teise positsioon

Mis on põhiline, mis häiris nõukogude aja kogemuses? Ma ütleksin, et puudu jäi sellest, et riigivõimu esindajad asetavad ennast kodanike vaatepunktile – mille laienduseks oli see, et ka kodanikud asetasid vähe ennast üksteise vaatepunktile. Selles mõttes polnud nõukogude võim “kollektivistlik”, vaid “atomistlik”. Igaüks vaatas oma vaatepunktist (ja võim enda omast) ja teised ei läinud eriti korda. Kui rääkida riigivõimust, siis muidugi pidi see üht-teist tegema kodanike hüvanguks, et ennast legitimeerida. Iga võim peab ennast legitimeerima, ja Põhja-Koreaga võrreldes nägi N Liidu riigivõim sellega isegi päris palju vaeva. Aga ikkagi: kui remonditi teed, siis pandi kõrged äärekivid, panemata ennast nende nahka, kes peavad seal teel jalgratta, lapsevankri või ratastooliga liiklema. Kui remonditi teed, siis hooletult, mõtlemata kõigile neile, kes seda teed tahaksid pikka aega heana kasutada. Sõna- ja südametunnistuse vabaduse piiramine ei hoolinud sellest, et kodanikud tahavad ennast vabalt väljendada. Ja see laienes ka inimeste omavahelisse suhtlusse – “nõukogulik hoiak” on küüniliselt egoistlik, mis ei hooli isegi omaenda pikemast ja laiemast huvist, vaid üksnes vahetust ja kitsast huvist – teiste omast rääkimata. Seda tähendab “usalduse puudumine”. Muidugi, teisest mittehoolimist õhutas ja soodustas salapolitsei, GRU, NKVD, KGB jne. Oligi parem teisest mitte ülearu hoolida – see võis pahandusi kaela tuua.

Vormiliselt oleme nõukogude ühiskonna juba kahe aastakümne eest seljataha jätnud, aga nõukogude mentaliteet on visa kaduma. Võib muidugi kohe öelda, et sellises üldistatud tähenduses – teise positsiooni mittevõtmine – pole see seotud kitsalt tolle ajaloolise nähtusega, vaid on probleem ja küsimus igas ühiskonnas igal ajal. Aga selles on siiski määrad, ja just see on kogemuslikult põhiline erinevus Lääne- ja Ida-Euroopa vahel. Ida-Euroopas on enda teise positsiooni kujutlemist endiselt tunduvalt vähem. Näiteks perroonide ümberehitus tähendas seda, et inimesed pandi aastaid ronima meetrikõrgusele rongi peale ja sealt maha – ehkki betoonist madala püsiperrooni rajamisega võrreldes olnuks ülimalt lihtne ja odav rajada ajutised puidust perroonikõrgendused. Aga selle asja korraldajad ei pane ennast inimeste nahka, kes peavad päevast päeva niimoodi üles-alla ukerdama. Või kui remonditakse Tallinna vanalinna, siis endiselt ei mõtelda selle peale, kuidas konkreetselt on seal liigelda mitmesugustel inimestel – lapsevankriga, ratastooliga, rattaga, kohvriga. See nõuab Tallinnas füüsiliselt palju suuremat pingutust ja on siin tunduvalt ebamugavam kui Lääne-Euroopas. Küsimus pole ainult selles, et “me pole veel nii kaugele jõudnud”. Mulle tundub, et me eriti isegi ei liigu sinnapoole – sest me jätkame vanade harjumustega, vana mõttepuudega. Või õigemini on see kujutlusvõime puudus. Puudu pole võib-olla niivõrd “mõtlemisest” (“üldiselt” ikka teatakse, et inimestega peab “arvestama”), kuivõrd just reaalsest kujutlusvõimest. Panna ennast reaalselt teise rolli (kujutluses või kui see on keeruline, siis ka tegelikkuses seda läbi mängides).

Sellist kujutlusvõimet tundub olevat küll tublisti rohkem kui nõukogude ajal. Mitmesugused endised piirangud on kadunud või drastiliselt vähenenud (nt. mis puudutab sõna- ja südametunnistuse vabadust). Samas sageli on need asendunud lihtsalt teise mehhanismiga, mille lõpp-produkt on sama. Kui nüüd teed remonditakse, siis mõeldakse konkreetsemalt seda kasutavate inimeste peale – aga ikkagi mitte niivõrd selles osas, kuidas neil reaalselt on sellel teel liigelda, vaid sageli selles sihis, et nad tee ehitamise ajal riigis või omavalitsuses võimul olevaid poliitikuid tagasi valiksid. Seetõttu pole niivõrd oluline projekteerimise ja ehitamise kvaliteet, kuivõrd kvantiteet ja ajastus. Nagu praegu võib näha, kuidas mitmel pool on Tallinna tänavaid parandatud – ent isegi mitte lapitud, vaid üksnes auke kiviklibuga täidetud, mis ei ole ilmselt isegi parandusena kuigi kestlik. Või isegi kui tehakse suuri asju, näiteks Vabaduse puiestee rekonstrueerimine, siis seda tehakse nii odavalt ja ebakvaliteetselt, et vaid mõne aasta eest tehtud uus tee on juba praegu kuumaastik.

Kui ühiskondlikult napib enda teise positsiooni asetamist, siis selle tulemuseks on ühiskondliku elu vaesestumine. Muidugi on väike osa ühiskonnast – tulenegu nende võim otseselt rahast või siis poliitilisest võimust – suudab ennast mugavalt sisse seada, nii et kõik need ebamugavused teda ei häiri. Ei saa kõnniteel lapsevankri või kohvriga liigelda? Pole probleemi, kui sa sõidad autoga. Niimoodi saab suure hulga kitsaskohti lahendada sellega, et panna laps eralasteaeda, eliitkooli, käia eksklusiivsetes klubides jne. Siiski, ülejäänud elanikkonda päris ära kaotada ei saa. Sest viimses järgus raha ja võim tuleb sealt.

Enda teise positsiooni asetamises kohtuvad ühiskondlik ja isiklik (seda võiks nimetada üldistatud poliitikaks tema makro- ja mikrotasandiga; milles võib eristada tervet hulka tasandeid rahvusvahelisest poliitikast intiimse läbikäimiseni kahe inimese vahel – või võib-olla isegi ühe inimese sees). Sellega, kuidas me suhtume teistesse, me juba kujundame atmosfääri, keskkonda enda ümber – ja ühiskondlik kliima polegi muud kui kõigi nende atmosfääride summa. Kui ma teenindajana mõtlen kliendi peale, kliendina teenindaja peale – selle peale, kuidas päriselt on olla see inimene; selle peale, kuidas tema ise elab ja on –, siis asjad muutuvad.

Muidugi, mikrotasandi kohal lasub makrotasandi vari. Kui makrotasand on süstemaatiliselt mittearvestav, regulaarselt ei aseta end konkreetsete reaalsete inimeste olukorda – või teeb seda näiliselt –; siis on mikrotasand pideva surve all, alatasa frustreeritud. Ja see omakorda kaldub tekitama samasugust tüdimust, mittearvestamist, allergilisust mikrotasandil. Selline olukord on aldis igasugusteks äärmusteks, revolutsioonideks, pööreteks. Sellepärast on tegelikult poliitikutel ehk hõlbustajatel endil pikas perspektiivis kasulik reaalsemalt kujutleda teisi inimesi – just see nende töö peakski olema. Ja kui nad seda ei tee, siis ei kasva oht mitte ainult neile individuaalselt, vaid kogu ühiskonnale (mõelgem kasvõi islamimaailma diktatuurirežiimidele ja nende kukutamistele).

Kreeka

Euroopa teeb Kreekale sama, mida muu maailm tegi Saksamaale pärast esimest maailmasõda. Teadagi, mis sellest tuli. Samas muidugi Kreeka on Saksamaaga võrreldes väike ja nõrk. Uut maailmasõda ei tule. Ja kui üks riik vireleb – noh, väikest on ju hea tümitada. Kreeka vajab hoopis Marshalli plaani. Praegune kurss viib süvenevate lõhedeni nii Kreeka ja Euroopa vahel kui ka Kreeka sees ja teiste riikide sees. Isegi laenude andmine toob väga suurt vastuseisu ka siin Eestis. Mina aga ütlen, et ei tuleks anda laenu; ei tuleks ka mitte lihtsalt mitte aidata; vaid tuleks hoopis Kreeka võlad kustutada. Võiks arvata, et see tekitab veel suuremat vastuseisu, aga ma arvan, et mitte. Õiget asja on võimalik rahvastele selgitada ja põhjendada. Sest nagunii on selge, et uute laenude andmine ei tee asja mitte paremaks, vaid ainult hullemaks. Kreeka aina vähem jaksab neid tagasi maksta ning see poliitika ruineerib veel enam Kreekat ja tema majandust (seesama kehtib muide ka enamiku Aafrika riikide puhul). Aina tõenäolisemalt lõpeb see veelgi suurema pauguga – võimule tuleb mingi kuldselt koidikuline väike hitler (sest senine eliit on kaotanud kogu legitiimsuse) ja lihtsalt keeldub laene tagasi maksmast – sest neid polegi võimalik tagasi maksta. S.t tulemus on sama, et laenud kustutatakse, aga kui esimesel juhul kasvaks Euroopa solidaarsus, siis teisel juhul võib halval juhul kogu Euroopa unistuste-projekti lõppenuks kuulutada ja me naaseme üksikriikide jageluse juurde. Uut ilmasõda ehk pidama ei hakata. Võib-olla siis pigem Venemaa, Hiina või keegi kolmas otsesemalt või kaudsemalt hõivaks Euroopa.

Raha (Graeberi ainetel)

(Mõned motiivid David Graeberi raamatust "Võlg. Esimesed 5000 aastat")

Raha, tulevik, mobiliseerimine, vägivald

Ühed varajasimad vormid, mis paistavad raha moodi, polnud tegelikult mõeldud ostmiseks, vaid need toimisid sümbolitena, meenutamise otstarbel ning need vahetasid omanikku abielu sõlmimisel, liikudes kas peiu poolelt mõrsja vanematele või mõrsja poolelt peiu vanematele. Sellisena võis toimida näiteks mõni haruldane ja raskesti hangitav asi, nagu hai hammas Fidžil (Graeber 2011: 131). See on märk võlast, mida põhimõtteliselt ei saa tagasi maksta. Sest elu väärtus (loovutatud naisliige) on absoluutne ja seda ei saa asendada.

Algne raha on selline kogukondlik krediit, mis on enamjaolt immateriaalne ning omandab keha ainult erandlikel juhtumitel: näiteks abielludes. Ning selliselgi juhul pole niivõrd väärtuslik see asi ise (nt hai hammas), vaid see ese lihtsalt sümboliseerib ja kehastab seda kogukondlikku krediiti, mis on valdavalt kehatu. Selline “raha” kehastab tuleviku kokkutõmbamist, see näitab, et üks grupp on võtnud teisest grupi seast naise: naise tööjõud ja loodetavad järglased kantakse üle ühe grupi “kontolt” teise kontole, ning ühtlasi on mälestus sellisest tehingust. See reguleerib vastastikuseid kohustusi ja lubadusi. Niimoodi tõmmatakse kokku tulevikku ja minevikku, vaalahammas on märk minevikust, mis osutab tulevikule. See aga on algselt valdavalt kvalitatiivne ning siin ei saa juttugi olla sellistest vastavustest laadis, et üks haihammas võrduks näiteks viiskümmend metsseakihva või midagi muud. Vaalahammas viitab minevikule ja tulevikule tervikuna, teatava ainulise kvaliteediga, mis on asjaosalistel teada kontekstist (see just nimelt aitab füüsilise sümbolina kinnitada ja kinnistada seda konteksti).

Oluline pööre toimus antropoloog Graeberi järgi (2011: 212) koos metallist müntide kasutuselevõtuga umbes 600-500 eKr Egeuse mere piirkonnas, Indias ja Hiinas. Teadaolevalt esimesed mündid valmistati Lüüdias ja neid kasutati seal – ja ka mujal – esialgu eeskätt palgasõduritele maksmiseks. Münte oli suhteliselt kerge transportida ja mis kõige tähtsam, need olid kontekstist sõltumatud, samas kui varase krediidimajanduse “raha” on lahutamatult seotud oma kontekstiga – fidži haihammas väljaspool konteksti on nagu taskurätikusse tehtud sõlm, mis ilma kontekstuaalse teadmiseta ei tähenda mitte midagi. Mündid märgivad just sellise konteksti kaotamist, lõhkumist – mida tehtigi sõja jõul, sellesama (professionaalse) armeega. Teisest küljest aga olid väärismetallid hea röövsaak võitnud malevale. Mündid hõlbustasid märgatavalt tollel ajastul tekkinud suurte professionaalsete sõjavägede varustamist; sõjavägede ümber tekkis turusüsteem, milles kasutati füüsilisi münte igapäevastes tehingutes (seal, kus algses krediidimajanduses kasutatakse kehatut krediiti).

Metallist müntide eelis on see, et neid saab väga täpselt kvantitatiivselt määrata ja liigendada. Müntidele kehtestatakse esiteks kindel kaal, mistõttu saab sätestada täpsed kvantitatiivsed vastavused, nt. üks sajagrammine hõbemünt võrdub sada ühegrammist hõbemünti. See on pigem teoreetiline näide, sest kohe algusest peale on eristatud ja eristatavad mündi nimiväärtus ja temas sisalduva metalli hind (esimene reeglina ületab teist), ning ka erinevatest metallidest müntide vahetusväärtus määratakse arbitraarselt. Metallist mündid ei erine põhimõtteliselt ükskõik millisest materjalist “rahast”, olgu selleks kilud või merekarbid – ta kehastab samamoodi ühiskondlikku krediiti ja on väärt täpselt nii palju, kui on ühiskondlikult otsustatud. See aga ei tähenda sugugi, justkui raha hinda saaks suvaliselt määrata (nagu on omal nahal tunda saanud valitsejad, kes on meelevaldselt suurendanud nimiväärtust ja/või halvendanud müntide metalli kvaliteeti – sellele järgneb usalduskriis ja ühiskondlikud mullistused). Meile võib tunduda, et hõbe ja kuld on justkui iseenesest väärtuslikud ja seega “loomulikud” müntide materjalid (ilusad läikivad metallid), aga Vanas Hiinas said sama hästi ringelda pronksraha ja Vanas Roomas vaskraha. Metallist müntide põhiline erinevus tuleneb just nende standartsusest ja täpsest kvantifitseeritavusest. Kõigepealt luuakse sõdadega suurriik ja seejärel kehtestatakse seal ühtne rahasüsteem. Sõjalise jõuga on loodud üleriigiline krediit, mille kandjaks on metallist mündid, mida saab kasutada üle traditsioonilise kogukonna krediidipiiride. Kui ringleb suures koguses sularaha, milles on erinevaid nominatsioone kuni peenrahani välja, siis saab tehinguid sooritada anonüümselt ja hõlpsalt: ei pea tegelema kogukondliku krediidi peente nüanssidega ning samuti ohtlike ja keeruliste rituaalidega, mis rüütasid kahe traditsioonilise kogukonna kohtumisi ja vahetuslikke kaubatehinguid. Mündid teevad võrdseks, nad loovad anonüümse tausta.

Mündiline raha tõmbab samamoodi kokku tulevikku ja minevikku, aga see on anonüümne (pole kellegi asi, kust ma olen mündi saanud ja selle väärtus ei sõltu põhimõtteliselt omajast) ja eeskätt võimaldab täpselt määratletud kvantitatiivseid liigendusi. See võimaldab avardada kokkutõmbeala (suurriik) ja mitmekesistada rahaliselt vahendatavaid suhteid (tarbeesemete ostmise ja müümiseni välja), mis on turu anonüümsuses lahti logistatud traditsioonilise krediidi lõpututest nüanssidest, lihtsustanud seda ja tõmmanud selle ühtlase kvantifitseeritava rahasüsteemi skaalale.

Oluline pööre toimub ühiskondlikes suhetes siis, kui mündilise ehk materiaalse majanduse peale tekib jälle krediidiline ehk immateriaalne majandus. Seda on ajaloo käigus toimunud mitu korda: nii naasti näiteks keskajal valdavalt krediidimajanduse juurde, ehkki arvepidamises kasutati edasi vanu rahaühikuid – füüsiliste müntide liikumine oli praktiliselt lakanud ja tegemist oli abstraktse mõõduühikuga, mille abil sai sätestada vastavusi erinevate asjade väärtuste vahel ning reguleerida makse ja trahve. Seevastu uusajal – ja juba enne eurooplaste jõudmist Uude Maailma – tuli jälle tagasi sularahadominantne majandus. Siis aga lisandus sellele leiutis, mis muutis selle pöörde hoopis erinevaks keskaegsest, nimelt paberraha, mis algselt on veksel, garantiikiri, mille ettenäitaja sai vahetada teatava hulga müntide vastu. Esimene paberraha käibis Hiinas; araablased arendasid välja mitmed paberraha ja võlakirjadega seotud tehnikad, mille eurooplased hiljem üle võtsid.

Paberraha ja võlakirja eelis metallmüntidega võrreldes on muidugi kergem transporditavus ja hõlpsam emissioon. Nende puhul on nimiväärtuse ja materjali hinna erinevus veelgi selgem, kuna nende aluseks oleva paberi väärtus on nimiväärtusega võrreldes väga väike. Paberraha on algselt võlakiri, mis sai moodsa majanduse aluseks seoses sellega, kui tagasi kohustuti maksma rohkem kui võlgu võeti, st. kui laenu pealt võetakse intressi. Intressi on võetud juba muistsetest aegadest peale, juba Sumeris.[1] Liiakasu ehk intressi võtmise uusaegset kapitalistlikku vormi eristas selle ainulaadne suhe vägivallaaparaadiga. Niimoodi põhjendab David Graeber kapitalismi teket just Euroopas, mitte islamimaades ega Hiinas[2]: selle taga polevat määravad religioossed ega kitsas mõttes kultuurilised põhjused (vrd. Max Weber, kes väitis, et kapitalismi tekkes on oluline protestantlik – eeskätt kalvinistlik – eetika, vt. Weber 2007), vaid poliitilised: Islamimaades võeti turuvabaduse põhimõtet tõsiselt ning kuigi olid olemas kõik põhilised finantsmehhanismid, mis hiljem Euroopa kapitalismi integreeriti, siis vägivallaaparaati ei rakendatud turumonopolide kehtestamiseks; Hiinas jällegi oli küll olemas turumonopol ja majanduse riikliku reguleerimise praktika, aga seal oli poliitiline võim sügavalt umbusklik majandusliku ja finantsvõimu vastu ning ta oli piisavalt tugev, et neid vaos hoida. Euroopas sõlmisid majanduslik, panganduslik, poliitiline ja sõjanduslik võim aga liidu, mille tagajärjel sündis tänapäevane kapitalism. Kapitalism ei tekkinud mitte turuvabadusest vaid vastupidi, turumonopolide loomisega (põhiliselt kolonialistlike sõjanduslik-majanduslike kompaniide, eeskätt Inglise ja Hollandi Ida-India kompaniide näol). Kapitalism on turuvabaduse ideoloogiat alati kasutanud ühesuunaliselt: kõrvaldada “teiste” piirangud kaubandusele, ent kiivalt kaitstes omaenda monopolistlikke või oligarhlikke huve.

Moodne finantssüsteem Eurooopas sai alguse linnriigi võlakirjadeemissiooniga: esimene selline teostati 12. sajandil Veneetsias. Riigil oli vaja sõjaks raha, ta korjas kohustuslikus korras maksumaksjatelt laenu, mille eest lubas neile viis protsenti intressi aastas, kusjuures nendel riigivõlakirjadel lubati olla müüdav, nii et tekkis riigivõlakirjade turg. Sellises süsteemis saab raha tekitada eimillestki. Muutust Euroopa finantssüsteemis seostatakse tihti Uuest Maailmast toodud väärismetalliga, ent tegelikult füüsiliselt ei jõudnud sellest väärismetallist tavaeurooplaseni mitte midagi, vaid see viidi edasi Hiina, mis oli just üle läinud sularahamajandusele ja vajas hädasti väärismetalle. Kui väärismetalli laadung saabus Sevillasse, siis see läks otse genovalaste lattu, aga enne kui see itta edasi saadeti, laenati selle väärtus valitsejatele sõja rahastamiseks. Vastu said nad võlakirju, mille pealt valitsus pidi igal aastal neile intressi maksma. Neid võlakirju sai edasi müüa, ja niimoodi said pankurid peaaegu lõputult paljundada kulla ja hõbeda tegelikku väärtust.[3]

Euroopa esimene pärispaberraha trükiti 1694. aastal Inglismaal, kui 40 Londoni ja Edinburghi pankurit andsid William III-le 1,2 miljonit naela laenu sõjaks Prantsusmaaga. Vastutasuks lubas kuningas luua neil korporatsiooni, millel on rahatrükkimise monopol (Graeber 2011: 339-340). Seda algset võlga pole siiamaani tagasi makstud, ja see polegi mõeldud tagasimaksmiseks.

Kui me eelmiste süsteemide puhul nägime, et raha esindab tulevikku ning tõmbab kokku minevikku, siis nüüd hakatakse tulevikku ennast rahaks tegema, nii et raha mitte üksnes ei esinda tulevikku, vaid paljuneb selle arvel. Veneetsia esimesest võlakirjaemissioonist peale peetakse mõistlikuks aastaintressiks 5%; see on kasvutempo, millega raha peaks kasvama. Kapitalism on sõna otseses mõttes ehitatud tuleviku müümise peale ja metafoor “aeg on raha” on siin täiesti reaalse tähendusega, millel võivad olla vägagi konkreetsed tagajärjed selle jaoks, kes ei suuda vajalikul määral kasvada, et intressi maksta ning niimoodi võlgu jääb. Valitsevates riikides võib see kodanikule tähendada oma kodust ja varast ilmajäämist; valitsetavates riikides võib see tähendada näljahäda.

See süsteem poleks mõeldav ilma tõhusa administratiivsete, kohtuliste, politseiliste ja sõjaväeliste struktuurideta. Nendega lõhutakse anarhilised vastastikusel abil põhinevad kvalitatiivsed ja implitsiitsed krediidisüsteemid ja asendatakse need kvantifitseeritud ja eksplitseeritud võlasuhetega. Kapitalistlik süsteem paisus olulisel määral alates sellest, kui hakati laialdaselt jagama tarbimislaene, nii et keskmine kodanik sai endale soetada hüvesid, mis muidu olid piiratud valitud eliidiga, nt. oma maja ja auto (ühtlasi langes ka nende hind märgatavalt, nii seoses nõudluse kui tootlikkuse kasvuga). Ühest küljest suurendas see märgatavalt rahvastiku tarbimist ja teisest küljest köitis inimesed seesmise motivatsiooniga süsteemi külge: nad olid saanud hüvesid ja rügasid nüüd rõõmuga tööd teha, et laenu tagasi maksta (koos intressidega!) – või kui rõõmu nappima hakkas, siis kannustas piitsana hirm neist hüvedest ilma jääda (sest maja ja auto kuuluvad pangale, kuni võlg pole ära makstud). Sellega viiakse ühiskondlikku mobiliseerimist ning tuleviku haldamist järgu võrra edasi.

Maailmamajanduse arenguga ja globaliseerumisega on tihenenud ja mitmekesistunud sidemed nii iga ühiskonna sees kui ka ühiskondade vahel. Nüüd võib mõelda, et korporatiivsed ja riiklikud huvid, millega kapitalismile alus pandi, hakkavad selle arengut pärssima. Lühinägelikkusest ja ahnusest on majanduslik võim pannud poliitilist võimu vastu võtma seadusi, mis tulevad kasuks eliidile, nii et varandus kipub kogunema väheste isikute ja korporatsioonide kätesse (nn 1%), see aga pärsib globaalset tarbimist, mille jaoks oleks palju tulusam, kui varandus nii iga riigi sees kui ka eeskätt riikide vahel jaguneks ühtlasemalt.

Nõnda nagu 20. sajandi algupoolel laienesid hüved üha suurematele ühiskonnakihtidele ja kasvas keskklass, samamoodi võiks ehk lähitulevikus toimuda arenguid, mis viiksid hüvede ühtlasemale jaotumisele nüüd kogu maailma elanikkonna seas. Ma ei oska öelda, kas see tähendaks seniste jõukate ühiskondade mõningast suhtelist vaesemaks jäämist või leitakse intellektuaalsest ja tehnoloogilisest innovatsioonist ressursse senise taseme hoidmiseks. Igatahes aga pole kindlasti midagi katki selles, kui domineeriva riigi kodanik sööb päevas kolme hamburgeri asemel kaks või kannab oma pükse kahe kuu asemel kuus kuud. 

DeLanda, Manuel 2000. Thousand Years of Nonlinear History. New York: Swerve Editions.

Graeber, David 2011. Debt. The First 5000 Years. New York: Melville House Printing.

Stiglitz, Joseph E.; Walsh, Carl E. 2006. Fourth Edition, New York: Norton.

Weber, Max 2007, Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim. Tallinn: Varrak.

---

[1]           Aegade jooksul on ühe leitmotiivina ringelnud viha selliste liiakasuvõtjate vastu, ning mõnes ühiskonnas – näiteks keskaja Euroopas – rakendati meetmeid selle piiramiseks: intressi ei tohtinud kristlane teiselt kristlaselt võtta, küll aga lubati seda teha juudil. Sellega löödi kaks kärbest ühe hoobiga: kanaliseeriti liiakasuvõtjatevastane viha juutide peale ning ühtlasi oli valitsejatel võimalik varuvariandina juutidelt nende varandus vägivallaga lihtsalt ära võtta, kartmata ühiskonna halvakspanu (või pälvides selle eest koguni kiitust).

[2]           See pole ilmselt ainus tegur. Lisaks allpool viidatud kultuurilistele asjaoludele (Max Weber) mängis ilmselt oma osa ka puhtalt süsteemi loogika, vt. DeLanda 2000.

[3]           See mehhanism toimib tänapäevani, vt Stiglitz ja Walsh 2006: 622-626 “Kuidas pangad tekitavad raha”.

Hõiva!

Hõivamise jutt on netis kättesaadavaks tehtud siin.

TOKK

Riigi juhtimise juures on kaks olulist aspekti, nö tehnika ja inimlikkus.[1] Tehniline aspekt hõlmab demokraatlikke protseduure, valimisi jne, millega riigihaldurid välja selekteeritakse. Samuti hõlmab tehniline aspekt igasuguseid abinõusid nende haldurite igapäevases tegutsemises, nagu näiteks erinevad statistikad, keskmised näitajad, prognoosid jne. See hõlmab üldistusi, abstraheerimist, modelleerimist. Inimlik aspekt puudutab kontakti konkreetsete inimestega, kelle pealt ja peale üldistusi tehakse. Sest riik on iga tema kodanik ning ühiskond on iga tema liige. See puudutab muuhulgas demokraatia sisulist külge: et arvesse võetakse iga konkreetset indiviidi ning et põhimõtteliselt iga üksikisik saab ühiselu mõjutada.

On võimalik olukord, kus statistilised majandusnäitajad on ilusad ja vormiliselt on demokraatiaga kõik korras, aga kus elu on ometi ebainimlik. Näiteks sellepärast, et mingite ühiskonnagruppidega ja indiviididega põhimõtteliselt ei arvestata. Või kus valimistevahelisel perioodil ühiskonna lõviosaga (rahvaarv miinus riigikogu ja valitsuse liikmed) ei arvestata. See on kas lihtsalt apartheid või siis nö bolševistlik arusaam demokraatiast, mille järgi valimistel võitnud erakond võib oma mandaadiperioodil teostada oma visiooni teiste erakondadega arvestamata, ning erakonnad võivad oma grupihuvisid teostada ilma ülejäänud ühiskonnaga arvestamata (kes on oma hääle ära andnud ja peab seetõttu olema hääletu).

On selge, et praktilises riigijuhtimises ei saa läbi ilma tehnilise aspektita. Aga mulle tundub, et riigijuhid kalduvad käsitlema kogu poliitikat ja kogu riigijuhtimist ainuüksi tehnilistes terminites ja tehnilise küsimusena. Ning halvusatama, alavääristama või lihtsalt tähelepanuta jätma hääli, mis osutavad teise, inimliku aspekti olulisusele – kasutades sellega jällegi tehnilist sõnavara ja tehnilist mõttelaadi, kuna nood arvamusavaldused polevat tehniliselt kompetentsed, on “realistlikult” naiivsed jne. See hälbib aga sisulise demokraatia põhimõttest, et igal inimesel on hääl ja et iga inimene loeb. See on tegelikult ideoloogiline võte ühekülgne poliitika ja ühiskonna käsitamine esitab ennast kõikehõlmava, adekvaatse ja isegi ainuõigena (ja alavääristab, halvustab, ignoreerib teist – kes määratluse järgi on nõrgemas positsioonis). See on ebainimlik. See ilmutab autoritaarset ja paternalistlikku hoiakut. TOKK. Tehniliselt On Kõik Korrektne.

Inimlik külg on see, mis annab tehnilisele aspektile mõtte ja mille valguses tuleb tehnilisi väljendusi, üldistusi, prognoose ja meetmeid kontrollida.

---

[1] Klassikaline analoog sellele on seaduslaste (fajia) ja konfutsiaanide (rujia) vaidlus. Üksnes konfutsiaanlike ideedega Hiinat ei ühendatud, lükates empiiriliselt ümber Mengzi sellesuunalise lootuse. Aga üksnes seaduslusele tuginenud Qin dünastia ei jäänud püsima. Järnenud Han dünastia (ja hilisemad) püüdsid leida mingit sünteesi. Vastukaaluks moistidele, kes samuti rõhutasid valitsemise tehnilist aspekti, aga lisaks sellele veel ka individuaalset ja kollektiivset kasinuspoliitikat, leidsid hilisemad mõtlejad, et need ideed võivad küll sobida kriisiajale, aga mitte ühiskonna normaalsele toimimisele.

Eliidi kriitika

Eesti aadlikud on leidnud mugava kritiseerimisviisi, mis korraga ründab ja muudab vasturünnaku justkui võimatuks: need, kes olukorraga rahul pole, “virisevad”, “ütkevad”. Ühesõnaga, aadlikud virisevad, et teised virisevad, aga nende endi virisemist ei saa kritiseerida, sest see oleks virisemine, kuna lähtub tõrjututelt, samas kui aadlikud ise on pukis. Ühesõnaga, nad ütlevad, et on hea nii nagu on, et varandus jaguneb nii nagu ta jaguneb (st neile), ja kes teisiti arvab, see on viriseja. Täpsemini, vale ehk halb viriseja. Niisiis, virisemine on lubatud ainult neile, kes on pukis, aga keelatud neile, kes on tõrjutud. On lubatud viriseda rahva üle, ent mitte ütkeda võimurite pihta.

Sellega liitub kaks asjaolu:

1) Ideoloogiline väide, et pukisolija on seda tänu oma tublidusele ning kes on tõrjutu, on seda tänu oma amoraalsusele ja laiskusele (meenutagem näiteks peaministri sõnu, et vaesed lapsevanemad on joodikud). Kui me lähemalt uuriksime, siis me näeksime muidugi, et suur osa võimureid on saanud pukki kintsukaapimisega (millega osa tegid algust veel eelmise võimu ajal). Ja suur osa jõukureid on saanud vara kokkukraapimisega: ärastamisega, üleminekuaja kahtlase äriga, varastamisega, tüssamisega, korruptsiooniga või lihtsalt klassikaliselt tööliste kurnamisega (toda nimetatakse “ettevõtlikkuseks”). Siin on koos kodanlaste kahtlased võtted ja aadlike enesepõlistus.

2) Kriitikat summutatakse viidetega – ei, mitte Soomele ega Rootsile, vaid – Kambodžale ja Stalini-aegsele Nõukogude Liidule. Seda loogikat järgides võiks ütelda, et Eestis on kõik lubatud, tingimusel, et SKT inimese kohta jääb kõrgemaks Kambodža omast ning et inimesi tapetakse vähem kui Stalini ajal. See tagab kaunikesti avara tegevusvälja; nagu näha, on veel hulk võimalusi kasutamata jäetud.

Kes on virisejate üle virisejad? Üks kodanik, kelle eluaseme eest maksab maksumaksja iga kuu 100000 krooni, teine kodanik, kes on dekaadi elanud tsiviliseeritud maailmas ehk Brüsselis ja kelle abikaasa saab Euroopast iga kuu põhipalgana 300000 krooni (nüüd kulub 10 miljoni kokkuajamiseks paar aastat).

Mina näiteks ei virise. Ma nõuan. Kartellipoliitika lõpetamist, viisakat suhtumist ja suhtlemist poliitikutelt, suuremat ühiskondlikku õiglust ja sugudevahelist võrdsust. Ma nõuan sisulist sõnavabadust, st. sellist, kus sõnal on ka mõju ja tagajärjed. Ühesõnaga, ma nõnan suuremat demokraatiat nii tema toimemehhanismides (institutsioonides) kui ka sisus (inimestes). Sisuline demokraatia on ainult siis, kui inimesed saavad maksimaalselt arendada ja avada oma võimeid. Selleks on vaja tagada kaitse kõige ohustatumatele ja ebavõrdsuste mahendamine.

arutlev ja teostav

Ma mõtlesin, et kas mitte ka muudes ühiskondlikes asjaajamistes ei võiks eristada nö seadusandlikku ja täidesaatvat funktsiooni nagu riigi tasandil. Need näivad seostuvat erinevate funktsioonidega: üks selles, et pidada hoogu, istuda maha, arutada, mängida kujutluses läbi erinevaid stsenaariume, kaaluda erinevaid strateegiaid – ühesõnaga, aru pidada. Teine selles, et mingit versiooni teostada, täide saata, lisada hoogu, tegutseda plaani järgi, ühes stsenaariumis või strateegias. 

Ma mõtlesin seda seoses sellega, et konsensusprotsess puudutab üht ühiskondliku elu aspekti, just arutavat. See ei tähenda, et kogu aeg peaks arutama ja kõike uuesti läbi kaaluma, kahtlema, tegelikkuseversioone paljundama. Vahepeal tegutsetakse, vahepeal jälle mõeldakse järele (mõnikord võivad need ehk ka peaaegu täiesti rööpselt käia, aga vist pigem harva). Küsimus oleks pigem selles, kuidas need kaks funktsiooni hästi eristada ja lõimida, st. et konsensusprotess tegelikult mõjutaks tegutsemist ja tegutsemine looks uut ainest, mille üle aru pidada, uusi probleeme. Konsensusprotsessi põhiküsimus poleks siis niivõrd seltskonna suuruses, nagu ma “Vikerkaare” “Hõiva!”-jutus näisin arvavat, vaid nendes kahes funktsioonis (mille läbiviimisviisid ja strateegiad muidugi peavad erinema vastavalt osalejate arvule). Praegu riiklikul tasandil võib-olla kõige suurem häda ongi selles, et need kaks haru on täiesti lõimimata, nad ei viljasta teineteist. Ühel pool on teostav (ja siia alla käib nii valitsus kui parlament, kuivõrd parlamendis määrab otsusi sama seltskond, kes valitsuses), teisel pool arutav, mida aetakse eeskätt vabakondlikult.

Sood

Müürilehes jutt naistest.

Valitseja kui hõlbustaja "Huainanzis"

-->

Nagu mitmes teiseski vanas Hiina tekstis nähakse ka “Huainanzi’s” valitseja puhul ette “toimimata toimimist” (wuwei). Toimimata toimimist olid valitsejale soovitanud juba ka seaduslased (eeskätt Han Fei), aga kui nood kasutasid seda totalitaarse riigisüsteemi väljaarendamiseks, siis Huiainani õpetlased eelistasid mahedamat riigikorda ning mulle tundub, et nende ideid võiks mõista ja edasi arendada ka osalusdemokraatia kontekstis. “Huainanzis” korratakse mitmel pool (nt 9.11, 9.14, 9.16, 12.10, 14.13, 15.12 ja 15.16, 19.2, 20.28), et valitseja ise ei ole tark ega tugev, vaid ta saab oma teadmised ja jõu rahvalt. Muidugi jääb hiina mõtlejatel “rahvas” kaunis ebamääraseks ja homogeenseks mõisteks ja pole selge, kuidas see “jõu ülekanne” alt üles peaks konkreetselt välja nägema, või siis on see ülekanne väga piiratud (piirdudes ministrite ja valitseja suhtega). Ometi me võime teksti põhjal ju ka kaugemale mõelda nii tekstist enesest kui ka üldse toonasest ajaloolis-poliitilisest tegelikkusest.

Selline sekkumatus, “toimimata toimimine” tähendab seda, et valitseja on justkui ideaalne hõlbustaja, kes ei suru omalt poolt midagi peale, ei võta midagi omast peast, vaid kuulab rahvast ja kasutab altpoolt tulevaid algatusi. “Rahva kalduvus on valitseja vanker ja rahva tarkus on tema hobune” (9.14). Algatused ei tule niisiis ülalt alla, vaid alt üles, emergentsetena, ja valitseja lihtsalt annab neile kuju, püsivuse, vormib need käskudeks ja korraldusteks. Ta nii-öelda modereerib erinevaid impulsse ehk on ühiskonna “hõlbustaja”. Tal ei ole muud omajõudu või omatarkust, kui rahva jõu ja tarkuse hõlbustamine.[1] Seda põhimõtet on võimalik üle võtta ka tänapäeval – ehkki tublisti tööd tuleks teha just nimelt nende konkreetsete protseduuridega, kuidas see hõlbustamine käima peab ja kes seda teostab. Ilmselt ei ole hea mõte usaldada seda ühele inimesele (HNZ 17.205 samuti ei soovita usaldada kogu maailma ühe inimese andekuse hooleks[2]), sest tundub peaaegu vältimatu, et ta just nimelt hakkab peale suruma oma tahtmist, oma jõudu-tarkust. Siin on ilmselt vajalikud peenemad võimujaotused ja tasakaalustamised-mahendused. Aga mõte, et valitsejal pole muud jõudu kui rahva ühisjõud, ja muud tarkust kui rahva ühistarkus, on toekas ja teokas praegugi. Sama põhimõte kehtib “Huainanzi” järgi ka näiteks vestluses: loll räägib, tark aga selekteerib sellest (17.201), st. tark on pigem hea kuulaja kui rääkija-algataja. Kes pärast räägib, räägib paremini.

Selline ühiskondlik hõlbustamine on vajalik ka selleks, et (eriti kui rahvast on palju[3]) muidu tugevad rõhuvad nõrku, enamik vähemust, targad rumalaid, julged argasid; targad ei jaga oma teadmisi ja rikkad oma vara (19.1). See oli üks põhilisi moistlikke probleeme. Ning just see ühistegevus ja sellest tekkiv sünergia on põhiline tunnus, mis eristab inimest loomast (vt. 19.5). Ja ühiskondlikud regulatsioonid on välja kasvanud loomulikest kalduvustest, nt. sugutamise varal tehti abielurituaal, söömise-joomise pinnalt söömaajakombed, muusikalembuse tõttu erinevad instrumendid ja palad, kurbuse peale leinakombed (vt. 20.10). Seda regulatsiooni ei peeta vägivaldseks, vaid loomulikuks ja emergentseks – need võimaldavad kokkuvõttes sama asja veelgi peenemalt ja paremini ajada.

Mõne teise tekstikoha põhjal aga ei tundu see olukord jällegi kuigi kooperatiivne ega mobiilne. Näiteks kohad, kus seaduslaste kombel rõhutatakse seda, et ühiskonnaliikmete ja eeskätt ministrite funktsioonid ei tohi kattuda (nt. 17.151). Neid võrreldakse vankriratta kodaratega või tuhatjalgse jalgadega, kus ühed kodarad või jalad ei sega teist, vaid neil on kõigil oma koht ja ülesanne.[4]

Mulle tundub, et ühisasja ajamisel kasutatakse Eestis liiga vähe just nimelt seda hajusat rahva suutlikkust ja tarkust. Teostajad teostavad omast peast, aga niimoodi nad irduvad ühiskonnakehast nagu irduvad igasugused klikid ja isevalitsejad.

---

[1] Üks kujund selle kohta on trumm. 15.19 öeldakse, et trumm ei ole viie heli hulgas ja et just sellepärast on ta viie tooni isand ja harmoniseerija (sama käib ka valitseja ja väejuhi kohta). Või trumm ka teisest aspektist, koos peegliga: 14.43 öeldakse, et trumm ei ima helisid ja sellepärast saab ta tekitada igasuguseid helisid ning peegel ei hoia kinni kujusid ja sellepärast saab ta peegeldada igasuguseid kujusid. St. kui asi ilmub, siis pühak reageerib vastavalt.

[2] Kuigi seal on rõhuasetus ilmselt pigem “andekusel” kui “ühel inimesel”. See oli olnud ju ka Han Fei mure, kuidas luua riigisüsteem, mis ei sõltuks valitseja isikuomadustest, tema annetest ja moraalsusest. Selle süsteemi tipus aga oli ikkagi üks inimene, valitseja.

[3] Kvantitatiivne aspekt (rahvastiku arv, ressursside rohkus) on oluline, vt. nt. 8.3; see idee on laenatud Han Feilt.

[4] Sarnast ideed laiendatakse ka mõttesuundadele. Hiinas teevad filosoofid muidugi ka otsest kriitikat teiste filosoofide aadressil (Mozist peale), aga üks levinud filosoofiaarvustuse laad käsitleb erinevaid mõttesuundi pigem komplementaarsetena. HNZ kasutab näiteks vihmavarju kujundit, nii et Mo Di, Yang Zhu, Shen Buhai ja Shang Yang on nagu vihmavarju üksikud rootsud või ratta üksikud kodarad. St nad täiendavad üksteist ja igaüks annab mingi olulise panuse, nii et tervik oleks ilma selleta kehvem (vt 2.7).