arutlev ja teostav

Ma mõtlesin, et kas mitte ka muudes ühiskondlikes asjaajamistes ei võiks eristada nö seadusandlikku ja täidesaatvat funktsiooni nagu riigi tasandil. Need näivad seostuvat erinevate funktsioonidega: üks selles, et pidada hoogu, istuda maha, arutada, mängida kujutluses läbi erinevaid stsenaariume, kaaluda erinevaid strateegiaid – ühesõnaga, aru pidada. Teine selles, et mingit versiooni teostada, täide saata, lisada hoogu, tegutseda plaani järgi, ühes stsenaariumis või strateegias. 

Ma mõtlesin seda seoses sellega, et konsensusprotsess puudutab üht ühiskondliku elu aspekti, just arutavat. See ei tähenda, et kogu aeg peaks arutama ja kõike uuesti läbi kaaluma, kahtlema, tegelikkuseversioone paljundama. Vahepeal tegutsetakse, vahepeal jälle mõeldakse järele (mõnikord võivad need ehk ka peaaegu täiesti rööpselt käia, aga vist pigem harva). Küsimus oleks pigem selles, kuidas need kaks funktsiooni hästi eristada ja lõimida, st. et konsensusprotess tegelikult mõjutaks tegutsemist ja tegutsemine looks uut ainest, mille üle aru pidada, uusi probleeme. Konsensusprotsessi põhiküsimus poleks siis niivõrd seltskonna suuruses, nagu ma “Vikerkaare” “Hõiva!”-jutus näisin arvavat, vaid nendes kahes funktsioonis (mille läbiviimisviisid ja strateegiad muidugi peavad erinema vastavalt osalejate arvule). Praegu riiklikul tasandil võib-olla kõige suurem häda ongi selles, et need kaks haru on täiesti lõimimata, nad ei viljasta teineteist. Ühel pool on teostav (ja siia alla käib nii valitsus kui parlament, kuivõrd parlamendis määrab otsusi sama seltskond, kes valitsuses), teisel pool arutav, mida aetakse eeskätt vabakondlikult.

Sood

Müürilehes jutt naistest.

Valitseja kui hõlbustaja "Huainanzis"

-->

Nagu mitmes teiseski vanas Hiina tekstis nähakse ka “Huainanzi’s” valitseja puhul ette “toimimata toimimist” (wuwei). Toimimata toimimist olid valitsejale soovitanud juba ka seaduslased (eeskätt Han Fei), aga kui nood kasutasid seda totalitaarse riigisüsteemi väljaarendamiseks, siis Huiainani õpetlased eelistasid mahedamat riigikorda ning mulle tundub, et nende ideid võiks mõista ja edasi arendada ka osalusdemokraatia kontekstis. “Huainanzis” korratakse mitmel pool (nt 9.11, 9.14, 9.16, 12.10, 14.13, 15.12 ja 15.16, 19.2, 20.28), et valitseja ise ei ole tark ega tugev, vaid ta saab oma teadmised ja jõu rahvalt. Muidugi jääb hiina mõtlejatel “rahvas” kaunis ebamääraseks ja homogeenseks mõisteks ja pole selge, kuidas see “jõu ülekanne” alt üles peaks konkreetselt välja nägema, või siis on see ülekanne väga piiratud (piirdudes ministrite ja valitseja suhtega). Ometi me võime teksti põhjal ju ka kaugemale mõelda nii tekstist enesest kui ka üldse toonasest ajaloolis-poliitilisest tegelikkusest.

Selline sekkumatus, “toimimata toimimine” tähendab seda, et valitseja on justkui ideaalne hõlbustaja, kes ei suru omalt poolt midagi peale, ei võta midagi omast peast, vaid kuulab rahvast ja kasutab altpoolt tulevaid algatusi. “Rahva kalduvus on valitseja vanker ja rahva tarkus on tema hobune” (9.14). Algatused ei tule niisiis ülalt alla, vaid alt üles, emergentsetena, ja valitseja lihtsalt annab neile kuju, püsivuse, vormib need käskudeks ja korraldusteks. Ta nii-öelda modereerib erinevaid impulsse ehk on ühiskonna “hõlbustaja”. Tal ei ole muud omajõudu või omatarkust, kui rahva jõu ja tarkuse hõlbustamine.[1] Seda põhimõtet on võimalik üle võtta ka tänapäeval – ehkki tublisti tööd tuleks teha just nimelt nende konkreetsete protseduuridega, kuidas see hõlbustamine käima peab ja kes seda teostab. Ilmselt ei ole hea mõte usaldada seda ühele inimesele (HNZ 17.205 samuti ei soovita usaldada kogu maailma ühe inimese andekuse hooleks[2]), sest tundub peaaegu vältimatu, et ta just nimelt hakkab peale suruma oma tahtmist, oma jõudu-tarkust. Siin on ilmselt vajalikud peenemad võimujaotused ja tasakaalustamised-mahendused. Aga mõte, et valitsejal pole muud jõudu kui rahva ühisjõud, ja muud tarkust kui rahva ühistarkus, on toekas ja teokas praegugi. Sama põhimõte kehtib “Huainanzi” järgi ka näiteks vestluses: loll räägib, tark aga selekteerib sellest (17.201), st. tark on pigem hea kuulaja kui rääkija-algataja. Kes pärast räägib, räägib paremini.

Selline ühiskondlik hõlbustamine on vajalik ka selleks, et (eriti kui rahvast on palju[3]) muidu tugevad rõhuvad nõrku, enamik vähemust, targad rumalaid, julged argasid; targad ei jaga oma teadmisi ja rikkad oma vara (19.1). See oli üks põhilisi moistlikke probleeme. Ning just see ühistegevus ja sellest tekkiv sünergia on põhiline tunnus, mis eristab inimest loomast (vt. 19.5). Ja ühiskondlikud regulatsioonid on välja kasvanud loomulikest kalduvustest, nt. sugutamise varal tehti abielurituaal, söömise-joomise pinnalt söömaajakombed, muusikalembuse tõttu erinevad instrumendid ja palad, kurbuse peale leinakombed (vt. 20.10). Seda regulatsiooni ei peeta vägivaldseks, vaid loomulikuks ja emergentseks – need võimaldavad kokkuvõttes sama asja veelgi peenemalt ja paremini ajada.

Mõne teise tekstikoha põhjal aga ei tundu see olukord jällegi kuigi kooperatiivne ega mobiilne. Näiteks kohad, kus seaduslaste kombel rõhutatakse seda, et ühiskonnaliikmete ja eeskätt ministrite funktsioonid ei tohi kattuda (nt. 17.151). Neid võrreldakse vankriratta kodaratega või tuhatjalgse jalgadega, kus ühed kodarad või jalad ei sega teist, vaid neil on kõigil oma koht ja ülesanne.[4]

Mulle tundub, et ühisasja ajamisel kasutatakse Eestis liiga vähe just nimelt seda hajusat rahva suutlikkust ja tarkust. Teostajad teostavad omast peast, aga niimoodi nad irduvad ühiskonnakehast nagu irduvad igasugused klikid ja isevalitsejad.

---

[1] Üks kujund selle kohta on trumm. 15.19 öeldakse, et trumm ei ole viie heli hulgas ja et just sellepärast on ta viie tooni isand ja harmoniseerija (sama käib ka valitseja ja väejuhi kohta). Või trumm ka teisest aspektist, koos peegliga: 14.43 öeldakse, et trumm ei ima helisid ja sellepärast saab ta tekitada igasuguseid helisid ning peegel ei hoia kinni kujusid ja sellepärast saab ta peegeldada igasuguseid kujusid. St. kui asi ilmub, siis pühak reageerib vastavalt.

[2] Kuigi seal on rõhuasetus ilmselt pigem “andekusel” kui “ühel inimesel”. See oli olnud ju ka Han Fei mure, kuidas luua riigisüsteem, mis ei sõltuks valitseja isikuomadustest, tema annetest ja moraalsusest. Selle süsteemi tipus aga oli ikkagi üks inimene, valitseja.

[3] Kvantitatiivne aspekt (rahvastiku arv, ressursside rohkus) on oluline, vt. nt. 8.3; see idee on laenatud Han Feilt.

[4] Sarnast ideed laiendatakse ka mõttesuundadele. Hiinas teevad filosoofid muidugi ka otsest kriitikat teiste filosoofide aadressil (Mozist peale), aga üks levinud filosoofiaarvustuse laad käsitleb erinevaid mõttesuundi pigem komplementaarsetena. HNZ kasutab näiteks vihmavarju kujundit, nii et Mo Di, Yang Zhu, Shen Buhai ja Shang Yang on nagu vihmavarju üksikud rootsud või ratta üksikud kodarad. St nad täiendavad üksteist ja igaüks annab mingi olulise panuse, nii et tervik oleks ilma selleta kehvem (vt 2.7).