjutamine, §20 kogunemise kohta, §23.4 ametiühingute kohta, §21 valitsemise kohta, §29).

Muidugi saab neid õigusi sõnastada teistmoodi ja neid tuleb kohandada vastavalt asjaoludele, selles mõttes, et näiteks vabade valimiste korraldamisest ei pruugi tolku olla, kui puudub õiguskord ja täidesaatvat (ja/või militaar-) võimu reaalselt tasakaalustavad instantsid ja ühendused (kohtuvõim, vaba ajakirjandus, kodanikuühiskond).

Sellisele lähenemisele saab esitada rea vastuväiteid; käsitlen neist vaid mõnda.

1. Printsiip, et peaks hoidma lävimist, võiks pealtnäha tähendada seda, et näiteks mõrvarit ei saaks vangi panna ega temaga midagi ette võtta, kuna me peaksime hoidma temaga lävimist, seda nüansseerima ja temaga empatiseerima. Mõrv aga on kõige selgem viis, kuidas too inimene on rikkunud esimest põhimõtet lävimisosaliste eksistentsi kohta, nii et kogukonnaterviku lävimise püsimise ja nüansseerumise huvides võiks olla õigustatud sellise inimese eraldamine (muidu ühiskond hirmu käes killustuks ja lävimine lihtsustuks), s.t minimeerides tema ja temaga lävimise, et ühiskonnatervikus lävimised rikastuksid. Kas on õigustatud mõrvari hukkamine, on juba palju kahtlasem ja pigem ei näi tulenevat lähteprintsiibist. Tõsiselt tuleb kaaluda ka selle rakendamist ühiskonna liidritele, kelle käsul mõrvu sooritatakse. Endiselt kehtib vana moistide[2] ütlus, et selline olukord, kus ühe inimese tapmist loetakse mõrvaks, aga tuhande inimese tapmist sõjas kiiduväärseks, on absurdne. Sõjaline agressioon teise riigi vastu pole õigustatav. Aga kaitsesõda? Aga “ennetav” rünnak? Aga kui rünnatavas riigis endas tapetakse inimesi? Siin lähevad asjad hämaraks seetõttu, et inimelusid ei saa õieti kvantifitseerida ja rünnakut ei saa õigustada sellega, et rünnaku käigus hukkub 100 inimest, aga muidu rünnatavas riigis tapetaks 1000 inimest. See peab olema eetiline otsus, ses mõttes et seda ei saa küll õigustada, aga see ei tähenda, et niimoodi ei võiks toimida. See aga on terve omaette arutlusteema.

2. Teine oluline vastuväide johtub kultuurilistest ja religioossetest agendadest, mistõttu viimasel ajal on hakanud vohama oksüümoronlikud “partikulaarsed üldised inimõigused” (aasia, islami, vene ortodoksi jt)[3], mille üldine põhimõte on seada teatavaid kultuurilisi, poliitilisi ja religioosseid kaalutlusi inimõigustest kõrgemale, või õigemini kohandada inimõigusi nii, et need alluksid noile kaalutlustele. Neid ajendanud motiivid on üldjuhul hõlpsasti näha: Aasia autoritaarsed riigid tahavad riigile ja riigivõimudele suuremat sõnaõigust, islamiriigid tahavad šariaadile erirolli ja Vene patriarhaat õigeusule. On muidugi omaette arutlusteema, miks neil on vaja ehtida ennast “inimõiguste” nimetusega – eks osuta see viimaste politiseerumisele hiljutisel ajal. Ka üldiste inimõiguste taga on konkreetne poliitiline olukord – Teise maailmasõja järgne šokk ja tarvidus globaalset suhtlust kuidagi korraldada. Võib ka kergesti näha, et paljud tolle põhimõtted on viksitud läänemaailma ühiskonnakorralduse pealt (kuhu kuulusid domineerivad võitjariigid), nt. viited võimude lahususele ja demokraatiale (ent mitte nt. õigus tööle jm).

Nonde partikulaarsete üldiste inimõiguste puhul aga on lähtutud valest otsast ning eriti islami ja vene õigeusukiriku vastavatest dokumentidest on väga selgesti näha, et sellega puhtideoloogiliselt nõutatakse mingile ühele religioonile ülimuslikku positsiooni. Küsima peaks aga selle järele, kuidas edendada lävimist. Kõige paremini saab see nüansseeruda ilmselt tõesti siis, kui valitseb usuvabadus. See aga ei tähenda, et mõningaid usuliikumisi ei tohiks piirata. Näiteks Uganda puhul on usuvabadus tähendanud seda, et mõningad USA radikaalevangelistid on seal aidanud sätestada jõhkraid homovastaseid seadusi, ehk teisisõnu, on sedapidi pärssinud sallivust ning inimestevahelist lävimist ja lävimise nüansseerumist. Palju sagedamini aga toimub seda siiski usuvabaduse puudumise tingimustes.

Kõige üldisemalt on inimõiguste ülddeklaratsioonile ette heidetud seda, et see lähtub õhtumaisest individualismist ning jätab varjule kogukondade õigused. Kogukondade õigusi aga ei saa kaitsta sel moel nagu too islamikonverents või vene patriarhaat, kus teatav seltskond otsustab fikseerida status quo ja oma eelispositsiooni. Kogukondade õigusi saaks tuletada tollestsamast lävimispõhimõttest, kuivõrd inimene üldjuhul kuulub mingisugusse kogukonda (keelelisse, piirkondlikku, religioossesse jne) ja väga sageli mitmesse erineval moel määratletud kogukonda, mille piirid ei pruugi kattuda (nt šveitslane-kalvinist-prantsuskeelne või šveitslane-kalvinist-saksakeelne jne). Nüüd, kõik need kogukondadesisesed suhted juba kuuluvad inherentselt inimese väärikusse ja lõppkokkuvõttes tema eksistentsi, olemasollu endasse (kuivõrd inimene ilma teiste inimesteta ei saa hakkama). Nüüd, neid kogukondi tuleb soosida ja toetada just nimelt niivõrd kui nad aitavad kaasa inimestevahelisele lävimisele ja selle mitmekesistumisele.

Kogukonnad on alati mälu ja teisenemise pingeväljas, s.t ühest küljest on neis stabiliseerivaid mehhanisme (mis on seotud minevikuga ja mäluga: teatud möödanikust päritud kommete, oskuste, tavade jne kordamine) ja teisest küljest uuendusmehhanisme, kuivõrd juba põhimõtteliselt iga minevikupärimuse kordus leiab aset uudses olukorras ja nõuab seega väiksemaid või suuremaid mugandusi, kohandusi, uuendusi. Islamikonverentsi ja vene patriarhaadi dokumentide põhiline puudus seisnebki selles, et nendes üritatakse kogukondi kivistada, peatada, üks kord ja lõplikult rajada alusele, mis väidetakse kõrgemalt antuks; nende “kõrgemalt antud alustega” on aga see häda, et nende eestkõnelejad on ühiskonna poliitilised ja/või ideoloogilised võimurid, nii et praktiliselt vältimatult muutuvad need “alused” nende tööriistadeks ja õigustusteks.

See on seotud fundamentaalse küsimusega: kui me räägime kogukondade õigustest, siis kes õigupoolest see kogukond on? kellel on õigus kogukonna nimel kõnelda, seda esindada? Ja kui keegi esindab kogukonda, siis kuidas me saame kindlad olla, et ta tõepoolest kogukonnaliikmete nimel kõneleb? Kuidas saab ülepea üks inimene adekvaatselt esindada vältimatult heterogeense kogukonna kogu nüansikust? Ja isegi kui ta on nonde poolt volitatud, siis kust me võime teada, et seda ei tehta lihtsalt harimatusest, ideoloogilisest ajupesust jne, mille järgi näiteks võib naine ise kinnitada, et naisena sündimine tähendabki olla saatusest määratud rügama ja mehest alamal olema? Selliseid küsimusi saab veel palju esitada; igal juhul on lävimise nüansseerumisel täita väga tähtis roll haridusel ja kultuuril. Konservatiivsed (ja sageli ka religioossed) ringkonnad võivad seda tajuda ohtlikuna – ja võib-olla üksijuhtumitel ongi –, aga üldjuhul tulevad keskkonnas, kus lävimine saab kesta ja kasvada, haridus ja kultuur ainult kasuks.

Kõige parem kui kogukonnad suudavad ise enda sees toimuvate protsesside kaudu püsida ja areneda. Tänapäeval kõlavad ilmselt kahtlasena “metslaste” tsiviliseerimise projektid, kus läänlane läheb kuhugi õiget elu õpetama. Tema roll saab olla parimal juhul informant, aga tema positsioon ei saa ega tohi olla hierarhiliselt kõrgemal, vaid peab paiknema samal, horisontaalsel tasandil ühe lävimisosalisena; ehkki paljud asjaolud (jõukus, haridus, lähteriigi prestiiž jne) seavad ta ikkagi eelisasendisse, mida tuleb siis teadlikult ja aktiivselt mahendada (ehkki see ei saa kunagi probleemituks). Nõnda ei saa ka Lääs rääkida ülevalt alla ei Hiina, Venemaa ega kellegi teisega, aga saab ometi protseduurilise printsiibi alusel osutada asjaoludele, mis nois riikides sellele vastu töötavad (ja see kehtib ka teises suunas, nt saaks Hiina põhimõtteliselt osutada sellele, et Lääs sageli ei pea kuigivõrd kinni ülddeklaratsioonide osadest §23, §25), ning kasutada enda käsutuses olevaid vahendeid selleks, et mõjutada noid lävimispartnereid nüansikale lävimisele.

Muide, sellise protseduuriprintsiibi järgimine võiks hajutada veel teisi muresid, mis paljudel riikidel on – nimelt, et Lääs tahab kõiki tõmmata ühele liistule (IÕ ülddeklaratsiooniga). Lävimise hoidmise protseduuripõhimõte pigem vastupidi, möönab ja tunnustab teisesust ega püüa seda ära kaotada, vaid dialektiliselt üha rohkem endasse lõimida (sihtimata küll viimset samasust, “absoluutset vaimu”, vaid pigem just aina viljakamat erinevust). Ehkki, mida sa teed partneriga, kes ei tahagi lävida (nagu Putin)? Siin kerkib terve hulk lahendamistnõudvaid probleeme, kuid liikumine inimõiguste geneesipunkti juurde (see, mis soodustab lävimist) saaks anda diplomaatiale ka parema orientiiri, mis pole pelgalt juriidiliselt sätestatud, vaid filosoofiliselt mõtestatud.

---

[1] Vt. http://www.ohchr.org/EN/UDHR/Pages/Language.aspx?LangID=est

[2] Selle koolkonna rajaja on Mo Di墨翟 (u. 470 – u. 391 eKr).

[3] Vt. Bangkoki deklaratsioon (1993): http://www.hurights.or.jp/archives/other_documents/section1/1993/04/final-declaration-of-the-regional-meeting-for-asia-of-the-world-conference-on-human-rights.html

Kairo deklaratsioon inimõigustest islamis (1990):

http://www.hurights.or.jp/archives/other_documents/section1/1990/03/the-cairo-declaration-on-human-rights-in-islam-1990.html

Vene õigeusu kiriku põhiline õpetus inimväärikusest, -vabadusest ja -õigustest (2006):

https://mospat.ru/en/documents/dignity-freedom-rights/ (inglise keeles)

http://www.patriarchia.ru/db/text/103235.html (vene keeles)

Piketty

Thomas Piketty “Kapital 21. sajandil” (pr. k. 2013, i.k. 2014).

Viimasel ajal võib täheldada sisulise majandusliku debati elavnemist eesti laiemas avalikkuses (sh humanitaaride ringkondades, eriti “Vikerkaares”). Taasiseseisvumise ajal pani Mart Laari valitsus paika majandusliku dogma, mis on põhimõtteliselt kehtinud siiamaani. Selle aluseks oli toona maailmas valitsenud (ultra)liberaalne doktriin: vabakaubandus ja riikliku sekkumise minimeerimine majandusse. Eesti puhul tähendas see tollimaksude kaotamist ja suurema osa riigi omandi erastamist (tööstus, elamispinnad jm). Paljugi oleks saanud ilmselt paremini teha, aga kuna ajalugu on ainukordne, siis me ei saa teada, kas mitte tervikuna poleks siis midagi hoopis halvemini läinud. Igatahes kokkuvõttes on Eestil päris hästi läinud, Eesti on viimase inimarengu aruande järgi maailma riikide seas 33. kohal, kuuludes kõige kõrgema arengutasemega riikide hulka.

Majanduspoliitika stabiilsusel (sealhulgas eeskätt rahandus- ja maksusüsteemi muutumatusel) oli üleminekuajal veel lisafunktsioone, eeskätt järjepideva poliitikaga usalduse võitmine rahvusvahelisel areenil. Nüüdseks on see olukord muutunud ja vahest tasub mõningaid asju ümber mõtelda. Tõtt-öelda ongi Eesti parempoolses majanduspoliitikas juba tehtud mitmeid mööndusi “vasakule” (nt. pensionide tõstmine, tasuta kõrgharidus jm.). Ja Eesti majanduspoliitikat on tugevasti mõjutanud ka Euroopa Liitu astumine, mis tõi kaasa imporditollide kehtestamise EL väliste riikide suhtes jm. Siiski on mitmed olulised komponendid algdogmast säilinud: näiteks ühtlane tulumaks (alates 1. jaanuarist 1994[1]) ja maksumäära alandamine (1994. aasta 26% tulumaks on praeguseks langetatud 21% peale ja aastal 2015 langeb see 20% peale; juriidiliste isikute tulumaksu kaotamine aastal 2000). Viimane peaks tähendama riigi sekkumise vähenemist majanduses, ehkki võib vastu väita, et samal ajal on tõstetud kaudseid makse. Kui üleminekuajal oli tarvis eeskätt ellu jääda ja buumiajal oli niigi hea, siis nüüd masujärgsel ajal – kui masu ikka on päriselt läbi – on ehk soodsamad tingimused sügavamaks järelemõtlemiseks majanduse ja poliitika üle.

Tahaksin tähelepanu tõmmata prantsuse majandusteadlase Thomas Piketty mullu ilmunud raamatule “Kapital 21. sajandil”, mis käesoleval aastal avaldati ka ingliskeelses tõlkes (vt kaht Piketty vestlust Vikerkaar 2014, nr 6). Teos on mahukas, inglise keeles 685 lk ja laiale lugejaskonnale mõeldud trükiversioonile lisaks on Piketty võrku üles pannud tekstiga seotud tehnilisemat laadi info, mis on mõeldud spetsialistidele ja kus Piketty avab lähemalt oma metoodika ja lähteandmed.[2]

Piketty uurib eeskätt kapitali akumulatsiooni ja ühiskondlikku ebavõrdsust. Teose pealkirja järgi peaks fookuses olema 21. sajand, aga praeguse olukorra ja võimalike tulevikuarengute mõistmiseks uurib ta 19. ja 20. sajandi arenguid ning teeb põhjalikku statistilist analüüsi. Ajaliselt ulatub see tagasi selleni, kui pärast Suurt prantsuse revolutsiooni kehtestati Prantsusmaal 1791. aastal üleüldine omandimaks, mis omakorda nõudis täpset ülevaadet inimeste vara kohta.

Perioodi kuni 1. maailmasõjani iseloomustab jõukuse kuhjumine. Piketty mõõdab seda kapitali (kinnisvara, aktsiad jm) ja riigi aastase kogutulu suhtena. Maailmasõja eelõhtul küündis see Euroopa juhtivates maades, Inglismaal ja Prantsusmaal 700%-ni, s.t nendes riikides oli varandust seitsme aasta sissetuleku jagu. See jõukusekuhi koondus omakorda väga väheste kätte: maailmasõja eel kuulus Prantsusmaal ja Inglismaal laias laastus 10%-le rahvastikust 90% varandusest ja 90%-le rahvastikust 10% varandust. Kuhjumine võimendas koondumist, sest esiteks sissetulekuid saadakse nii kapitalilt kui tööpanuselt ning algkapitali olemasolu (nt pärimise teel) annab parema lähtekoha. Aga teiseks, mis veel olulisem, tulu kapitalilt on reeglina suurem kui palk töö eest (tänapäeva “supermänedžerid” on omaette nähtus ja suuresti teatava maksupoliitika tulemus – mida Piketty ka eraldi käsitleb). Ja mida suurem on kapital, seda kõrgem on tema tulukus. See tähendab jämedalt öeldes, et lõhe kapitalistide ja tööliste vahel järjest kasvab, nagu ka lõhe kapitalistide eneste vahel.

20. sajandil tabasid senist süsteemi suured vapustused: kaks maailmasõda ja 30-ndate aastate Suur Masu. Ja kui 19. sajandil oli inflatsioon olnud praktiliselt null, siis 20. sajandil on inflatsioon saanud tavapäraseks ning on nähtud ka hüperinflatsiooni. See kõik puudutas kõige enam just rantjeesid, kelle suur osa varandusest haihtus (ja eeskätt just selle kõige tulusam osa, finantskapital). Peale selle hakati juba 19. sajandi lõpus Saksamaal, aga valdavalt 20. sajandil nendesamade šokkide mõjul looma seda, mida me nimetame “heaoluriigiks”. Kui enne oli riik piirdunud valdavalt sõjaväe, politsei, kohtuvõimu ja elementaarse haldusega, siis nüüd lisandusid üleüldine haridus, meditsiin ja pensionid (mis on tänapäeva arenenud ühiskondade kolm kõige suuremat kuluartiklit). See tähendas ühtlasi, et kui varem olid maksud madalad, umbes 10-15% sissetulekust, siis 20. sajandil tõusid need järsult 35-55%-ni. Sellele lisandus 2. maailmasõja järel väga kiire majandusareng Lääne-Euroopas (kuni 1970-dateni), nii et lühikest aega jäi kapitali tootlikkus alla majanduskasvule, soodustades võrdsustavaid tendentse.

Piketty ennustuse järgi aga on 1980-ndatel alanud uus faas, mida iseloomustab jälle madal majanduskasv (Piketty ennustab 21. sajandil arenenud ühiskondadele 1-1,5 protsendilist majanduskasvu, mis paistab väike, ent pikas perspektiivis annab väga suure kumulatiivse efekti) ning kapitali suur kuhjumine ja koondumine. Nüüd, 21. sajandi alguses oleme lähenenud 20. sajandi alguse tasemele kapitaliintensiivsuse ja ebavõrdsuse poolest. Piketty toodud mõningate näitajate puhul rohkem kui 200 aasta pikkune statistika aitab neid arenguid seada õigesse ajaloolisse perspektiivi. 2. maailmasõja järel arvati vahel entusiastlikult, et ebavõrdsus on jäädavalt leevendatud ja et kapitalism reguleerib ennast ise automaatselt sellisel moel, et ebavõrdsused riikide sees ja riikide vahel vähenevad. Piketty paljude graafikute järgi aga oli 20. sajandil tegemist pigem erandlike asjaoludega, väliste mõjudega (maailmasõjad), mis ajutiselt ebavõrdsust vähendasid ja ühiskonna loendurid n-ö nulli lükkasid, ning et nüüdseks on taastumas sõdade-eelne olukord äärmiselt suure ebavõrdsusega. Piketty möönab ka konvergentseid tendentse, eriti riikide vahel seoses teadmiste ja tehnoloogiate leviku ning rahvaste suurema liikuvusega, aga teda panevad muretsema pigem divergentsid riikide sees (divergentseid jõude on muidugi ka riikide vahel, eriti seoses neokolonialistlike praktikatega), kus rikkad saavad järjest rikkamaks ja vaesed jäävad järjest vaesemaks või vähemasti ei saa võrdväärsel määral osa ühiskonna jõukuse kasvust.

Milles on siin probleem? Probleem on legitiimsuses ja selles mõttes võib tuua paralleele 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi algusega, kui hakati tööliste palku tõstma ning hüvesid juurutama (tööpäeva pikkuse piiramine, lapstööjõu keelamine, tasustatud puhkus, pension, arstiabi, haridus, üldine hääleõigus jne), mille tulemusena lõpuks sündis seni olematu keskklass (meenutagem, et veel 1910. aastal omasid nii ühiskonna alumine pool kui ka järgmised 40% kumbki 5% ühiskondlikust varandusest, ehk peaaegu eimidagi; nüüdseks on Euroopas keskmiselt alumisel poolel rahvast 30% vara ja järgmisel 40%-l rahvast 45% vara). Selle taga olid suurel määral ametiühingute võitlus ja revolutsioonioht. Kui ühiskondlikud lõhed lähevad liiga suureks, siis valitsev klass kaotab oma legitiimsuse, nii et nende endi huvides on jagada hüvesid ka allapoole, sest vastasel juhul võidakse kogu senine ühiskonnakorraldus uppi keerata (nagu Venemaal 1917. aastal juhtus) ja kapitalist võib niimoodi üldse kõigest ilma jääda. Tuleb aga meeles pidada, et siin ei saa lootma jääda kapitalisti heale südamele ja kaastundlikkusele, vaid talle on vaja survet avaldada.

Veelgi täpsemini öeldes ähvardab liigne kihistumine õõnestada meritokraatlikku põhihoiakut demokraatlikes ühiskondades, s.t seda, et inimese edukust (majanduslikus, intellektuaalses või muus mõttes) ei määra niivõrd tema päritolu ega juhus, kuivõrd tema enda võimekus. Kõikidel peavad olema võrdsed võimalused ja see võrdsus pole midagi iseeneslikku, vaid selle nimel tuleb pingutada, s.t tuleb vaeva näha, et mahendada mitmesuguseid ebavõrdsusi (sugu, rass, emakeel, seksuaalne orientatsioon jne), mis moonutavad inimeste võrdsust ja pärsivad igaühe võimekuse avaldumist. Pikas perspektiivis on just see demokraatlike ühiskondade üks suur eelis, et aprioorselt ei heideta kedagi kõrvale (kes teab, kui palju mozarteid ja einsteine läks kesk- ja uusaja talupoegkonna seas kaotsi!) ehk toorelt väljendudes inimkapitali kasutatakse tõhusamalt ära. Pealtnäha võib see mõnele piiratud inimesele paista raiskamisena, kui “poputatakse igasuguseid saamatuid”, mille asemel tuleks inimesi kuidagi selekteerida ja tegeleda ainult võimekamatega, kellega “on mõtet tegeleda”. Siin aga tekib põhimõtteline küsimus, kes selle mõttekuse üle otsustab (ja siit on lühike samm juutide ja homoseksuaalide tagakiusamiseni). Demokraatia ideaaliks on kohelda inimest “eesmärgina iseendas” – ja just selliselt printsiibilt lähtudes muuhulgas (n-ö kõrvalproduktina) lastakse avaneda ka paljudel annetel, mis on ka kasulikud ja mis muidu jäänuks avastamata.

Mõningaid (neo)liberaalseid meetmeid on kasutatud liiga mehaaniliselt. Häda, kui majandusmõtlemine on lahus laiemast refleksioonist, ajaloolisest ja kultuurilisest perspektiivist. Niimoodi võidakse vabaduse asemel tuua orjust. Nõnda näiteks on juhtunud, et IMF surub Aafrika riikidele peale majanduse liberaliseerimist, sh. tollimaksude kaotamist, mis iseenesest on hea asi, aga kui seda tehakse järsult ja asjaolusid arvestamata, siis võidakse riik ilma jätta olulisest sissetulekuallikast, mida ei saa üleöö asendada muu maksutuluga, ning välja suretada kodumaist tootmist, mis võib puudutada suurt osa ühiskonnast ja selle halvata (sealjuures unustatakse, et enne seda, kui lääneriigid hakkasid maailmas kehtestama vabaturumajandust, olid nad protektsionistlikutes tingimustes kõigepealt oma tootmise välja arendanud). See on, kui hoolitakse abstraktselt majandusest, mitte konkreetsetest inimestest ja ühiskondadest. Või teine näide, kuidas Friedman käilakujuna soovitas Venemaal kiirkorras erastamine läbi viia, kusjuures ta unustas, et uus ühiskondlik kord pole jõudnud stabiliseeruda ja seadusi ei järgitud, nii et erastamise asemel toimus ärastamine ehk riigi vara riisumine ehk ühiskondliku vara kantimine väheste üksikisikute (“oligarhide”) eraomandiks. Eks ole Venemaa praegused revanšistlikud meeleolud suuresti seotud omaaegse šoki, ühiskondliku vimma ja rahvusvahelise “alandusega”.

Piketty pakub selliste divergeeruvate ja destabiliseerivate kalduvuste tasakaalustamiseks välja progresseeruva kapitalimaksu. Ta kaalub ka alternatiive, nt inflatsioon (mis aga on liiga ebatäpne ega ole piisav) või kapitalivoogude juhtimine nagu Hiina RV-s (mis aga ei sobi lääne demokraatiatesse), aga need pole nii head kui kapitali progresseeruv maksustamine. Kapitali tuleb maksustada sellepärast, et see on üldjuhul kasumlikum kui töötamine (tekitades nõnda lõhesid kapitalistide ja palgasaajate vahel) ja progresseeruvalt sellepärast, et kapital on seda kasumlikum, mida suurem ta on (nii et ühtlase maksu puhul ikkagi tekiksid lõhed). Vastasel juhul võib ühiskondlik kihistumine muutuda äärmuslikuks nagu 19. sajandil, nii et 1% elanikkonnast omab suuremat osa maakera varandusest. Sellel aga võivad olla ohtlikud ühiskondlikud tagajärjed. Siin ei aita isegi väide, et kui majandus kasvab, siis “kõik paadid tõusevad”, sest esiteks pole sugugi kindel, kas vaesemate elujärg ikka paraneb ja teiseks kui ka paraneb, siis ühiskonnas loeb eeskätt suhteline ebavõrdsus, mitte elujärje absoluutväärtus. Kui ebavõrdsused lähevad liiga suureks, siis isegi kui vaestelgi on toit ja peavari, hakkavad nad kergesti mässama. Sest pole inimlik hoida liiga suuri lõhesid inimeste vahel – ja nende hoidmine on ikkagi seotud vägivalla, vassimise ja ebaõiglusega. Kui ühiskond muutub jõukamaks, miks siis minagi ei peaks võrdvääselt sellest osa saama? Isegi kui olen jõukam 1 pügala võrra kui eile, siis mis õigusega keegi teine on 10000000 pügala võrra rikkam? Kas saab üks inimene olla teisest 10000000 korda võimekam, targem, parem, ilusam jne? Kust mujalt ta selle rikkuse saab kui meie ühisest ühiskonnast? “Õigustatud” eristustel on omad piirid, mis pole küll matemaatilised, ent mida ühiskonna liikmed siiski üldjoontes tajuvad.

Põhiline probleem kapitali sellise maksustamise puhul on läbipaistvuse puudumine finantsmaailmas ja vähene koostöö riikide vahel. Selle tulemusena käib negatiivne maksuralli, kus riigid püüavad kapitali ligi meelitada ja pakuvad järjest soodsamaid tingimusi, mille loogiline lõpptulemus on hoopis igasuguste kapitalimaksude kadumine. Tasub mainida, et Eesti oma nullmaksuga ettevõtte kasumile lööb selles mängus kaasa. Ja eriti haavatavad ongi just Euroopa Liidu riigid, mis selles osas endiselt tajuvad üksteist konkurentidena, ehkki lõppkokkuvõttes tuleb see kõigile kahjuks. Omaette probleem on tulude varjamine maksuparadiisides. Gabriel Zucmani hinnangul varjatakse niimoodi 10% maailma SKP-st, ja teistel hinnangutel veelgi rohkem (vt lk 466). Et teha see võimatuks, tuleb muuta finantsteenused läbipaistvaks (ja mitte lihtsalt aruandekohuslaseks). Tehniliselt oleks see hõlpsasti teostatav, nagu ka elektrooniliselt eeltäidetud maksudeklaratsioonide moodustamine. Küsimus on poliitilises tahtes ja suutlikkuses – ja siin peavad riigid koostööd tegema, eriti Euroopa riigid, mis maailma mastaabis on kõik väikesed. Kuna kapitalism on globaliseerunud, siis peab ka selle reguleerimine olema globaalse haardega.

Progresseeruv kapitalimaks rahuldab Piketty meelest korraga kaht tingimust: ühest küljest mahendab ebavõrdsust (ja sellest võrsuvaid potentsiaalseid ohte), aga teisest küljest säilitab ettevõtlusvabaduse (ja sellega seotud initsiatiivikuse ja innovaatilisuse). Picketty hoiatab, et vastasel juhul tugevnevad protektsionistlikud kalduvused, nii et põhiprobleemi ei nähta mitte ühiskonnasiseses kihistumises, vaid “teistes”, välisohtudes, teistes ühiskondades (“hiinlased/naftamogulid tulevad ja ostavad kõik üles”, “Brüssel orjastab meid”). Autarkia aga viib kergesti autokraatiani (mida me isegi Euroopa Liidus Ungari puhul näeme) ja antiliberalismini (nagu võis näha viimastel Euroopa Liidu valimistel laiemalt). Kapitalimaks oleks läbipaistev, täpselt suunatud ja kooskõlas ühiskondliku õiglustundega. Korraline või erakorraline kapitalimaks aitaks Piketty järgi ühtlasi lahendada Euroopa võlakriisi. Praegu maksavad riigid suuri summasid laenuintressideks ehk sisuliselt vaesed (maksumaksjad) maksavad rikastele (laenuandjad). Selle asemel, et jõukaimatelt laenata, oleks otstarbekam neid maksustada. Selles mõttes ei päde Piketty kohta süüdistus, mida parempoolsed sageli vasakpoolsetele esitavad, et need tahaksid riigi lõhki laenata. Piketty ettepanek peaks olema teispool kasinuse/laenamise libaalternatiivi. See maks ei lahendaks muidugi kõiki probleeme, kuid võiks olla üks oluline komponent tulevikustrateegiates.

Võib-olla Piketty mõnevõrra ülehindab pärimise rolli kapitali akumulatsioonis, kuna (nagu ta ise möönab) igas suguvõsas tuleb lõpuks keegi, kes esivanemate varanduse tuulde pillab, rääkimata pärandi jagamisest sugulaste vahel või muudest välistest teguritest, mis võivad varanduse edasiandmise liini katkestada – eriti tänapäeval, kui juba inflatsiooni tõttu ei saa jõukur end nii mugavalt tunda kui 19. sajandi rantjee, vaid peab juba oma varanduse hoidmiseks vaeva nägema (olgu isiklikult või palkama finantsnõunikud, aga nendegi ülevaatamine nõuab ikkagi pingutust ega ole päris automaatne ja iseenesestmõistetav). Ja tänapäeva eliidil on üksjagu vähem ideoloogilisi ja tehnilisi vahendeid oma positsiooni kinnistamiseks kui vanasti, nii et isegi kui päritolu saab järjest tähtsamaks nagu Piketty vaatleb ja ennustab, siis jääb ta ilmselt poorsemaks kui ennemuiste. Kuid ikkagi võib olla nii, et aegamööda on selles eliidis järjest enam neid, kellel juba vanemad või vanavanemad sinna kuulusid; ning see võib demokraatia tõsiselt ohtu seada, kui ühiskondlikud lõhed lähevad liiga suureks ja “1%” ülejäänud elanikkonnast kosmilistesse kaugustesse eemaldub (ka kahanev meritokraatia võimendaks selle kogemist ebaõiglasena rahva enamiku seas).

Ajaloolisse perspektiivi asetatuna võib vabalt olla, et 20. sajandi suhteliselt võrdne meritokraatlik ja demokraatlik heaoluühiskond on ajalooline hälve, väliste šokkide (maailmasõjad) tagajärg. Nüüd on nende šokkide mõju peaaegu hajunud ja tuleb hakata leiutama meetmeid, kuidas neid saavutusi uutes tingimustes alles hoida. Kas me oleme nüüd piisavalt targad, et suuta teha seda n-ö sisemiselt, ilma väliste šokkideta, uute ilmasõdadeta (mis võiksid olla suitsidaalsed kogu inimkonnale)?

Kõige üldisemalt öeldes seisneb kapitalismi võti mälufunktsioonis, uudses salvestamisviisis, millega käivad koos uudsed toimimis- ja tajumisviisid. Kui varem kapitali toodetud kasum hajus, siis kapitalistid hakkasid seda tootmisse tagasi investeerima, mis toob kaasa põhimõtteliselt eksponentsiaalse kasvu. Olulised abivahendid olid seejuures tehnilised leiutised (aurumasin, kiiremad transpordivahendid, tõhusamad infotöötlusviisid jne). Kuid teisest küljest on see mälufunktsioon, salvestamine ja sellest võrsuv kasv plahvatusohtlik – nagu Marx 19. sajandil ka juba ette nägi. See plahvatus aga ei realiseerunud siiski peamiselt klassivõitlusena, vaid hoopis natsionalistlike sõdadena, s.t ühiskonnasisesed pinged suunati ühiskondade vaheliseks vaenuks (just nimelt vaenuks, sest afektiivne laetus oli siin mobiliseeriva tegurina hädavajalik; mis omakorda ajendas moodsa aja propagandatehnikad). Võib-olla peame seda 21. sajandil jälle eriti hoolega silmas pidama, kuna sääraseid natsionalistlikke ja protektsionistlikke tendentse näib olevat hulgaliselt (Ungaris, Venemaal, Hiinas jm). Sellistes tingimustes saab eriti oluliseks läbipaistvus, avatus, õiglus, meritokraatlikkus, demokraatlik arutlusprotsess. “Vana” Euroopa ei “jää alla” mitte oma “ebarealistlike” ideaalide tõttu, vaid just siis, kui ta neist loobub.

Varasemates ühiskonnakorraldustes ülejääk lihtsalt tarbiti suurejooneliste pidudega ja hävitamistega (potlatch) või pillati pöörastele rajatistele (püramiidid, katedraalid), aga kapitalismis pannakse see ülejääk tööle. Enam ei hävitata ega koguta, vaid reinvesteeritakse. Võib ütelda, et traditsioonilise ühiskonna puhas hävitamine on kõige tõhusam majanduse tasakaalustaja; põllumajandusühiskonna raitrajatised on juba tasakaalust väljas; aga kapitalistlik reinvesteerimine üldse väljub endisest gravitatsiooniväljast. Sellega on vaja aktiivselt tegeleda, ja selleks on hädavajalik nii koostöö ühiskonna sees kui ka ühiskondade vahel, sundimaks finantse läbipaistvusele ja kapitaliste teistega võrdväärset makse maksma (ja et tema osa oleks võrdväärne, peab maks olema progressiivne).

---

[1] Küllap paljud ei teagi, või on unustanud, et üleminekuajal (11.10.1990–31.12.1993) kehtis Eestis alguses progressiivne tulumaks järkudega 16%, 24% ja 33%, vt. http://www.estlex.ee/tasuta/?id=8&aktid=3601&fd=1&asutus=23&grupp=1&lineid=1_23_4527&leht=11 (hiljem, 1992. aastal lisandus veel järk 50%).

[2] Ingliskeelne versioon: http://piketty.pse.ens.fr/en/capital21c2