krediit

Raha, tulevik, mobiliseerimine, vägivald

(David Graeberi ainetel. Tema raamatu “Võlg. Esimesed 5000 aastat” kohta ilmus 16.08.12 “Sirbis” Andres Klaari kokkuvõte pealkirjaga “Aeg andestada võlad”)

Tööriistad on mõeldud eeskätt ainelise ümbrusega tegelemiseks; nendega ühest küljest koondatakse ja kasutatakse ära maailma jõude ning teisest küljest treenitakse meeleolendi keha. Tööriistade valmistamine ja kasutamine muidugi edendab ka kogukonda ja kogukonnasiseseid suhteid – tööriistad on ühtlasi kultuuri kandjad ja edendajad. Peale selle on aga teisi vahendeid, mis ongi mõeldud eeskätt ühiskondlike sidemete endi tugevdamiseks, vahendamiseks, nüansseerimiseks ning millega koondatakse ja “treenitakse” ühiskonna kehandit. Üks selline vahend on krediit, mille kehastusena tekib ühel hetkel raha.

Krediit oli algselt abstraktne, ilma eriliste kombatavate sümboliteta, mis toiminuks mälutugedena. Mina andsin sulle oma jahisaagist, küllap sina mullegi millalgi annad. Selliseid asju pole vaja sümboliseerida ega üles kirjutada (see oleks isegi häbiväärne). Ühed varajasimad krediidi kehastused, mis paistavad raha moodi, polnud tegelikult mõeldud ostmiseks, vaid need toimisid sümbolitena, meenutamise abivahenditena ning need vahetasid omanikku abielu sõlmimisel, liikudes kas peiu poolelt mõrsja vanematele või mõrsja poolelt peiu vanematele. Sellisena võis toimida mõni haruldane ja raskesti hangitav asi, nagu näiteks vaalahammas Fidžil. See on märk võlast, mida põhimõtteliselt ei saa tagasi maksta (Graeber 2011: 131). Sest elu väärtus (loovutatud naisliige) on absoluutne ja seda ei saa asendada.

Algne raha on kogukondlik krediit, mis on enamjaolt immateriaalne ning omandab keha ainult erandlikel juhtumitel: näiteks abielludes. Ning selliselgi juhul pole niivõrd väärtuslik see asi ise (nt vaala hammas), vaid see ese lihtsalt sümboliseerib ja kehastab seda kogukondlikku krediiti, mis on valdavalt kehatu. Selline “raha” kehastab tuleviku kokkutõmbamist, see näitab, et üks grupp on võtnud teisest grupi seast naise: naise tööjõud ja loodetavad järglased kantakse üle ühe grupi “kontolt” teise kontole, ning ühtlasi on mälestus sellisest tehingust. See reguleerib vastastikuseid kohustusi ja lubadusi. Niimoodi tõmmatakse kokku tulevikku ja minevikku, vaalahammas on märk minevikust, mis osutab tulevikule. See aga on algselt valdavalt kvalitatiivne ning siin ei saa juttugi olla sellistest vastavustest laadis, et üks vaalahammas võrduks näiteks viiskümmend metsseakihva või midagi muud. Vaalahammas viitab minevikule ja tulevikule tervikuna, teatava ainulise kvaliteediga, mis on asjaosalistel teada kontekstist (see just nimelt aitab füüsilise sümbolina kinnitada ja kinnistada seda konteksti).

Oluline pööre toimus antropoloog Graeberi järgi (2011: 212) koos metallist müntide kasutuselevõtuga umbes 600-500 eKr Egeuse mere piirkonnas, Indias ja Hiinas. Teadaolevalt esimesed mündid valmistati Lüüdias ja neid kasutati seal – ja ka mujal – esialgu eeskätt palgasõduritele maksmiseks. Münte oli suhteliselt kerge transportida ja mis kõige tähtsam, need olid kontekstist sõltumatud, samas kui varase krediidimajanduse “raha” on lahutamatult seotud oma kontekstiga – fidži vaalahammas väljaspool konteksti on nagu taskurätikusse tehtud sõlm, mis ilma kontekstuaalse teadmiseta ei tähenda mitte midagi. Mündid märgivad just sellise konteksti kaotamist, lõhkumist – mida tehtigi sõja jõul, sellesama (professionaalse) armeega. Teisest küljest aga olid väärismetallid hea röövsaak võitnud malevale. Mündid hõlbustasid märgatavalt tollel ajastul tekkinud suurte professionaalsete sõjavägede varustamist; sõjavägede ümber tekkis turusüsteem, milles kasutati füüsilisi münte igapäevastes tehingutes (seal, kus algses krediidimajanduses kasutatakse kehatut krediiti).

Metallist müntide eelis on see, et neid saab väga täpselt kvantitatiivselt määrata ja liigendada.[1] Müntidele kehtestatakse esiteks kindel kaal, mistõttu saab sätestada täpsed kvantitatiivsed vastavused, nt. üks sajagrammine hõbemünt võrdub sada ühegrammist hõbemünti. See on pigem teoreetiline näide, sest kohe algusest peale on eristatud ja eristatavad mündi nimiväärtus ja temas sisalduva metalli hind (esimene reeglina ületab teist). Metallist mündid ei erine põhimõtteliselt ükskõik millisest materjalist “rahast”, olgu selleks kilud või merekarbid – ta kehastab samamoodi ühiskondlikku krediiti. See aga ei tähenda sugugi, justkui raha väärtust saaks suvaliselt määrata (nagu on omal nahal tunda saanud valitsejad, kes on meelevaldselt suurendanud nimiväärtust ja/või halvendanud müntide metalli kvaliteeti – sellele järgneb usalduskriis ja ühiskondlikud mullistused). Meile võib tunduda, et hõbe ja kuld on justkui iseenesest väärtuslikud ja seega “loomulikud” müntide materjalid (ilusad läikivad metallid), aga Vanas Hiinas said sama hästi ringelda pronksraha ja Vanas Roomas vaskraha. Metallist müntide põhiline erinevus tuleneb just nende standartsusest ja täpsest kvantifitseeritavusest. Kõigepealt luuakse sõdadega suurriik ja seejärel kehtestatakse seal ühtne rahasüsteem. Sõjalise jõuga on loodud üleriigiline krediit, mille kandjaks on metallist mündid, mida saab kasutada üle traditsioonilise kogukonna krediidipiiride. Kui ringleb suures koguses sularaha, milles on erinevaid nominatsioone kuni peenrahani välja, siis saab tehinguid sooritada anonüümselt ja hõlpsalt: ei pea tegelema kogukondliku krediidi peente nüanssidega ning samuti ohtlike ja keeruliste rituaalidega, mis rüütasid kahe traditsioonilise kogukonna kohtumisi ja vahetuslikke kaubatehinguid. Mündid teevad võrdseks, nad loovad anonüümse tausta, tõmbavad kokku ja mobiliseerivad laiema kogukonna.

Mündiline raha tõmbab samamoodi kokku tulevikku ja minevikku[2] nagu traditsiooniline krediitki, aga teeb seda anonüümselt (pole kellegi asi, kust ma olen mündi saanud ja selle väärtus põhimõtteliselt ei sõltu omajast) ja eeskätt võimaldab täpselt määratletud kvantitatiivseid liigendusi. See võimaldab avardada kokkutõmbeala (suurriik) ja mitmekesistada rahaliselt vahendatavaid suhteid (tarbeesemete ostmise ja müümiseni välja), mis on turu anonüümsuses lahti logistatud traditsioonilise krediidi arvututest nüanssidest, lihtsustanud seda ja tõmmanud selle ühtlase kvantifitseeritava rahasüsteemi skaalale.

Huvitav pööre toimub ühiskondlikes suhetes siis, kui mündilise ehk materiaalse majanduse peale tekib jälle krediidiline ehk immateriaalne majandus. Seda on ajaloo käigus toimunud mitu korda: nii naasti näiteks keskajal valdavalt krediidimajanduse juurde, ehkki arvepidamises kasutati edasi vanu rahaühikuid – füüsiliste müntide liikumine oli praktiliselt lakanud ja tegemist oli abstraktse mõõduühikuga, mille abil sai sätestada vastavusi erinevate asjade väärtuste vahel ning reguleerida makse ja trahve. Seevastu uusajal – ja juba enne eurooplaste jõudmist Uude Maailma – tuli jälle tagasi sularahadominantne majandus. Siis aga lisandus sellele leiutis, mis muutis selle pöörde hoopis erinevaks keskaegsest, nimelt paberraha, mis algselt on veksel, garantiikiri, mille ettenäitaja sai vahetada teatava hulga müntide vastu. Esimene paberraha käibis Hiinas; araablased arendasid välja mitmed paberraha ja võlakirjadega seotud tehnikad, mille eurooplased hiljem üle võtsid.

Paberraha ja võlakirja eelis metallmüntidega võrreldes on muidugi kergem transporditavus ja hõlpsam emissioon. Nende puhul on nimiväärtuse ja materjali hinna erinevus veelgi selgem, kuna nende aluseks oleva paberi väärtus on nimiväärtusega võrreldes tühine. Paberraha on algselt võlakiri, mis sai moodsa majanduse aluseks seoses sellega, kui tagasi kohustuti maksma rohkem kui võlgu võeti, st. kui laenu pealt võetakse intressi.

Intressi on võetud juba muistsetest aegadest peale, juba Sumeris.[3] Liiakasu ehk intressi võtmise uusaegset kapitalistlikku vormi eristas selle ainulaadne suhe vägivallaaparaadiga. Niimoodi põhjendab David Graeber kapitalismi teket just Euroopas, mitte islamimaades ega Hiinas[4]: selle taga polevat määravad religioossed ega kitsas mõttes kultuurilised põhjused (vrd. Max Weber, kes väitis, et kapitalismi tekkes on oluline protestantlik – eeskätt kalvinistlik – eetika, vt. Weber 2007), vaid poliitilised: Islamimaades võeti turuvabaduse põhimõtet tõsiselt ning kuigi olid olemas kõik põhilised finantsmehhanismid, mis hiljem Euroopa kapitalismi integreeriti, siis vägivallaaparaati ei rakendatud turumonopolide kehtestamiseks; Hiinas jällegi oli küll olemas turumonopol ja majanduse riikliku reguleerimise praktika, aga seal oli poliitiline võim sügavalt umbusklik majandusliku ja finantsvõimu vastu ning oli ühtlasi piisavalt tugev, et neid vaos hoida. Euroopas sõlmisid majanduslik, panganduslik, poliitiline ja sõjanduslik võim aga liidu, mille tagajärjel sündis tänapäevane kapitalism. Kapitalism ei tekkinud mitte turuvabadusest vaid vastupidi, turumonopolide loomisega (põhiliselt kolonialistlike sõjanduslik-majanduslike kompaniide, eeskätt Inglise ja Hollandi Ida-India kompaniide näol). Kapitalism on turuvabaduse ideoloogiat alati kasutanud ühesuunaliselt: kõrvaldada “teiste” piirangud kaubandusele, ent kiivalt kaitstes omaenda monopolistlikke või oligarhlikke huve.

Moodne finantssüsteem Eurooopas sai alguse linnriigi võlakirjadeemissiooniga: esimene selline teostati 12. sajandil Veneetsias. Riigil oli vaja sõjaks raha, ta korjas kohustuslikus korras maksumaksjatelt laenu, mille eest lubas neile viis protsenti intressi aastas, kusjuures nendel riigivõlakirjadel lubati olla müüdav, nii et tekkis riigivõlakirjade turg. Sellises süsteemis saab raha tekitada eimillestki. Muutust Euroopa finantssüsteemis seostatakse tihti Uuest Maailmast toodud väärismetalliga, ent tegelikult füüsiliselt ei jõudnud sellest väärismetallist tavaeurooplaseni mitte midagi, vaid lõviosa viidi edasi Hiina, mis oli just üle läinud sularahamajandusele ja vajas hädasti väärismetalle. Kui väärismetalli laadung saabus Sevillasse, siis see läks otse genovalaste lattu, aga enne kui see itta edasi saadeti, laenati selle väärtus valitsejatele sõja rahastamiseks. Vastu said nad võlakirju, mille pealt valitsus pidi igal aastal neile intressi maksma. Neid võlakirju sai edasi müüa, ja niimoodi said pankurid peaaegu lõputult paljundada kulla ja hõbeda tegelikku väärtust.[5]

Euroopa esimene pärispaberraha trükiti 1694. aastal Inglismaal, kui 40 Londoni ja Edinburghi pankurit andsid William III-le 1,2 miljonit naela laenu sõjaks Prantsusmaaga. Vastutasuks lubas kuningas luua neil korporatsiooni, millel on rahatrükkimise monopol (Graeber 2011: 339-340). Seda algset võlga pole siiamaani tagasi makstud, ja see polegi mõeldud tagasimaksmiseks.

Kui me eelmiste süsteemide puhul nägime, et raha esindab tulevikku ning tõmbab kokku minevikku, siis nüüd hakatakse tulevikku ennast rahaks tegema, nii et raha mitte üksnes ei esinda tulevikku, vaid paljuneb selle arvel. Veneetsia esimesest võlakirjaemissioonist peale peetakse mõistlikuks aastaintressiks 5%; see on kasvutempo, millega raha peaks kasvama. Kapitalism on sõna otseses mõttes ehitatud tuleviku müümise peale ja metafoor “aeg on raha” on siin täiesti reaalse tähendusega, millel võivad olla vägagi konkreetsed tagajärjed selle jaoks, kes ei suuda vajalikul määral kasvada, et intressi maksta ning niimoodi võlgu jääb. Siin ei saa niisama vaikselt tiksuda, ei saa mitte kasvada. Valitsevates riikides võib see kodanikule tähendada oma kodust ja varast ilmajäämist; valitsetavates riikides võib see tähendada tuhandete näljasurma.

See süsteem poleks mõeldav ilma tõhusa administratiivsete, kohtuliste, politseiliste ja sõjaväeliste struktuurideta. Nendega lõhutakse traditsiooniliste ühiskondade anarhilised vastastikusel abil põhinevad kvalitatiivsed ja implitsiitsed krediidisüsteemid ning asendatakse need kvantifitseeritud ja eksplitseeritud võlasuhetega. Kapitalistlik süsteem paisus olulisel määral alates sellest, kui hakati laialdaselt jagama tarbimislaene, nii et keskmine kodanik sai endale soetada hüvesid, mis muidu olid piiratud valitud eliidiga, nt. oma maja ja auto (ühtlasi langes ka nende hind märgatavalt, nii seoses nõudluse kui tootlikkuse kasvuga). Ühest küljest suurendas see märgatavalt rahvastiku tarbimist ja teisest küljest köitis inimesed seesmise motivatsiooniga süsteemi külge: nad olid saanud hüvesid ja rügasid nüüd rõõmuga tööd teha, et laenu tagasi maksta (koos intressidega!) – või kui rõõmu nappima hakkas, siis kannustas piitsana hirm neist hüvedest ilma jääda (sest maja ja auto kuuluvad pangale, kuni võlg pole ära makstud). Sellega viiakse ühiskondlikku mobiliseerimist ning tuleviku haldamist järgu võrra edasi.

Maailmamajanduse arenguga ja globaliseerumisega on tihenenud ja mitmekesistunud sidemed nii iga ühiskonna sees kui ka ühiskondade vahel. Nüüd võib mõelda, et korporatiivsed ja riiklikud huvid, millega kapitalismile alus pandi, hakkavad selle arengut pärssima. Lühinägelikkusest ja ahnusest on majanduslik võim pannud poliitilist võimu vastu võtma seadusi, mis tulevad kasuks eliidile, nii et varandus kipub kogunema väheste isikute ja korporatsioonide kätesse (nn 1%), see aga pärsib globaalset tarbimist, mille jaoks oleks palju tulusam, kui varandus nii iga riigi sees kui ka eeskätt riikide vahel jaguneks ühtlasemalt.

Nõnda nagu 20. sajandi algupoolel laienesid hüved üha suurematele ühiskonnakihtidele ja kasvas keskklass, samamoodi võiks ehk lähitulevikus toimuda arenguid, mis viiksid hüvede ühtlasemale jaotumisele nüüd kogu maailma elanikkonna seas. Ma ei oska öelda, kas see tähendaks seniste jõukate ühiskondade jäämist suhteliselt vaesemaks või leitakse intellektuaalsest ja tehnoloogilisest innovatsioonist ressursse senise taseme hoidmiseks. Igatahes vabastaks mõistlikum tarbijakäitumine ja suurem tähelepanu jätkusuutlikule arengule tootmises märkimisväärseid ressursse.

Kasutatud kirjandus:

DeLanda, Manuel 2000. Thousand Years of Nonlinear History. New York: Swerve Editions.

Graeber, David 2011. Debt. The First 5000 Years. New York: Melville House Printing.

Marx, Karl 1953. Kapital. Tallinn: Eesti riiklik kirjastus.

Stiglitz, Joseph E.; Walsh, Carl E. 2006. Principles of Macreconomics. Fourth Edition, New York: Norton.

Weber, Max 2007. Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim. Tallinn: Varrak.

---

[1] “Kulla esimene funktsioon seisab selles, et anda kaupade maailmale väärtuste väljendamiseks materjali, s.o. et väljendada kaupade väärtused samanimeliste suurustena, mis on kvalitatiivselt ühesugused ja kvantitatiivselt võrreldavad” (Marx ... 3. ptk. raha ehk kaupade ringlus 1. väärtuse mõõt, kohe alguses)

[2] Marx ütleb: “Mitte raha ei tee kaupu ühismõõtseteks. Vastupidi. just sellepärast, et kõik kaubad kui väärtused on asjastatud inimtöö ja et nad on järelikult iseenesest ühismõõtsed, võivadki nad mõõta oma väärtusi ühes ja sellessamas spetsiifilises kaubas, muutes ta seeläbi oma ühiseks väärtusmõõduks ehk rahaks” (samas). Minu jutt pole mõeldud vastanduma Marxile, vaid rõhutama asjaolu, et kombatavate müntide kasutamine võimaldab seda mõõtmist ja võrdlemist tõhusamalt teha, kujutades seega endast kõrgema tasandi “kokkutõmmet”.

[3]           Aegade jooksul on ühe leitmotiivina ringelnud viha selliste liiakasuvõtjate vastu, ning mõnes ühiskonnas – näiteks keskaja Euroopas – rakendati meetmeid selle piiramiseks: intressi ei tohtinud kristlane teiselt kristlaselt võtta, küll aga lubati seda teha juudil. Sellega löödi kaks kärbest ühe hoobiga: kanaliseeriti liiakasuvõtjatevastane viha juutide peale ning ühtlasi oli valitsejatel võimalik varuvariandina juutidelt nende varandus vägivallaga lihtsalt ära võtta, kartmata ühiskonna halvakspanu (ja pälvides sageli hoopis kiitust selle eest).

[4]           See pole ilmselt ainus tegur. Lisaks allpool viidatud kultuurilistele asjaoludele (Max Weber) mängis ilmselt oma osa ka puhtalt süsteemi loogika, vt. DeLanda 2000.

[5]           See mehhanism toimib tänapäevani, vt Stiglitz ja Walsh 2006: 622-626 “Kuidas pangad tekitavad raha”.

Ülemaailmsest kogukonnast

(järgnev on tegelikult juba üksjagu vananenud jutt, oma poole aasta tagune, ja ma pole sellega enam päris nõus, aga publitsistlikus võtmes on siin tõstatatud mõned küsimused, mis väärivad ehk mõtlemist, eeskätt mis puudutab globaalset aktsiooni).

Võib mõelda nii, et nihkelised keerukusmuutused inimkultuuris võivad toimuda lihtsalt selle liikmete tihedamast ja mitmekesisemast seostatusest. Arvuti, internet ja sotsiaalmeedia on viimastel aastatel hakanud looma laialdaselt otseühendusi inimeste vahel üle planeedi. Nii Vanas kui ka Uues maailmas on info muidugi inimeste vahel kogu aeg liikunud, ja alates “maadeavastusest” ka kahe maailma vahel. See infoliikumine on ühest küljest muutunud avaramaks ja teisest küljest kiiremaks. Ajaloos on infovahetus käinud suuresti vallutuste ja kaupmeeste kaudu (ja vahel ka riiklike prestiizhiürituste kaudu, nagu 15. sajandil Hiina saadetud meremissioonid Zheng He juhtimisel). Sellega on sageli kaasnenud enneolematul hulgal vägivalda: globaalne kommunikatsioon on eurooplastel kõigepealt tähendanud veresauna ja ikestamist globaalsel tasandil. Info liikumine on käinud kaasas eeskätt kaubanduslike, riiklike ja sõjaliste huvidega.

Uued kommunikatsioonivahendid (mobiiltelefon, internet) on levinud üldiselt rahumeelselt. Need on muidugi olnud seotud majanduslik-kaubanduslike huvidega, aga on võimaldanud ka hoopis midagi muud kui kasumit üksikutele firmadele – nad loovad otsekontakte inimeste vahel, ja pole võimatu, et see pöördub ühel hetkel suurkorporatsioonide majanduslik-kaubanduslike huvide vastu.

Inimeste lõimimises kujutavad uued kommunikatsioonivahendid endast hüppelist nihet: vähemasti tehniliselt on võimalik saada kontakti suvalise inimesega suvalises kohas planeedil, rääkida temaga, näha teda, vahetada tekste, fotosid, videosid. Viimase kümnendi jooksul on arendatud platvorme, mille kaudu saavad miljonid inimesed otse suhelda. Suurim neist on Facebook, millel on praegu ligi miljard kasutajat. See on märkimisväärne osa maakera rahvastikust (seitsmendik), ja kunagi varem pole nii palju inimesi otsekontaktis olnud. Kriitikud vahel osutavad sellise suhtluse pinnapealsusele ja sellele, et niimoodi on hoopis kasvanud globaalne loba. See on kahtlemata tõsi, aga sellise ülemaakeralise läbikäimise tähtsus on suuresti juba inimestevaheliste kontaktide loomises, hoidmises, laiendamises, mitmekesistamises.

Vanas laadis rahvusvaheline läbikäimine riikide ja inimeste vahel (mis kestab täies jõus edasi – ja vahel isegi äärmuslikumal moel kui varem) on suuresti piiratud, vaene ja lihtsakoeline. Näiteks kui riik otsustab (kuigi – kes otsustab, kui “riik” otsustab?) teisele riigile või inimrühmale “kätte maksta” (a la “Iisrael maksis kätte Iisraeli sõduri tapmise eest ja pommitas Gaza sektorit”). Mingites piirkondades ja valdkondades on inimkond teinud suuri edusamme isiku võimete ja isikutevahelise läbikäimise edendamisel, aga globaalses mõttes on seda ikkagi veel väga vähe ja piiratult. Kui me mõtleme kasvõi sellele, kuidas arenenud riigid ekspluateerivad arengumaid või rikkad vaeseid, siis läheb tohutul hulgal inimpotentsiaali raisku lihtsalt sellepärast, et ei saada haridust, ollakse näljas, saadakse enneaegu sõjas surma, ei saada arstiabi või mõnel muul sellisel primitiivsel põhjusel.

Üks oluline asi, mis inimeste võimeid ja läbikäimist piirab, on korporatiivsed ja riiklikud põhjused, teatavat laadi majanduslikud ja poliitilised põhjused, mille taga on mingid inimklombid ehk institutsioonid. Ühiskonnas võiks eristada kaht aspekti: ühest küljest isikutevaheline konkreetne suhtlusvõrgustik ja teisest küljest selle pinnalt ekstraheeritud suhtlusvormid, institutsioonid, asutused. Heal juhul need toetavad teineteist: asutus aitaks stabiliseerida ja kasvatada mingit laadi läbikäimisviise ning lävimisviisid hoiaksid asutust muundumas. Näiteks arstiabi-asutus reguleerib ja korraldab kogukonna meditsiinilist hooldust; kogukonna konsensus aga omakorda korraldab seda asutust aegamööda ümber. Asutus ja lävimine on nagu isend ja vägi: asutus on toetuspunkt inimeste lävimisele, nõnda nagu isend on pidepunkt väele. Muidugi, nagu isendi puhul, nii tekib ka asutustega “vahendifetishism”, miska ta hakkab justkui oma elu elama, tardub, eraldub kogukonna lävimisvõrgustikust. Asutused peaksid olema pidepunktid inimestevaheliste suhete mitmekesistamiseks ja tihendamiseks, aga neid ähvardab pidevalt kivistumine, miska nad hakkavad neid läbikäimisprotsesse vaesestama ja nõrgendama. Seepärast on tarvilik, et oleksid olemas mehhanismid sellise vältimatu skleroosi vastu võitlemiseks ja selle mahendamiseks, tasakaalustamiseks.

See ei ole pelgalt huvitu akadeemiline küsimus, vaid elu ja surma küsimus miljonitele. Selles, et inimesed surevad nälga, vigastustesse ja haigustesse, on esmajoones süüdi poliitilise ja majandusliku võimu klombid. Looduslike tegurite mõju (ravimatud haigused, loodusõnnetused) on sekundaarne, ning nende kahjuliku mõju ulatus sõltub tegelikult ühiskondlikust läbikäimisviisidest ja asutustest: halvad asutused võimendavad neid, head asutused mahendavad. Ja tänapäeva globaliseerunud majanduse olukorras oleks naiivne süüdistada pelgalt kohalikke asutusi ühes või teises piirkonnas – need on alati seotud asutustega mujal maailmas. Selles, et mõnel arengumaal türann rahvast rõhub ja tapab, ei ole süüdi (ainult ega eeskätt) tolle rahva barbaarsus, vaid terve rahvusvaheliste asutuste võrgustik: relvakaupmehed, naftafirmad, mõne arenenud riigi “huvid” jne.

Asutused on rahvusvahelised ja ühtlasi peab ka inimestevaheline läbikäimine olema ülemaailmne, et olla võimeline asutusi modereerima, tasakaalustama ja muundama. Ühiskondade häda on selles, et majanduslik võim on läbi põimunud poliitilisega (ning suuresti selle endale allutanud) ning sageli on tegemist rahvusvahelise levikuga asutustega (suurkorporatsioonid), mille modereerimisega ühe riigi asutused ei suudagi toime tulla, isegi kui nad seda sooviksid. Seda pakilisemaks saab otsene ülemaailmne koostöö inimeste vahel, konkreetne anarhiline (st. mittehierarhiline või õigemini hierarhiaid sürjutav) läbikäimine maakera inimeste vahel.

Uued kommunikatsioonitehnoloogiad loovad selleks paremad tingimused kui kunagi varem: põhimõtteliselt on võimalik otsekontakti astuda inimestega üle maailma ja anarhiliselt globaalses mastaabis mobiliseerida väga suurt hulka inimesi. 2011. aasta oli selles suhtes oluline, kui organiseeriti üksteisest mõjutatult anarhilisi liikumisi üle maailma: araabia kevadest üle Hispaania indignado’de kuni Occupy Wall Streetini ja Venemaa valimisjärgsete meeleavaldusteni. Praegu pole veel selge, kuhu need arengud viivad, aga pole võimatu, et need on esimesed ilmingud arengus, mis võiks heal juhul viia ülemaailmse anarhilise kogukonna tekkele väljaspool riiklikke ja majanduslikke struktuure ja asutusi, või vähemasti neist sõltumatult. Selles võiks näha puhta poliitika tagasitulekut, juhul kui poliitika aluseks pidada eeskätt just inimestevahelist läbikäimist, mis ei ole determineeritud majanduslikest huvidest.[1]

Selline anarhiline ülemaailmne kogukond võiks olla võimeline tasakaalustama ja mahendama asutuste mõju. See kogukond saaks toimida isereguleerivalt ja tõeliselt rahvusvahelises otseühendatud kogukonnas võiks käivituda ehtne läbirääkimis- ehk konsensusprotsess, kuna esiteks ei saa apelleerida vägivallale (kogukond pole otseselt seotud jõustruktuuridega) ega teha sulguvat propagandat, st. sellist, mis apelleerib mingile kindlale kultuuripärandile ja kontekstile (nt natsi-saksa rassiideoloogia, Iraani islamirevolutsioon jne.). Sulguvad propagandad saavad oma jõu millegi vastu sõdimisest, aga rahvusvahelises kogukonnas on raske leida teotust ideedele, mis käivad mingite inimeste või konkreetsete inimgruppide arvelt; nii et kui rahvusvahelises konkreetses otseühenduslikus kogukonnas millegi vastu sõditakse, siis saavad selleks olla just nimelt mingid sulguvad tegurid, ekstraheeritud abstraktsed asutused (nt. mingid riiklikud moodustised, suurkorporatsioonid jne.). Siis poleks enam niimoodi, et Iisrael sõdib Palestiina vastu (ja vastupidi) või USA islamimaade vastu (ja vastupidi), vaid iisraeli, palestiina, USA, afganistani, eesti jne. isikud võitlevad avatud kogukonna poolt ja sulgevate tegurite vastu. Võib vabalt olla, et eestlane, palestiinlane ja ameeriklane võitlevad näiteks mingi USA (või mõne teise riigi) riikliku moodustise vastu – või mõne rahvusvahelise asutuse vastu –, kui see kahjustab avatud kogukonda.

Varasematel aegadel on rahvusvaheline koostöö ja läbikäimine käinud suuresti asutuste kaudu ja sporaadiliste isiklike kokkupuudete kaudu. Uute kommunikatsioonivahendite abil on võimalik ülemaailmne koostöö ja läbikäimine otse isikute vahel ja seostatult.[2] Kui sellisel kogukonnal õnnestub tasakaalustada klomp-asutuste mõju ja mahendada nende rolli, siis võiks olla võimalik globaalset ühiselu jätkusuutlikult ja inimlikult korraldada. Võidakse väita, et arenenud riikide tarbijad pole nõus oma eelistest ja hüvedest loobuma, aitamaks tagada inimlikku elu ka teistes riikides. See aga pole nii kindel:

1) Esiteks on isikute käsitamine tarbijatena omane teatavale ühiskondlik-majanduslikule formatsioonile, mis on ajalooline ning mida saab seetõttu ümber kujundada (ja mis aja jooksul vältimatult kujunebki teiseks).

2) Ka majanduslikult arenenud maades on lõviosa hüvedest koondunud väga väikese ühiskonnagrupi kätte (nn “1%”). Ühiskondlikud lõhed, mis Teise maailmasõja järgses majanduskasvus kahanesid, on seoses Reagani-Thatcheri poliitikaga ning hiljutise majanduskriisiga järsult kasvanud. Niisiis on ka arenenud maade ühiskondade endi sees küsimus hüvede õiglasemas jaotuses.

3) Sellised riikidevahelised ebavõrdsused (ja lõhed ühe riigi ühiskonna sees) võivad tunduda loomulikud ja paratamatud ainult siis, kui puudub otsene kokkupuude selliste rõhutud inimestega. Kui ülemaailmne kogukond saab otse ja mitmekesisemalt lõimitud, siis ei saa rõhutuid enam ignoreerida.

4) Mis põhiline: otseses kokkupuutes ja üksteisega lävides on inimesed suutelised jõudma mõistlike kokkulepeteni, kus jõukamate kogukondade liikmed vabatahtlikult aitavad vaesemaid. Juba praegu liigutatakse vägagi suuri summasid rikastest riikidest vaestesse mitmesuguste nii riiklike kui eraalgatusike abiprogrammide ja annetuste raames. Paraku näib see sageli endale puhta südametunnistuse ostmisena (st kus ei ole tegemist horisontaalse läbikäimisega ja reaalse kokkupuutega, vaid kus on hierarhiline patronaazhisuhe ja umbisikuline seos osapoolte vahel). Pealegi läheb märkimisväärne osa sellest rahast nende asutuste endi ülalpidamiseks. Ma ei taha sellega sugugi öelda, et sellised abiorganisatsioonid oleksid mõttetud, vaid hoopis seda, et nad ilmutavad vastastikuse abi tahet, mida tuleb edasi arendada ja mitmekesistada.

Keeleolendid on seni üksteisega läbi käinud piiratult ja liigagi sageli on nende eksistentsi ahistanud vahetute (või ka vahendatud!) aineliste küsimustega tegelemine. Kui nüüd ülemaailmses isikutevahelises koostöös saaks esiteks kõrvaldada suurema osa neist robustsetest piirangutest (sõda, nälg, elementaarse hariduse ja arstiabi puudumine) ning kui seda teostavaks jõuks on keeleolendite ülemaailmne anarhiline koostöö, siis pole võimatu, et see loob pinnase evolutiivsele nihkele, uuele keerukustasandile. Milline see oleks, seda me põhimõtteliselt ei saa ette teada, aga üldiselt on niimoodi, et uus keerukus ei kasva enamasti välja vana keerukustasandi kõige arenenumatest ja lihvitumatest vormidest – sest neis on liiga vähe ruumi määramatusele. Nõnda ei kasva ka uus keerukustasand ilmselt välja sellistest asutustest nagu ÜRO, IMF vms, vaid plastilisematest koostöö vormidest, näiteks sellistest, mille väljenduseks on erinevad sotsiaalmeediale tuginevad aktsioonid. Kuigi ei maksa unustada, et sotsiaalmeedia ei tee ise midagi ja küberruumiga piirduv jääb toimetuks. Sellel kõigel on tõhusus keeleolendite kehameelelise tegutsemise kaudu.

Mitmesugused klomp-asutused (riigid, majanduslike huvidega korporatsioonid) pärsivad inimeste võimete puhkemist ja inimestevahelist läbikäimist. Võib mõelda, et kui mingi oluline osa neist piirangutest kaob, siis võib juba selle tõttu spontaanselt vallanduda inimestesse ja nende läbikäimisse kätketud vägi, moodustamani uusi keerukustasandeid. Ehk teisisõnu, kui kaovad takistavad tegurid ajastamise ja ruumistamise viiside mitmekesistumiselt, siis võiks iseenesest kiiresti esile kerkida põhimõtteliselt uue tasandi ajastamise ja ruumistamise viise.

---

[1]           Traditsioonilised ühiskonnad on selles suhtes poliitiliselt teadlikumad kui tänapäeva kapitalistlikud ühiskonnad; nad rakendasid süstemaatiliselt meetmeid selleks, et poliitiline ja majanduslik võim ei koonduks samadesse kätesse (nt. potlach jm). Vt. Pierre Clastres’i teos “Ühiskond riigi vastu” (Clastres 1974).

[2] Või kui soovite, siis võib “asutuse” mõiste ümber defineerida, nii et see hakkaks nimetama neid konkreetseid kokkupuuteid ja läbikäimisi ning neist sündivaid resonantsikooslusi.

Inimvägi

INIMVÄGI

Seda pealkirja tuleks kuulda sarnases tähenduses nagu sõnades “poistevägi” või “tüdrukutevägi”. Pean selle all silmas inimkooslust kogu tema heterogeensuses ja selle osaliste eripärasuses. Inimvägi on pinge, resonants, intensiivsus, mis kehastub inimühiskonna liikmete vahelises läbikäimises, ühtlasi luues neid liikmeid. See resonants on nii füüsiline kui ka vaimne, ulatudes sõna otseses mõttes koosvõnkumisest tantsus ja laulus kuni ideede kokkusobitumiseni. Piirid ühiskondade vahel pole aredad, aga ometi kujunevad välja suurema ja väiksema koosvõnkumise alad. Resonants mingis koosluses eeldab ühest küljest rütmide ühismõõtmelisust, aga teisest küljest meloodiakäikude eristumist.

Inimväe ehk ühiskonna põhiline probleem on see, kuidas võimaldada kõige keerukamaid, rikkalikumaid, mitmekesisemaid, paindlikumaid ja muundumisvõimelisemaid kooslusi.  Mis puudutab keerukust, rikkalikkust ja mitmekesisust, siis see soovib, et ühiskonnas oleks suurel hulgal erinevaid ameteid, hobisid, elukutseid, kunstilisi ja kehalisi väljendusviise jne. ning et nad oleksid mitmesugustel viisidel ühendatud (ühiskonnale annab tugevuse see, kui sama inimene on haaratud korraga erinevatesse ühendustesse: on minister, prügitalguline, jalgrattur, maletaja, ema, tädi jne.). Suurimat keerukust ei anna täielik jagunemine (iga asjaga tegeleks üks või mõni üksik inimene), vaid grupeerumine, st. et enamiku asjadega tegeleb mitu inimest.

Mis puudutab paindlikkust ja muundumisvõimet, siis sellel on korraga kaks lahutamatut aspekti, n-ö “mälu” ja “tegu” ehk alalhoidev ja teisendav instants. Igas asutuses või koosluses on ühest küljest stabiilsuselemendid, nt. mingid kombed, tavad, rituaalid, ja teisest küljest uuendused, teisendused, šokeeringud. Lihtsustatult öeldes: kui pole kombeid, siis kaob šokeeringul mõte (ta ei mõju), ja kui pole šokeeringut, siis kaob kommetel mõte (nad kivistuvad). Ühiskond peab mõlema instantsi eest hoolt kandma. On naiivne arvata, et kui näiteks ära kaotada muuseumid ja vabad finantsid suunata tehnilisse või muusse innovatsiooni, et siis ühiskond muutuks paindlikumaks ja muundumisvõimelisemaks. Pigem vastupidi: kui kaob mälufunktsioon, siis leitav uus on tõenäoliselt äraunustatud vana. Psühholoogilistes terminites ümbersõnastatuna vastaksid mälule ja teole turvalisus ja otsingulisus. Mõlemad elemendid on erinevates proportsioonides vajalikud nii üksikisikutele kui ka ühiskondadele. Ühiskond, kus puudub turvalisus, kahaneb otsingulisus ning see kooslus võib muutuda kas apaatseks või vastupidi, agressiivseks. Ja kui kaob otsingulisus, siis muutub turvalisus ise rusuvaks, õõvastavaks, sisutuks.

On oluline rõhutada, et paindlikkus ja muundumine ei tähenda lihtsalt “uut asja” või “teisendust”. Mõned uuendused või teisendused võivad hoopis kahandada ühiskonna paindlikkust ja muundumist. Näiteks kui kolida laps iga nädal uude kohta elama, siis see uuendus mitte ei soodusta tema paindlikkust ja muundumist, vaid pigem pärsib, kuna puudub stabiilsus, taust, mille pinnalt uudsus uuena ilmneda saaks. Kui kõik korraga muutub, siis ei muutu midagi. Midagi peab jääma samaks. See on ilmselt üks oluline asjaolu, mis motiveerib ühiskonna konservatiivseid poliitilisi jõude ning sellisena on see ontoloogiliselt ja psühholoogiliselt põhjendatud. Ometi ei tohi aga lasta pilgust seda, et see “samaksjäämine” on mõeldud ikkagi paindlikkuse ja muundumise jaoks: st. selleks, et oleks võimsam muundumine, on vaja hoida mingeid asju suhteliselt püsivana. Siit on aga kerge tekkima fetišism, mis hakkab neid asju ja nähtusi väärtustama iseeneses. Näiteks mingi monument oleks justkui väärtuslik iseeneses. Ei, monumentide ja muude stabiilsusfunktsiooni kandvate nähtuste väärtust hinnatakse ainuüksi muundumise seisukohalt. Kui nad ei suuda enam kaasa aidata uuenemisele, siis on tegemist üleliigse või isegi kahjuliku nähtusega, mis tahab kõrvaldamist. Muidugi, selle üle otsustamine on ühiskondliku arutluse ja võitluse küsimus. Üldjuhul on konservatiividel siin suuremad trumbid, kuna nad saavad just nimelt osutada mingitele asjadele ja nähtustele, mis olevat väärtuslikud “iseeneses”, samas kui uuendusmeelsete ülesanne on raskem, kuna nemad soovivad uuenemist – see aga on protsess, mida ei saa kuidagi näidata ega katsuda anda. Seetõttu manavad uuendusmeelsed nähtavatele ja kombatavatele asjadele sageli vastukaaluks nähtamatud ideed, kujutlused tulevastest asjadest ja olukordadest, kommunismidest ja paradiisidest. See võib olla sama fetišistlik kui säilitusmeelsete konservilised kaisuloomad.

Vägev poliitika aga on selline, mis hindab asju läbi protsesside prisma, olemasolu läbi muundumise, ekstensiivset läbi intensiivse. Milleks mingi olukord, kooslus, asi suuteline on, milline on tema potentsiaal, mis väge ta kannab? Vägi on juba oma olemuselt tootlik, intensiivne vägi annab ekstensiivseid produkte. Inimväe põhiline ülesanne seisneb selles, kuidas piltlikult öeldes mitte oma ekskrementide alla mattuda (ja pidades silmas ökoloogilisi probleeme, on see pilt kaunis otsene), kuidas hoida toodetut uue tootmise jaoks, kuidas üles sulatada klompe ja sidurdada tühikäike, kuhu vägi kinni jääb. See puudutab võimu, majandust, teadmisi, jõudu ja muud: kuidas hoida ära, et võimnikud ei türanniseeriks võimutuid, jõukad ei kooriks vaeseid, targad ei tüssaks rumalaid, tugev ei vägivaldaks nõrka, noor vana, terve haiget, puudeta puudegat.

Mis puudutab poliitilist võimu, siis on äärmiselt oluline hoida see liikumises, sest võim korrumpeerib, nii et kui liiga palju võimu on koondunud ühte kohta või ta jääb ühte kohta liiga kauaks, siis johtuvad sellest vältimatult probleemid inimväele, nii et ta muutub vähem mitmekesiseks, paindlikuks, muundumisvõimeliseks. Riigikorraldustest hoiab demokraatia võimu kõige paremini liikumises: sünkroonselt on võim jaotatud erinevate instantside vahel, mis peaksid üksteist tasakaalustama (klassikalises versioonis: täidesaatev, seadusandlik ja kohtuvõim) ning diakroonselt mängitakse valimistega perioodiliselt võimu ümber. Muidugi, see lahusus tahab üha taasloomist ning võib küsida ka selle järele, kas seda saab kaugemale viia praegustest vormidest.

Mis puudutab majanduslikku võimu, siis peab inimvägi püüdlema selle poole, et see ei langeks kokku poliitilise võimuga ning teiseks, et see oleks võimalikult polütsentriline. St ühiskonna huvides on vältida kartelle, varanduslikku kihistumist, materiaalsete varanduste koondumist vähestesse kätesse. Küsimus pole selles, et kõigil peaks olema täpselt ühe palju varandust. See pole võimalik ega vajalik. Küsimus on selles, et varanduslikud käärid ei muutuks liiga suureks – sest muidu tekivad klombid, mis kalduvad inimväest eralduma (sageli füüsiliste müüride taha). Majandus on kogu inimväe asi ja inimväel on õigus ja kohustus seda reguleerida nii, et hoida teda liikumas. Nn “1%” on parasiidid: inimväele on kahjulik raisata ressursse mõne üksikisiku tarbetule luksusele, mille eest miljonid saaksid toitu ja haridust. Seda ei pea reguleerima pelgalt südametunnistusega (mõne üksikisiku heategevusüritused või jõukate riikide abipaketid vaestele), vaid ühiskondlike regulatsioonidega (nii lokaalselt kui ka globaalselt). Inimväe eesmärgiks peaks olema see, et iga inimene saaks toitu, peavarju, haridust, arstiabi ja turva. Siis nad saaksid moodustada mitmekesisemaid sidemeid teiste inimestega ja globaalselt võttes inimväe keerukus kasvaks hüppeliselt.

Seoses globaliseerumisega, mille on tekitanud infotehnoloogia areng ja üldine tehnilise võimekuse kasv, tekivad poliitilised ja majanduslikud klombid ülemaailmses mastaabis ning nende ülessulatamisega tuleb vastavalt samuti tegeleda koordineeritult üle maakera. Praegu me seda alles õpime. Aga teisiti ei saa, sest eriti hiljutise finantskriisi tingimustes me näeme, kuidas riigivalitsused ei kontrolli protsesse ega suuda (või ka ei taha) üles sulatada majanduslikke klompe.

Mis puudutab teadmiste võimu, siis inimvägi peab esiteks valvsalt silma peal hoima igasugustel infoklompidel ja võimalust-vajadust mööda neid üles sulatama. Siia alla käivad esiteks igasugused salateenistused ja sõjaväed, aga ka näiteks teadusajakirjade kontsernid ning igasuguste patentide, autoriõiguste jm. omanikud. Teadusajakirju peaks inimvägi muul moel finantseerima ja need peaksid olema kõigile vabalt ja tasuta ligipääsetavad. Autoriõigused ei tohiks pärssida teadmiste levikut ega uute taieste loomist. Patente (nt GMO-de omi) ei tohiks kasutada keskkonna ja ühiskonna vaesestamiseks (nt. väiketootjate väljasuretamise näol).

Mis puudutab tervise võimu, siis selle mahendamine on filosoofiliselt võib-olla isegi kõige olulisem. On väga kerged tekkima nooruse, tervise, tugevuse fetišid, mille järgi määratletakse klasse ja olemusi, mis saavad klompideks, mis vaesestavad ühiskondlikku läbikäimist, muudavad seda vähem mitmekesiseks, paindlikuks, muundumisvõimeliseks. Sellised fašistlikud klombid on kerged tekkima; ometi on inimväge algusest peale iseloomustanud hoolitsemine vanade, nõrkade, haigete eest. See kujutab seda, et inimese keerukustasand pole seotud ühe kindla vormi külge, vaid et inimväe täieõiguslikud osalised on ka lapsed, vanurid, haiged, füüsilise või vaimse puudega inimesed – igal inimväe liikmel on täieline õigus, ehkki nende jõud on erinev. 

Ma ütlesin, et inimväes tekivad loomuldasa suurema ja väiksema resonantsiga kooslusi. Inimvägi loomuldasa grupeerub. Nagu eelnevas, nõnda ka siin on aga väga oluline, milliste mehhanismide varal see toimub. Laias laastus võib eristada avatud kooslusi ja suletud gruppe (Bergsoni avatud ja suletud ühiskonna eristuse jälgedes). Suletud grupp põhineb vastandumisel, eitusel; ühteliitvaks teguriks on kellegi või millegi vastu olemine, st. re-aktiivsed emotsioonid. Kuna viha on kõige tugevam emotsioon (vähemasti kognitiivlingvistiliste uuringute järgi on “viha” kõige eristuvam emotsioonisõna eesti keeles), siis selle põhjal saab tõhusalt rühmi ja identiteete luua. “Meie” oleme need, kes vastandume “nendele”, “mitte-meiele”. Mingi üksikisiku või grupi identiteet võib põhineda korraga mitmel erineval vastandumissuhtel. See identiteediloome põhineb eeldusel, et leitakse piisavalt omasuguseid, aga samas on see riskantne, kuna selline identiteediloome võib ootamatult isiku või rühma enda vastu pöörduda. Ütleme näiteks, et kristlane on ateistide vastu ja ateist kristlaste vastu; samas aga on kristlane ja ateist homode vastu. Olles küll homode vastu liidus, toetatakse seda, kellele teises suhtes vastandutakse (ateist kristlast ja vastupidi). Kuni mõni homo on silmapiiril, saavad see kristlane ja ateist küll kenasti omavahel läbi, aga kui too ära võtta, siis pöörduvad jälle tülli. Vastandumisloogikal põhinev identiteediloome on põhimõtteliselt vastuoluline, kuna alati tekib selle käigus sedasorti “ebapühasid liite” ning alati osututakse mingis suhtes ise represseerituks ja väljaarvatuks. Vastandumisel põhinev identiteet ei saa seepärast olla üleüldine ega kõike silmas pidav, vaid on mõistetud olemuslikku kanapimedusse, ebajärjekindlusse ja osalisusse (homode vastu ateistiga liitu sõlmides unustab kristlane, et ateist on muus suhtes tema vastu).

Ainus järjekindel ja avasilmne poliitika saab põhineda kooslustel, mis on põhimõtteliselt avatud. See ei tähenda sugugi, et igasse kooslusse peaks igaüht vastu võtma, vaid ainult seda, et mittevastuvõtmine peab silmas mitmekesisust ja muundumist. Mängulõhkujat ei ole mõtet mängu võtta, sest ta lihtsalt kaotab intensiivsuse. Samas võib mõni mängulõhkuja sisse juhatada kõrgema tasandi mängu, ja seda ei tohi maha magada. Pole mingit reeglit, mille järgi neil vahet teha – see saab tugineda ainult isiklikul kogemusel ja antud olukorra tundmisel.

See reeglistamatus, aksiomatiseerimatus, algoritmistamatus (mis esines ka mälu ja teo, säilitamise ja uuendamise vahekorra puhul) toob välja veel ühe olulise asja inimväes. Selleks, et adekvaatselt hinnata, kas näiteks mingi mängulõhkuja kahandab või kasvatab intensiivsust või kas mingi nähtus võimendab või nõrgestab muundumisvõimet, tuleb osata adekvaatselt olukorra väge hinnata. Kui aga sind valdavad ideeklombid ja suletud identiteedid, siis pole võimalik olla kontaktis väega, vaid sa näed ainult seda, mis sul “peas” on. Väe tundmine vajab ideelist vaikust ja identiteedilist avatust – ainult siis võib eeldada, et tõepoolest ollakse kontaktis olukorraga, mitte ainult mõne ajusagaraga. Olukorral tuleb lasta kõnelda, väel tuleb lasta välja tulla. Ei tohi liiga palju “omaga” sekkuda (nagu räägib Jullien hiinlaste turjal), vaid enne tuleb kuulatada väge, potentsiaali, kalduvust, intensiivsust – alles siis saab aru, kus on võimalik ja vajalik sekkuda. Kust “asi areneb” ja kust mitte. See ei tähenda oma naha hoidmist. Vahel on selleks, et vägi vallaneks, vaja ohverdust.

Demokraatiast

 Valle-Sten Maiste saatis mulle ja Ülle Madisele hulga küsimusi, mille põhjal ilmus 16.08.12 Sirbis lugu pealkirjaga “Ülle Madise ja Margus Ott: Kuidas hoida demokraatiat?”

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=15511:uelle-madise-ja-margus-ott-kuidas-hoida-demokraatiat&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3404

Algselt vastates ma ei mõelnud, et sellest lehelugu tuleb; Valle oli seda küll öelnud, aga mul õnnestus see kuidagi ära unustada, nii et ma esiteks kirjutasin lihtsalt “lambist” (alati see ei pruugigi paha olla; ma ei tea, kuidas antud juhul) ja teiseks ma ei vastanud küsimustele eraldi, vaid kirjutasin ühe pika soru kogu probleemitõstatuse pinnalt. Pärast saatis Valle veel ühe küsimuse, mille peale ma veel ühe väikese jupi kirjutasin. Enam-vähem kogu jutt trükitigi ära. Ma mõtlesin, et panen oma joru siia ka eraldi üles, et võib-olla on teda ka hea sellises formaadis lugeda, st. ühe tekstina.

Valle-Sten Maiste:

“Demokraatia legitiimsuse küsimus on viimasel ajal jälle väga fookuses. Eks radikaalne poliitika on alati demokraatlikke protsesse kriitliselt lahanud. Tundub aga, et üleilmne majanduskriis, aga ka demokraatia ja ühiskondlik areng on seda kriitilisust võimendanud. Sellest on kirjutanud rida autoreid, Negrile ja Hardtile viidatakse ka juuni Vikerkaares. Meil on legitiimsuskriisist kirjutanud nt Ero Liivik Riigikogu toimetistes, nüüd siis ka Vikerkaar muretseb demokraatia hetkeseisu pärast. Kas demokraatia on kuidagi eriliselt haige praegu?

“Mida näete eeskätt demokraatia probleemide taga, üleilmastumist, neoliberaalset tehnokraatiat, poliittehnoloogiate võidukäiku, finants ja ärimaailma ülemäärast mõju, riigiüleste moodustiste nagu EL kasvuraskusi või midagi muud?

“Üks tuntumaid demokraatia legitiimsuse pärast muretsejaid on olnud Jürgen Habermas. Teda on kritiseeritud sageli, et mingisugune arutlustel põhinev konsensusratsionaalsus ei ole erinevate huvide ja kontekstide põrkumisel võimalik. Kindlasti pole aga need kriitikud olnud seisukohal, et argumendipõhiselt ei olekski tarvis arutada. Praegu aga tundub, et poliitiline eliit püüab põhjalike ja kõigekülgsete arutelude rolli ühiskonnas üldse minimeerida ja formaalseks muuta. Kas poliitika on muutunud kuidagi liiga jõu ja usupõhiseks, kas kunagi varem on demokraatia ajaloos kaasamist ja arutelusid enam olnud?

 “Ka eesti poliitikas on lähiaastad olnud erakordselt näotud. Arvukad tipppoliitikud on seotud erinevate otseste valetamistega või kahtlaste susserdamistega. Poliitikute seas domineerib võimulejäämisejanu ja ainelise omakasu maksimeerimise püüd. Üha vähem on eesti poliitikas inimesi, kelle puhul ei tumesta muljet mõni ebameeldiv skandaal ja kelle puhul võiks üelda, et tegu on inimesega, kes avatult ja erudeeritult ing südamega seisab mingite ühiskondlike ideaalide eest. Kuivõrd on eesti poliitikas toimuv osa üleilmsetest probleemidest ja kuivõrd on tegu meie oma poliitilise kultuuri mädapaisetega?

“Margus on Vikerkaares pakkunud välja rea metodoloogiaid demokraatia parandamiseks. Kuidas neid ettepanekuid tuleks vaadata, on see demokraatia pisiremont, kapitaalremont või siiski ühiskonnaelus mingile uuele tasandile likumise püüd. “

mott:

Esiteks on minu meelest niimoodi, et üksikisiku ja kogukonna “individualiseerumine” ehk eripärastumine käivad käsikäes. Üksikisiku eripärastumine on ühiskonna eripärastumine ja ühiskonna eripärastumine on üksikisikute eripärastumine. Tähendab, mulle tundub viljakam vastandada mitte üksikisikut ja kollektiivi, vaid üksikisiku ja kollektiivi erinevaid toimimisrezhiime. Inimkogukonnast ja loodusest saab üksikisik eralduda ainult fiktiivselt või illusoorselt ning igatahes ajutiselt. Kui ma alljärgnevalt räägin kogukonnast/kollektiivist, siis tuleb silmas pidada, et see puudutab täiesti otseselt ja nö “seesmiselt” üksikisikuid.

Neid toimimisrezhiime saab hinnata selle järgi, kui suurt mitmekesisust, muundumist ja paindlikkust nad võimaldavad. Hea kogukond suurt, kehv kogukond väikest. Kui me räägime poliitikast, siis kogukondade üks põhiline probleem on kogu aeg olnud: kuidas mahendada võimu? kuidas taas liikuma lükata tekkinud võimukänkrad? Kui võim liiga suures ulatuses ja liiga pikaks ajaks ühte kohta koondub, siis see pärsib ühiskonna ja selle liikmete võimete teostamist, nende mitmekesistumist ja uuenemist.

Nagu Pierre Clastres Lõuna-Ameerika traditsiooniliste ühiskondade varal näitas (“Ühiskond riigi vastu”, La société contre l’état), on põhiline mure olnud see, kuidas hoida lahus majanduslikku ja poliitilist võimu. Traditsioonilistes väikestes ühiskondades (suurus on siin oluline, sest nagu Clastres näitab, toimub kogukonna suuruse kasvades faasinihe hierarhilisemasse korraldusse) on need pöördvõrdelised: poliitilist võimu saadakse majanduslikust võimust loobudes (olgu potlatchi spektakulaarses vormis või lihtsalt seeläbi, et pealik saadud kingitused otsekohe edasi jagab – vrd. “Nukker troopika”). Ja varanduse kogunedes kahaneb isiku poliitiline mõju, st. seotus-seostatus-sidestatus kogukonna teiste liikmetega. Oluline on ka see, et sellistes traditsioonilistes ühiskondades ei tähenda poliitiline võim kunagi absoluutset võimu, pealik ei saa käskida ega keelata, vaid ta peab veenma (siit poliitika seos sõnaosavusega). Ainsaks erandiks on sõjakäik – selle vältel oli juhil täieline võim.

On oluline silmas pidada poliitilise võimu geneesi, selle erinevaid ajaloolisi avaldumisvorme – kuidas ühed võimu reguleerimise mehhanismid on lakanud toimimast (kogukonna suuruse kasvades on tugev tendents majandusliku ja poliitilise võimu koondumisele) ja kuidas nende asemele on leiutatud uusi (nt. preestrite ja sõdalaste võimu dialektika indoeurooplastel või valitseja ja ametnike võimupinge hiinlastel, jt.). Demokraatlik riigikorraldus läheb selles suhtes teistest tunduvalt kaugemale – esiteks n-ö ruumiliselt pihustatakse võim aatomiteks (indiviidideks, kodanikeks) ja ajaliselt hoolitsetakse võimuklompide kiire ülessulatamise eest (Ateena ametid valiti vist aastaks).

Tänapäeva demokraatia aga ei pärine geneetiliselt Vana-Kreeka demokraatlikest linnriikidest, vaid monarhide nõuandvate kodade laiendamisest (nii et üldiselt monarh ise lõpuks üldse ära langes) ja selle baasiks polnud enam linnriigid (ei antiiksed ega uusaegsed – ei maksa muide unustada, et kõige pikemaajalisem vabariik on olnud Veneetsia), vaid rahvusriigid. Uudse võimumahendamise aluseks on esiteks militaarvõimu allutatus tsiviilvõimule (meenutagem, et just sõda on absolutismi taimelava) ja teiseks “võimude lahusus” ehk täidesaatva, seadusandliku ja kohtuvõimu lahutatus ja üksteise reguleerimine-tasakaalustamine. Ja moodne demokraatia pole enam peaaegu kunagi otsedemokraatia, vaid esindusdemokraatia, st. kus üks inimene (“rahvasaadik”) “esindab” suurt hulka teisi inimesi (“valijaid”), nii et demokraatia mängitakse maha justkui miniatuuris, vähendatud mastaabis – rahvasaadikute kojas.


Kui me võtame poliitilise süsteemi mõõdupuuks võimude mahendamise, mis loob eeldused kogukonna mitmekesisusele ja muundumisvõimele, siis ei saa ütelda, et demokraatia oleks praegu “haigem” kui varem, vaid asi on lihtsalt selles, et tema ees seisavad uued väljakutsed ning vanad võimumahendamismehhanismid ei pruugi enam toimida. Ometi näib see olevat täiesti loomulik ja spontaanne kujund ja kuvand, et demokraatia ise ongi peaaegu kogu aeg kaootiline ja “haige”. Sellel tasub pisut peatuda. Mis puudutab võimu mahendamist, siis on demokraatia kindlasti tervem kui teised “klassikalised” riigikorraldused – aristokraatia/oligarhia ja monarhia/türannia. Nondes on võim tardunud üksikisiku või korporatsiooni külge ning neile on “head propagandat” teinud “hea valitseja” leitmotiiv, mis rahuldab korraga kaht vajadust: et võim on kehastunud ühes konkreetses isikus või isikutegrupis (st. on aistitav, kombatav) ning mahendamist – kuna nende valitsejate “headus” tähendabki just seda, et nad ise oma võimu mahendavad ja kaasavad kogukonda laiemalt. Sellele aga seavad piirid üksikisiku või tolle väljavalitud isikutegrupi eelistused, seadumused jms., nii et kui mahendamist ei institutsionaliseerita (kuni monarhia või aristokraatia hajumiseni nagu moodsates demokraatiates), siis on ebatõenäoline, et isegi selline suhteline “headus” saaks kaua jätkuda (hiina mõtleja Han Feizi lootis tasakaalustavat tegurit eksplitsiitsetelt ja kõigile teadaantud seadustelt, aga kogu tema mahendusprojekti õõnestab juba eos see, et valitseja jääb seaduste alt välja ja nende kohale – nii et selles suhtes on muidu väga konservatiivne mõtleja Mengzi progressiivsem, õigustades mässu, kui valitseja pole kooskõlas “taevaga” ehk sisuliselt rahvaga, kuna taeva tahet saab välja lugeda rahva meelsusest).

Siin on aga veelgi sügavam teema, mis on läbi aegade ajendanud konservatiivseid tendentse. Nimelt juba puhtalt süsteemiteooria järgi ei pruugi võimu mahendamine atomiseerimise ja ajutistamise kaudu tähendada suuremat keerukust, vaid see võib hoopis kaasa tuua süsteemi lihtsustumise. Küsimus on selles, et süsteemi – antud juhul ühiskonna – keerukuse juures ei tule arvestada ainult suhete arvu ühel tasandil, vaid suhetetasandite eneste arvu. Kui me pihustame tahkise osakesteks, mis liiguvad korratult, siis me ei ole saanud keerukamat süsteemi. Kuna demokraatia mahendab võimu, lammutab hierarhiaid “ruumis” (igaüks võib ametisse saada) ja ajas (ametnikud vahetuvad, institutsioonid muutuvad), siis võib juhtuda, et tagajärjeks on hoopis lihtsam süsteem. Tänapäeva demokraatiates ongi üldjuhul demokraatlikele mehhanismidele lisatud mitmesuguseid “stabiliseerivaid” mehhanisme: ametisolu periood on pikem (mitu aastat), majoritaarsed elemendid (valimiskünnis, esinduskojas boonuskohad valimiste võitjale) jm.

Sellega seoses tundub, et konservatiivide ja liberaalide eristus on sageli halvasti konstrueeritud (olgu teise- või ka endakuvandina). Liberaal oleks see, kes tahab “rohkendada suhteid” ja vähendada barjääre, ning konservatiiv on see, kes hoiab-säilitab suhteid, eristusi (sh “püsiväärtusi”). Süsteemi mitmekesistamise suhtes on see aga libaalternatiiv: suhete rohkendamine mitmekesistab süsteemi ainult siis, kui see mitmekesistab ühiskonna “potentsiaali”, “pingevahemikke”; suhete-eristuste säilitamine üksinda aga lihtsustab süsteemi. Kui me räägime näiteks immigratsioonist (riiklikul tasandil), siis seda ei saa käsitleda jah/ei, hea/halb terminites. Keerates täiesti kinni inimeste liikumise üle kogukonna piiride (olgu ühes või mõlemas suunas), määratakse riik stagnatsiooni ja mandumisse. Kaotades aga igasuguse piiriregulatsiooni, võib kogukond homogeniseeruda oma naabrusega ehk terviksüsteem (inimkond) lihtsustuks.

 Tasandieristused ja hierarhiad on seega süsteemi keerukuse jaoks hädavajalikud, aga on põhimõtteliselt erinevaid viise nende tekkimisel, nö “seest välja” või “väljast sisse”. Siin on koht, kus tänapäeva teadus saaks ühiskonnateadustele mõistelist abi osutada. Vana aristotelliku hülemorfilise skeemi järgi tekib keerukus niimoodi, et aktiivne vorm või idee vormib passiivset ainet. 20. sajandi käsitlused emergentsist, iseorganiseerumisest, “kord-kaosest” aga näitab, kuidas keerukus tekib nö seesmiselt, iseenesest, “ainest endast”, ilma globaalse juhtiva arukuseta. Iga üksiku sipelga, kuldnoka või kilu käitumine on väga lihtne, aga nende hulk või parv omandab emergentseid käitumisvõimeid, mis võivad olla vägagi “arukad”. Ühiskonna tasandil oleks naiivne arvata, et kui me kõrvaldame mõned pikalt püsinud eristused ja hierarhiad, siis muutuks ühiskond lihtsamaks, ilma eristuste ja vahedeta homogeenseks massiks (“kui naistele valimisõigus anda, siis kaob igasugune tõsiseltvõetav poliitika”) või omandab suvalised eristused (“kui lubada homoabielusid, siis hakkavad varsti oma õigusi nõudma pedofiilid, nekrofiilid, zoofiilid ja muud sellised”).

Selle peale aga võiks küsida, mis kriteeriumi alusel me hindame, milliseid eristusi on mõttekas kõrvaldada ja milliseid mitte (sellega on vähemasti Eestis ilmselt kõik nõus, et naiste valimisõigus rikastab ühiskonnaelu, mitte ei vaesesta; teisalt aga on loodetavasti kõik nõus, et lapsepilastamise mittekeelamine jällegi vaesestaks ühiskonnaelu; selle suhtes aga, kas homoabielud rikastavad või vaesestavad ühiskonda, on vastakaid arvamusi), või teisiti öeldes milliseid eristusi soodustada ja milliseid mitte (minu meelest on hea soodustada kehaliste ja vaimsete võimete mitmekesisust sportimise, muusika, teaduste, kirjanduse jpm kaudu; ning mitte soodustada eristusi varanduslikul, seisuslikul, religioossel vms alusel). Selleks kriteeriumiks on aeg. Või õigemini, ühiskondlik vägi, mis aega-mööda avaldub, kasvades või kahanedes. Kui naistele anti valimisõigus ja võimaldati neil mitmekesisemat osalust ühiskondlikus elus, siis rikastusid Euroopa ühiskonnad märgatavalt (tekkis peenemaid ja mitmekesisemaid suhteid). Kui lubada lapsepilastamist, siis ühiskond vaesestuks (sest tegemist on kuriteoga, kus laps on ohver, tekitades püsitraumasid kogu eluks ehk psüühiliselt sandistatud kodanikke). Mis hakkaks juhtuma, kui lubada homoabielusid? Ma isiklikult arvan, et ühest küljest ei kahjustaks kuidagi mehe ja naise vahelist abielu ja teisest küljest lõpetaks teatud ühiskonnaosa tarbetu represseerimise (homoseksuaale on enam-vähem püsiv osa elanikkonnast ja erinevate ühiskondade vahe seisneb pigem selles, kuivõrd neid näha on ehk mil määral nad on sunnitud “kapis” olema või võivad sealt välja tulla, st. vahe on lihtsalt nende represseerituse või mitterepresseerituse astmes). Igatahes tuleks see küsimus püstitada ajalistes terminites: mis hakkab juhtuma.

Üldistatult öeldes: küsimus on selles, kuidas olemasolevate ja valmis ühiskondlike suhete seest (alt, vahelt, ...) üles leida nende saamine, ekstensiivsuse alt intensiivsus. Küsimus pole ühes või teises ühiskondlikus vormis kui sellises (sh. demokraatia), vaid selles, millised protsessid on ta tootnud, milliseid kalduvusi-tendentse ta soodustab – leida oleviku seest üles minevik ja tulevik, valmikute seest geneesiprotsess ja generatiivsus. Taasproblematiseerida ühiskondlik (või mis tahes muu) väli, sulatada üles päranduseks saadud kalgendised, et järele katsuda nende tootmisvõimsust.


Mis puudutab demokraatiat Eestis, siis siin on kaks aspekti: esiteks spetsiifiline minevikupärand ja teiseks globaalsed protsessid. (1) Meie spetsiifiline minevikupärand on kõigepealt nõukogude okupatsioon, kus ühiskond oli tublisti lihtsustunud ja võimu mahendamine tugevasti pärsitud. Aga ka kaugemale minevikku vaadates pole just hõisata, sest võimude mahendamist hakkas piirama juba 1934. aasta riigipööre ja “vaikiv ajastu”. Demokraatiakogemust on meil õigupoolest väga napilt. Aga demokraatia – või laiemalt võimu mahendamine – on “kultuuri” küsimus. Seda ei saa luua, vaid seda tuleb kasvatada (seetõttu ei saa ka demokraatiat “eksportida”), kusjuures nüansid avanevad alles pikkamööda, tundlikkus areneb ainult ajapikku. Eestis on justiitsminister kohtuliku uurimise all. Rootsis peab minister tagasi astuma paari sukkpükste pärast. Teisalt aga Valgevenes või Venemaal ei saa iseseisvast kohtuvõimust üldse rääkida. Eesti on teinud edusamme, aga mitte piisavalt. Küsimus polegi niivõrd demokraatia “kirjatähes” (valimisi ei võltsita, süütuse presumptsioonist peetakse kohtus kinni jne.), vaid demokraatia “vaimus”. Demokraatia vaimu võib ilmselt tõlgendada mitmel moel; siinkohal pakkusin välja võimu mahendamise, ühiskondlike suhete mitmekesistamise, individuaalse ja kollektiivse muundumisvõime kasvatamise. Seda silmas pidades pole lood kaugeltki roosilised: enamus türanniseerib vähemuse üle (riigi ja pealinna juhtorganites), võim on klombistunud ajas ja ruumis (riigi tasandil ühtedesse kätesse, pealinnas teistesse – kusjuures üks taastoodab teist), puudub poliitilise vastutuse võtmise komme, oponendina tajutuga lävitakse hoolimatult, ebaviisakalt ja isegi ebatsensuurselt jne. Võim polegi aga ennast peaaegu kunagi ise mahendanud (ehkk on sedasorti müüte: kuidas Yao loobunud troonist Shuni kasuks, või “Zhuangzi” troonist loobumise jutud), vaid see on saavutatud võitluse tulemusena. Töölised ei saanud oma õigusi mitte niisama, vaid need võideldi ametiühingute, streikide ja muu organiseerumisega kätte; naised ei saanud valimisõigust niisama, vaid tänu surveavaldamisele; jne. Võim korrumpeerub ja korrumpeerib, nagu me teame, aga sellest ei pea tegema järeldust (eriti sellises noores ja väikeses riigis nagu Eesti), justkui see annaks meile voli sellega mitte tegeleda. Võimust ei pääse. Võimu tuleb mahendada ja liikuma panna. Muidugi, seda võitlust tuleb ka õigesti mõista, sest tihti on võitluse tulemus lihtsalt sama asi teise sildiga. Võib-olla isegi “võitluse” sõna ja kujund pole kõige parem, kuivõrd see konstrueerib probleemi vastandumise, oponeerimise terminites, duaalselt (mis jätab aga käsitlemata sügavama ja radikaalsema teema, mis puudutab võitlusvälja ennast). Vastandumise moment on küll oluline (jõu, energia koondajana), aga nõnda on oht pidada lahingut vastase terminites ning niimoodi eriti kapitaalselt lüüa saada (selgub, et juba lahinguväli ise kuulub teisele), ja seda tuleb pigem mõista ainult ühe faasi või ajutise-pooliku nähtusena. Sellest tähtsam on tolle mitmekesistumise ja muundumise praktiseerimine juba praegu kohe. Kes tahab vabadust kätte võidelda, see ei pruugigi vabaks saada – tuleb olla vaba, ja isegi kui olla “justkui” vaba (vabaduse, vaba muundumise eeldusel), siis sellega ongi tehtud-teostatud vabadust.

Eesti poliitilise maastiku ergutus- ja kasvatusteguritena võib mainida esiteks ajakirjandust (nii institutsionaalset kui iseorganiseeruvat – viimane on hakanud kuju võtma mitmesugustes blogides, nt. “Memokraadis”), mis sunnib poliitikuid varvastel käima ega anna neile mugavat äraelamist. Nad võivad selle peale vilistada või endale soodsa häälekandja kinni maksta, aga pikas perspektiivis avaldab see loodetavasti harivat mõju (kui just enne “ungarit” ei tehta – sellesuunalisi püüdlusi on Eestiski olnud). Teise ja võib-olla kõige olulisema ühiseluruumi mitmekesistajana tuleks nimetada mitmesuguseid vabakondlikke ühendusi, mille sümboliks on saanud Uue Maailma Selts, aga milletaolisi on olnud ennegi, on praegugi hulk teisi ja tuleb aina juurde. Just sellistes iseorganiseeruvates kogukondades luuakse reaalset ühiskondlikku mitmekesisust; nende kaudu õpib ühiskond elama. Kolmanda nähtusena, millel võib edaspidi nendes protsessides ehk suurem roll olla kui seni, on meeleavaldused ja streigid kui “klassikalised” survevahendid. Eestis võimulolev eliit püüab seda ajalooliste kuvanditega manipuleerides demoniseerida, aga mida kaugemale too ajalugu jääb, seda vähem see demoniseerimine võib-olla õnnestub, nii et nende menetluste jõud võiks ehk maksvusele pääseda (see muidugi nõuab teatavat poliitilist kultuuri, mida ta aga ehk ise aitaks osaliselt ka luua).

 (2) Me pole haaratud demokraatia õppimisse ja arendamisse üksnes ajalookäigu tõttu, vaid ka selle kaudu, et demokraatia seisab kogu maailmas uute probleemide ees: nagu on ajaloos juba korduvalt juhtunud, ühed võimumahendusmehhanismid enam ei toimi hästi ning on vaja leiutada uusi. See on tõepoolest seotud küsimustes mainitud üleilmastumise, neoliberaalse tehnokraatia, finants- ja ärimaailma ülemäärase mõju, rahvusvaheliste korporatsioonidega. Demokraatia ja võimumahendamise küsimusi ei saa enam lahendada ühe riigi sees, vaid seda tuleb teha üleilmselt. Rahvusvahelise poliitika subjektid pole ainult riigid, vaid ka majanduslikud raitkonglomeraadid, mille ees isegi kõige võimsamad riigid võivad võimetuks osutuda. Nende mahendamisega ei saa hakkama ka ühe riigi kodanikud, vaid siin on vaja rahvusvahelist koostööd. Ja mitte enam “kõigi maade proletaarlased, ühinege”, vaid “kõigi maade tavainimesed, ühinege” – kus tavainimesed on tähenduses “99%”, mis jällegi ei tähenda lihtsalt “mitteülirikkaid” (sest ka mitmed ülirikkad toetavad seda liikumist ja on “99%” osa), vaid neid, kes soovivad võimu mahendamist.

(Kõrvalepõike korras puudutan üht kolli, millega 1% lehvitab, mis on üks versioon eespool mainitud konservatiivide hirmust ning mis võimu ja jõukuse mahendamise samastab võimu ja varandusliku diferentsi ärakaotamisega, ehk “kommunismiga” – mis peab silme ette manama Põhja-Korea sunnitöölaagrid. N. Liidu, Põhja-Korea, Hiina jt. “kommunistlikud” rezhiimid mitte ei mahendanud võimu, vaid just kaotasid ära rea mehhanisme võimu mahendamiseks. Erinevus – sh. majanduslik ja poliitiline – pole miski, mis oleks teisene ja mida peaks kuidagi kunstlikult hoidma, vaid erinevus on iseeneslik ja spontaanne, mis antud kontekstis tähendab seda, et majanduslikud ja poliitilised erinevused tekivad iseenesest ja “nagunii”. Ning käesoleva jutu mõte on see, et ühiskonna ülesanne ei pea olema nende põlistamine – sest see kahandab ühiskondlikku mitmekesisust, muundumisvõimet ja paindlikkust, st. nõrgestab ühismonda –, vaid nende mahendamine, mis teeb süsteemi mitmekesisemaks, nüanseeeritumaks, tugevamaks. Nii et rohmakamate erinevuste alt saaksid välja tulla peenemad.)

Võimu klombistamine globaalsel tasandil on suurem kui kunagi varem, aga ühtlasi on ka selle vastu võitlemise vahendid võimsamad kui kunagi varem – eeskätt mitmesugused moodsad kommunikatsioonivahendid: arvutid, internet, mobiiltelefonid koos oma mõningate keskkondadega (facebook, twitter), mis ühendavad inimesi globaalses mastaabis. Nendel uutel suhtlusvahenditel ja -keskkondadel on olnud oma roll uutes organiseerumisviisides ja vastupanuliikumistes, alates Araabia kevadest kuni Indignadode ja Occupy liikumisteni – millised ka poleks nende liikumiste tulemused. Või isegi kui neil ei peaks mingeid (“häid”) tulemusi olema, siis vähemasti niipalju need näitavad, et inimesi on võimalik nüüd organiseerida uuel moel ja sellel on laiem mõju, mis võib ulatuda üle maailma (ACTA vastu võitlemine ajendas Eestiski taasiseseisvumisaja ühe suurema meeleavalduse). Kontaktide loomine küberruumis ja info hankimine mittepeavoolu meediast (ehkki siin tuleb mängu valiku küsimus, kuna “mittepeavoolu” alla käib ka üüratul hulgal sektantlikku propagandat) on uue poliitika ajamine. See poliitika on alles kujunemisjärgus, aga see võiks anda vahendeid ka demokraatia uutele vormidele uutes oludes võimu mahendamiseks.

 Needsamad uued tehnilised võimalused võiksid põhimõtteliselt teisendada ka demokraatia toimimismehhanismi. Sest näiteks Weberi väide otsedemokraatia kohta, mida Ero Liivik oma RT artiklis (RiTo 18, 2008) tsiteerib (“Täielikult rakendatav on see väikestes organisatsioonides, kus kõiki liikmeid on lihtne kokku kutsuda, kus kõik tunnevad kõiki”) tänapäeval enam ei kehti, sest küberruumis ei ole sellist piirangut isikute koosolule nagu füüsilises.


“Demokraatia” tähendab “rahva võimu” ja seda nimetust ei pea tingimata siduma mingi ühe “rahva” määratlusega (lingvistiline grupp, kodakondsus vms.) ega mingi kindla demokraatia teostamise viisiga (nt. esindusdemokraatiaga, või esindusdemokraatia sellise algelise vormiga nagu Eestis, kus enamus ei kaasa vähemust – ja kus see “enamus” on pealegi kaunikesti suhteline mõiste, kui me võtame arvesse esindamispõhimõtet, valimisaktiivsust, parteinimekirju, hääleõiguslust, lävendeid, majoritaarseid elemente jms). Pealegi, nagu ma püüdsin näidata, on demokraatia eksplitsiitne mehhanism lahutamatu implitsiitsest taustsüsteemist ehk “kultuurist”. See on muidugi määratluse ja retoorilise strateegia küsimus, aga demokraatia võiks olla nimi kaugeleviidud võimumahendamismehhanismi kohta (teine strateegia oleks piirata “demokraatia” ühe ajaloolis-kultuurilise epohhiga, mida võiks siis püüda lõppenuks kuulutada). Mulle meeldiks rääkida demokraatiast sellises tähenduses – ja see nõuabki pidevalt edendamist, “remontimist” või õigemini tegemist-teostamist. Ja see on miski, mida meie teeme, mida igaüks teeb (või ei tee).


* * *


Valle-Sten Maiste:

“kui mõelda Marguse loos kirjeldatud ja välja pakutud erinevatele võimalustele, siis kuidas tundub, kas ja kuidas on neid võimalik rakendada (nii kodanikul kui tema esindajal parlamendis) konkreetsete huvide osas nagu nt õpetajate palga küsimus, ELi mõistes egalitaarsem või miks mitte ka veelgi enam esmatarbekaupade ostja kaela langev maksupoliitika või tervishoiu rahastamine? Kuidas kodanik ja poliitik saaks Marguse ettepandu toel oma häält paremini kuuldavaks teha?”

mott:

Too Vikerkaare-lugu käis konsensusprotsessi kohta – see puudutab eeskätt poliitika implitsiitset osa ehk “kultuuri”, sest formaalselt võib demokraatiaga kõik korras olla ka ilma, et taotletaks laiapõhjalist konsensust (tähenduses, mis sõnal “konsensus” seal artiklis on). Kuidas seda kultuuri arendada? Selles jupis, mis ma viimati saatsin, tõin välja kolm asja: meeleavaldused, ajakirjanduse ja eeskätt igasugused seltsingud, kus teostatakse poliitikat veelgi olulisemas tähenduses kui riigi tasandil toimuv “suur” asjaajamine (õigemini, riigipoliitika peaks olema selliste lokaalsete poliitikate jätk ja laiendus kõrgemas suurusjärgus). Võiks muidugi kujutleda, kuidas näeks asjad välja siis, kui parlamendierakonnad (kui võtta selline äärmuslikult lihtsustatud väljavõte ühiskonnast) arutaksid asju konsensuslikult ning kui riigikoguski ja selle komisjonides toimiksid võimumahendusmehhanismid, nii et muutuks isegi üleliigseks rääkida “võimulolevast” ja “opositsioonis” olevast erakonnast. Aga selleks, et see kujutlus realistlik oleks, tuleks kujutleda palju sügavamaid teisendusi nii implitsiitses kui ka võib-olla eksplitsiitses poliitilises süsteemis kui see üksikkujutlus.

 Kodaniku hääle teeb paremini kuuldavaks või lisab sellele resonantsi ka retoorikakriitika ja filosoofiline mõtestustöö. Mis retoorikat puudutab, siis nagu näitavad Lakoff ja Johnson oma metafooride-raamatus (mille eestikeelse tõlke saatesõna on küll kahjuks just poliitika osas eksitav), siis esiteks pole olemas kujundivaba keelt ja kõnet ning teiseks on igal kujudil omad tendentsid. Iga kujund valib tegelikkusest välja ühed aspektid ja jätab teised varju ning juba probleemi või olukorra sõnastamine esitab seda ühekülgselt. Sellel omakorda aga on praktikas omad tagajärjed, kujundades hoiakuid ja luues eelsoodumusi. Näiteks “võimupositsioonide kaitsmine” koalitsiooni poolt ja nende “ründamine” opositsiooni poolt lavastab poliitikat sõjalistes terminites, mis võib (ehkki ei pruugi) luua eeldusi vastavat laadi käitumiseks (rünnata, kaitsta, vastu rünnata, piirata, lauspommitada jne.). Või kui võtta teine näide: peaministri või linnapea tegevuse kohta on hakatud kasutama sõna “valitsema”. Kas polegi loogiline, et kui on riigi või linna valitsus, siis nende eesistujad – ehk vastavalt peaminister ja linnapea – valitsevad? Ometi ütleb keelevaist, et valitsemine on kuningate asi. Ka “Eesti keele seletav sõnaraamatus” seostub sõna “valitsemine” kuningate, aadlike, mõisnike või türannide võimuga ning üldse omavoli, käsutamise, peremehetsemise ja muu sellisega. Demokraatlikud valitsused riigi ja omavalitsuste tasandil pigem haldavad, korraldavad, organiseerivad vms. See, et riigil ja linnal on valitsus, ei tähenda, et selle eesistuja valitseks. Kui seda ikkagi valitsemiseks nimetada, siis see juba loob teatavaid hoiakuid ja kalduvusi nii asjaosalistes kui ülejäänutes: peaministril ja linnapeal tekib kalduvus käituda isevalitsejana ja ülejäänutel tekib kalduvus käituda alamatena (kes palge ees kummardavad ja selja taga sarjavad). “Valitsemise” retoorika soodustab “ülalt alla” ettekujutust ühiselu korraldamisest. See ühest küljest väljendab teatavaid hoiakuid ja teisest küljest omakorda kinni(s)tab neid.

 Mis puudutab filosoofilist mõtestustööd, siis see on vajalik sellepärast, et suur osa poliitilist välitlust on pelgalt näiline, see tähendab, üksnes sõnaline. Selle tulemusena esitatakse sageli libaalternatiive (sallivus versus oma identiteedi kaotamine) ja sõlmitakse “ebapühasid liite”, mis põhinevad välistussuhtel ning on võimalikud üksnes tänu sellele, et ei mõelda oma hoiakute ja tegude järelmid lõpuni (eestlased venelaste vastu, eestlased ja venelased kristlaste vastu, ateistid ja kristlased homoseksuaalide vastu, eesti homoseksuaal venelaste ja kristlaste vastu jne. – ma kasutan meelega teravaid näiteid), ega nähta, et ükski välistusel põhinev identiteet ei saa olla jätkusuutlik ja pöördub varem või hiljem enda vastu. Pelgalt sõnalise poliitika üheks oluliseks avalduseks ongi mitmesugused ideoloogilised manipulatsioonid (“Memokraadis” on neid mõnevõrra analüüsitud): näiteks lavastada ametiühinguliikumine nõukogude korra tagaigatsemiseks (nägemata seda, et kahel juhul on sama üksnes sõna, samas kui sisuliselt Nõukogude Liidus puudusid ametiühingud kui autonoomsed organisatsioonid töötajate õiguste eest seismiseks), rääkida “edukuse karistamisest” (eirates seda, et igasugune “edu” on võetud ühiskonnakehandi pealt), samastada protestimine omariikluse õõnestamisega (samas kui eelmisest omariiklusest jäime ilma suurel määral just nimelt protestivõimaluste nudituse tõttu vaikiva ajastu tingimustes, nii et võimulolev seltskond sai oligarhidena otsustada kapitulatsiooni) jne. Tuleks läbi uurida, milline arusaam inimesest, loodusest ja olemisest on kätketud mingisse poliitilisse programmi või mingitesse poliitilistesse avaldustesse, hoiakutesse, käitumistesse, menetlustesse.

Ühesõnaga, ühiselu edendab läbikäimise, tegutsemise, mõtlemise intensiivistamine. Konkreetsed väljundid, vormid ja viisid tuleb leiutada. Selline mõttevahetus siin on ise üks viis.