Vabadus kui remont

Taas remonditakse Tallinna Vabaduse väljaku monumenti. Teen ettepaneku muuta tellingud monumendi püsiosaks, nii et alati oleks osa monumenti tellingutes ja töömehed sebiksid seal. Üks koht saaks valmis, siis nihutataks tellingud jälle teise kohta. Seal tehtaks ka pärisremonti, aga eesmärk poleks saada kogu monumenti üleni ja täielikku korda, vaid alati oleks mingi külg lagunenud, mingi osa remondis, ja mõni värskelt kohendatud. See annaks monumendile uue tähendusmõõtme: vabadus kui lakkamatu remont, üheaegne ehitamine ja lagunemine. Võiks veel teha ka nõnda, et taastatud osad oleksid pisut teistmoodi kui nad algselt olid, nii et monument remontimise käigus ka pidevalt teiseneks - nõnda nagu ka ühiskond ja vabadus ise. Eks see toimub vältimatult igasuguse "taastamise" käigus, aga antud juhul võiks anda veel veidi vabamad käed. See vabastaks illusioonist, justkui vabadus jõuaks kunagi "kätte", oleks "valmis" ja "olemas". Kui vabadus on käes, valmis ja olemas, siis selsamal momendil teda enam juba ei ole. Ta tahab lakkamatut remonti. Ja lagunemist. Viimast ei maksa häbeneda, see on kulgemise vältimatu osa ning igasuguse muundumise ja elu eeldus. Nõnda poleks vaja hirmsaid pingutusi, et anda Eestile väärikas vabaduse monument, vaid piisaks olemasolevale semiootilise kihi lisamisest: tellingud ja remont monumendi osaks! Mitte kui miski, mis on "ajutine" ja peab "mööda saama", vaid mis käibki asja juurde. Pealegi, kuna eesmärk polegi monumenti korraga ja üleni üles vuntsida, siis ei peaks kõik objektil toimetavad inimesed tingimata spetsialistid-ehitajad olema, vaid nende näol saaks luua hulga sotsiaalseid töökohti. Tõmbavad helkurvesti selga ja kiivri pähe ja lähevad vabadust ehitama. Või see võiks olla ka vabatahtlik, auasi: rotatsiooni korras käidaks vabaduse väljakul vabaduse-ehitajat kehastamas.