elu ise / iseelu

Hea sõber Alari Allik pidas ükskord ööülikoolis väga hea loengu:

http://www.ylikool.ee/et/13/alari_allik

(ma vabandan, see asi on siin justkui primitiivsemaks läinud kui enne, ma ei saa enam linke sisestada)

Vabaduse väljak

Mu sõber Mart Kangur mõtles ükskord välja Vabaduse väljaku kontseptsiooni. Jutustan sellest oma sõnadega. Idee seisneb selles, et Eesti riik võiks mingil maalapil – ütleme, Tallinnas Vabaduse väljakul – välja kuulutada vabaduse väljaku, mis oleks koht, kus Eesti riigi seadused ei kehti ja kus ei kehtiks üldse mingisugused seadused. Üks teema on see, kas põhimõtteliselt oleks riigil võimalik enda sees kuulutada ühes kohas oma seadused kehtetuks. Mõned riigid – näiteks Hiina RV (aga ka Hiina Vabariik) – on teinud seda, et kuulutanud enda sees välja “erimajanduspiirkondi”, kus kehtivad teised majanduslikud regulatsioonid kui ülejäänud riigis ja täpsemini, kus kehtib vähem regulatsioone. St seadused pole päris ära kaotatud, vaid mingis aspektis lõdvendatud. Meie Vabaduse väljak aga oleks palju radikaalsem – seal ei kehtiks üldse mitte mingisugused seadused ja seetõttu ei teeni see ka mingit partikulaarset eesmärki, erinevalt näiteks erimajanduspiirkondadest, mille sihiks on majandustegevuse hoogustamine (või kui sellel väljakul oleks mingi siht, siis oleks pigem tegemist üleüldse elu hoogustumisega, aga selle juurde hiljem).
Teine küsimus on selles, kas selline väljak püsiks, st. kas ta püsiks sellise radikaalse vabaduse väljakuna ega saaks allutatud mingitele erihuvidele (majanduslikud, kildkondlikud, kuritegelikud vms). Mõtleme selle peale. Väljakule sisenemine ja sealt väljumine peaks olema vaba ja vabatahtlik. Nüüd võiks mõelda, kas väljaku seadusetust ei kasutataks kurjasti ära. Võtame kõigepealt mõne lihtsa juhtumi – kas ei või juhtuda, et mõni löömamees või jõuk anastaks väljaku endale. Esiteks aga ei maksa unustada, et kõikjal väljaku ümber kehtivad endiselt Eesti seadused, nii et kõik üleastumised väljapool väljakut saavad seadusega karistatud; väljak ise aga on nii tilluke, et seal pole mõeldav ilma välise abita elus püsida, nii et kui tahetakse tegeleda kuritegevusega, siis väljaku sees on ressursid ebapiisavad, aga väljakust väljapool kehtivad endised seadused. Teiseks jällegi võib mõelda, kas me laseksime mingil isikul või jõugul anastada “meie” vabaduse väljakut? Kas poleks mõeldav, et me läheme hulgakesi väljakule ja saame jagu neist löömameestest? Pealegi võib väljakule minek ja sealt tulek küll olla vaba, aga see ei pea tähendama, et sinna võiks viia või sealt tuua ükskõik mida: selle suhtes saab rakendada kõiki Eesti regulatsioone.
Või võtame keerukama juhtumi, kui mõni huvigrupp tahab hakata seal väljakul midagi tootma või sinna midagi ehitama või mingil muul moel väljakut majanduslikult ekspluateerima. Ka sel juhul kehtib see, et isikute liiklus väljakule ja väljakult on vaba, aga vabalt võib reguleerida kõige muu viimist väljakule või toomist väljakult. Ja isegi kui mingi huvigrupi lobitööna Eesti võimuorganites saavutataks näiteks luba mingite asjade (nt. ehitusmaterjalide) viimine väljakule, siis kas isegi sel juhul poleks mõeldav, et inimesed organiseeruksid ja läheksid hulgakaupa väljakule ning oma füüsilise kohalolekuga blokeeriksid sellised erahuvist johtuvad algatused?
Väljakul ei kehtiks ükski seadus, mis tähendab ka seda, et seal võib tappa või muul moel vägivalda tarvitada, ilma et selle eest kohtulikku karistust järgneks. Esiteks on jällegi küsimus, kas meie, eesti (või maailma) kodanikud lubaksid seda – või kas me mitte pigem ei läheks ja kõrvaldaks selle vägivalla (kasvõi puhtalt kohaloluga, vägivallatult – meenutagem Toompea ründamist ja seda, kuidas too kriitiline olukord ilma vägivalla ja verevalamiseta lahendati, vt. http://www.youtube.com/watch?v=e_2UmCjN8qI ). Teiseks võib ilmselt pigem eeldada, et inimesed ei käituks põhimõtteliselt teistmoodi kui muidu (kas ma siis ei varasta ja ei tapa lihtsalt sellepärast, et seadus keelab?). St. võib arvata, et inimesed käituksid üldjoontes nagu ikka. Kõik oleks nagu muidu, aga kõik oleks ka põhimõtteliselt teistmoodi – just nimelt sellepärast, et ma tean, et ma olen seal väljakul silmitsi nende inimestega, kes seal parajasti on, ja et mul pole mitte mingisuguseid garantiisid ega tagatisi. See oleks puhas ühiskond, puhtad inimsuhted nende vahel, kes väljakul on, puhtad kohtumised. Kõik oleks justkui nagu ikka, aga samas oleks kõik hoopis teistmoodi, teises astmes või väes. Niimoodi Vabaduse väljak intensiivistaks kogu elu (ja mitte lihtsalt üht elu valdkonda, nagu majandust)
Sellisena oleks Vabaduse väljak korraga kunstiline, filosoofiline ja sakraalne projekt. Selline väljak ise oleks suurejooneline kunstiteos (ehkki mitte ülearu suures mastaabis – mõnisada ruutmeetrit) ning mingis mõttes oleks kõik sellel väljakul toimuv kunstiteos, kuna iga tegu ja sündmus on teravdatud tähelepanu all ning neile pööratakse tähelepanu nende enditena, ja mitte (ainult või eeskätt) mingi eesmärgi või tagamõtte pärast (st. neile võiks omistada samasugust intransitiivsust, nagu kunstiteosele omistatakse). See oleks filosoofiline projekt, sest Vabaduse väljak sunniks meid eksplitseerima, sõnastama oma mõtteliigendusi: vabadus, inimene jne. Vabadus (ja kõik sellega seonduv, st. kõik) oleks seal juba kehastatud enne kui mõistetud, või õigemini, mõistmine võrsuks selle kehastamisest. Ning see oleks sakraalne projekt, sest kuna puuduvad tavalised sotsiaalsed puhvrid ja garantiid, siis põhimõtteliselt kehastab iga inimene minu jaoks seal väljakul transtsendentsi, absoluutset Teist. Teise inimesega kohtumine on seal põhimõtteliselt niimoodi võimendunud, et see oleks nagu kohtumine transtsendentsiga. Ja jällegi oleks see kõigepealt kehastatud, veel enne kui sõnastatud või sõnaselgelt mõistetud.
Seda projekti võib üksikasjalikumalt läbi mõelda, aga pole võimatu, et see Vabaduse väljak saaks Eesti inimestele kalliks, nii et kodanikud omaalgatuslikult hoolitseksid tema eest ja püüaksid seal isiklike algatustega ära hoida vabaduse väär- ja kuritarvitusi. Sellise ontoloogilise projektiga saaks Eesti ühtlasi hoobilt maailmakuulsaks ja oma Nokia oleks meil sündinud. Väljaku ümber areneks välja tohutu turismitööstus... Põhimõtteliselt müüdaks seal vabadust (st. seda, et “seal” on selline vaba koht). Samas oleks see väljak teatavas mõttes eimiski – kuna selle loomisega pole niivõrd tehtud midagi juurde, kuivõrd võetud midagi vähemaks (seadused), on tehtud ruumi, vaba kohta. Just sellisel väljakul saab vabalt konnata...
Mõned kannavad sellist Vabaduse väljakut juba praegu endaga kaasas. Ülalkirjeldatud projekt oleks “metafoori realiseerumine”.

puuslikehämarus2

HOOLE POOLT
ehk
DOGMADE VASTU
(jätk)

DOGMA:
Liberaalne majandus soodustab eraalgatust ja individuaalsust; riiklikud kontrollid majanduses ja “paks riik” pärsivad eraalgatust ja soodustavad kollektivismi.

Kui me aga uurime, kuidas liberaalne majandusdoktriin on kujunenud ja mida ta eeldab, siis me näeme, et see on kujunenud olukorras, kus on hulk inimesi, kellel pole muud omandust peale oma keha ehk tööjõu, nagu ütleb Marx. Ehk teisisõnu, see eeldab hulka inimesi, kellelt on ära võetud suurem osa individuaalsuse teostamise vahenditest ja võimalustest ning kes on sunnitud oma tööjõudu müüma, st. tegema kellegi heaks enamasti rutiinset tööd, mis hoiab tema individuaalsust ja eraalgatust nullrezhiimil. Ehk teisisõnu, ühtede eraalgatus ja individuaalsuse kasv eeldab suure hulga inimeste eraalgatuse tühistamist ja individuaalsuse kahanemist. Selline suhe inimestesse-töölistesse laieneb ka loodusele üldisemalt: seda hakatakse käsitama kui ressurssi, mille pealt saab (tööliste töö abil) kasu ja kasumit teenida. See, et ühes kohas saavutatakse kasu, eeldab kahju teises kohas (kust tooret ammutatakse). See kehtib esiteks eluta looduse kohta (kivisüsi, nafta, metallid) kui ka eluslooduse kohta (puit, puuvill, lambavill jm). Kusjuures need toormed on piiratud koguses. Nõnda nagu ekspluateeritakse teisi inimesi, ekspluateeritakse ka keskkonda ja loodust. Ja ei maksa unustada, et selline süsteem on võimalik ainult teatava juriidilise süsteemi ja repressiivaparaadi olemasolul: nt. mis tagab eraomandi (ka siis, kui olen saanud selle teiste arvel) ja karistab sellesse puutumist. Liberaalne majandus saab püsida ainult kohtute ja politsei toel.
Tänapäeval on see muidugi muutunud keerukamaks ja üksjagu läbipaistmatumaks. Ühiskondlik tööjaotus on muutunud mitmekesisemaks, suurte vabrikute ja sealse monotoonse töö roll on kahanenud, ehkki pole kuhugi kadunud (pigem on nad Euroopas silma alt ära viidud, Aasiasse). On avastatud energiaressursse, mis on praktiliselt piiramatud (tuumaenergia) ja taastuvad (tuule, päikese, loodete, maakoore soojusenergia jm.). Aga valdavas enamuses jääb põhimuster samaks: ühe eraalgatus ja individuaalsuse kasv eeldab mitme inimese (palgatöölise) algatuse kahanemist (kui nad end tööle annavad) ja individuaalsuse nõrgenemist (nad saavad vähemal määral oma ruumi- ja ajakasutuse üle otsustada). Asja hägustab lihtsalt see, et tänapäeva töövõtjatel on palju rohkem kui kapitalismi aguaja töölistel, aga nende olukord ei pruugi olla roosilisem ühest küljest madala palga tõttu ja teisest küljest ühiskondlike ideaalide tõttu, mis sunnivad neid meeleheitlikult kulutama, nautima (vt. Dogma “Ülirikkad on pühad”).
Kui räägitakse sellest, et liberaalne majandus soosib eraalgatust ja individuaalsust, siis on siin sofistlikul moel pool tõde välja jäetud, nimelt, et selline eraalgatuse ja individuaalsuse mingisugune kasv ühes kohas eeldab nende kahanemist rohkemates kohtades. Ehk teisisõnu, need käivad millegi arvel. Selline olemuslikult vähemusele, eliidile suunatud ideoloogia saab populaarne ja massidele imponeeriv olla seetõttu, et ühiskond lõhutakse üksikindiviidideks, kellest igaühele sisendatakse: just sina võid saada väljavalituks. Mis sest, et see käib mitme teise inimese (ja looduse) arvel, inimeste, loomade, taimede ja keskkonna jalge alla tallamise hinnaga. Tegemist on pesuehtsa silmamoondamisega; kui me taastame tervikpildi, siis see illusioon hajub: selline süsteem saab kasuks tulla ainult üksikutele, samas kui enamik mõistetakse algatusetusse, individuaalsusetusse ja sageli ka materiaalsesse viletsusse. Ja seda ilmsem vajadus on siis kohtute ja politsei järele, et rahvastiku enamust, nii kesk- kui alamklassi ohjata.
Kui me nüüd ei lase enam pilgust ühiskonnakehandi tervikut, siis me näeme, et eraalgatuse mõningane piiramine (nt. suurkorporatsioonid) ja paks riik soodustavad kokkuvõttes palju paremini üksikisiku algatust ja individuaalsust, sest need ei pea siis käima (vähemasti nii suurel määral) teiste inimeste (ja keskkonna) arvel. Kui me jaotame ühiskonnas varasid tuntaval määral ümber, nii et kõigile on tagatud mitte üksnes füüsiline äraolemine, vaid ka sotsiaalse väärikuse hoidmise miinimum (mis hõlmab ka nt kultuuritarbimist), siis saavad rohkemad inimesed oma individuaalsust arendada, nad peavad vähem olema pelgalt masina aseained nagu 19. sajandi vabrikutöölised. Samuti tagab “paksu riigi” suurem investeerimine haridusse (mh. elukestvasse õppesse ja ümberõppesse) inimeste suurema algatusvõime, sest algatusvõime eeldab esiteks, et inimese pingutused pole üleni suunatud füüsilise äraelamise tagamisele, ning teiseks, et tal on mingi hulk teadmisi, mis võimaldab tal ette kujutada ja teostada teistsugust tegelikkust kui see, milles ta on. Võiks eeldada, et selline majandusmudel tuleb tänapäeval paremini toime, kus aina tähtsamaks saab paindlikkus ja ühiskonna kõigi indiviidide algatusvõime ja algatuste teostamise oskus. Selline ühiskond on võrdõiguslikum, st. inimesed on võrdsemalt väärikad, mistõttu moodustuvad lihtsamini väga mitmekesised suhted inimeste vahel, üle päritolu, ea, rahvuslike jm piiride. Ühiskonna tugevust mõõdab tema liikmete vaheliste suhete koguhulk, tugevus ja mitmekesisus; see tagab ka ühiskonna paindlikkuse, ning see on tänapäeva majanduses üks kõige vajalikumaid omadusi. Algatus ja individuaalsus ei käi siin (niivõrd) teiste arvel, kuivõrd üksteise kaudu: esiteks on erinevaid ühiskondlikke ja majanduslikke suhteid, kus ühtedes ma olen passiivsem, aga teistes see-eest aktiivsem; ning teiseks on ühiskondlikke ja majanduslikke üksusi, mis ei ole enam traditsioonilist hierarhilist tüüpi, kus ühe individualiseerumine käib mitme teise deindividualiseerimise arvel, vaid kus vastasmõjus üksteisega suurendatakse üksteise teovõimet ja individuaalsust (aja ja ruumi kasutamise võimet) – ennastvõimendavas süsteemis. Ühtaegu rakendatakse-teostatakse-avastatakse-arendatakse omaenese võimeid, ja selle käigus avastatakse ja avatakse ka teise omi, mis omakorda annab tagasi lisaimpulssi oma võimete arendamiseks, jne. See kehtib ka detsentraliseeritud paindlike väikeste majanduslike üksuste kohta, mis on vastastikku üksteisele kasulikud ja võivad tekitada sünergilise efekti, kus üheskoos saavutatakse uue tasandi võimekus.
Äärmuslikult liberalistlik majandusmudel toob üha teravamalt ilmsiks selle, kuidas “eraalgatus” on reserveeritud vähestele väljavalitutele; nendeks on eeskätt suured rahvusvahelised korporatsioonid, kel on piisavalt raha ja mõjujõudu, et mõjutada üksikriikide poliitikuid, kes teevad otsuseid, mis omakorda kasvatavad korporatsioonide jõukust ja mõjukust, aina süvenevas nõiaringis. Deregulatsioon on vesi selliste korporatsioonide veskile. Ometi satuvad selliste kasumile suunatud korporatsioonide huvid tihtipeale vastuollu üksikriikide, ühiskonnagruppide ja üksikisikute huvidega, olgu tööhõive, toormehanke, reostuse vm. asjus. Just siin tuleb välja kodanikuühiskonna (“vabakonna”) roll ja rajaülene koostöö, et seista vastu sellistele partikulaarsetele huvidele, mis kahjustavad elanikkonna enamikku. Korporatiivsete moonutuste vastu on niigi raske võidelda, aga kui veel ühiskonnas endas on dogmaks muudetud liberalism, nagu Eestis, siis teeb see olukorra tavakodanike jaoks veelgi raskemaks. Seda pakilisemalt vajalik on koostöö omavahel ja üle maailma. See on seotud esindusdemokraatia olemusliku probleemiga: kuna rahva arvamust küsitakse ainult kord mõne aasta tagant, siis võib poliitikutekiht kergesti muutuda omakorda korporatiivseks ning lasta ennast majanduslikul võimul ära osta. Sellised moodsa aja tehnilised võimalused nagu arvutid ja internet võimaldavad kasvatada otsedemokraatia osa ja kahandada esindusdemokraatia osa. Sest “esindusdemokraatia” on vastuolu terminites: demokraatia tähendab sõna-sõnalt rahva võimu, aga esindusdemokraatias on rahval võim ainult ühel päeval nelja aasta jooksul, st. lõviosa ajast ei ole tal peaaegu mingit sõnaõigust. On vaja suurendada arutluste osa ja kodanike otsevõimu osa.
Me oleme näinud, kuidas Bush vanema ajast peale aina kiiremini süvenev lõhe rikaste ja vaeste vahel ning hiljutise majanduskriisi ebaõiglus, kus kannatasid üksikisikud, aga pankurid päästeti – kuidas see tekitab ühiskondlikku rahuolematust ning on ajendanud viimase aja ühe suurima protestiaktsiooni “Occupy!” (tõlkida: “hõiva!”, mitte “anasta!”). Ühiskonnakehandi lõhenemise halbu tagajärgi me näeme ka Kreekas, kus kodanikel puudub solidaarsus poliitikutekihiga, nii et riik on patiseisus, sest puudub konsensus ja nõusolek muudatusteks. Nii et paks riik ja ühiskonnakehandi lõimitus pole pelgalt iluasjad, vaid ellujäämise pant, nii lühikeses perspektiivis kui veelgi enam pikas perspektiivis.


DOGMA
Ülirikkad on pühad.

Esiteks on see dogma seotud eespool mainitud suurkorporatsioonide ja deregulatsiooniga, mis on koondanud aina rohkem varandust väheste inimeste kätte; teiseks juriidilise süsteemi ja repressiivaparaadiga, kohtute ja politseiga, mis seda olukorda garanteerib; ning kolmandaks raha võimu ja poliitikute ostetavusega, mis ülirikkaid tootvat süsteemi veelgi võimendab, kaotab ühiskonnakehandi kontrollmehhanisme oma liikmete üle. See tekitab uusaegse aadelkonna, kus mingi osa elanikkonnast on peaaegu peajagu muust ühiskonnast kõrgem (vt. sellised ohtlikud näited nagu Berlusconi Itaalias ja Putin Venemaal).
Samas on see temaatika komplitseeritum ning puudutab ihamehhanisme. Nagu Bataille näitab, vajab ühiskond teatavat “puhast kulutust”: st ühiskond ei saa olla läbinisti utilitaarne ja ratsionaalne, vaid tal on vaja midagi mitteutilitaarset, ainelist kulutamist ilma midagi ainelist vastu saamata: see on sakraalne sfäär, mis kõige eminentsemalt tühistab kasu ja eesmärgipära ning näitab mõttetuse mõtet. Soovi korral võib selles näha samasugust priiskamist nagu on looduses põdra sarved või paabulinnu saba – millel pole otsest kasu, vaid mis on “kasulikud” just oma kasutusega, kuna näitavad: “Ma olen nii tugev, et kannatan ära isegi kasutuse, tulen toime isegi sellise absurdse koormaga nagu sellised suured sarved või säärane tohutu saba!” Puhas kulutus märgib ühiskonnas sarnast jõudemonstratsiooni: me ei allu pelgalt looduse sunnile, pelgale kasule ja äraelamisele, vaid me suudame kulutada niisama, meil on ülejääk! Selle põhimõtte järgi on mitmel pool maailmas korraldatud varade hävitamist potlatchi korras, Tiibetis ülal peetud kloostreid või Euroopas keskajal katedraale ehitatud.
Kapitalismi isaärasus on selles, et ta haarab enda teenistusse sellise puhta kulutuse mehhanismi; see sakraalne masin pannakse teenima profaanseid eesmärke. Ma ei kuluta päris niisama või mitte kõike, vaid investeerin. Teenin tulu, ja panen selle uut tulu teenima, nii et saan veelgi rohkem tulu, jne. Ja kõige suurejoonelisemad kulutamise näited kapitalistlikus ühiskonnas on koondunud ülirikastele, nende arvukatele luksusjahtidele, villadele, kalliskividele jne. Seltskonnaajakirjad, kus neid ja nende kulutusi eksponeeritakse, on justkui ikooniraamatud, või pigem iidoliraamatud, mille tegelased kehastavad meie iha sakraalse järele, puhta kulutuse järele. Meie, enamik, ei saa lubada endale selliseid pööraseid kulutusi, aga ülirikkad teevad seda meie eest, me elame nende kaudu läbi katarsist, puhta kulutuse sakraalset ekstaasi.
Tõsi, sellisel “puhtal” kulutusel on omad nüansid, mis eristavad seda varasematest sedalaadi versioonidest. Esiteks on villadel, luksusjahtidel ja muul seesugusel siiski oma kasutusväärtus (erinevalt varanduse lihtsast põletamisest; vrd moodne põletamisnäide, kui Pablo Esobar põletanud mitmekümne miljoni dollari väärtuses rahatähti, et tema laps sooja saaks) ning teiseks on neil enamasti kasutusväärtus ainult üksikute inimeste jaoks (erinevalt keskaja katedraalidest, mis olid kõigile avatud, või Tiibeti kloostritest, kuhu igaüks võis oma lapsi saata). Nii et puhas kulutus on muutunud tuhmimaks (tal on mingi kasutusväärtus, ehkki ebaproportsionaalselt väike) ja eraldatumaks (reserveeritud üksikuile). See kõik kahandab sellise kulutuse väärtust ja võib osutuda kontraproduktiivseks, kuna mingi osa ühiskonnast võib keelduda nägemast selles oma ihade teostumist, võib keelduda ülirikaste kaudu elamast. Ja siis ei jää kehtival süsteemil muud üle, kui tuua mängu justiitsaparaat ja repressiivorganid...
Võiks mõelda esiteks, et varasid peaks ühiskonnas õiglasemalt jaotama (vrd. Dogma: “Liberaalne majandus soodustab eraalgatust...”), ja teiseks, veelgi sügavamas mõttes, et ühiskondliku puhta kulutuse tulipunkt võiks nihkuda teisale. Kuhu, seda on raske öelda. Võiks näiteks paradoksaalsel kombel välja pakkuda, et selleks võiks olla just nimelt (liigsest) kulutamisest hoidumine. Kuna kulutamine on norm ja standard, siis võib olla midagi tähelepanuväärset selles, kui keegi vabatahtlikult ja meelega keeldub kulutamast nii palju või sellisel viisil nagu seda tavaliseks peetakse (st. nii nagu see kõige eredamalt avaldub ülirikaste nähtuses). Paradoksaalsel kombel tundub, et just tervislik toit, liialdusteta elu jms tundub “puhta kulutusena”. Küsitakse: “Miks sa ei kuluta?” “Miks sa ei naudi?” “Mis sul viga on?” St niimoodi on võimalik esindada kättesaamatut ihaobjekti, saada ise ihaobjektiks (selmet neid taga ajada, kehastades neid hüvedeks), olla ise puhtaks kulutuseks – kulutada kulutamisvõimet. Meie meeled on ammu tuimestatud ülirikaste pompöössustest, Burj Khalifa’dest. Nüüd võib hoopis rabavamaks osutuda mitte-pompöössus, lihtsus. Seda pole tarvis võtta isegi äärmuslikus vormis elektrist, autost ja muust sellisest loobumisena, vaid piisab juba lihtsalt tavalisest elust: jalgrattaga inimene. Selline inimene on skandaal, solvang, väljakutse. Mitte Tallinna SEB-hoone, Radisson ega Swisshotel, vaid Helsingi...

puuslikehämarus

PUUSLIKEHÄMARUS. DOGMAPUUSLIKE LÄBIKATSUMINE

A. Alt üles ja ülalt alla

Tihti räägitakse turust, majandusest, võimust, kultuurist ja muust üldistavalt, ühtse mõistena. Räägitakse võimu ja kultuuri keerulistest suhetest või majanduslikest huvidest võimustruktuuris jne. Teen ettepaneku vaadata neid asju lähemalt ja eristada kõigi nende nähtuste endi sees vähemasti kaht erinevat toimimismehhanismi.

1. Turg ja antiturg

Võtame näiteks turu. Ameerika filosoof ja kineast Manuel DeLanda on prantsuse ajaloolasele Fernand Braudelile tuginedes eristanud kaht väga erinevat turumehhanismi. Üks on turg kitsas või esialgses mõttes, mis tekib sellest, kui kindlal ajal tulevad mingist piirkonnast (keskaegsete turgude kujunemisel määras algselt raadiuse vahemaa, mille tagant jõuab turule minna ja samal päeval tagasi tulla ehk hobuvankriga paarkümmend kilomeetrit). Hind kujuneb sellisel turul üksikpakkujate ja -ostjate tegevuse tulemusena. Hind tekib emergentselt, st. seda kujundavad kõik ostu- ja müügitehingud, millest igaüks on teadlik ja tahtlik, aga kujunev hind ise pole kellegi tahtliku ja teadliku määramise tulemus. Keegi ei määra hinda, vaid see kujuneb ise; see tekib “alt üles”. Aga juba väga varakult tekib “antiturg”: see tähistab neid turul tegutsejaid, kellel on piisavalt võimekust hakata ise hinda määrama. Seda saavad teha näiteks suurkaupmehed, kes suudavad kaupa kokku osta ja ladustada, et siis hiljem, kui hind on nende tegevuse tulemusena kerkinud, vaheltkasuga maha müüa. See eeldab, et neil on piisavalt vahendeid, et kaupa koguda ja kogumise ajal ka ära elada. See ongi “anti-” või vastuturg” (pr. k. contremarché, ingl. k. antimarket). Siin hind enam ei kujune, vaid seda kujundatakse. Üks majanduslik voog on saanud nii tugevaks, et hakkab teisi dikteerima. Seesama kehtib ka tänapäeva suurkorporatsioonides. Microsofti “Akende”, Coca Cola Company kokakoola, MacDonaldsi suure mäki jms. hind ei ole kujunenud turul nõudmise ja pakkumise tulemusena, vaid see on antiturulikult kehtestatud, “ülalt alla”. Mida suuremad konglomeraadid, seda suurem on nende mõjuvõim kogu tootmisprotsessi erinevatele etappidele (nt. kuidas USA viis suuremat toiduainetööstuse kontserni – kes hõlmavad vist üle kolmveerandi koguturust – dikteerivad farmerite jt. elu; eriti perversseks on asi läinud GMO-dega ja geenijärjestuste patenteerimisega, vt Monsanto korporatsioon).
Nii et kui me tahame turumajandust, siis tuleb täpsemalt vaadata, kas meie eesmärgiks on soodustada tõepooles turgu selle sõna tugevas tähenduses (“alt üles”) või siis antiturgu (“ülalt alla”). St. kas me tahame, et ostetava kauba eest teeniks kasu tõepoolest kõik selle tootmisse kaasatud inimesed, või siis tahame, et kasu teeniksid korporatsioonide omanikud ehk tegelikult üksikud väga jõukad indiviidid. Kui me seame mõlematele samad tingimused, siis me tegelikult soodustame antiturgu, sest (1) antiturulik hiigeltootmine on alati efektiivsem ja (2) neil on vahendeid mõjutamaks enda kasuks poliitikuid (seadusandlikku ja täitevvõimu) ja kohtunikke (või palgata plejaadi tippjuriste) . Sellised raitkorporatsioonid ähvardavad niimoodi avalikkuse kontrolli alt välja libiseda, rakendada vastutustundetuid ja ebaeetilisi võtteid (näiteks toiduainetööstuses võtted kvantiteedi ja tõhususe kasvatamiseks, küsimata selle tagajärgedest tarbijate tervisele).

2. Võim ja antivõim

Samuti tuleb võimumehhanismides eristada vähemasti kaht põhimõtteliselt erinevat toimimismehhanismi. Võim tugevas mõttes ongi ühiskondlikud suhted inimeste vahel, võimuvoolud (ühendatuna omakorda teistesse vooludesse: loodus, esivanemad jne.). Võimusuhted on harva päris võrdväärsed: harilikult on ikka ühel osapoolel ühes või teises aspektis rohkem võimu, aga teisalt on harilikult ka nii, et üks on ühes aspektis teisest tugevam, aga teises aspektis jälle temast nõrgem. Laias laastus võib ütelda, et ühiskond on seda tugevam, mida tugevamad ja mitmekesisemad on isikutevahelised suhted: ühiskondlikud sidemed on tugevad just siis, kui üks pole selgelt ja igas suhtes teisest tugevam, vaid kui iga kahe inimese vaheline suhe on piisavalt mitmekesine, et seal leidub erinevaid tugevusekriteeriume. Selles mõttes on demokraatlik ühiskond tugevam kui totalitaarne ühiskond: esimeses on kodanike vahel väga mitmesuguseid horisontaalseid suhteid, teine aga põhinebki selliste horisontaalsete sidemete süstemaatilisel lõhkumisel – ükski diktatuur ei saa läbi ilma usaldamatust ja hirmu külvamata; ja teisipidi, kui kaob usaldamatus ja hirm ning taastuvad horisontaalsed suhted inimeste vahel, siis on diktatuur hukule määratud (vt. idabloki lagunemine või praegune araabiamaade revolutsioon).
Kuid ka võimusuhetes on kerge juhtuma, et kellelgi õnnestub kaaperdada piisavalt suur hulk võimu ning usurpeerida võimuvoolus, see enda arvele kirjutada (igasugused vana- ja uusaegsed vaaraod). See tähendab üldreeglina horisontaalsete suhete vaesestumist ning nende ümbersuunamist vertikaalseteks võimusuheteks, nii et inimesed muutuvad masinavärgi osakesteks. See on antivõim, mis parasiteerib ühiskonna võimuvoolustel. Sellega käib reeglina kaasas suur hulk müstifikatsiooni, millega seda kaaperdamist õigustatakse (ühed inimesed on justkui loomuldasa paremad kui teised: keele, rassi, jõukuse poolest ). Valitseja on püha ja tema vastu mässamine on patt. Inimesed peavad talle kanaleid kaevama ja laskma ennast tema eest sõjas maha tappa. Oma viljast pool peavad temale andma. Nõustuma vastutasuks peksuga või mahanottimisega. Või hapra armuleivasöömisega.
Sellele vastutöötamiseks on välja mõeldud mitmesuguseid mehhanisme. Näiteks traditsiooniliste ühiskondade võtted, hoidmaks majanduslikku ja poliitilist võimu lahus (vt. P. Clastres, “Ühiskond riigi vastu”). Või omakorda poliitilise võimu sees “võimude lahususe” printsiip – kõigile teada-tuntud põhimõte, et täidesaatev, seadusandlik ja kohtuvõim peavad olema lahutatud, sõltumatud ja üksteist tasakaalustama. Aga mis siis, kui majanduslik jõud meedia abiga usurpeerib poliitilise jõu? Paraku on reklaamieelarve ja valimistulemused sageli liigagi heas korrelatsioonis (õnneks siiski mitte alati). Sellise arengu hoiatav näide on Berlusconi fenomen: ta on majandusliku võimu baasil ja meedia vahendusel allutanud endale täidesaatva ja seadusandliku võimu ja väga suurel määral ka kohtuvõimu. Paraku on Eestilgi eelmisest iseseisvusajast olemas autoritaarse valitsemise kogemus olemas, nõnda nagu Itaalialgi. Ja ma ei saaks öelda, et Eesti kahel suurimal parteil poleks sellesuunalisi püüdlusi (nt. allikakaitse seadus ja üldse seadustega manipuleerimine riiklikul tasandil ning Tallinna Kuningriik omavalitsuse tasandil).

B. Dogmad

Eesti taasiseseisvumise protsessis kujunes välja teatud hulk mõisteid ja nähtusi, mis on omandanud dogmaatilise staatuse. Nende külge on liitunud afektid (armastus või viha) ning seeläbi on nad väljunud ratsionaalse avaliku debati pinnalt. Ma tahan nad sinna tagasi tuua.

1. Ühtlane tulumaks ja õhuke riik

Esimesed kaks dogmat (väärikate, viisakate, normaalsete inimeste jaoks) on: “ühtlane tulumaks on hea, astmeline tulumaks on halb” ning “õhuke riik on hea ja paks riik on halb”. Need ei pea tingimata koos käima, aga meil on nad omavahel seotud (võib-olla Põhjamaade mõjul – ehkki seal on neil pigem vastupidine afektiivne laeng), nii et ma käsitlen neid koos.
Kahe aastakümne jooksul on meil kinnistunud dogma, mille järgi astmeline tulumaks ebaõiglaselt “karistavat” rikkaid ning paks riik ebaõiglaselt “premeerivat” vaeseid. Selle dogma järgi peaks astmeline tulumaks ja paks riik vähendama inimeste ettevõtlikkust, kuna neil poleks motivatsiooni rikkaks saada (siis peab rohkem makse maksma) ega vaesusest põgeneda (milleks tööd teha, kui töötunagi saab ohtralt abiraha). Nagu Põhjamaade kogemus näitab, on selline dogma põhjendamata. Põhjamaad on maailma ühed kõige rikkamad riigid (ja Taani-Rootsi-Soome puhul ei tugine see jõukus ka “lihtsalt kättetulnud” maavaradel nagu paljude araabiamaade ja osalt Norra puhul) ning ka ühed kõige innovaatilisemad. Sellel küsimusel on palju aspekte; toon välja ainult mõned.
Esiteks käsitletakse rikkust nendes dogmades justkui mingi asjana iseeneses. Aga kust saab rikas oma rikkuse? Ühiskonnalt, teistelt inimestelt. Kui ütelda, et inimese rikkus on absoluutselt puutumatu, millesse teised ei tohi sekkuda, siis see tähendab sisuliselt, et rikkal on õigus võtta, aga pole mingit kohustust tagasi anda. Ma ei taha ütelda seda, et jõukusevahesid ei tohi olla – erinevused jõukuses on ja jäävad, aga küsimus on selle määras. Teisisõnu: millist ühiskonda ja varajaotust me soovime? Kas nagu Ladina-Ameerikas (mille poole me tüürime) või nagu Põhjamaades (millega me ainult retoorikas tiiba ripsutame, aga tegelikkuses erineme neist nagu öö ja päev, ja erineme üha rohkem )? Ma ei taha ütelda, et kirurg, geenitehnoloog või kirjandusteaduse professor ei peaks saama keskmisest oluliselt kõrgemat palka. Aga ega ametitööga pole keegi ülearu rikkaks saanud (või kui on, siis on seal lisaknihvid, nt autoriõigused ja repressiivorganid nende rakendamiseks; või pankur või firmajuht – aga just nendel tekib kiusatus rakendada antiturgu ja antirikkust.
Olgu peale, et firmajuht saab rohkem palka kui tavatööline – aga küsimus on selles, kui palju rohkem? Kui Sandor Liive saab riigiettevõtte Eesti Energia juhina kuus 200 000 krooni palka, mis on mitukümmend korda rohkem kui tavatöölisel, siis kas see on õigustatud? Riikliku televisiooni eetris antud küsimust arutades õigustati sellist praktikat (Anvar Samost) ettekäändel, et muidu ei juhitavat firmat hästi. Mulle tundub, et see väide on põhjendamatu ja ilmutab pigem korporatiivset vaimu. Või kuidas põhjendada seda, et juhtide palka tõstetakse, samal ajal kui tööliste palka hoitakse samal tasemel, alandatakse, või nad lausa koondatakse. Üks kurisoossemaid näiteid välismaalt on preemia määramine “ohutuse kasvu” eest Transocean’i tegevjuhtidele, samas kui sellele firmale kuuluv naftapuurtorn põhjustas ajaloo ühe suurima ökokatastroofi (vt. http://www.bbc.co.uk/news/world-us-canada-12949637 ). Need on näited sellest, kuidas antivõim kontrollimatult tegutseb ning võimu ja hüvesid endale kaaperdab.
Rikkuse temaatika taustal on rassistliku kõrvalmaiguga teema, justkui rikkad oleksid “teistsugused” ja vääriksid erinevat kohtlemist. Sellisel ettekujutusel on Eestis omad ajaloolised põhjused, kusjuures selles on perverssel moel kokku segunenud kaks erinevat asja. Ühest küljest harjutati meid nõukogude ajal võimetult jälgima, kuidas võimnikud tegid, mida tahtsid, aga teisest küljest ei saa me ka praeguseid võimnikke kritiseerida, kuna sellega me justkui “igatseksime taga” nõukogude aega. See toob meid järgmise dogma juurde, mis on meil 20 aastat kehtinud:

2. Parempoolne võim:

“Parempoolsus on hea, vasakpoolsus on halb”; “parempoolsus on kõige suurem antitees nõukogude korrale”

Sellel dogmal võis taasiseseisvunud Eestis olla alguses oma positiivne käivitav ja mobiliseeriv roll, aga nüüdseks on see muutunud täiesti reaktsiooniliseks. Dogma, et parempoolne poliitika olevat kõige suurem antitees nõukogude süsteemile püsib ainult tänu sellele, et nii majandust kui ka võimu käsitletakse seesmiselt ühtsete mõistetena. Aga kui me eristame turgu ja antiturgu, võimu ja antivõimu, siis näeme, et parempoolne süsteem on vägagi lähedal nõukogude mallile, kuna viimane põhineb antiturul ja antivõimul ning esimenegi on sellele väga aldis. See, et antituru esindajatel ja turuliikmetel lastakse tegutseda samadel alustel, või see, kuidas antivõim võimuvoolusid eksproprieerib (valitsejate eemaldumine rahvast, kõrkus, meelevaldsus, ühiskondlike lõhede süvendamine) – see kõik on parempoolses rezhiimis ja nõukogude korras vägagi sarnane. Tänapäeval on see mõnes mõttes isegi küünilisem kui nõukogude ajal, sest toona räägiti vähemasti sõnades võrdsusest ja vendlusest (ehkki tegudes tehti muidugi hoopis midagi muud); nüüd aga pole isegi sõnadega vaja vaeva näha. Nii parempoolne kui nõukogude süsteem teenivad tegelikult väheste huve.
Kui tuleb leida võimalikult suurt antipoodi nõukogude süsteemile, siis pole see niivõrd Eesti ega anglo-ameerika neoliberalism, vaid pigem Põhjamaade sotsiaaldemokraatia, mis palju enam soodustab ühiskondlike sidemete mitmekesisust ja tugevust. See toob meid järgmise dogma juurde.


3. Individualism

“Eestlane on individualist”; “individualism on kõige suurem antitees nõukogude kollektivismile”; “parempoolsus toetab indiviide, vasakpoolsus on kollektivistlik”

Siin on terve probleemide pundar ja hulk “halvasti analüüsitud segusid”. Esiteks pole individualism ja kollektivism mitte vastandid, vaid nad on oma tegelikus toimimises väga sarnased. Mõlemad põhinevad homogeniseerimisel ning vahe on ainult kvantitatiivne, homogeniseerimise määras. “Individualism”, mis dogmas positiivse afektiga seotakse, saab tegelikult oma juhtnöörid kollektiivilt. Kui kuulata “individualismi” toetavate inimeste juttu, siis on need äravahetamiseni sarnased, ja kui jälgida nende käitumist, siis on ka see äravahetamiseni sarnane. Ma olen individualist ja sõidan Kanaaridele. Mina olen ka individualist ja sõidan samuti Kanaaridele. Või siis Madeirale. St väärtused, mida “indiviidid” hindavad – ja ka indiviid ise kui “väärtus” – on üle võetud kollektiivilt. Sellega võidakse tõepoolest luua kollektiivi sees heterogeensust, erirühmi – näiteks need, kes sõidavad Kanaaridele ja need, kes sõidavad Madeirale –, aga esiteks on see saavutatud selle hinnaga, et omakorda homogeniseeritakse selle alamrühma sees (me kõik sõidame Kanaaridele), ja teiseks on nende alamrühmade erinevus vähetähtis ja kohati pelgalt kvantitatiivne (antud juhul väike geograafiliste koordinaatide erinevus Kanaaride ja Madeira vahel, pisike vahe piletihinnas jms.).
Selles mõttes pole eestlaste dogmaatiline “individualism” mitte antitees nõukogude kollektivismile, vaid enamasti on vahe pelgalt kvantitatiivne: on loodud hulk kollektiive nõukogude üheainsa asemel. Sellest aspektist on vahe parempoolsuse ja nõukogude süsteemi (nii nagu ta tegelikult toimis) vahel ebaoluline ja pelgalt kvantitatiivne. See tähendab, et parempoolsus ei toeta tegelikult indiviide (sest need on tegelikult kollektivistlikud indiviidid) ning pole ka sugugi selge, et vasakpoolsus peaks olema kollektivistlik (kõik sõltub sellest, kuidas mõistetakse indiviidi ja kollektiivi).


4. Seadused

“Seaduslikkus on põhiline”

See dogma on natuke teistsugune kui eelnevad. See lause on õige ja õigustatud ning tema ainus häda on hoopis selles, et üksinda on ta ühekülgne; ühekülgsena aga kaotab ta oma mõtte.
Pärast taasiseseisvumist on meil õigusega rõhutatud inimõiguste ja seaduslikkuse tähtsust – ja see ongi ühiskonna üks fundamentaalne aspekt. Kuid peale selle on veel teine, millest on selgelt liiga vähe räägitud – nimelt ühiskondlik hool ja vastastikune abi. Ühiskonna fundamentaalsed aspektid (nö inimõigused ja inimlik hool) käivad üsna palju koos ehk et süsteem, mis austab inimõigusi, ka sageli hoolib inimestest, ning omakorda süsteem, mis inimestest hoolib, sageli ka austab inimõigusi. Ometi tulenevad need hoopis erinevatest mehhanismidest ja üks ei tule automaatselt teisest. Võib ette kujutada ühiskonda, kus järgitakse inimõigusi, aga kus on täiesti ebainimlik elada (ja kus näiteks suure osa võimust on usurpeerinud antivõim ja suure osa turust antiturg). Ja teisipidi, on hoolivaid ühiskondi, kus on inimõigustega väga kehvad lood. Näiteks Hiinas ja araabiamaades on (olgu retoorilise või ka reaalse) ühiskondliku hoolimisega paremad lood kui inimõigustega. Eesti puhul tundub mulle, et on rõhutatud ainult õiguste ja seaduste-aspekti ja alatähtsustatud hoolivuse-aspekti (jällegi maksab meile võib-olla kätte nõukogudeaegne võlts hoolivuse-retoorika: timurlased jne.). Ometi on seaduste-aspektil mõte ainult siis, kui on hoolivuse-aspekt. Ja hoolivuse-aspekt saab laieneda ja üldistuda ainult seaduste-aspekti kaudu.
Need kaks ühiskonna aspekti võrsuvad täiesti erinevatest subjektikäsitlustest. Seaduste ja õiguste aspekti aluseks on see, mida Kasulis nimetab “integraalseks” subjektiks; hoolivuse-aspekti aluseks on “intiimne” subjekt. Integraalne subjekt on subjekt nii nagu me seda läänes avalikus suhtlemises harilikult mõistame (vähemasti sõnades): see on subjekt, millel on oma iseloom ja omadused ning mis on suhteliselt autonoomne välise suhtes: ta võib astuda erinevatesse suhetesse, kaotamata oma individuaalsust. See tähendab, et subjekt eelneb loogiliselt oma suhetele ja on neist suhteliselt sõltumatu. Lähen vanematega või abikaasa või lastega tülli, kolin teise kohta, olen võib-olla vihane või masenduses või kurb, aga ma jään ikka endaks. Elu läheb edasi, sõlmin uusi sidemeid, aga “mina” jääb. A fortiori kehtib see muude suhete kohta (tööalased, hobid jne.). Intiimse subjekti puhul aga vahekorrad eelnevad subjektile; subjekt moodustubki nendest vahekordadest, milles ta on. Kui mõni selline suhe või vahekord (olgu inimesega või ka looma, taime, asjaga) ära võtta, siis ma ise muutun seeläbi. Ja väljaspool neid suhteid polegi mind olemas. Mul ei ole mingit tuuma ega olemust, vaid ma olengi erinevate vahekordade ja suhete sõlmpunkt, milles “eneses” ei ole midagi, mis on selles mõttes “tühi koht”, ja mis seisnebki ainult nende suhete reguleerimise või koostoimimise viisis. “Mina” pole mitte olemus ja teadvus, vaid reguleerimisviis. See tuleb selgemini välja just intiimsfääris. Ütleme, et mõne facebook’i-sõbra kaotamine ei riiva meid kuigivõrd, aga lahkuminek oma vanematest, abikaasast või lastest puudutab meid harilikult küll palju sügavamalt, muutmani meid endid. Vahel me isegi tunnistame, et “ma pole enam see, kes varem” (st. enne seda muutust).
Ühiskonna toimimises on olulised mõlemad aspektid. Hoole-aspekt tagab ihaliikumise, ühiskonna reaalse sidususe ja toimivuse. Seaduse-aspekt aga aitab üle saada lokaalsetest tõrgetest, klompidest, klammerdumistest, partikularismidest – viidates üldisemale tasandile, Seadusele. Seadus ja õigus aitavad inimesi emantsipeerida. See aspekt on pilkuköitev – eriti meile, kes me nõukogude ajal nii pikka aega sellest ilma olime. Sellise lummuse tõttu võime aga ära unustada teise aspekti, mis sageli on vähem eksplitseeritud ja vähem näha. Aga ometi on selge, et kui poleks ühiskondlikku sidusust ja ihaliikumist (võimuvoole, rahavooge jne), siis poleks siin midagi emantsipeerida.
Just Eestis me kipume sageli unustama hoole-aspekti ja intiimse subjekti. Justkui mulle saaks mitte korda minna see, mis kõigi teiste ühiskonna liikmetega toimub. Justkui igaüks peaks olema enda eest, ja kui keegi on vaene või vilets, siis see on tema enese süü ; ühiskond on selliste põhimõtteliselt eraldiseisvate subjektide võitlus; ja kes on võimule pääsenud, need armu poolest jagavad midagi ka noile viletsatele, teadmata õieti, miks neile sedagi andma peaks. See tekitab kiusatuse lahendada ühiskondlikke probleeme fashistlike vahenditega: lugesin kunagi lehest üht teiste lugejate jaoks väga populaarset lugeja kommentaari, mille idee oli, et joodikud ja asotsiaalid tuleks panna kuhugi eraldatud kohta, kus neile tagataks enam-vähem inimlik elu, aga kust neid välja ei lastaks “korralikke” inimesi segama. Ehk: koonduslaager. Nagu me saaksime probleeme lahendada neid alla surudes (paneme mingi osa inimesi kuhugi silma alt ära). On illusioon arvata, et mõne ühiskonnaliikme elu ja mured saaksid mind mitte puudutada. Sellega me salgame maha osa meist enestest, sest ka noodsamad alkohoolikud pole midagi minu välist, vaid ma osaliselt olengi ka nemad, ja nemad mina. Põhimõtteliselt me ei saa ennast ühiskonnast ega ühestki tema liikmest ära lõigata.
Hoolivust on vaja edendada ja see on kõigi huvides. Kujutage ette, et te kuulute selle õnneliku 5 protsendi elanikkonna hulka, kellele kuulub 95 protsenti jõukusest. Aga mis siis, kui te selle tõttu peate elama müüride taga automaaturite valve all. Pidevas hirmus, et pööbel tuleb teid ründama. Selline elu pole elu. Võib küll teadlikult keskenduda saadavatele hüvedele, mullivannidele jne., aga alateadvuses jääb kummitama hirm, stress, rahutus, mure. Kokkuvõttes on ka sulle endale palju kasulikum, kui sa ei kaaperdaks ühiskonna vara ainult endale, vaid annad sellest osa ühiskonnale tagasi. Kui ühiskondlik kihistumine on väiksem, on ühiskond turvalisem.
Hoolivus ja sellest tulenev sidusus on oluline ka välispoliitilisest perspektiivist. Kihistunud ja killustunud ühiskond on nõrk ja seda on kerge vägivaldselt alla neelata. Kui Eesti polnuks 1939. aastal autoritaarne, siis polnuks Nõukogude Liidul meid nii lihtne okupeerida. Selles sihis võib isegi ütelda, et ühtlane tulumaks ning (anti)rikkurite õigustamine on otsene rünnak Eesti julgeolekule, kuna sellega õõnestatakse ühiskondlikku sidusust ja muudetakse ta kergemaks saagiks potentsiaalsetele vaenlastele.


5. Erinevused

“Erinevused on ühiskonnale ohtlikud”

Sageli ei ütelda seda dogmat sellisel kujul välja, aga kui kuulata-lugeda kodanike arvamusi homode, kristlaste, venelaste ja asotsiaalide kohta (minu hinnangul neli kõige tundlikumat teemat), siis võib teha sellise üldistuse. Sellega me oleme jõudnud ühe keskse probleemini. Igasuguse võõrviha ja erineva mittesallimise kõige põhilisemaks mootoriks on see, et identiteedi moodustumisel on tähtis roll eitusel ja vastandumisel (ja näiteks hr Aaviksoo võtabki seda viimse tõena). Sel viisil saab piire muuta selgemaks ja aredamaks – nii on mugavam ennast ära tunda (kui peaks meelest ära minema, kes ma olen – ma olen ju hetero, ateist, eestlane ja sotsiaal, ja vihkan teistsuguseid). Ühest küljest eristatakse ennast teistest (“nendest”) ja ühtlasi samastatakse ennast “omadega” (“meie”). See toob meid tagasi individualismi-dogma juurde (ja individualismi ja kollektivismi libavastanduse juurde): teistele vastandumine ongi kollektiivi loomise mehhanism (“meie” kollektiiv vastandub “nende” kollektiivile). Niimoodi luuakse võltsindividuaalsus: “ma” ei ole “nemad” (homo, kristlane, venelane, asotsiaal), vaid “ma” olen “meie” (hetero, ateist, eestlane, sotsiaal). Neid kategooriaid võib lõputult rohkendada, aga iial ei jõuta niimoodi enda pärisindividuaalsuseni, st. selleni, kes ainult mina olen – sellise välise vastandumise-samastumisega ei jõua ma iial oma eripärase võimekuseni, oma võimeni kõigis tema nüanssides. Alati on need kategooriad laiemad kui mina.
Nüüd juhtubki selline asi, et kui ma olen ennast samastanud mingi sellise kategooriakimbuga ehk “identiteediga” (see tähendab, olen selle afektiivse laenguga laadinud), siis tunduvad vastandkategooriad “mind” ohustavat. Siis on nii, et homod, kristlased, venelased, asotsiaalid ja teised “teised” ei ilmne enam samuti minu jaoks oma konkreetses individuaalsuses ja iga vastava inimese ainulises võimestikus, vaid kui oht iseeneses, hirmu allikas. Pilk hägustub, nüansid kaovad, jäävad vaid üldised sildid (“homo”, “kristlane”, “venelane”, “asotsiaal”, ...). Siis ongi erinevused ohtlikud ja hirmutavad.
Probleem aga pole mitte erinevustes, vaid selles, kuidas neid mõistetakse. Kõige üldisemalt võiks ütelda, et antud dogma võrsub sellest, et erinevusi mõistetakse ruumiliselt, arvuliselt, kõrvutuvalt. Üks identiteet teise kõrval, “üks” ja “teine” – nii et mul on vaja ennast kaitsta teise vastu ja võib-olla teda rünnata. Ühtlasi tähendab see, et erinevust mõistetakse väliselt: “nemad seal” (seal = kujuteldavas ruumis).
Kogu küsimus aga teiseneb põhjalikult, kui erinevust mõtelda ajaliselt ja läbistuvalt. Identiteet kui mitte see, mis koosneb mingitest kategooriatest ja on selles mõttes valmis, vaid mis ongi puhas valmimine ise, minu eripärane valmimise, kestmise viis, mille erinevad aspektid ja nüansid läbistavad üksteist (ja mitte ei asu üksteise kõrval, selgepiiriliselt nagu nood ruumilised kategooriad “homo” jne). Siis pole erinevus enam väline, vaid sisemine – mind iseloomustab teatav spetsiifiline võimise, suutmise kompleks oma paljudes nüanssides, mis kõik on teatavad maailmaga lävimise viisid, ja mu “ise” on nende diferentsiaal.
See toob meid tagasi integraalse ja intiimse subjekti küsimuse juurde: ükskõik kui meeleheitlikult ma ei püüaks suruda “teist” (homo, kristlane, venelane, asotsiaal) endast välja, jääb ta ikkagi minuga seotuks – ja on isegi nii, et mida jõulisemalt ma püüan teda välja tõrjuda, seda kangekaelsemalt ta minuga seotud on. Sest ma olen kõik oma suhted ning otsesemalt või kaudsemalt olen ma niimoodi kogu ühiskond (ja edasi: kogu maailm), ses mõttes, et ükski ühiskondlik suhe pole minu suhtes päriselt väline (nihil humanum a me alienum puto...). Kõik “teised” on tegelikult minu sees (ja muide, kui keegi mingi “teise” vastu ristisõda peab, siis tekib psühhoanalüütiliselt küsimus: millised alateadlikud motiivid siin mängus on? väga sageli on aktiivne homovastane lihtsalt represseeritud homokalduvustega inimene, kes seda ei teadvusta või ei tunnista – sest kui “see” talle üldse korda ei läheks – tema libiidole – siis mis huvi oleks tal üldse selle vastu sõdida? vahel võivad muidugi olla üks teiseks transformeeritud, nt. represseeritud homokalduvus kristlaste või asotsiaalide vastaseks vihaks jne., siin on kõikvõimalikke kombinatsioone).
Sellepärast ma eelnevalt rõhutasingi intiimset subjekti, kuna seda on vähem käsitletud. Pigem oleme harjunud inimest mõistma välispidiselt ja integraalselt – ja erinevus saab siin tihti halvas mõttes probleemiks. See on aga nõrk, mandunud erinevus (mis liigub üldisuses) – tardunud, valmis saanud. Ühiskonna ideaaliks aga peaks olema see, et aidata maksimaalselt avaneda iga inimese võimetel. Küsimus pole selles, et peaks saama Einsteiniks või Goetheks – ja pigem tuleb selline “eeskujude” imetlemine kahjuks. Inimesed pole võrdsed, aga kõik on võrdväärsed. Mitte kellelgi pole mingit etteantud vormi, kuhu ta peaks jõudma – ei pea saavutama midagi silmatorkavat (vastupidi, selline mõte on pigem eksitav ja segav). Piisab, kui olla kontaktis omaenese võimega. Isegi kui see võime on väike – siis juhul kui sa sellega kontaktis oled, küündid absoluuti. Ja teisipidi, su võimed võivad küll olla suured, aga kui sa nendega kontaktis pole, siis oled sa viletsam kui ussike (andekuse ohtlikkus: suuri võimeid on raske hallata ja väga sageli tulevad nad hoopis kahjuks). See minu omaenese võime – minu pärisindividuaalsus – on see, kuidas ma erinen kõikidest teistest, sealhulgas ka see, kuidas ma erinen iseendast. St. minu ainuomane saamise, muundumise viis kõigis oma nüanssides.
Selline võimestik ja erinemisviis ei pea kätkema mingisugust vastandust, nii nagu kollektiiv seda teeb (eeldades “meie” ja “nende” vastandust). Ehk teisisõnu, jõudes maksimaalse individuaalsuseni, selleni, mis on ainult mulle omane, minu eriomane eristumise, suutmise ja kestmise viis, jõuan ma ühtlasi tõelise ühisuseni ehk kollektiivini, mis ei vastandu enam millelegi. Ma mõtlen, et iga partikulaarse ühiskonna eesmärgiks võiks olla see, et võimaldada enda rüpes selliseid individualiseerumisi ja ainulistumisi, mis teiselt poolt on liikumine ühisuse poole. Ühiskond on terve ja tugev ainult siis, kui ta kätkeb endas omaenese ületamist (suletud, vastanduva kogukonnana). “Eestil” kui sellisel pole mingit väärtust iseeneses (identiteedina, “meiena”), küll aga võiks Eestil olla väärtus keskkonnana, mis võimaldab tõelist individuaalsust ja tõelist kollektiivsust – sellist, mis käib erinevuse kui eristumise kaudu, on läbistuv, ning mis ei vaja väliseid vastandusi ja kõrvutumisi.


6. “Pehmed väärtused on nõrgad”, “europeded”

See aga toob meid järgmise dogma juurde, mis on endeemne demokraatias üldiselt ehk küsimus: kas sallivus peaks olema selline, et ma peaksin sallima ka sallimatust? Või: kas erisuste jaatamine peab olema selline, et ma jaatan ja sellist erisust, mis erisust kahandab ja homogeensust kasvatab?
Need on tegelikult kõigest näivad probleemid. Sest kui me oleme liikunud pärisindividuaalsuse/tõelise kollektiivsuse poole, siis me saame aru, et me ei pea kõike sallima ega kõike jaatama. Küsimus on selles, kust lähtub võimalik sallimatus ja eitus. Kas “identiteedilt” ja kõrvutuvalt? Või eristumiselt ja läbistumiselt? Esimesel juhul on tegemist lihtsalt tavalise võõrvihaga. Teisel juhul aga peetakse silmas kogusüsteemi (maailma) tervikut: ja ma saan aru, et kui ma lasen mõnel sallimatul rühmitusel või kogukonnal kõik teised hävitada või allutada, siis terviku keerukus kahaneb. Terviku keerukuse hoidmiseks on vaja hoida modulaarseid erinevuspesasid. Nii et näiteks eesti keele ja kultuuri hoidmine ja kaitsmine ülemäärase sisserände või välisrünnaku vastu pole sugugi vastuolus “teise” ja teisesuse tunnustamisega ja enda sees olevaks tunnistamisega. Erinevuste eest tuleb hoolt kanda – siit ka bioloogilise liigirikkuse hoidmise tarvidus.
See on esimene moment dogma vastu “pehmed väärtused on nõrgad” (sest erinevuste-austamist jne. peetakse pehmeks väärtuseks). See näitas, et pehmus ei tähenda kõigesöömist. Aga veelgi enam, pehmus ei tähenda nõrkust, vaid just pehme ja paindlik on kõige tugevam. Maailma mõtteloos on seda ilmselt “Laozi’s” kõige jõulisemalt näidatud. Tugevus on habras ja kõik identiteedid (eestluse oma) on määratud varem või hiljem hukule (iga fikseeritud ja valmis asi hävib kord). See ainult paistab tugevana, aga pikas perspektiivis on sellised jõudemonstratsioonid alati kaotajad ja nõrgad (kui kaua sa ikka pingutada jaksad?). Seevastu nõrkus võib jaksata põhimõtteliselt lõputult, kuna ta ei kuluta jõudu. Tuleb vahet teha nõrgal nõrkusel ja tugeval nõrkusel. Nõrk nõrkus on löts, plödi: ta liigub eest ära, pole enesega kontaktis, variseb kokku. Tugev nõrkus aga ei vaju kokku. Ta küll ei punni vastu, aga ei kao ka eest ära, vaid hoiab kontakti teisega, teise jõuga. Niimoodi ta tegelikult kasutab teise jõudu (nagu aikidos) ja võib peaaegu olematu jõukuluga seda suunata nii, et saavutab märkimisväärseid efekte.
Mulle tundub, et Eesti poliitilises tegutsemises on ehk liiga palju usaldatud jõukulukat, “tugevat”, silmatorkavat tegutsemist (à la pronksöö) ja kemplemist – mis kõik jääb lühiajaliseks, ning vähem osatud rakendada nõrkuse jõudu, mis toimib märkamatult, aga seda tõhusamalt.
Sest eks ole see järgmine netikommentaatorite kriitikaobjekt: nõrgad europeded, nõrk kõigesallivus, hukutav feminiinsus. Selle all peetakse silmas nõrka nõrkust. Aga sellele nad seavad vastu robustse “tugevuse”: fashistlikud meetmed, rangus, üks riik – üks juht laadis hoiakud, korraigatsus jne. Nende teostumine oleks ühiskondlik katastroof. Lihtsalt sellepärast, et ei osata näha nõrkuse tugevust, tugevat nõrkust. Mis ei ründa rohmakalt, aga ei kuku ka plödilt kokku. Hoiak, mis omakorda ei pea tõmblema iga ärriti peale, vaid oskab eristada olulist ja ebaolulist ning püsida kontaktis jõududega, kivistumata ja plödistumata.

piiririik

Mulle tundub, et Eestis on paljudel inimestel suured käärid üldise enesetõlgenduse ja konkreetse eneseväljenduse vahel. Üks küsimus, kus see välja tuleb, on sallivus. Kui eestlaselt selle teema kohta pärida, siis ta ütleb, et eestlased on sallivad. Aga seesama inimene võib järgmises lauses hakata ajama uskumatult sallimatut juttu teise kultuuri, rassi, religiooni või seksuaalse orientatsiooniga inimeste aadressil. Muidugi ei väljendu see enamasti vastavates tegudes. Aga muret valmistab see, et see loob pinnase vastavateks tegudeks – ajaloos on seda ette tulnud ja võib jällegi tulla. Sõnad väljendavad hoiakuid, hoiakud loovad pinnase teatud laadi tegudeks ja reaktsioonideks.
Sallivuse küsimus ulatub väga sügavale, ja ma ei taha seda seada “positiivseks väärtuseks”, mis on “hea” ja mille vastand oleks “halb”. Tegemist pole niivõrd väärtuse kui teatava probleemiseadega. Sallivus puudutab küsimust, kui palju me/ma teisest, võõrast peaksin/peaksime sisse laskma. On korrapealt selge, et sellele ei ole ühest vastust. Ühest küljest pole võimalik üldse mitte midagi sisse lasta, sest ükski olend ega kogukond ei ela hermeetiliselt teistest eraldi, eriti tänapäeval; väga üldiselt öeldes ei ole universumis täielikult suletud süsteeme – saab olla ajutisi voolukatkestusi või pigem vooluahendusi, aga need ei saa kesta lõputult. Teisest küljest ei saa jällegi kõike sisse lasta, sest sellisel juhul kaotab jällegi piir mõtte. Piir seesmuse ja välisuse, oma ja teise vahel ei oma mõtet ei täielikus suletuses ega täielikus avatuses, vaid teatavas regulatsioonimehhanismis, nii et piiri läbivaid voolusi nihestatakse ja muudetakse nende suunda, neid jaotatakse mitmeks või kogutakse ühtekokku, nendega viivitatakse või neid kiirendatakse jne.
Mul on tunne, et sallivuse ja identiteediprobleeme on paslik mõelda sedalaadi kontekstis. Ja on arusaadav, et need teemad on eriti teravad Eesti-suguses väikeriigis, kus reguleerimisvõimalusi tundub olevat vähevõitu. Alateadvuses kollitab hirm, et kui end liiga palju avada, siis tungib võõras kõige täiega sisse ja kukub laiutama. See tekitab vastuseisuna protektsionismi, enesekaitset ja võõrviha või pigem võõrahirmu. Üleüldiselt – ja eriti selgelt Eesti-suguse väikeriigi puhul – kehtib tõsiasi, et üksi piir, müür ega üldse vorm ei saa olla igavene. Ajahambale ei pea vastu mitte miski. Kõik püramiidid varisevad, kõik hiina müürid lagunevad, kõik diktatuurid lõpevad. Vahel neid remonditakse, aga see on juba uus püramiid, uus müür, uus diktatuur – ja needki hävivad varem või hiljem. Ükskõik kui palju me end ka ei kindlustaks – see kindlus variseb varem või hiljem kokku.
Seepärast on väga riskantne panustada mingitele vormidele – nagu üks minister on palju laineid tekitanud artiklis välja pakkunud. Kõik vormid, sümbolid, tõed, käsitlused jäävad ajale jalgu ja hakkavad pärssima elu. Samamoodi on bioloogilise ja sõjalise evolutsiooniga, kus on pidevalt vaheldumisi täiustatud kaitse- ja ründetehnikat. Ühest küljest rüükalad, teisest küljest tänapäeva kalad. Ühest küljest soomusrüüd ja linnamüürid, teisest küljest kahurid ja raketid. Aga nii bioloogias kui ka sõjanduses on kaitse ja sulgumine andnud teed paindlikkusele ja nupukusele.
Küsimus on põhimõtteline: kui me samastame end mingite (kultuuriliste) vormidega, siis me hävime varem või hiljem. Eluliselt tähtis on samastada end mitte vormidega, vaid vormiloomega – mis annab paindlikkuse ja tagab kohanemisvõime muutunud maailmas. Küsimus pole sugugi selles, et ma kutsuksin üles kultuurivorme hävitama – see võib parimal juhul olla vaid etapp uute vormide loomisel, mis aga pole tingimata vajalik. Küsimus on lihtsalt selleks, mille jaoks need vomid on. Mille jaoks on hea näiteks Eesti hümn, sinimustvalge lipp, teatav ajaloojutustus, mulgi kapsad jpm? Kui need on nende endi pärast, või mingi ajutiselt suletud süsteemi elushoidmiseks, siis ma ütlen, et neil pole mitte mingisugust mõtet. Neil on tähendus ja mõte ainult siis, kui nad on pidepunktid teatavaks eripäraseks eluviisiks, mis mõnes oma harus loob midagi uut ja kordumatut. See on täiesti arvestatav olemisõigustus Eesti riigile, keelele ja sellega seotud mitmesugustele kultuurivormidele: nad kehastavad teatavat mitmekesisust ja toodavad seda juurde (vähemasti on neil selline jõud). Asjata ei püüa me säilitada looduslikku mitmekesisust, ja kultuurilise mitmekesisuse säilitamine on samavõrd oluline. Mitte aga niivõrd nende kultuuride eneste pärast, kuivõrd selle uudsuse ja mitmekesisuse pärast, mida nad loovad. Ühesõnaga, küsimus pole selles, millised on need vormid, millega me end samastada võiksime, vaid selles, mida me nende vormidega peale hakkame.
Kui ma küsin, mille jaoks, siis ei taha ma sugugi mõista anda, et küsimuse alla seatu oleks mõttetu; vastupidi, mu eesmärgiks ongi avastada selle mõte, lõimida ta laiemasse ühiskondlikku probleemistikku. Miks on vaja hümni? Või lippu? Või veelgi radikaalsemalt: milleks on vaja eesti keelt? või eesti riiki? Kerge on muuta sedasorti kalleid asju väärtuseks, mis oleks justkui enesespiisavad. Aga karm tõsiasi on see, et ükski asi pole enesespiisav, vaid – nagu ma ütlesin – aeg murrab lahti kõik sulud ja lukud ja krambid. Kuid hümnid ja lipud, eesti keeled ja riigid võivad just nimelt olla tarvilikud ühe eriomase olemisviisi (õigemini: mitmete omavahel seotud eriomaste olemisviiside) pidepunktidena. Iseeneses pole neil mingit väärtust, vaid nad saavad oma kalliduse nondelt olemisviisidelt, millest nad tekivad.
Ja mis on need olemisviisid? Neid on erinevaid, sõltuvalt sellest, milliseid ühendusi me järgime. Üks ühendus, millest aga kummaliselt vähe räägitakse on see, mida seob Eestimaa kui geograafiline mõiste, st. siin elavate inimeste suhete võrgustik (ja muidugi nende suhted siinse maastiku, lindude, loomade, taimede ja muuga). Rohkem räägitakse juriidilisest (kodakondsus) või lingvistilisest (keel) ühendusest. Need on muidugi ühed inimestevaheliste suhete reguleerimise moodused, aga neil on ka omad vead, millest üks on see, et need võivad anda alust sulguvatele ja välistavatele ühendustele (sulgeme välja mittekodanikud, teiskeelsed). Selles suhtes on geograafiline määratlus neutraalsem: iseenesest ei sõdi üks maalapp teise maalapiga, vaid on lihtsalt tema kõrval. Muidugi on see kohe seotud teiste määratlustega, juriidiliste, lingvistiliste ja muudega. Aga võtkem korraks geograafiline määratlus: Eesti ühiskond kui siin elavad inimesed. Interneti ajastul me vahel unustame ära, et geograafiline lähedus või kaugus on endiselt mitmes mõttes määrav. Silmast silma inimesega kohtuda on midagi muud kui teda ekraanilt näha.
Aga milliseid ühendusi me ka ei uuriks, siis iga ühenduse elujõu määrab tema paindlikkus, millel on kaks aspekti: ühest küljest mingisugune mälu (selle hulka käivad ka eespool nimetatud kultuurivormid) ning teisest küljest see, mida selle pagasiga peale hakatakse ehk kõige üldisemalt: kui suurt erinevust suudetakse selle baasilt luua. Väga kasin mineviku tarvitamine on see, kui me lihtsalt korrutame monotoonselt olnut (muuseumidirektorid on esimesed, kes ühiskondliku stagnatsiooni peale nutma hakkavad, sest see röövib nende olemismõtte). Mineviku (sh igasuguste päranduseks saadud vormide) heaperemehelik tarvitamine on see, kui me selle abil loome midagi uut.
Ühiskonna elujõudu ei näita üldsegi mitte see, kui vankumatud on tema tõde, kultuurivormid ja ideoloogia (sest see “vankumatus” saab olla vaid ajutine), vaid tema elavuse ja paindlikkuse määrab see, kui palju ja mitmekesiseid sidemeid on tema liikmete vahel. Minu meelest on nii, et parempoolne ideoloogia tuli taasiseseisvumise alguses Eestile kasuks, luues homogeensesse ja vaesesse nõukogude ühiskonda eraalgatuse kaudu kiiresti väga mitmesuguseid erisusi. Kuid nüüd tuleb samasuguse ideoloogia jätkumine Eestile aina enam kahjuks, kuna need erisused ähvardavad kasvada lõhedeks keelelisel, varanduslikul, geograafilisel ja muul alusel, mis omakorda kahandavad ühiskondlike sidemete mitmekesisust (isoleerides ühiskonnavõrgustiku eri osi üksteisest) ja seekaudu ühiskonna kui terviku mobiilsust. Meil on ideoloogia, et eraalgatus on püha. Paraku ei ole ükski “era” lahus “ühisest” ning ta ei tohi käia viimase arvel.
Ma arvan, et Eesti peakski püüdma olla Piiririik, nagu kõlab ühe ajastuverstapostilise tähtsusega raamatu pealkiri. Taasiseseisvumise ja hilisema rahvusvahelise lõimumisega (ÜRO, Euroopa Liit, NATO, euro jt) on Eesti maailmale avananenud nagu ei kunagi varem, ja seda saatsid märgilise tähtsusega kergestimõistetavad ideed: tollimaksu kaotamine, madal tulumaks (mis pikka aega püsis kindla numbriga 18 %) jm – millega poliitilises plaanis kaasnes samavõrd selge loosung: “Plats puhtaks!”. Ma pole kompetentne hindama selliste valikute pikaajalist mõju erinevates sektorites, aga vähemasti majandusel tervikuna tundub et on Eestis läinud erakordselt hästi, olles idablokis esirinnas, harilikult kohe Sloveenia ja Tshehhi järel. Samas pole selline peadpööritavalt kiire lõimumine käinud ilma traumadeta, ja ilmselt on kogu protsess nii kergelt ja suuresti konsensuslikult teoks saanud suuresti hoopis teiste asjaolude, esmajoones julgeoleku tõttu – iga lõiming on andnud juurde pisut kindlustunnet. Samas aga tunduvad tugevnevat ka isolatsionistlikud tendentsid, mitmesugused grupid, kes on kellegi vastu: olgu Euroopa liidu, euro, mustanahaliste, homode, kristlaste, venelaste, joodikute vm vastu. Euroskeptikuid on Euroopas igal pool, ja eks ka mitut masti ksenofoobe, kuid Eesti puhul on olukord mõnevõrra teine – minu meelest pole niivõrd tegemist võõrvihaga, vaid võõrahirmuga, nagu ma eespool ütlesin. Kiire avanemine tekitab ebakindlust: kas ei uhuta meid mitte kontrollimatute voogude poolt pillutatuna maamunalt minema? Sest nagu öeldud, Eesti on väike riik ja võimalused voogude kontrollimiseks piiratud.
Aga just nimelt – oleks saatuslik eksitus püüda selles olukorras “piire” sulgeda, keskenduda mingitele “väärtustele”, “identiteetidele” ja muudele vormidele. Niimoodi me määrame end hävingule. Sellised väärtused, identiteedid ja vormid on surnud väärtused, identiteedid ja vormid. Nad ei saa olla eesmärgiks, vaid vastupidi, nad peavad pudenema tagajärjena teatavatest iseärastest väärtuste, identiteetide ja vormide loomise võimest. See ei tähenda, et me ei peaks alles hoidma ja kalliks pidama oma kultuurivorme – ja nende eest võib-olla sõttagi minema (Pätsu allaandmine on veel üks iselaadne trauma või ambivalents Eesti teadvuses: meil on raske tunnistada, et esimesel iseseisvusajal me ise lõime riigikorra, mis selle riigi nii kergelt käest andis – see on ebamugav pretsedent; kas oleme nüüd teistsugused?). Vaid see tähendab lihtsalt, et need vormid pole nende eneste pärast, vaid millegi muu jaoks. See miski muu, eripärane olemisviis ja vormiloome, kehastub erinevates ühendustes, ja muuhulgas ka kõigis Eestimaa elanikes.
Mul on unistus, et ühel päeval kutsutakse eestlasteks kõiki Eestimaa elanikke, keelest, nahavärvist, religioonist ja sugulisest eelistusest sõltumatult. See ei tähenda, et ma tahaksin kõrvaldada või isegi esikohalt kukutada keelelise või juriidilise eestluse määratluse (või tingimata kõige sellega seonduvat regulatsiooni muuta). Vaid lihtsalt juurde tuua veel ühe ühenduse, mis on neist kahest neutraalsem ja annab neutraalse ühispinna.
Me peaksime uhkelt ja julgelt seisma oma piiril. Kui vaja, seal ka surra. Kuid mitte pöörata selga väljapoole ega ka piirilit minema marssida. Püsida piiril, püsida edasi, aina uuesti ja uutmoodi.
..
Sellega seoses tahan kummutada ühe rahvusliku dogma või pigem loosungi – või isegi mitte kummutada, vaid terveks ravida. “Õppigu kõigepealt eesti keel ära!” Ma räägin terveksravimisest sellepärast, et selles lauses kõlab läbi trauma – okupatsiooniaegade trauma, kui eesti keel ja meel olid alla surutud. Kui võõrkeelne (enne saksa, siis vene) ja sageli võõramaine kultuur ja olemisviis tõrjusid kõrvale eestikeelset ja kohalikku, vanemat olemisviisi. Kuid Eesti on nüüd juba 20 aastat jälle iseseisev olnud ja otsest ohtu eesti keelele ei paista lähitulevikus kuskilt. Vastupidi, eesti keelde tõlgitakse rohkem kui kunagi varem (sh. mitmesugune tehniline ja poliitiline tõlge), eesti keeles kirjutatakse ja räägitakse rohkem kui kunagi varem (tänu uutele tehnikatele ja meediatele). Nüüd oleks aeg mõtelda kaugemale ja pikemas perspektiivis. Selline loosung on jõuetu viha ja vimma väljendus: nagunii nad ju ei õpi. Ja frustratsioon, et sinna ei saa midagi teha ega parata (nagu see okupatsiooniaegadel enamasti oli). Nüüd aga me saame teha ja parata ning on kohane oma sõnu ja tegevusi targemalt läbi kaaluda.
Kujutleme läbi selle loosungi. Ütleme, et mõni teiskeelne tõepoolest võtab nõuks eesti keele ära õppida. Kas temal, kes ta on teinud sellise ainulaadse enese-avamise, mida keele õppimine endast kujutab, on midagi nüüd rääkida sellise lause lausujaga, kes oma ütlusega väljendab ja kehastab sulgumist, tõrjumist? Ja muidugi, selline olukord on ülepea üsna utoopiline, sest selline lause mitte ei kutsu inimest üles eesti keelt õppima, vaid selline lause just vastupidi tõrjub eemale, võtab himu eesti keelt õppida.
Ehk teisisõnu, kui me tõepoolest tahame, et keegi õpiks eesti keele ära, siis me peaksime esmajoones hoolitsema selle eest, et selles keeles oleks midagi huvitavat rääkida. Tõeliselt huvitav on see, mis meid kuidagi avab, uuendab, teisendab, ümber liigendab. Sedasorti okupatsiooniaegadest inertsina üle kandunud loosungite varal ei saa aga midagi huvitavat rääkida. See mõistab meid monotoonsusse, tardumusse. Minu meelest peaks Eesti riik ühest küljest tagama võimalused eesti keele õppimiseks teiskeelsetele (ja mitte ainult venekeelsetele!): et see oleks kättesaadav, ligipääsetav ja taskukohane. Ja teisest küljest, et eesti keeles tehtaks midagi huvitavat ja olulist. See huvitav ja oluline ei pea tingimata olema mingi raamat või tõlge, vaid see on esmajoones midagi palju lihtsamat ja “väiksemat”: kui inimesed kokku saavad ja püsivad piiril (sulgumata ja põgenemata), siis sünnib alati midagi uut ja huvitavat. Kui luuakse side teise inimesega, siis see on avav ja rikastav mitte ainult neile individuaalselt, vaid kogu ühiskonnale. See ei pea tingimata käima keele vahendusel, aga sageli käib, sest keele kaudu saab edasi anda olulisi nüansse, mida muul moel ei saa. Nõnda võiks laias laastus ütelda, et Eesti riigi esmane ülesanne pole niivõrd majanduskasv ja muu selline (mis on lihtsalt ühiselu eeldus ja tugi, mitte eesmärk), kuivõrd inimestevaheliste suhete edendamine ja mitmekesistamine.
Kui tulla tagasi tolle lause juurde: kui me tahame olla targad ja kavalad, siis me ei ütle selliseid lauseid, sest need on kontraproduktiivsed; need ei pane kedagi eesti keelt õppima, vaid hoopis peletavad sellest eemale. Vaid me teeme midagi huvitavat, uut, olulist; me sõlmime sidemeid teiste inimestega. Ja keele õppimine tuleneb sellest iseenesest.

(30.08.11)

progressiivne poliitika

Küsimus on selles, kas erinevate ontoloogiate vahel saab olla väitlust või vaidlust, ja kui, siis kuidas? Kas võiks olla näiteks niimoodi, et arendatakse välja erinevate ontoloogiate praktilised tagajärjed? Siis võiks olla väitlust kahel tasandil: ühest küljest selle ümber, kas see lahtivoltimine on tehtud õigesti, ning teisest küljest selle ümber, kui atraktiivne või veenev on avanev pilt (pärast seda kui mingi lahtivoldinguga on nõustutud). Esimene on rohkem filosoofiasisene, teine kitsamalt poliitiline küsimus.
Võtame küsimuse, kas homoseksuaalidel peaks olema võimalik omavahel abielluda. Mõned katoliiklased on väljendanud seisukohta, et seda ei tohiks lubada. Bioloogilisel mehel olevat mehe loomus (1) ja bioloogilisel naisel olevat naise loomus ning abielu peab olema mehe ja naise vahel, sest muidu on see loomuvastane. Siin on kohe kaks asja: esiteks teatav arusaam loomusest või olemusest ning teiseks teatav arusaam abielust. Me tuleme allpool nende juurde tagasi.
Kõigepealt aga mainitud praktilised tagajärjed (me pole küll veel nende pinnaseks olevat ontoloogiat veel avanud, aga allpool me tuleme ka selle juurde). Sellise seisukoha negatiivne (“mitte-asetav”) tagajärg on see, et homoseksuaal ei saa teostada mõningaid juriidilisi toimingud, mis on seotud abieluga, või saab neid teostada suuremate pingutustega (nt. pärandusega seotu). Positiivne tagajärg (st. mida soovitatakse teha) on see, et homoseksuaal peaks pidama tsölibaati, palvetama ning püüdma oma “veast” ja “hälbimusest” üle saada. Räägitakse juhtumitest, kui see olevat õnnestunud. Muidugi, homoseksuaalsus ise on nii mitmekesine nähtus ja nii erineva päritoluga (kaasasündinud, lapsepõlve keskkonna mõju, hilisema sõpruskonna mõju), et pole sugugi võimatu, et mõnikord saab homoseksuaalist hetero (kuigi ma oletan, et vastupidist esineb palju sagedamini, st. inimene, kes on kultuuri mõjul veennud ennast heteroks, avastab, et on tegelikult sügavamas mõttes homo). Aga selle põhjal pole kindlasti lubatud väita, justkui see oleks võimalik igal juhtumil, põhimõtteliseltki.
Kõige üldisemalt me näeme igatahes, et selline diskursus on võimu diskursus, st. siin opereeritakse teise inimesega ja võetakse õigus tema eest otsustada, mis on talle hea. Muidugi, selle õigustuseks on väidetavasti tolle inimese hingeõnnistuse eest hoolitsemine – mis on omakorda seotud all-oleva ontoloogiaga. Ja ilmselt osutaksid nad juhtumitele laadis “sina ka!” ehk juhtumitele, kus ongi üldlevinud tavaks võtta voli teiste inimeste eest otsustada (nt kohtus, sõjaväes, koolis). Argument “sina ka!” on aga kehtivusjõuta, kuni kehtivust pole näidatud; see nõuab omaette kõrvalepõiget, mida ma hetkel ei jõua teha. Isegi kui me sellega muud ei saavuta, siis pole vähe väärtuslik juba seesama tähelepanu juhtimine ise, et tegemist on võimu diskursusega. Pange tähele, kodanikud! Isegi kui teile mõned sellised konservatiivsed seisukohad tunduvad sümpaatsed (nt. näiteks ka te ise olete homofoob või vähemasti homoabielu vastane), siis mõtelge enne, kui nende katoliiklike konservatiividega liidu sõlmite, sest tegemist on mõtteviisiga, mille järgi on hõlpus teise inimese eest otsustada. Ja kui neil oleks juhtumisi ka riiklik võim...

Me ütlesime alguses, et peaks püüdma eksplitseerida ontoloogiate tagajärgi. Tuleme nüüd selle juurde, millised need ontoloogiad antud juhul on. Kõige üldisemates või jämedamates joontes on kõne all kaks ontoloogilist skeemi, millest üks (mida esindavad ka nood katoliiklased) on seotud transtsendentsiga, “kolmandaga”, st. kus kaks nähtust on vahendatud millegi kolmanda poolt, milleks on “olemus” ja viimases järgus transtsendents puhtal kujul ehk Jumal. Teine ontoloogia on immanentne, st “sissejääv”, kus olemist mõeldakse tema enese struktuuri ja eelduste järgi. Üks selline immanentne mudel on Bergsoni oma, kus olemine on kestmine; kestus aga eeldab ühest küljest uue eristumist ja teisest küljest vana alleshoidmist (mälu), mille pinnalt too uus eristub. Teisisõnu, olemine ehk kestmine toodab lakkamatult muutumist ja uuendust, mis on võimalik teatava kokkuhoidva instantsi pinnalt, mida Bergson nimetab mäluks, millist mõistet aga ei tule võtta mitte psühholoogilises, vaid ontoloogilises tähenduses (st. mitte üks võime, mis “mul” on – mäletada, meenutada jne – vaid olemise aspekt, mis ülepea moodustab minu ja üldse igasuguse olemise).
Transtsendentses, “kolmandat” kasutavas mõtlemises heidetakse immanentsele ontoloogiale ette seda, et seal puuduvat kriteerium asjade ja olukordade üle otsustamiseks ning et see olevat taandatav relativismile tähenduses “kõik on suvaline” – samas kui transtsendentses mudelis on otsustamise kriteerium alati olemas: needsamad olemused ja viimases järgus Jumal (või platonismis Hüve idee). Ometi võib näiteks mainitud immanentse ontoloogia (bergsoniliku kestuse) põhjal välja töötada omad juhtnöörid nähtustes orienteerumiseks ja ka nende väärtuse kaalumiseks. Selleks võib pidada sedasama mitmekesisust ja keerukuse kasvu, mida kestus juba lihtsalt oma ülesehituse tõttu toodab (uue eristumine teos ja selle mäluline lõimimine).
Üks printsiip mida me peaksime seejuures silmas pidama, on ühest küljest lokaalne lähenemine, aga teisest küljest see, et samal ajal peetaks silmas maksimaalset ajalist ja ruumilist ulatust ning kultuurilis-ühiskondlikku hõlmavust. Lokaalne selles mõttes, et vältida “ajatuid” ja “kohatuid” üldisusi, aga maksimaalse hõlmavusega selles mõttes, et me ei lahutaks ühtesid nähtusi teistest, vaid püüaksime “silmas pidada” kogu nähtustevälja.
Näiteks võib vabalt olla, et mõnda aega on diktatuur majanduse arengu seisukohalt soodsam kui demokraatia – näiteks seetõttu, et mingeid otsuseid saab kiiremini langetada. Aga süsteemi hindamisel peame esmajoones arvesse võtma tema jätkusuutlikkust, just nimelt maksimaalset aegruumilist ulatust ja ühiskondlik-poliitilist hõlmavust. Sellisel juhul me näeme, et iga diktatuur varem või hiljem langeb, mis tekitab seda sügavama segaduseolukorra, kuna ühiskonnakorralduse alustalaks oli üks isik või kitsas isikutegrupp. Nii et võib küll olla, et demokraatiad näiteks majanduslikus mõttes ei tööta nii hästi kui autoritaarsed rezhiimid (näiteks tuuakse sageli Hiinat), aga esiteks kehtib see piiratud aja vältel (autoritaarne rezhiim ei sisalda piisavat uuenemisvõimet; Hiina on majanduslikult edukas olnud muuhulgas just seetõttu, et valitsev ainupartei on pidevalt kohanenud, aga siin seisabki ees valik: kas ta pluraliseerub ja muutub sisemise arengu teel järjest demokraatlikumaks, saadeski lõpuks selleks, või siis kohanemisvõime kahaneb, ühiskondlikud pinged kasvavad ja senine kord pühitakse plahvatuslikult minema) ja teiseks käib see majandusedu mingite ühiskonnagruppide arvelt, nii et ühiskonda tervikuna vaadeldes kaob suur osa majandusedu lummavusest (seda tasub ka Eesti puhul silmas pidada – ja see on asjaolu, millelt riigijuhid süstemaatiliselt tähelepanu kõrvale juhivad).
Ehk teisisõnu: mingid mudelid ja ühiskonnakorraldused võivad meile tunduda kohmakad, aeglased ja puudulikud just oma paljususe tõttu – nagu demokraatia – aga kui me suudame silmas pidada pikka ajalist, laia ruumilist ja avarat ühiskondlikku perspektiivi, siis me näeksime selle süsteemi eeliseid, milleks on just paindlikkus, kohanemisvõime ja enesemuundamisvägi. Muidugi on vahetud vaevused teravamalt tajutavad kui kaugemad eelised. Filosoofide ja teadlaste roll seisnebki siinkohal selles, et pidevalt meelde tuletada pikka perspektiivi, et hoida ühiskonda langemast lühiajaliste autoritaarsete peibutiste lõksu (nagu juhtus pärast esimest suurt majanduskriisi 30-ndatel – ja võttes arvesse praegust kestvat sügavat majanduskriisi, on see praegugi täiesti aktuaalne teema).
Niisiis võib keerukust ja mitmekesisust pidada ühe immanentse ontoloogia kriteeriumiteks. Nende mõistete puhul tuleb aga rakendada sedasama hõlmavuse printsiipi, millest me äsja kõnelesime. Nimelt mõistetakse mitmekesisust sageli puudulikult ja seda seostatakse sageli süsteemi elementide rohkusega. Et näiteks eesti ühiskonna mitmekesisus oleks proportsionaalne siin elavate rahvaste ja kultuuride arvuga. On aga väga oluline, et mitmekesisust tuleb hinnata kogu süsteemi seisukohalt, nii et see pole ainult kvantitatiivne mõiste (elementide arv), vaid ka kvalitatiivne, st. tuleb arvesse võtta organiseerumistasandeid. Kogu see suur arv mingit elementi on süsteemi terviku seisukohalt väga lihtne, vähese mitmekesisusega süsteem, kuna siin on ainult üks keerukustasand. Süsteem on keerukas siis, kui keerukuse tasandeid on palju, ja mitte lihtsalt see, kui ühel tasandil on palju elemente. Ühesõnaga, keerukuse ja mitmekesisuse seisukohalt on oluline ka süsteemi elementide seostatuse viis. Kõige üldisemalt ütleb süsteemiteooria seda, et süsteemi keerukus on väike nii juhul, kui neid seoseid on väga vähe (tahkus) kui ka siis, kui seoseid on ülemäära palju (kaos). Esimesel juhul on süsteem jäik, paindumatu; mõjutused ei suuda levida. Teisel juhul aga mõjutused levivad liiga kiiresti ja ülemääraselt, nii et vähimgi mõjutus tõukab süsteemi tasakaalust välja kaoootilisse liikumisse. Kõige keerukam süsteem on see, kus ühest küljest on lokaalsed seoseklastrid ehk moodulid (st mis on tihedamalt seotud omavahel kui ümbrusega), mille vahel aga on palju sidemeid. See tagab selle, et mitte iga üksikelemendi muutus ühes lookuses ei tõuka kogu süsteemi tasakaalust välja, aga ka selle, et süsteem suudab ümber organiseeruda. Süsteemi keerukuse hindamise parim kriteerium on ajaline ulatus: kuivõrd süsteem suudab kohaneda, ennast ümber ehitada, ettetulevaid juhuseid loovalt ära kasutada.
Nii et kui me räägime näiteks immigratsioonipoliitikast, siis progressiivne seisukoht ei tähenda seda, et piirid peaks täielikult avama ja et kõigil Eestisse tulla tahtjatel peaks lubama siia elama asuda. Selline kvantitatiivne rohkendamine lihtsustaks ühiskondlikku keerukust Eesti sees (kui ühiskond atomiseeruks ja kaoksid mõned kõrgema tasandi organiseerumisviisid) ja selle kaudu lihtsustuks ka maailma-kogukonna keerukus, kuivõrd Eesti kui üks selle moodul on muutunud lihtsakoelisemaks. Teisalt ei tähendaks see muidugi ka piiride hermeetilist sulgemist, sest kui puuduks verevahetus – kui siia ei tuleks teise geneetilise, kultuurilise, ajaloolise pärandi ja kogemusega inimesi –, siis nõrgeneks Eesti ühiskondlik potentsiaal. Nii et progressiivne poliitika ei tähenda sugugi piiride reguleerimatust – milles seda vahel süüdistatakse – aga ka mitte ülereguleeritust. Mitmekesisuse edendamine ei tähenda regulatsioonimehhanismide puudumist – ega muidugi mitte ka nende jäikust.
Siit me võime saada pidepunkti alguses viidatud “olemuste” käsitluse järelekatsumiseks. Konservatiivne maailmavaade heidab kirjeldatud immanentsele progressiivsele käsitlusele ette, et see ei hooli “olemuslikest” asjadest ja “püsiväärtustest”. Näiteks inimloomusest, riigihümnist, pereväärtustest jne. Need vajavat “kolmandat”, transtsendeeruvat instantsi. Selle taga aga võib olla mitmekesisuse puudulik mõistmine: justkui immanentne käsitlus püüaks hävitada igasuguseid antusi (rahvus, hümn, perekond jne.) ning panna selle asemele mingi korratu pudru. Aga see on ekslik omistamine, sest progressiivne käsitlus, mille kriteeriumiks oleks mitmekesisus ja keerustumine just nimelt ei tohi lihtsalt ära hävitada antusi – sest see lõhuks moodulid ja lihtsustaks süsteemi. Küsimus on hoopis nende staatuses: kas nad saavad justkui väärtusteks iseeneses (eks toimu religioosselt konservatiivses lähenemises kummaline paleepööre: “väärtuste” tagatiseks selles ilmas öeldakse olevat transtsendentsed olemused, aga selle tagajärjel saavad teatavad “selle ilma” nähtused justkui väärtusteks omaette) või siis nad on väärtuslikud niivõrd kui nad aitavad üleval hoida süsteemi keerukust – mis muidugi kätkeb võimalust neid iga hetk küsimuse alla seada ja ümber hinnata, aga mida tehakse mõõdukalt, et mitte süsteemi lihtsustada (huvitav on see, kuidas just “parempoolne” poliitika on Eestis hävitanud suure osa vanu struktuure ja on selles mõttes tegelikult antikonservatiivne; päriselt parempoolsete rahvuskonservatiivide koostöö reformi parteiga on enam kui kummaline). Ehtsalt progressiivne liikumine ei hävita muuseume. Vastupidi: nõnda nagu kestuses toodetud uuendus on võimalik ainult vana teatavas mõttes alleshoidmisega ehk ontoloogilise mäluga, samamoodi ka on kultuuriline uuendus võimalik ainult pärandi eest hoolitsemise varal – ent mitte pelgalt museaalidena, vaid tuleviku loomise taimelavana.(2)

Progressiivsel poliitilisel võitlusel on kaks ülesannet. Esiteks moodustada pakette ehk näidata mõningate nähtuste omavahelisi seoseid, mis harilikult on maha vaikitud ja mis võib-olla saavadki sellistena toimida tänu sellelesamale mahavaikimisele. Ajakirjanduse kommentaariume lugedes tundub, et kõige enam on eestikeelse (st. riigikeelse!) meedia viha objektideks teisest rassist inimesed, teistsuguse seksuaalse eelistusega inimesed, teisest rahvusest või teise usutunnistusega inimesed ning alkohoolikud. Ehk siis põhiliselt rassism, homofoobia, russofoobia, kristofoobia ja joodikuviha. Jõhkralt öeldes: neegrid, peded, tiblad, kristlased ja joodikud. Samas ei ole ma kohanud, et keegi oleks rünnanud neid kõiki korraga (seda ei saa välistada, aga ilmselt on see pigem haruldane), vaid reeglina rünnatakse korraga neist ainult üht või paari. See tundub olevat isegi konstitutiivne (päris kõikide vastu ma maailmas korraga olla ei saa): ma saan näiteks olla homofoob sellepärast, et mul pole midagi neegrite vastu. Või vastupidi, olgu see pede mis ta on, juhul kui ta on europiidne – aga vaat’ neegreid ma ei salli. Või sõlmitakse perversseid liite: kui ateist ja kristlane on muidu vihavaenlased, siis juhul kui tegemist on homovaenulikkusega, kiidavad nad teineteisele takka.
Tegelikult saab näidata, et kõigi nende taga on üks ja seesama mehhanism – ja on pedagoogiliselt oluline seda nende kõigi puhul korraga näidata, n-ö ühes paketis. Kui seda nähtust analüüsida, siis me näeme siin laias laastus kaht sammu: esiteks asetamine, positsioon (ma olen europiid, hetero, eestlane, ateist või agnostik, mittejoodik), mida võib lugeda inimese kunatise antuse juurde (me kõik sünnime mingi rahva liikmena, mingil ajas, mingis kohas jne.) ja on sellena täiesti legitiimne, nagu on legitiimne ka uhkust tunda selle üle, kes sa oled. Aga eespool kirjeldatud juhul lisatakse sellele teine samm – eitus, negatsioon, mis aga ei ole enam legitiimne. Ehk teisisõnu: kui väidetakse, et ma olen europiid ja järelikult ma ei salli negriide; ma olen hetero ja järelikult homod on vastikud, jne. See tähendab, et oma identiteet muudetakse suletuks, piiratuks ja relatiivseks, ma omandan negatiivse identiteedi, võideldes negriidide, homode, venelaste, kristlaste, joodikute vastu – ja pisukese järelemõtlemise peale ma näeksin, kuidas ma teen ennast niimoodi neist sõltuvaks.
Seda teist sammu pole vaja. Positsioon ja afirmatsioon ei nõua sugugi paratamatult negatsiooni. Sellest, et ma olen eestlane ja uhke selle üle, ei järeldu mingil moel see, et ma peaksin mõnd teist rahvust vihkama. Idem teiste näidete puhul. See on seotud sügavama teemaga. Nimelt sageli inimesed näevad sellistes eitustes oma individuaalse identiteedi väljendust – ja tõepoolest ei maksa alahinnata eituse rolli identiteedi moodustumisel (kui me mõtleme kasvõi ontogeneesile, ja kuidas teismeline vanematega ja ühiskonnaga sõdib). Aga tervislikul juhtumil peaks see kõik olema ajutine eelmäng ning terve ja enesega rahulolev identiteet ei peaks kedagi eitama ega vihkama. Pealegi on niimoodi, et kui ma asetuste ja eitustega samastan end mingite antustega (rahvus, rass jne.), siis see tegelikult just nimelt iial ei väljenda minu ainulisust, minu isikulist ja eripärast olemist – sest kõik need on suured kategooriad, millest ükski ei hõlma ainult mind, vaid ikka ja alati mõnd inimgruppi ehk kollektiivi. Ühest küljest on isiklik eksistents ja tugev koosolu teistega – need käivad käsikäes – ja teisest küljest on individualism ja kollektivism (mida esitatakse sageli alternatiivina, mis on aga tegelikult libaalternatiiv). Sellest ma ei jõua siinkohal pikemalt rääkida, vaadatagu varasemat postitust, kus on link Mart Kangru esseele “Selts ja kollektiiv”.
Küsimus on nende kunatiste antuste rollis: kas väärtus iseeneses, millele saab taandada ja millega saab argumenteerida – konserveeriv, konservatiivne, minevikule taandav, sulgev hoiak; või tõukepind ja taimelava uue loomiseks (mis sugugi tingimata ei tähenda – korrakem veel – selle pinna hävitamist, ja standardjuhul ei tähenda) – progresseeruv, tulevikku avav hoiak.

Aga teine, ja võib-olla veelgi olulisem ülesanne on teiste pakettide lõhkumine. Eestis on hulk kivistunud kooslusi, mis on moodustunud juhuslikult ja mille elemente hoiab koos omandatud afektiivne laeng, aga mis sugugi mitte ei pea koos käima. Näiteks pakett “parempoolsus, liberaalne majandus, ühtlane tulumaks, konservatiivsus, individualism, joodikuviha, kõrge emapalga ülempiir” või “vasakpoolsus, sotsialism, kommunism, venemeelsus, astmeline tulumaks, kollektivism” või “kristlus, konservatiivsus, homofoobia, abordivastasus, kondoomivastasus” jt. Nendes kimbuti toodud elemendid ei pea sugugi paratamatult koos käima. Neid kimpe ehk pakette aga kasutatakse poliitilises võitluses: keegi inimene on paketi ühe elemendi varal kaasa meelitatud ja nüüd pannakse ta alla neelama ka teisi elemente, millega ta võib-olla pärast järelemõtlemist nõus ei oleks, aga mis talle tunduvad (just nimelt seetõttu, et ta ei saa, ei oska või ei taha järele mõelda) lahutamatult koos käivat talle olulise elemendiga.
Homodele abieluõiguse andmise vastu olijate seltskond on kirju ja selle taga on erinevad põhjused, aga vaadelgem korraks üht selle seltskonna fraktsiooni, nimelt kristlasi või veelgi konkreetsemalt katoliiklasi, kellest mõned on olnud selle teema ühed aktiivsemad käsitlejad. See on oluline, kuna nad viitavad justkui “suurtele” argumentidele, teoloogilistele ja filosoofilistele kategooriatele. Neil oleks justkui peos hulk trumpkaarte.
Mulle tundub, et üks oluline põhjus, miks need katoliiklased on homoabielude vastu on see, et kristluses on abielu üks sakramentidest ehk üks kirikliku elu alustaladest. Nüüd neile tundub ilmselt, et kui homod saaksid õiguse abielluda, siis see kahjustaks kristlikku abielusakramenti.(3) Mina näen aga selles eklesioloogia sotsiologiseerimist, st. kirikliku ja teoloogilise nähtuse (abielusakrament) toomist ühele tasandile ühiskondlik-juriidilise protseduuriga (abielu kui riikliku tunnistaja kohalolekul sõlmitud kahe kodaniku kokkulepe, millel on teatavad juriidilised tagajärjed). Samas peaks kristliku maailmatunnetuse enese seisukohalt need kaks sfääri olema põhimõtteliselt eristatud (sest mis mõtet oleks muidu eraldi laulatusel-sakramendil?): üks kuulub “sellesse maailma”, teine aga juba teataval moel teostab “taevariiki” ehk “taevaskonda”. Miks peaks üks selle maailma protseduur üldse kirikuelu puudutama?
Üks hea soovitus väitluste puhul on panna ennast vastaspoole olukorda ja kujutleda maailma tema seisukohalt, nii nagu tema seda näha võiks. Kui me nüüd püüaksime ette kujutada katoliiklase ja abielluda sooviva homoseksuaali maailma, siis võiks selguda, et tegemist on suuresti sõnalise, keelelise probleemiga ning et see vastavus on pigem näiline. Katoliiklase maailmatunnetuses on abielu, nagu öeldud, üks sakrament ja seeläbi kirikuelu alustugi, mis omakorda on seotud eshatoloogia ja inimelu viimsete eesmärkidega. Aga see ei ole õige vaste sellele, mida homoseksuaal “abielu” kaudu taotleb. Sõna on küll sama, aga sisu on hoopis teine. Homoseksuaal tahab sellega oma kodanikuõigusi ja inimväärikust (et ta saaks teostada teatavat juriidilist toimingut nõnda nagu heteroseksuaalid). Nii et kui homoabielu toetajad räägivad abielust, siis kui katoliiklane tahaks sellele oma maailmas adekvaatset vastet leida, ei peaks ta mõtlema mitte “abielule” (mis oleks pelgalt homonüüm), vaid mingitele teistele mõistetele – inimväärikus, inimlikkus, ligimene vms. Milline oleks katoliiklase “abielu” vaste homoseksuaali maailmatunnetuses, seda ma ei oska praegu öelda – kuna võrdluspooled pole päris samal tasandil ning vastus sõltub suurel määral konkreetse homoseksuaali filosoofilistest, religioossetest, poliitilistest ja muudest tõekspidamistest.
Mõned homoabielu vastased on väitnud, et neil poleks midagi selle vastu, kui sisuliselt võimaldataks homodele samasugused praktikad samasuguste juriidiliste tagajärgedega nagu seda on heterode abielu – tingimusel, et seda nimetataks kuidagi teistmoodi, mitte “abielu”, vaid “kooselu” vms. Aga homode jaoks on siin poliitilised põhjused, miks nad just nimelt tahavad, et seda ka nimetataks abieluks. Sest sõnad ei ole süütud, vaid nendega kaasnevad väärtushinnangud ja hoiakud. Kui me ei luba homodele “abielu”, vaid “kooselu”, siis see kätkeb nende alavääristamist: noh, okei, andsime teile need kodanikuõigused, aga sama nime me teile ei anna! Vormiliselt on kõik korras, aga sisuliselt säilitame oma üleoleku ja põlastuse. Sarnast nähtust esineb palju: näiteks miks afroameeriklased ei taha, et neid “neegriteks” (nigger) kutsutaks, kuna sellel on halvustav tähendus. Eestis on väidetud, et eesti keeles see halvustav tähendus puudub ja et siin võiks seda nime pruukida. Halvustavat tähendust minu keeletunnetuse järgi tõesti ei ole, aga ikkagi peaks arvestama teise inimese reaktsioonidega, nii et kultuurne inimene USA-st tulnud mustanahalise kuuldes ei kasuta ka eesti keeles sõna “neeger” (sest see sõna on äratuntav ja mõjub tollele inimesele solvanguna). Või teine, akadeemiline näide: rääkisin inimesega, kes uurib India filosoofiat. Aga teatavatel ajaloolistel põhjustel ülikoolides ja uurimisasutustes nimetatakse “filosoofiaks” kitsalt ainult Lääne filosoofiat; kõikide teiste mõttetraditsioonide uurimine on paigutatud vastava kultuuri uurimisega tegeleva üksuse alla, nt sinoloogiasse või indoloogiasse. Praktikas on sellise nimetamisküsimuse tagajärg see, et see india filosoofia spetsialist on sunnitud läbi käima põhiliselt india kirjandust, folkloori, ajalugu jm. uurivate inimestega, samas kui tal enda sõnutsi on rohkem ühist ja kõneainet inimestega, kes uurivad filosoofiat, olgu Euroopa, Hiina või muud filosoofiat. Kui me annaksime “filosoofia” nimetuse ka teistele traditsioonidele, siis oleks meil alust akadeemilist elu teistmoodi korraldada ja see inimene saaks ehk suhelda nendega, kellega tal on rohkem ühist.
Muuseas, üks pakett, mis tahab lammutamist, on kristluse ühendatus konservatiivse poliitikaga ja sh. nt. homofoobia või homoabielude vastasusega. St sellesama ontoloogilise mudeli (mis kasutab transtsendentsi) põhjal saaks kujundada ka mõne hoopis teistsuguse maailmatunnetuse – kus kristlik diskursus poleks mitte võimu diskursus, vaid vähemuse diskursus, kes seisab “nõrkade ja väetite” eest. Kas poleks see isegi loomulikum? Võib-olla poleks selleks vaja teha muud kui kristlus lõpuni mõelda, mille käigus tuleks ehk minema visata suur osa kreekalikust või konkreetselt aristotellikust filosoofiast, mis on sinna imbunud. Mõnevõrra teises kontekstis olen ma midagi sellesarnast ka visandanud. See on teostatav ja see tahab, nõuab teostamist. Faciendum.

See on üksjagu poleemiline küsimus, aga ma olen seda meelt, et mitmekesisus ja keerukus annaksid progressiivsele poliitikale ka kriteeriumi teatavateks sunnimeetmeteks. Võtame näiteks Prantsusmaal palju laineid löönud keeld avalikes kohtades burkat (ja muid ostensiivseid religioonisümboleid) kanda. Nagu selle väitluse käigus ka välja toodi, pole burkakandmine päris samal tasandil kui mõne veidra mütsi või kaelaehte kandmine, vaid see puudutab palju olulisemaid teemasid. Näos väljendub kõige nüansikamalt inimese isiksus ja näo peitmine on isiksuse ja individuaalsuse redutseerimine. Keeld kanda avalikus kohas burkat tähendab just nimelt nõudmist, et oma individuaalsust ei tohi redutseerida. Sellist keeldu on peetud repressiivseks: mis õigusega te keelate meil kandmast oma religiooni atribuutikat? Aga esiteks tuleb täpselt ja hoolega vaadata, kes seda “õigust” nõuavad – sageli on selleks need, kes sellest süsteemist kasu lõikavad ehk mehed ja usujuhid (st. üks piiratud osa tollest kogukonnast) või siis ka naised, kes pole saanud haridust ja kes on lihtsalt üle võtnud neile sissesöödetud ideoloogia. Ja teiseks kujutab burka kandmine üht rohmakat viisi, kuidas ühiskondlikku mitmekesisust piiratakse ja kuidas see taandatakse bioloogilistele antustele (sa oled kas mees või naine – kusjuures see valik pole sümmeetriline, kuivõrd ainult mees on päriselt ja täieõiguslikult tegutseja, indiviid, erinevalt naisest, kes on õiguslikus mõttes suuresti lapse, alaealise positsioonis). Keeld avalikus kohas burkat kanda on üks neid näiteid, kus mitmekesisuse edendamise nimel on minu meelest õigus rakendada sunnimeetmeid.
Konservatiivid väidavad sageli, et “on ju nii”, et mehed on ühesugused ja naised on teistsugused, nii neuroloogiliselt, füsioloogiliselt kui psühholoogiliselt ning et sellega kaasnevad teatavad asjad, mis neile “loomuldasa” paremini sobivad. Sellele väidab progressivist vastu esiteks, et see “loomus” on statistiline: tõepoolest saab võib-olla enamikel meestel tuvastada rohkem ühesuguseid omadusi ja enamikel naistel teistsuguseid. Aga see just nimelt pole “olemus” või “loomus”, mis määratleks kõiki ja igaüht, vaid statistiline mõiste, mis ei ütle peaaegu mitte midagi selle inimese kohta, kes parasjagu siin minu vastas istub. Ja teiseks on nood nii-öelda “loomulikud” soorollid ajaloos tulenenud sageli lihtsalt olude sunnist. Mehed suudavad üldiselt teha suuremaid ja lühemaajalisi jõupingutusi ning naised väiksemaid ja pikaajalisemaid (sellega on seotud lihaste ja rasvkoe teatav tüüpiline jaotus kummagi kehas) ning ajaloo vältel on välja kujunenud teatavad kohastumused: mehel on sadade tuhandete küttimisaastate vältel kujunenud välja parem käe ja silma koordinatsioon ning statistiliselt parem ruumiline, keeleline ja abstraktne mõtlemine, samas kui naistel on paremini arenenud emotsionaalne ja kontekstuaalne intelligentsus. Aga jällegi tuleb esiteks silmas pidada seda, et see on statistiline, mitte määratluslik, ning ka seda, et tänapäeva arenenud ühiskonnas valdav osa sellest sunnist enam ei toimi. Arvuti taga töötamine ei sea mitte mingisuguseid eelistusi meestele ega naistele; tolmuimejat ja nõudepesumasinat suudavad käitada ühtviisi hästi nii mehed kui naised jne.
Konservatiivid süüdistavad vahel progressiviste homogeniseerimises: kaovad soorollid ja seega kaovad eristused ning inimesed ja ühiskond ühtlustub. Tegelikult on aga risti vastupidi. Kaovad jämedad eristused ja erinevuse alused (nt. kahevalentne bioloogiline sugu) ning välja saavad tulla palju peenemad eristused inimeste vahel, mis pole enam aheldatud bioloogilise soo (või muu jämeda kategooria külge), vaid kus üha enam määravaks saab selle konkreetse üksikisiku individuaalsed omadused ja eripärad. St tegemist pole mitte homogeniseerumisega, vaid heterogeensuse ja mitmekesisuse kasvuga: mitte kaks sugu (või kolm klassi või neli kasti), vaid n hulk indiviide (kus n on ühiskonna liikmete arv) või isegi palju rohkem kui n, kuivõrd indiviid oma erinevates suhetes toimides teatavas mõttes on erinev indiviid.
Progressiivne poliitika ei ole seega universalistlik (nagu me püüdsime näidata homoabielu teema kaudu) ega ka kultuurirelativistlik, vaid ülepea väldib sellist libaalternatiivi. Põhiline pole mitte “antus” – olgu kultuuriline või muu – vaid see, mida selle antusega tehakse: “heaperemehelik” kasutus on see, kui selle tagajärjel individuaalne ja ühiskondlik mitmekesisus ja geneesivõime suureneb, ja “halb” on see, kui sellega õigustatakse mitmekesisuse allutamist ja geneesi piiramist. Ehkki lühikeses perspektiivis on progressiivne poliitika nõudlik – see tahab süvenemist ja edendab “informeeritud demokraatiat” – ja võib seetõttu tunduda nõrgem kui mitmesugused konservatiivsed ja reaktsioonilised poliitikad, süvendab pikas perspektiivis lootust see, et jätkusuutlikud on ainult süsteemid, mis sisaldavad endas piisavalt mitmekesisust ja keerukust, et suudavad ennast ümber kujuneda ja aina uute olukordadega kohaneda – mitmekesisuse ja mobiilsuse edendamine aga ongi selle poliitika ühed põhilised kriteeriumid. Ehk teisisõnu, progressiivse poliitika tugevus seisneb selles, et ta on kooskõlas elu enese loogikaga.

Üks murettekitav neokolonialistlik pakett on see, kus teatavatesse pakettidesse (nt. “rahvuslus”) liidetakse teatav hoiak ülejäänud maailmasse, nt. Lõuna-Euroopasse või Aafrikasse. See on dogma: “meie oleme töökad ja vastutustundlikud, aga kreeklased ja aafriklased on laisad ja vastutustundetud”. Selle justkui ilmselgeks “tõestuseks” on Aafrika läbikukkunud riigid ja Kreeka pankrotis majandus. Mul on seda piinlik tunnistada, aga ma olen isiklikult kuulnud endast noorema haritud ja intelligentse eestlase suust väidet, et Aafrikal oleks parem, kui lääne inimesed neid riike majandaksid (ehk teisisõnu, et taastataks kolonialism). Aga esiteks, lääne kolonialism uues kuues (majanduslikus vormis) juba kehtib Aafrikas täies jõus, ja teiseks, Aafrika riikide läbikukkumise põhjuseks on valdaval määral just nimelt Lääne ühiskonnad, ja seda väga mitmel moel. Kõigepealt kolonialismi pärandina (suvaliselt tõmmatud piirid, ruineeritud ühiskonnakorraldus) ja teiseks majandusliku uuskolonialismina, kus erinevate kuritegelike võtetega on laostatud Aafrika riikide majandusi ning nad võlaorjusse kukutatud. Üks kõigile tuntud väga lihtne skeem: lääne suurkorporatsioon ostab ära Aafrika riigi mõned juhtivad poliitikud; need tellivad riigi nimel näiteks mõne tohutu infrastruktuuriprojekti, mille ehitamiseks neile antakse laenu, millest lõviosa läheb lääne korporatsioonile, kes selle projekti ellu viib, ja mingi osa altkäemaksudeks nondele poliitikutele. Too riik, st. riigi kodanikud, peavad nonde poliitikute võetud võla kinni maksma. Ja lääne korporatsioon saab kõigepealt tulusa teenistuse ehitushanke näol ja seejärel tema ise või mõni temaga seotud pank aastateks tulusa teenistuse intresside näol. Seda saab muidugi edasi arendada: riik ei suuda laenu tagasi maksta, IMF tuleb teda “päästma” uue laenuga, seades laenu saamise tingimuseks majanduse liberaliseerimise, mille abil riigi majandus laostatakse veelgi põhjalikumalt, näiteks kui tema turu ujutavad üle läänes suurte subsiidiumidega toodetud põllumajandustooted, samas kui kohalikele põlduritele on toetuste maksmine “liberalismi” sildi all keelatud (rääkimata sellest, et nad nagunii ei suudaks põldureid lääneriikidega võrdsel määral toetada).
Ühesõnaga, sellise dogma puhul tehakse üldistused tagajärgede pealt, aga keeldutakse nägemast põhjusi, mis nendeni viisid. Sest kui tunnistada põhjusi, siis peaks hoopis ennast süüdlaseks või vähemasti kaasosaliseks tunnistama nendes hädades, mida me teistele ette heidame.

Üks oluline teema progressiivse poliitika jaoks on seotud hoopis uuenäolise poliitilise võitluse vormiga, mille avalduseks on Araabia kevad ja Occupy! Need ei ole traditsioonilist tüüpi protestiaktsioonid, kus on mingi kindel juhtgrupp ja kindlad nõudmised, nagu olid n-ö vana tüüpi protestidel, millega poliitanalüütikud kenasti toime tulevad: kui oli selge, kes nõuavad ja mida nõuavad ning mis liine pidi võitlused käivad (islam/kristlus, araabia/lääs, kommunism/kapitalism jne.). Nendes viimase aja liikumistes aga on segamini paisatud kõik need traditsioonilised tuttavad ja turvalised liigendused ning analüütikud on samavõrd segaduses kui sovjetoloogid pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, mida ei nähtud ette ja mille järel tuli hakata mõtlema uutes kategooriates. Toona polnudki muutus ehk nii suur: bipolaarne maailm asendus USA domineerimisega, üks suur vastandus mitme väiksema vastandusega. Nüüd aga on kogu protesti põhimõte ja toimimisviisid hoopis teistsugused. Need on iseorganiseeruvad (vastandina traditsioonilisele tsentraliseeritud juhtimisele) ja see on tihedalt seotud uute tehniliste vahenditega, eeskätt interneti ja sotsiaalmeediaga, mis seninägematult kiirel, ulatuslikul ja tõhusal moel – ja eeskätt anarhiliselt, “horisontaalselt”, korraga mitmest keskmest – suudavad kodanikke mobiliseerida ja organiseerida.
Tegemist pole enam traditsiooniliste vastandustega; esiplaanil pole enam kultuurilised ega ajaloolised tegurid, vaid pigem struktuurilised: kodanikuühiskond kildkondade (eeskätt poliitilise kliki) ja korporatsioonide vastu. Mingis mõttes võiks seda ju seostada sotsialistliku liikumisega 19. sajandil ja 20. sajandi alguses, aga samas on see üksjagu erinev: (1) võitlus pole enam niivõrd teljel vaesed vs. rikkad, sest vaesuse mõiste on üldse läänes teisenenud ja võitlejate tuumikuks pole vabrikutöölised ja põldurid, vaid palju kirevam seltskond “töövõtjaid” või intellektuaale jne; (2) võitluse korraldus on risomaatiline; (3) vastavalt majanduse globaliseerumisele peab ka võitlus olema hoopis uues mõttes internatsionaalne kui kunagine töölisliikumine.
“Occupy” on teinud ühe esimese mastaapse katse rahvusvahelist koostööd teha, ja selles suunas tuleb tublisti edasi minna. Näiteks rahvusvaheliste korporatsioonide vastu jäävad isegi suurriigid hätta, väikeriikidest rääkimata. Eeskätt tuleb sundida valitsusi vastutustundlikule koostööle, st. et ei lubataks oma riigi ettevõtetel kuritahtlikku ja laostavat praktikat teistes riikides, ehkki see “emamaale” justkui kasu toob (aga viimases järgus kellele lõviosa mujal teenitud kasumist ikkagi läheb? Ilmselt läheb see pigem luksusjahtide ostmisse kui lasteaedade või muu sotsiaalkeskkonna toetamisse), näiteks kui GMO-dega tegelev Monsanto India põldureid laostab (nagu muidugi ka USA enda omi). See on omakorda seotud mitmete juriidiliste asjaoludega ja nende ellurakendamisega, eeskätt autoriõiguste ja patentidega (mille alla ka GMO-d käivad).
See kõik on veel embrüonaalses järgus ja pole veel teada, kuhu need arengud edasi viivad, aga on väga võimalik, et üheskoos uute tehnoloogiliste võimalustega (internet, sotsiaalmeedia, muu elektroonika) muutub inimeste identiteet ning teistega suhtlemise viisid, mis võiks avaldada oma mõju poliitikale (nt see, et demokraatia võtab valdavalt esindusdemokraatia kuju, pole enam nii iseenesestmõistetav kui paarikümne aasta eest; võimalikuks saavad mitmesugused otsedemokraatia vormid; riigiline organiseerumine ise mõnevõrra devalveerub, kuna inimesi saab mobiliseerida ka hoopis teistmoodi ja detsentraliseeritult; jne.). Majanduses on valitud vähemus lõiganud globaliseerumise ja deregulatsiooni pealt suurt kasumit; demokraatlik kodanikuühiskond peab leidma vahendid, kuidas sellele vastu seista. See on progressiivse poliitika üks keskseid ülesandeid. Sõna “progressiivne” võiks siin kuulda ka tähenduses “edenev”, “tegemise käigus kujunev”: progressiivne poliitika kujuneb ka sellesama progressiivse poliitika tegemise käigus.

(märkused)

(1)See tähendab muuhulgas, et nad ei erista bioloogilist ja ideniteedilist sugu, sex’i ja gender’it.
(2)Ma pole küll asjatundja, aga mulle tundub, et Eestis on selles suhtes asjad päris hästi. Näiteks Eesti Rahva Muuseumi direktori Art Leete ajakirjanduses avaldatud arusaamad muuseumi ülesannetest või Viljandi Kultuurikolledzhi tegevus rahvakultuuri õpetamisel mitte museaalina, vaid loomingu viisina.
(3) Luterlastel abielu küll pole enam sakrament, kuid vagaduse tasandil on põhiosa vanast katoliku käsitlusest minu meelest säilinud.