arutlev ja teostav

Ma mõtlesin, et kas mitte ka muudes ühiskondlikes asjaajamistes ei võiks eristada nö seadusandlikku ja täidesaatvat funktsiooni nagu riigi tasandil. Need näivad seostuvat erinevate funktsioonidega: üks selles, et pidada hoogu, istuda maha, arutada, mängida kujutluses läbi erinevaid stsenaariume, kaaluda erinevaid strateegiaid – ühesõnaga, aru pidada. Teine selles, et mingit versiooni teostada, täide saata, lisada hoogu, tegutseda plaani järgi, ühes stsenaariumis või strateegias. 

Ma mõtlesin seda seoses sellega, et konsensusprotsess puudutab üht ühiskondliku elu aspekti, just arutavat. See ei tähenda, et kogu aeg peaks arutama ja kõike uuesti läbi kaaluma, kahtlema, tegelikkuseversioone paljundama. Vahepeal tegutsetakse, vahepeal jälle mõeldakse järele (mõnikord võivad need ehk ka peaaegu täiesti rööpselt käia, aga vist pigem harva). Küsimus oleks pigem selles, kuidas need kaks funktsiooni hästi eristada ja lõimida, st. et konsensusprotess tegelikult mõjutaks tegutsemist ja tegutsemine looks uut ainest, mille üle aru pidada, uusi probleeme. Konsensusprotsessi põhiküsimus poleks siis niivõrd seltskonna suuruses, nagu ma “Vikerkaare” “Hõiva!”-jutus näisin arvavat, vaid nendes kahes funktsioonis (mille läbiviimisviisid ja strateegiad muidugi peavad erinema vastavalt osalejate arvule). Praegu riiklikul tasandil võib-olla kõige suurem häda ongi selles, et need kaks haru on täiesti lõimimata, nad ei viljasta teineteist. Ühel pool on teostav (ja siia alla käib nii valitsus kui parlament, kuivõrd parlamendis määrab otsusi sama seltskond, kes valitsuses), teisel pool arutav, mida aetakse eeskätt vabakondlikult.