(järgnev on tegelikult juba üksjagu vananenud jutt, oma poole aasta tagune, ja ma pole sellega enam päris nõus, aga publitsistlikus võtmes on siin tõstatatud mõned küsimused, mis väärivad ehk mõtlemist, eeskätt mis puudutab globaalset aktsiooni).
Võib mõelda nii, et nihkelised keerukusmuutused inimkultuuris
võivad toimuda lihtsalt selle liikmete tihedamast ja mitmekesisemast
seostatusest. Arvuti, internet ja sotsiaalmeedia on viimastel aastatel hakanud
looma laialdaselt otseühendusi inimeste vahel üle planeedi. Nii Vanas kui ka
Uues maailmas on info muidugi inimeste vahel kogu aeg liikunud, ja alates
“maadeavastusest” ka kahe maailma vahel. See infoliikumine on ühest küljest
muutunud avaramaks ja teisest küljest kiiremaks. Ajaloos on infovahetus käinud
suuresti vallutuste ja kaupmeeste kaudu (ja vahel ka riiklike
prestiizhiürituste kaudu, nagu 15. sajandil Hiina saadetud meremissioonid Zheng
He juhtimisel). Sellega on sageli kaasnenud enneolematul hulgal vägivalda:
globaalne kommunikatsioon on eurooplastel kõigepealt tähendanud veresauna ja
ikestamist globaalsel tasandil. Info liikumine on käinud kaasas eeskätt
kaubanduslike, riiklike ja sõjaliste huvidega.
Uued kommunikatsioonivahendid (mobiiltelefon,
internet) on levinud üldiselt rahumeelselt. Need on muidugi olnud seotud
majanduslik-kaubanduslike huvidega, aga on võimaldanud ka hoopis midagi muud
kui kasumit üksikutele firmadele – nad loovad otsekontakte inimeste vahel, ja
pole võimatu, et see pöördub ühel hetkel suurkorporatsioonide
majanduslik-kaubanduslike huvide vastu.
Inimeste lõimimises kujutavad uued
kommunikatsioonivahendid endast hüppelist nihet: vähemasti tehniliselt on
võimalik saada kontakti suvalise inimesega suvalises kohas planeedil, rääkida
temaga, näha teda, vahetada tekste, fotosid, videosid. Viimase kümnendi jooksul
on arendatud platvorme, mille kaudu saavad miljonid inimesed otse suhelda.
Suurim neist on Facebook, millel on praegu ligi miljard kasutajat. See on
märkimisväärne osa maakera rahvastikust (seitsmendik), ja kunagi varem pole nii
palju inimesi otsekontaktis olnud. Kriitikud vahel osutavad sellise suhtluse
pinnapealsusele ja sellele, et niimoodi on hoopis kasvanud globaalne loba. See
on kahtlemata tõsi, aga sellise ülemaakeralise läbikäimise tähtsus on suuresti
juba inimestevaheliste kontaktide loomises, hoidmises, laiendamises,
mitmekesistamises.
Vanas laadis rahvusvaheline läbikäimine riikide ja
inimeste vahel (mis kestab täies jõus edasi – ja vahel isegi äärmuslikumal moel
kui varem) on suuresti piiratud, vaene ja lihtsakoeline. Näiteks kui riik
otsustab (kuigi – kes otsustab, kui “riik” otsustab?) teisele riigile
või inimrühmale “kätte maksta” (a la “Iisrael maksis kätte Iisraeli sõduri
tapmise eest ja pommitas Gaza sektorit”). Mingites piirkondades ja valdkondades
on inimkond teinud suuri edusamme isiku võimete ja isikutevahelise läbikäimise
edendamisel, aga globaalses mõttes on seda ikkagi veel väga vähe ja piiratult.
Kui me mõtleme kasvõi sellele, kuidas arenenud riigid ekspluateerivad
arengumaid või rikkad vaeseid, siis läheb tohutul hulgal inimpotentsiaali
raisku lihtsalt sellepärast, et ei saada haridust, ollakse näljas, saadakse
enneaegu sõjas surma, ei saada arstiabi või mõnel muul sellisel primitiivsel
põhjusel.
Üks oluline asi, mis inimeste võimeid ja
läbikäimist piirab, on korporatiivsed ja riiklikud põhjused, teatavat laadi
majanduslikud ja poliitilised põhjused, mille taga on mingid inimklombid ehk
institutsioonid. Ühiskonnas võiks eristada kaht aspekti: ühest küljest
isikutevaheline konkreetne suhtlusvõrgustik
ja teisest küljest selle pinnalt ekstraheeritud suhtlusvormid, institutsioonid,
asutused. Heal juhul need toetavad
teineteist: asutus aitaks stabiliseerida ja kasvatada mingit laadi
läbikäimisviise ning lävimisviisid hoiaksid asutust muundumas. Näiteks
arstiabi-asutus reguleerib ja korraldab kogukonna meditsiinilist hooldust;
kogukonna konsensus aga omakorda korraldab seda asutust aegamööda ümber. Asutus
ja lävimine on nagu isend ja vägi: asutus on toetuspunkt inimeste lävimisele,
nõnda nagu isend on pidepunkt väele. Muidugi, nagu isendi puhul, nii tekib ka
asutustega “vahendifetishism”, miska ta hakkab justkui oma elu elama, tardub,
eraldub kogukonna lävimisvõrgustikust. Asutused peaksid olema pidepunktid
inimestevaheliste suhete mitmekesistamiseks ja tihendamiseks, aga neid ähvardab
pidevalt kivistumine, miska nad hakkavad neid läbikäimisprotsesse vaesestama ja
nõrgendama. Seepärast on tarvilik, et oleksid olemas mehhanismid sellise vältimatu
skleroosi vastu võitlemiseks ja selle mahendamiseks, tasakaalustamiseks.
See ei ole pelgalt huvitu akadeemiline küsimus,
vaid elu ja surma küsimus miljonitele. Selles, et inimesed surevad nälga,
vigastustesse ja haigustesse, on esmajoones süüdi poliitilise ja majandusliku
võimu klombid. Looduslike tegurite mõju (ravimatud haigused, loodusõnnetused)
on sekundaarne, ning nende kahjuliku mõju ulatus sõltub tegelikult
ühiskondlikust läbikäimisviisidest ja asutustest: halvad asutused võimendavad
neid, head asutused mahendavad. Ja tänapäeva globaliseerunud majanduse
olukorras oleks naiivne süüdistada pelgalt kohalikke asutusi ühes või teises
piirkonnas – need on alati seotud asutustega mujal maailmas. Selles, et mõnel
arengumaal türann rahvast rõhub ja tapab, ei ole süüdi (ainult ega eeskätt)
tolle rahva barbaarsus, vaid terve rahvusvaheliste asutuste võrgustik:
relvakaupmehed, naftafirmad, mõne arenenud riigi “huvid” jne.
Asutused on rahvusvahelised ja ühtlasi peab ka
inimestevaheline läbikäimine olema ülemaailmne, et olla võimeline asutusi
modereerima, tasakaalustama ja muundama. Ühiskondade häda on selles, et
majanduslik võim on läbi põimunud poliitilisega (ning suuresti selle endale
allutanud) ning sageli on tegemist rahvusvahelise levikuga asutustega
(suurkorporatsioonid), mille modereerimisega ühe riigi asutused ei suudagi
toime tulla, isegi kui nad seda sooviksid. Seda pakilisemaks saab otsene
ülemaailmne koostöö inimeste vahel, konkreetne anarhiline (st.
mittehierarhiline või õigemini hierarhiaid sürjutav) läbikäimine maakera
inimeste vahel.
Uued kommunikatsioonitehnoloogiad
loovad selleks paremad tingimused kui kunagi varem: põhimõtteliselt on võimalik
otsekontakti astuda inimestega üle maailma ja anarhiliselt globaalses mastaabis
mobiliseerida väga suurt hulka inimesi. 2011. aasta oli selles suhtes oluline,
kui organiseeriti üksteisest mõjutatult anarhilisi liikumisi üle maailma:
araabia kevadest üle Hispaania indignado’de kuni Occupy Wall Streetini ja Venemaa
valimisjärgsete meeleavaldusteni. Praegu pole veel selge, kuhu need arengud
viivad, aga pole võimatu, et need on esimesed ilmingud arengus, mis võiks heal
juhul viia ülemaailmse anarhilise kogukonna tekkele väljaspool riiklikke ja
majanduslikke struktuure ja asutusi, või vähemasti neist sõltumatult. Selles
võiks näha puhta poliitika tagasitulekut, juhul kui poliitika aluseks pidada
eeskätt just inimestevahelist läbikäimist, mis ei ole determineeritud
majanduslikest huvidest.[1]
Selline anarhiline
ülemaailmne kogukond võiks olla võimeline tasakaalustama ja mahendama asutuste
mõju. See kogukond saaks toimida isereguleerivalt ja tõeliselt rahvusvahelises
otseühendatud kogukonnas võiks käivituda ehtne läbirääkimis- ehk
konsensusprotsess, kuna esiteks ei saa apelleerida vägivallale (kogukond pole
otseselt seotud jõustruktuuridega) ega teha sulguvat propagandat, st. sellist,
mis apelleerib mingile kindlale kultuuripärandile ja kontekstile (nt
natsi-saksa rassiideoloogia, Iraani islamirevolutsioon jne.). Sulguvad
propagandad saavad oma jõu millegi vastu sõdimisest, aga rahvusvahelises
kogukonnas on raske leida teotust ideedele, mis käivad mingite inimeste või
konkreetsete inimgruppide arvelt; nii et kui rahvusvahelises konkreetses
otseühenduslikus kogukonnas millegi vastu sõditakse, siis saavad selleks olla just nimelt mingid sulguvad
tegurid, ekstraheeritud abstraktsed asutused (nt. mingid riiklikud moodustised,
suurkorporatsioonid jne.). Siis poleks enam niimoodi, et Iisrael sõdib
Palestiina vastu (ja vastupidi) või USA islamimaade vastu (ja vastupidi), vaid
iisraeli, palestiina, USA, afganistani, eesti jne. isikud võitlevad avatud
kogukonna poolt ja sulgevate tegurite vastu. Võib vabalt olla, et eestlane,
palestiinlane ja ameeriklane võitlevad näiteks mingi USA (või mõne teise riigi)
riikliku moodustise vastu – või mõne rahvusvahelise asutuse vastu –, kui see
kahjustab avatud kogukonda.
Varasematel aegadel on
rahvusvaheline koostöö ja läbikäimine käinud suuresti asutuste kaudu ja
sporaadiliste isiklike kokkupuudete kaudu. Uute kommunikatsioonivahendite abil
on võimalik ülemaailmne koostöö ja läbikäimine otse isikute vahel ja
seostatult.[2]
Kui sellisel kogukonnal õnnestub tasakaalustada klomp-asutuste mõju ja
mahendada nende rolli, siis võiks olla võimalik globaalset ühiselu
jätkusuutlikult ja inimlikult korraldada. Võidakse väita, et arenenud riikide
tarbijad pole nõus oma eelistest ja hüvedest loobuma, aitamaks tagada inimlikku
elu ka teistes riikides. See aga pole nii kindel:
1) Esiteks on isikute
käsitamine tarbijatena omane teatavale ühiskondlik-majanduslikule
formatsioonile, mis on ajalooline ning mida saab seetõttu ümber kujundada (ja
mis aja jooksul vältimatult kujunebki teiseks).
2) Ka majanduslikult
arenenud maades on lõviosa hüvedest koondunud väga väikese ühiskonnagrupi kätte
(nn “1%”). Ühiskondlikud lõhed, mis Teise maailmasõja järgses majanduskasvus
kahanesid, on seoses Reagani-Thatcheri poliitikaga ning hiljutise
majanduskriisiga järsult kasvanud. Niisiis on ka arenenud maade ühiskondade
endi sees küsimus hüvede õiglasemas jaotuses.
3) Sellised
riikidevahelised ebavõrdsused (ja lõhed ühe riigi ühiskonna sees) võivad
tunduda loomulikud ja paratamatud ainult siis, kui puudub otsene kokkupuude
selliste rõhutud inimestega. Kui ülemaailmne kogukond saab otse ja
mitmekesisemalt lõimitud, siis ei saa rõhutuid enam ignoreerida.
4) Mis põhiline:
otseses kokkupuutes ja üksteisega lävides on inimesed suutelised jõudma
mõistlike kokkulepeteni, kus jõukamate kogukondade liikmed vabatahtlikult
aitavad vaesemaid. Juba praegu liigutatakse vägagi suuri summasid rikastest
riikidest vaestesse mitmesuguste nii riiklike kui eraalgatusike abiprogrammide
ja annetuste raames. Paraku näib see sageli endale puhta südametunnistuse
ostmisena (st kus ei ole tegemist horisontaalse läbikäimisega ja reaalse
kokkupuutega, vaid kus on hierarhiline patronaazhisuhe ja umbisikuline seos
osapoolte vahel). Pealegi läheb märkimisväärne osa sellest rahast nende
asutuste endi ülalpidamiseks. Ma ei taha sellega sugugi öelda, et sellised
abiorganisatsioonid oleksid mõttetud, vaid hoopis seda, et nad ilmutavad
vastastikuse abi tahet, mida tuleb edasi arendada ja mitmekesistada.
Keeleolendid on seni
üksteisega läbi käinud piiratult ja liigagi sageli on nende eksistentsi
ahistanud vahetute (või ka vahendatud!) aineliste küsimustega tegelemine. Kui
nüüd ülemaailmses isikutevahelises koostöös saaks esiteks kõrvaldada suurema
osa neist robustsetest piirangutest (sõda, nälg, elementaarse hariduse ja
arstiabi puudumine) ning kui seda teostavaks jõuks on keeleolendite ülemaailmne
anarhiline koostöö, siis pole võimatu, et see loob pinnase evolutiivsele
nihkele, uuele keerukustasandile. Milline see oleks, seda me põhimõtteliselt ei
saa ette teada, aga üldiselt on niimoodi, et uus keerukus ei kasva enamasti
välja vana keerukustasandi kõige arenenumatest ja lihvitumatest vormidest –
sest neis on liiga vähe ruumi määramatusele. Nõnda ei kasva ka uus
keerukustasand ilmselt välja sellistest asutustest nagu ÜRO, IMF vms, vaid
plastilisematest koostöö vormidest, näiteks sellistest, mille väljenduseks on
erinevad sotsiaalmeediale tuginevad aktsioonid. Kuigi ei maksa unustada, et sotsiaalmeedia
ei tee ise midagi ja küberruumiga piirduv jääb toimetuks. Sellel kõigel on
tõhusus keeleolendite kehameelelise tegutsemise kaudu.
Mitmesugused klomp-asutused (riigid, majanduslike
huvidega korporatsioonid) pärsivad inimeste võimete puhkemist ja inimestevahelist
läbikäimist. Võib mõelda, et kui mingi oluline osa neist piirangutest kaob,
siis võib juba selle tõttu spontaanselt vallanduda inimestesse ja nende
läbikäimisse kätketud vägi, moodustamani uusi keerukustasandeid. Ehk teisisõnu,
kui kaovad takistavad tegurid ajastamise ja ruumistamise viiside
mitmekesistumiselt, siis võiks iseenesest kiiresti esile kerkida
põhimõtteliselt uue tasandi ajastamise ja ruumistamise viise.
[1] Traditsioonilised
ühiskonnad on selles suhtes poliitiliselt teadlikumad kui tänapäeva
kapitalistlikud ühiskonnad; nad rakendasid süstemaatiliselt meetmeid selleks,
et poliitiline ja majanduslik võim ei koonduks samadesse kätesse (nt. potlach
jm). Vt. Pierre Clastres’i teos “Ühiskond riigi vastu” (Clastres 1974).
[2] Või kui soovite,
siis võib “asutuse” mõiste ümber defineerida, nii et see hakkaks nimetama neid
konkreetseid kokkupuuteid ja läbikäimisi ning neist sündivaid resonantsikooslusi.
Nessun commento:
Posta un commento